Hot !

Sel suvel on meil loodustulekahjudega kenasti. Ses mõttes, et neid on vähe, õhk on puhas. Kesk-Oregon ju muidu massiivsete põlengute poolest teada-tuntud. Kuum, kuiv, tuleohtlikku materjali jagub küllaga, kadakate ja salveipõõsastega kaetud rohurikkaid alasid. Kõige jubedam oli esimene suvi peale me siiakolimist, 2014. Ma kirjutasin sellest toona mitut puhku, näiteks siin ja siin. Kaks alumist fotot ongi tol aastal võetud. Ausalt, kohati tekkis tunne, et tõesti pole enam hapnikku, mida hingata. Kohalik omavalitsus hoiatas nädal nädala järel astmaatikuid ja teisi kopsuhädadega inimesi, et väljas viibida on suisa eluohtlik. Nii et jah, sellega võrreldes tundub käesolev suvi (ptüi-ptüi-ptüi) lausa paradiis.

Esimese foto tegin paar päeva tagasi me teise korruse terrassilt. Idas on näha suitsulaama, seal põles päris korralikult, kuid valdavad tuuled puhuvad õnneks läänekaarest, nii et meie ei pidanud suitsu sisse hingama. Aga igapäevane õhutemperatuur püsib 35 Celsiuse soojapügala ümber. Õnneks on kuiva, liigse õhuniiskuseta kuuma suhteliselt kerge taluda. Paul siiski kurdab, et pisut ülearu. Eks tast võib aru kah saada, 40 aastat kõrbes elamist vöö vahel... Aga vot mulle see temperatuur meeldib. Eestlase värk, noh. Kroonilises soojapuuduses üles kasvanud.
July 30/2020
"It was the type of day that could wilt a metal gatepost." 
― Colin Cotterill, Thirty-Three Teeth