Fotojaht 13: Kivid



Teate, kui mul midagi küllalt ja ülegi on, siis neidsamuseid kivipilte. Mõni ime. New Mexicos elasin mitu aastat mägede külje all, road-tripid on meid enamasti kivistesse paikadesse viinud, ja siin Oregoni kodus resideerun laavakivide otsas, kivise kanjoni serv välisuksest kahe sammu kaugusel. Mistap valiku tegemine sellenädalaseks pildiväljapanekuks oli raske, et mitte öelda võimatu. Lõpuks otsustasin teile kolme laagrikohta näidata.

Kolmandal fotol, võetud paar aastat tagasi, pole tibagi värve juurde keeratud. Sealkandis ongi kõik läbi ja lõhki oranzhikaspunane, ja Jumalate Org on absoluutselt jumalik, inimestest hüljatud koht.
Veider, et keskmine pilt, pärit tänavuse talve kuupikkuselt camperituurilt, pole põrmugi "red", kuigi paiga nimeks Red Rock Canyon. Mitte et seal punaseid kive ja kaljuseinu üldse poleks olnud, aga meie sattusime sihukese heledama torni alla, ning koidueelne külm valgus mängis kah oma rolli.
Esimene foto on meie kõige esimeselt road triplt. Pilditegemise hetkeks olime vaid paar kasinat päeva ja ööd koos veetnud. Mul on kuri kahtlus, et lisaks Pauli isikuomadustele mängisid ka monumentaalsed loodusvaated mõningast rolli selles, et mul toona põlved nõrgaks läksid, mille tulemusena täna siinpool ookeani elan :)

FOTO 1: Canyonlands, Utah. Taamal Monument Valley.
FOTO 2: Red Rock Canyon, California
FOTO 3: Valley of the Gods, Utah

Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures. 
June 02/2020
“What are men to rocks and mountains?”
― Jane Austen, Pride and Prejudice

10 comments:

maailmaparandaja said...

Oi millised kenad väikesed kivikesed. Seal telgiks isegi. Millegipärast sümpatiseerivad enim esimese pildi kivid. Kuidagi sõbralikud näivad.

konn, lendav konn said...

Mulle meeldivad kivimassiivid. Norras reisides vahivad kõik fjorde, mina kaljusid. Plaan ongi matkaautoga mägiteedele ukerdama minna:)

Udo said...

Jah Eestis ju maa enamasti lame ja rohuga kaetud. Aga et niii palju paljast kivi...oo.

Kui kanjoni serv on kaks sammu koduuksest, siis ma kujutan ette et need sammud on väga ettevaatlikud.

tegelinski said...

Kivide keskel ma elaksin...

Kaamos said...

Erinevalt metsast võib kivide peale kindel olla. Mets, va võrukael, laseb end teinekord saeveskisse sõidutada, kiviväli ootab ja ootab ja ootab.
Jumalate oru nimi on kuidagi vastuoluline. Jumalad peaksid olema nagu..nagu Eeden, ambroosiast ja kahe kasuka vahel magamise võimalustest üle ujutatud, aga pildil on kivi kivi peal ja kõrval.

Epp said...

No see kanjoniserv on tegelikult 10 sammu kaugusel, 2 oli väike kirjanduslik liialdus :) Aga ettevaatlikkus on tänaseks kadunud, lihasmälu annab märku, kust jookseb turvalisuse piir.

Jumalate Oru nimi võib tõesti vastuoluline tunduda, aga kohapeal tuleb teadmine, et ambroosiat ja kahte kasukat pole tegelikult tarviski, kui on säärane lõputu avarus ümberringi.

notsu said...

See keskmise pildi kalju äratab minus kivikallistaja (mille ma avastasin esimest korda tunamullu suvel Székesfehérvári linnuses - see on sellise kaljuse künka otsas ja mul tekkis tung sõna otseses mõttes seda kaljut kallistama joosta, aga ei saanud hästi, sest see oli võrkaiaga kaitstud, äkki just kivikallistajate eest).

TwD said...

Need pildid panevad unistama...Kivid on alati huvitavad, aga liikumis/puhkevariandiks valiks keskmise masina. Telgitud ka, eakohaselt võiks nüüd mugavamalt.

Raisakull said...

Esimesel pildil jääb sihuke mulje, et kohe-kohe tuiskab sammaste vahelt välja Ränirahnude vahmiil ning telgist ja autost ei jää midagi järgi.

Epp said...

TwD, no seda meiegi, et eks ole juba telgitud ka, seetõttu soetasimegi selle keskmisel pildil oleva masina.
Notsu, jaa, kivikallistajate raske elu… Ma olin jube pettunud, kui avastasin, et Stonehenge kivisid ei saagi embama minna, nöörid ümber ja puha.
Raisakull, Ränirahnud jätsid meid sedakorda rahule, nende asemel uitas öösel sammaste vahel puuma, hommikul olid jäljed telgi ümber, lumekirmel.