Me peame rääkima koertest




SISSEJUHATUS nr 1:
Ma ei tea, kas enam-vähem igale blogijale satub varem või hiljem ette teema, mille puhul ta tunneb, et nüüd peab küll sule haarama, olgu tegemist kuitahes tuleohtliku materjaliga Eesti blogimaastikul? Sest noh, raske on millestki, mis väga suure kella küljes, mööda vaadata. Mina olen enda meelest siiski täitsa hästi hakkama saanud, olles maavillase influentsimise ja tiktokkimise peale küll silmi pööritanud, blogipostituse tekstijupidki on peas edasi-tagasi kerinud, kuid need pole, tänu jumalale, ilmavalgust näinud. Vähemasti mitte siiamaani, kuni tegemist täisealiste inimestega, kes eeldatavasti ise teavad, mida oma eluga peale hakkavad. (Igaks juhuks lisan, et täisealine ei tähenda sama mis täiskasvanu.) Aga kui mängu tulevad koerad, ei seisa mu suu enam kinni.

SISSEJUHATUS nr 2:
- Esiteks. Olen läbi ja lõhki koerainimene. Kogemustega koerainimene. Koolitanud, võistelnud, koerandusüritusi korraldanud, koera-ajakirja koostanud ja toimetanud. Ma armastan koeri väga. Kuid mu armastus ei ole tingimusteta. Kui mul on valida, kas koera turvalisus või mu lähedaste inimeste oma, valin viimase.
- Teiseks. Ajakirjanduses töötamisest külge jäänud hea tava kohaselt saatsin käesoleva postituse enne selle avaldamist asjaosalisele lugeda, et teda ebameeldivast üllatusmomendist säästa. Ning ei, ma isegi ei kaalunud vaid privaatset suhtlust, sest teema on minu jaoks piisavalt tähtis ja murettekitav. Ma tahan sellest avalikult rääkida.
- Kolmandaks. Allpool ei nimeta ma ühtki nime. Mulle tundub, et nii on viisakam. Milleks veebi järjekordset jälge jätta. Blogirahvale ja muidu kursis olijatele on nagunii selge, kellest ma kirjutan.
- Neljandaks. Teemakohane üldine arutelu kommentaariumis on teretulnud, aga ütlen kohe ära, et personaalselt ründavad või halvustavad sõnavõtud lähevad kustutamisele.

ASJA JUURDE:
Blogija võttis varjupaigast koera, tehes seejuures kõikvõimalikud vead, mida säärasel puhul üldse teha annab. Ei käinud koera enne mitmeid kordi kaemas ja temaga jalutamas, et lähemalt tutvuda. Ei võtnud varjupaika koera valima minnes kaasa abikaasat ja koolieelikust last, et näha, kuidas koer reageerib kõigile pereliikmetele. Otsustas tundmatu minevikuga suurt kasvu isase koera kasuks, kuigi peres on väike laps. Lisaks veel mitu aspekti, ma ei hakka siinkohal liialt urgitsema. Aga. Ta tegi ühe ja väga olulise asja õigesti. Nimelt: loobus koerast kohe, kui oli selge, et on reaalne oht, et koer võib pereliikmeid rünnata.

See on nüüd koht, kus kõik, kes Koduotsija Facebooki lehel koeravõtjat/koeratagastajat materdasid ja arvamust avaldasid, et koerale peab aega andma, mulle kindlapeale hea meelega kambakesi kallale kargaksid. Kuid ma jään enda juurde. Konkreetne koer tolles konkreetses peres võrdus viitsütikuga pommiga. Selleks pole koerapsühholoog vaja ollagi, et blogija paarist uue koera teemalisest postitusest välja lugeda, et tegemist oli täiesti sobimatu kooslusega. Üksainus vale liigutus blogija abikaasalt, keda koer omaks ei soovinud/julgenud võtta, või veel hullem, blogija lapselt – ja asi oleks traagilise pöörde võtnud kõigi jaoks, kaasa arvatud koer. Uut pererahvast purenud varjupaigaloom tõenäoliselt a) jääb teadmata ajaks varjupaika, kuna nö. plekk küljes või b) surmatakse veterinaari poolt.

Vaadake, kulla inimesed - koerad ei ole „nunnupallid“. Koerad on koerad. Siin meie pool ookeani, nagu ilmselt ka Eestis, levib ohtlik ja rumal trend, mida kogenud, ratsionaalsed koerainimesed kutsuvad „fur baby culture“ – nimetus on tulnud sellest, et koerapimedusega löödud omanikud nimetavad oma lemmikuid „fur baby“. Nagu inimlaps, eks, ainult et karvane. Sellest reaalsust eiravast suhtumisest saavad alguse koerte käitumisprobleemid, alates omanike terroriseerimisest lõpetades inimestele või nende (lemmik)loomadele füüsiliste vigastuste tekitamisega. Ning jaa, ma olen absoluutselt nõus, et varjupaigakoerad vajavad ekstra doosi hellust ja mõistmist ning neile tuleb kohanemiseks aega anda. Paljudel juhtudel lausa palju aega. Aga mitte olukorras, kus ohus on mõtlematult koera võtnud inimese pereliikmete turvalisus, samal ajal kui koeravõtja ei oska või ei suuda end koera jaoks karjajuhina kehtestada.

LÕPETUSEKS:
Ma väga loodan, et kõnealusele koerale leitakse temakohane kodu. Antud juhul polegi mu meelest oluline, kas koerast loobumise põhjustas uisapäisa talitanu soovimatus probleemi lahendamiseks aega võtta või kujunenud olukorra arukas hindamine – oluline on, et halvem on ära hoitud, seda nii inimeste kui koera jaoks.
Foto: Paul
July 23/2020

17 comments:

ritsik said...

Mina mõtlesin, et huvitav, kuidas hoiukodus või varjukast ei teatud/ei tahetud öelda, et koer mehi ei salli.
Meie linna varjuka kodulehel on loomade kirjeldustes kõik nende kiiksud ja erivajadused kirjas. Tavaliselt töötajad tunnevad üsna hästi oma hoolealuseid ja oskavad ohtudele tähelepanu juhtida.
Kas see on sinu meelest on ok, et varjukast soovitati koera kuuletuma panemiseks talle koonu peale laksu anda, maha suruda jne? Suur traumeeritud närvikavaga koer, ma küll ei julgeks selliseid võtteid kasutada.
Meie võtsime ka omal ajal suure varjupaigakoera väikelastega peresse, aga õnneks oli ta alles ca 6kuune ja sõbraliku loomuga, nii et kriitilisi olukordi ei tekkinud.
Olen nõus, et sellistest ohtudest peab rääkima.

Epp said...

Ritsik, kuuekuune koer on veel täiesti kutsikas, nii et see oli teil hoopis teist sorti keiss.

Ajalehega koonu pihta löömine on üks nõmedamaid koolituslikke soovitusi, mida ma kuulnud olen, ja see pole esimene kord, kui ma seda kuulsin. Seda võib kassiga katsetada, või kutsika, või minipuudliga, aga mitte suurt kasvu täiskasvanud koeraga. Esiteks, see pole efektiivne, jääb nö. halli alasse, aga koeratreening peab olame must-valge. Ja teiseks, see võib provotseerida rünnaku.

Mahasurumisega sama lugu. Täisksvanud suure koera, kelle taust tundmatu, mahasurumist, nö. allutamist võib katsetada ainult ülikogenud ja füüsiliselt tugev koeratreener. Kõikide teiste, liiatigi naisterahva jaoks on see parim retsept saada tõsiselt vigastatud, või isegi midagi veel hullemat.

Morgie said...

Nõus, nõus, ainult üks asi...
fur baby? Kurat, lapsed pole ka ainult nunnud pisibeebid või nunnupallid. Ja isegi kui nad alguses on, siis hiljem võib sealt tulla igasugust.
Elus asi ei ole mänguasi.

A said...

Väga hea, et puust ja punaseks asja selgeks tegid. Tänu ja kiitus kõrvalpilgu eest. Ma üldiselt ei loe klatšikooli jms lehti aga arvasin, et peagi visatakse selleteemaline link vms. Alati on lihtne hukka mõista, raske aga mõista

väga väga naine said...

Mina oleks võinud mingil määral sama viga teha - ma küll ei oleks varjupaigast koera võtnud teda enne oma koeraga tutvustamata, aga ma oleksin ka arvanud, et aastane koer on veel poolenisti laps ja küll harjub teiste pereliikmetega.
Ok, alla kümnese lapse või lapsed oleks ka varjupaika viinud koeraga tutvuma, aga oma poja (13) puhul ma poleks vbla taibanud seda teha.

(Blogijat ei tea, postitusi pole lugenud, aga "koduotsija" fb-s näitas posti ja pilti ja nii nunnu kutsu jne.)

väga väga naine said...

Aga jah, ses osas Morgiega väga nõus, et koeralaps ongi nagu inimlaps-vahetpole-tiigrilaps-hülgelaps vms ehk olevus, kel oma soovid ja kombed ja LAPS ei OLE krdi nukuke!

Epp said...

Novot, VVN, mu postitus ongi selle mõttega tehtud, et kasvõi natukenegi kaasa aidata “nii nunnu kutsu” mõtteviisi väljajuurimisele. Nagu ma kirjutasin, koerad ei ole „nunnupallid“. Koerad on KOERAD. Nagu sinagi ütled – olevused, kel on omad soovid ja kombed.

Epp said...

Veel VVNile: jaa, alla kümnesed lapsed otse loomulikult varjupaika kaasa, koeraga tutvuma. Ning mõistlik praktika on, et kui koer võetakse PERESSE, st majapidamisse, kus elab rohkem kui üks inimene, siis käivad KÕIK pereliikmed enne looma majjatoomist varjupaigas end talle tutvustamas, kaasa arvatud tõrksad teismelised ja liikumisvõimelised vanaemad/vanaisad. Vastasel juhul pole see koera suhtes aus – talle ei pruugi meeldida need inimesed, kellega tal kogu ülejäänud elu koos tuleb veeta.

Cranberry said...

Tuhat-korda nõus Sinu postitusega. Silmanurgast nägin teemat ja ehmatasin kui kergekäeliselt (jah, näpud liiguvad klaviatuuril) inimesed hukka mõistavad ja materdama asuvad kaasinimest, analüüsimata situatsiooni tegelike juurpõhjuseid, mille Sa oled selgelt ja arusaadavalt välja toonud.

Selles loos on õppimiskoht kõigile. Eelkõige varjupaiga töötajatele, kes Sinu poolt väljatoodud sammud peaksid panema punases raamis seinale - endale meeldetuletuseks ja looma soovijatele analüüsimiseks, et mitte rutakalt tegutseda.

Ammustel aegadel kui koeri (tegelikult ikka nende peremehi) koolitasin, nägin ka kõige lapsesõbralikumas tõus esinevaid agressivsuse noote, mis tingitud peremehe/naise oskamatusest end kehtestada...vaevaline on enesemuutmise tee, kuid oskusliku juhendamisega saab hakkama. Sulgen silmad ja mõtlen tagasi nendele vigadale, mida ise tegin esimese koeraga ja saan aru, mõistan. Tunnistan ausalt, olen arg (tegelikult küll pragmaatilise lähenemisega) sest, näinud lähedalt koerte kasvatajate pingutusi "metsa-keeratud-närvikava ja käitumishäiretega" koerte normaalse elu taastamisega, et järgmises peres kooselu sujuks.

Epp said...

Cranberry, mul on hea meel, et sa kommenteerisid, kuna sinu kogemus erinevat sorti koertega ületab pikalt minu oma.

Ning jaa, elementaarsed juhised koeravõtjaile peaksid varjupaikades suurelt ja punaselt nähtaval olema – heauskselt loodan, et mitmetes ka on, Ritsik siin nimetas Pärnu oma hea näitena.

A said...

Lugesin praegu, et tegu oli Sinirebase varjupaigaga...Tallinna linn tegi ju selle tädi tõttu omale eraldi varjupaigaga, et loomad saaks tegelikult hoitud ja päästetud. Ma panen siinkohal süü 10% koeravõtjale ja 110% varjupaigale, sest sealt võis ikka väga halba (valet) nõu saada.
Ma arvan, et väga paljudel on selle koha kohta negatiivseid kogemusi jagada :( Loomadest enam huvitab neid raha.

Epp said...

Googeldasin natuke.
A, kui info, et koer oli pärit Sinirebase varjupaigast, tõsi on, siis tõepoolest, tegemist oli probleemse eravarjupaigaga, mis Pealtnägijassegi jõudnud.

Kuid kuna ma üksikasju ei tea ja kohalik ei ole, siis antud teemal ma sõna võtma ei hakka. Varjupaiga maine ja tegutsemiseetika ei muuda postituses välja toodud seisukohti - nii neid, mis puudutavad koera võtmist, kui ka neid, mis puudutavad temast loobumist.

Epp said...

Ma igaks juhuks veelkord täpsustan oma eelmises kommentaaris avaldatud mõtet.

Olen täiesti nõus, et tulevaste koeraomanike harimine, vähemalt elementaarsel tasemel, kuulub varjupaiga vastutus-alasse. Kuid mu postitus käsitleb koeravõtmise omanikupoolset osa, mitte varjupaiga poolset. Ning kuna ma arusaadavatel põhjustel pole Eesti varjupaikade ja nende tööeetikaga enam kursis, siis eelistan, et me kommentaariumis varjupaikade kritiseerimisel konkreetseks, nimeliseks ei lähe, sel lihtsal ja egoistlikul põhjusel, et mul puudub võimalus asiselt kaasa rääkida, infot kontrollida jne.

Lisaks, varjupaiga kvaliteet ei muuda asjaolu, et lõplik otsus koera võtta või mitte võtta lasub ikkagi tulevasel omanikul. Ning, nagu siin mitmest viitest selgub, ka varjupaikade osas on mõistlik eeltööd teha, mitte ainult koera osas.

Samas, üldises plaanis võime selle üle arutleda nii palju kui kulub, kuna arenemisruumi on ilmselt enamikel varjupaikadel (olgu nad siis siin- või sealpool ookeani), kuitahes pühendunud ja eetilised nendes töötavad inimesed ka poleks.

väga väga naine said...

Jälle targem ...
nüüd mul ettekujutus, miks Sinirebase varjupaigast mulle vastu ei kirjutatud, kui uurisin ühe nende koera kohta ja "mis ma peaks tegema peale oma koeraga temaga tutvuma tulemise".

A said...

Ma olen Nõmmel koera pidanud, seepärast Sinirebasega isiklikud kokkupuuted. Olen seal ka kassi tuunimas käinud, selles osas pole halba öelda, arst teeb oma tööd korralikult. Tallinn tegi rohkete kaebuste tõttu oma varjupaiga Paljassaarde aga siiani paljud ei tea seda. Oluline on lihtsalt informeerida, siis teatakse infot otsida ja ollakse valikul teadlikumad

Epp said...

Kahju, et info Tallinna Paljassaare varjupaigast piisavalt levinud pole.
Kehva tegutsemiseetikaga varjupaikade vastu aitakski kõige paremini, kui säärastest kohtadest koeravõtjate arv kahaneks. Äri kuivaks kokku.

Rents said...

Varjupaiku on igasuguseid, näiteks siis, kui mina oma esimese koera võtsin, andis selle mulle üle purjus inimene. Ei hakka varjupaiga nime mainima, sest pärast seda on kogu juhtkond vahetunud ja seal kõik mitmekordselt paremuse poole liikunud, aga no tõesti on tänagi varjupaiku, kust sa ei saa mingit tuge ega abi.

Teiseks on nii palju rumalaid nõuandjaid, et ise peab väga hea sõeluja olema, et teri sõkaldest eraldada. Kui endal kogemust poleks reaalse koolitamisega, läheks ilmselt tasulise koolitaja juurde ja kommentaarid keeraks kinni. :D Tolle postituse all näiteks rääkisid inimesed üksteise võidu karjajuhi rollist jms, mis on mitte ainult minu, vaid ka paljude tunnustatud koolitajate hinnangul täielik pask, mitte normaalse inimese jutt. Koer ei ole idioot, ta ei arva, et sa oled imelik kahel jalal käiv koer, seega ei arva ta, et teil on üks kari. Ja koer ei ole idioot, nii et ta ei arva, et kui ta korra diivanile saab, on ta järsku selle karja juht. Kui koer teab sõnu "tule" ja "maha"/"välja", võib teda kutsuda ükskõik kuhu ja teda sealt ka minema saata, ilma et ta selle peale mõtleks, et "nüüd ma enam sõna ei kuula, sest üleeile lubati diivani peale". Mul näiteks polnud eelmises korteris üldse uksi, oli selline avatud planeeringuga korter, ühest toast teise viisid suured ukseavad, aga suletavaid uksi ei olnud. Mu koer sai sellest hoolimata väga hästi aru, mida "välja" tähendab ja kuhu ta minema peab, kui tal kästakse elutoast või köögist välja minna. Karjajuhi teooriast on kasu nii palju, et sellest lähtumine kinnistab koeras harjumust sõna kuulata, sest inimene näeb pidevalt vaeva, et teha kindlaks, et koer ikka sõna kuulab - aga seda kõike saab ju teha ka muinasjutte uskumata. No nagu näiteks "inimene sööb alati enne koera" - koer sööb siis, kui on söögiaeg, inimene sööb siis, kui tal on kõht tühi. Kui mul ei ole kõht tühi, ei hakka ma igaks juhuks sööma, et ikka end karjajuhi rollis kindlana tunda, ärge olge naeruväärsed.

Aga sinu postitus on nii rusikas silmaauku, et ma ei peagi ise kirjutama. Tahtsin teha seda, sest tõesti oli südame peal, aga nüüd tegi keegi teine ja paremini.