Võlgnen Rentsile viis dollarit

 


Või noh, ma ei tea, kas justnimelt Rentsile võlgu olen, aga tema juures ma mõni aeg tagasi kihla vedasin, et Kamala Harris võidab USA presidendivalimised. Ei võitnud. Ja selles ei oska mina küll keskit muud süüdstada kui mu oma parteid. Demokraatide parteiladvikut. Sest kaasmaalaste süüdistamisest à la „viimne kui üks, kes valmiskastide juures minust erinevalt käitub, on idioot“ kasvasin välja juba mitmed aastad tagasi. Ehk seetõttu, et mu tutvusringkonnas on hulganisti Trumpi valijaid, ja sõpradegi hulgas mitmeid. Ning ma ei saa mitte mingil moel väita, et tegu oleks rumalate, harimatute, pahatahtlike, poliitiliselt pimedate inimestega. 

Kõnekas on, et kuigi valimiste ametlikud tulemused veel kinnitamata, on selge, et Trump ei võitnud nibin-nabin, vaid üsnagi suurelt, pannes tasku nii rahva hääled kui ka valijameeste. Isegi Hillary esines aastal 2016 paremini kui Harris, kuna tema päralt oli popular vote, ehkki Electoral College hääled tagasid Trumpile toona presidendiameti. (Electoral College vs. popular vote explained

Möönan, valimiseelsel suvel tekkis mulgi korraks kergendus ja lootus, plaksutasin innustunult, kui Biden pillid kotti pani ja Harris areenile astus. Paraku haihtus eufooria üsna ruttu. Aga las ma loen üles, mida demokraatidele süüks panen. Värskeim fopaa, ning pole sugugi võimatu, et õlekõrs, mis kaameli selgroo murdis, oli Papa Joe sõnavõtt kusagilt keldriurkast, kus ta Trumpi valijaid prügiks/jäätmeteks nimetas. Tule jumal appi – Ühendriikide president kuulutab, et tema arvates on rohkem kui pooled riigi kodanikest "garbage"? Ja ärge tulge jutuga, et Trumpi rallil kasutati sedasinast solvangut esimesena. Ralli on ralli. President on president. Ja seejärel ringutasid demmid muidugi käsi, kui keegi republikaanidest omakorda Harrise pihta sõna trash virutas. Et ai vai, kuidas nii saama. Aga vot saama küll, kui president eeskuju näitab. Anyway. Pean vaatama, et postitus liig vahutavaks ei kisu... eks ma kommentaarides elaboreerin üht-teist. Kusjuures sellegi postituse juures luban, et jään leebeks, kui keegi vaielda-vastanduda soovib. 

Ühesõnaga, Kamala (ja demokraatide) möödalaskmised. Minu silmis suurim, olulisim: asepresidendina varjas ja varjab siiani presidendi vaimset ja füüsilist terviuslikku seisundit. See on põhiseaduse vastane tegu, kui minult küsite. Siit tuleneb loogiliselt järgmine punkt: Biden poleks pidanud üleüldse kandideerima. Või siis juba varem oma kandidatuuri maha võtma, mitte vinti viimseni keerama. Ja siit omakorda jõuame faktini, et Harrise näol topiti kandidaat valijatel vägisi kurgust alla, ilma eelvalimisteta. Kusjuures ta kandis Bideni taaka, tekitades õigustatud küsimusi, miks asepresidendina kõiki neid ilusaid lubadusi ellu ei viinud, mida presidendikandidaadina välja kuulutas. 

Harrise viitsepresidendi valik (Tim Walz) oli äärmiselt lahja. Miks ta populaarse astronaudi Mark Kelly ja Pennsylvania karismaatilise kuberneri Josh Shapiro kandidatuurid hülgas, jääb selgusetuks. Walz on hall, vanaonulik, vasakpoolne poliitik. Ameeriklane ei taha vasakule. Ega ka liialt paremale. Ta tahab kenasti keskpaigas olla. Ja kuna Trump on vähemasti sõnades keskpaigale lähemal kui Harris, valis ameeriklane Trumpi. Sest ameeriklane tahab, et riigipiir oleks kindel, autokütus odav, inflatsioon madal, ja et ta lapsi ei õpetaks koolis mees, kes topib kampsiku alla kaks õhupalli, imiteerimaks naisterahva rindu. Demmide enda hulgaski leidus enne valimisi küllalt neid, kes ennustasid, et soosegaduses olijate huvide eelistamine üldrahvalikele läheb kalliks maksma. 

Abordiküsimus päästis demokraadid 2022. aasta vahevalimistel, eile aga, nagu näha, enam mitte. Välisvaatlejad jätavad tihtipeale tähelepanuta fakti, et Ühendriikide ülemkohus ei tühistanud abordiõigust, vaid andis otsustusõiguse osariikidele. Ja kuna suur osa ühendriiklasi ei salli föderaalvalitsust ning leiavad, et osariikidel peaks kõikvõimalikel teemadel suurem otsustusvabadus olema, leidub abordiõiguste eest võitlejate hulgaski neid, kes Ülemkohtu otsust toetavad. Märgin veel, et Kamala valimislubaduste hulka kuulus Roe v. Wade taastamine, st. üleriigilise abordiõiguse seadustamine. Mispeale mul, nagu ka paljudel teistel, kerkib keelele küsimus, et sina ja Joe olite Valges Majas pumba juures, miks te, pagana päralt, jokutasite? Miks ei alustanud seadustamisprotsessi otsekohe, niipea kui Supreme Court otsuse välja kuulutas? 

Ei hakka siin sügavale statistikasse laskuma, aga Harris kaotas Bideniga (2020 presidendivalimistega) võrreldes latiinode hääli, ja aafriklaste-ameeriklaste, ja väheasustatud piirkondade elanike. Poliitikavaatlejate sõnul kajastavad valimistulemused Väikese Inimese, keskmise ameeriklase (mida see termin iganes tähendaks) rahulolematust riigis toimuvaga. Ameeriklane ei soovi prügiks nimetatud saada, või natsiks. Nii et jah, papa Biden, tänu sellele, et sa õigel ajal vanadekodusse ei kolinud, või vähemasti suud kinni ei hoidnud, oleme täna tagasi sealsamas, kus enne su valitsusaega. Thanks for nothing.

Foto: Paul. Pilv Orelimägede kohal, täna varahommikul. 

November 06/2024

„When I was a boy I was told that anybody could become President; I'm beginning to believe it.“― Clarence Darrow

Rohi on teisel pool rohelisem

 


Nonii, ma kohe ei teagi, kust alustada. Alustaks asjaolust, et see on vastuvaidlemispostitus, aga sõbralik selline. Katarina kirjutas kehakaalust, ja Pilleke täiendas kommentaarides, ja mul oli täielik déjà vu. Et appi, jälle leitakse, et küll kõhnadel naistel on ikka kerge elu. Sedasama vastuvaidlemise-trummi olen selsamal põhjusel tagunud mitte üks ega kaks, vaid ikka mitmeid kordi rohkem, siin 5500's ja mujalgi. Sest iga kord, kui loen või kuulen väidet “kõhna seljas istub isegi kartulikott hästi”, tahaks ütlejalt küsida, et kuule, oled sa kõhna inimese nahas elanud? 

Ja öeldes “kõhn”, tahan ka terminid üle käia, kahes keeles. Kõhn, kondine – skinny. Sale – slim, slender. Kõhn ja sale ei ole üks ja sama! Kaugeltki mitte. Mina näiteks olen enamiku elust skinny, st. kõhn, kondine püsinud, vaid viimased kümmekond aastat võib mind hea tahtmise korral saledaks nimetada. Väga hea tahtmise. Niisiis olen omaenda nahal järele proovinud, kas kartulikott kõhna inimese selga sobib. Tulemus: ei sobi. Sest vaadake, kõhn inimene, täpsemalt kõhn naine, on nagu kriipsukuju. Volüüm puudub. Kartulikoti võiks sama hästi riidepuule riputada, ta tolkneks seal ilma vähimagi feminiinse atraktiivsuseta.

Taevas olgu tänatud, et Notsu tolle postituse all välja tõi, et rõivaste sisse võiks naisel ka miskit panna olla, riidepuu-efekti vältimiseks. Minul, paraku, enamjagu elust eriti miskit panna polnud. Mida nooruses põdesin, hiljem harjusin, ja praeguseks on õnneks paar kilokest lisandunud, millega kehakatetele vormi anda, ilma et peaks rinnahoidjasse vatti toppima või saare naiste kombel kolme paari villaseid sukki kandma, et sääred toekamad näiksid.

Kõik, kes te kõhnust ülistate: kõhn (skinny) on halb olla. Vähemasti minul on halb olnud. Niisamuti, nagu teie igatsete kaalulangust, igatsen mina kaalutõusu. Teate ju omast käest, kuidas torgib, kui kaal ei kuku? Novot. Siis saate ehk aru ka sellest, kuidas mind torgb, kui kaal ei lisandu. Grass is always greener on the other side… 

Oh, ja siis on veel see “sa nii väike ja kõhnake, mis sul viga endale rõivaid hankida." Seda olen kuulnud kogu oma täiskasvanuelu, ja see on nii vale arusaam, et. Kõhnal, väikesel naisel ei ole kerge kehakohast kehakatet leida. “Oi, sul veab, saad lasteosakonnas shopata.” Einoh, muidugi saan, aga hoolimata asjaolust, et mu maitse pole teab mis konservatiivne, ei ole “Hello Kitty” nabapluusid siiski minu teetassike. 

Muidugi, iluideaalid muutuvad, nagu Notsugi välja tõi. Kuuekümnendatel olid riidepuu-naised moes, viiekümnendatel pidi rinda ja tagumikku omama, et stiili hoida. Aga küsimus pole mu meelest üksnes trendides, vaid selleski, kuidas naine ise end tunneb. Mina, kel eluaeg pole erilisi naiselike kumerusi ette näidata olnud, olen neist puudust tundnud. Nagu ütsin, nooruses rohkem, nüüd vähem. Mistap mulle jääb üsna arusaamatuks seisukoht, et skinny tagab ilu ja õnnelikkuse. Samas, ega ma arva, et mõned lisakilod mind oluliselt ilusamaks ja õnnelikumaks teeksid, aga mulle siiski meeldiks väljanägemiselt ümaram olla. Et kartulikott paremini istuks, noh:)

OK, nüüd olen seks korraks end jälle maha laadinud, las ma pajatan ühe loo tollest rõivaesemete mitteotstarbekohasest kasutamisest kah, millest Katarina juures juttu. Mu tänaseks siitilmast lahkunud tädid (isa õed) rääkisid, et peale Teise Maailmasõja lõppu, kui saksa okupandid venelaste poolt Eestist minema peksti, jäi fritsudest maha hulk kraami, muuhulgas naisterõivaid ja –pesu. Vene ohvitseriprouad polnud kaugeltki nii moeteadlikud kui saksa omad, kombineede otstarbest näiteks polnud neil aimugi. Auskleidid aga võivad teadagi väga peened olla, mistap vene prouad pruukisid neid pealisrõivaina pidulikel puhkudel, restoranides ja ballidel ja nii edasi. Tänapäeval muidugi ei üllataks see kedagi, pidukleidil ja aluskleidil ei tehta vahet, aga toona olla eestlased ikka päris shokeeritud olnud.

p.s. Lõdvendan korraks kommentaariumi-ahelaid - võib vaielda, ma ei hammusta teil päid otsast, ausõna:) Iseäranis tore oleks saada tagasisidet neilt, kes minu kombel kaaluga kimpus (olnud), st. kes sooviks mitte alla, vaid juurde võtta.

November 01/2024                             Foto veebist: Marilyn Monroe kartulikotis.

“Here's a news flash for the ladies: for every one of you who thinks we all want a girl like Angelina Jolie, all skinny elbows and angles, the truth is, we'd rather curl up with someone like Charlotte - a woman who's soft when a guy wraps his arms around her; a woman who doesn't feel like an exotic vacation but is the home we can't wait to come back to.” ― Jodi Picoult, Handle with Care