… ja veel üks asi on mul südamel! :) Aja kokkuhoiu eesmärgil copy-paste eelmise postituse algusest: “Neile, kes nüüd käsi ringutavad ja oigavad, et kaua võib, annan soovituse. Tehke endale teene, ärge edasi lugege.”
Ühesõnaga. Kahe blogiomaniku (ühel kinnine päevik, teisel avalik, pean oma headeks veebisõpradeks mõlemaid) postituste sabades toimus mõttevahetus kommentaariumite haldamise ja kommenteerimis-etiketi teemal. Mõlemad, kui ma nüüd täitsa valesti aru pole saanud, pooldavad, vastupidiselt minule, oma kommentaariumis täielikku sõnavabadust (no ektreemsed juhud muidugi välja arvatud, rõve sõim jms.) Läksin ja otsisin mõlemalt ka tsitaadid välja, et tõlgendamisega mitte vett segada: “Safe space ka lugeja ideedele, safe space arutlemiseks, vastu vaidlemiseks” ja “Rõõm, et sain pakkuda oma blogi kommentaariumit kui turvalist ja neutraalset kohta, kus suud puhtaks rääkida.” Mina, vastupidiselt neile, teadagi deklareerin, et minu blogi on safe space eelkõige mu enda jaoks.
Anyway. Mõlema veebisõbra blogisabas leidsid antud teemal aset väitlused, mõlemast võtsin osa. Mõlemas toimus rappimine. Ühes olin ise rappijate hulgas, teises rapiti mind ennast. Fair enough. Rakendun nüüd lahti tollest konkreetsest teemast, mille üle arvamusi ja seisukohti vahetati. Räägin täitsa üldiselt. Blogija, kes väidab, et ta kommentaarium on turvaline ala, peab tõenäoliselt silmas, et see on turvaline mistahes teema puhul, kõigile lugejaile-kommenteerijaile. Aga kui korraks kasvõi nende kahe kommentaariumi-väitluse juurde tagasi põigata, näitena, siis minu hinnangul ei tulnud nimetet blogijad selle iseendast toreda, võiks isegi öelda, et ülla idee teokstegemisega toime. Sest nende blogisabad ei püsinud kõigile turvalised, mindi mitmekesi ühe kallale. Ja isegi kui vastasseis olnuks üks-ühele, siis kas selle jaoks, keda parasjagu rünnatakse, olgu siis kaaskommijate või blogija enda poolt, olgu läbi lillede või otsesõnu - kas tema jaoks on kommentaarium safe space? Tõsi, inimesi leidub erinevaid, mõnele on kallaletung nagu hane selga vesi, mõni lausa naudib nn. lähivõitlust, teisele aga ei pruugi säärane olukord positiivset elamust pakkuda. Ja veelkord, ausõna, käsi südamel, see pole minupoolne kiunumine, et ai, mulle tuldi kallale. Ma ise kargasin ju kah ühes neist blogisabadest kaaskodanikule turja (kuigi - loll, kes vabandust ei leia - takka kiitmaks blogiomaniku postituses väljendatut).
Et siis. Mind hakkas huvitama, mida safe space/turvalise kommentaariumi all täpsemalt silmas peetakse, kui seal sellegipoolest leiab aset verelaskmine, olgu siis vähemal või rohkemal määral. Tõsi, minagi olen omaenda postitustes ja omaenda kommentaariumis veristanud. Kuid siin on üks oluline erinevus: ma ei väida, et 5500's on kõigil lugejail turvaline, samal ajal kõigile avalikku platvormi pakkudes, kohta, kus kõik arvamusavaldused teretulnud. Lisaks, nagu öeldud, hoolitsen siin 5500's varjamatult ja häbenematult eelkõige iseenda turvalisuse eest. :)
October 29/2023 Image: Internet
“Safe spaces have boundaries. You are a safe space. So set your boundaries.” ― Bethanee J. Bryant, Don't Fall Prey
Hm... vaatasin selle ja kahe eelmise postituse lugejanumbreid ja... mu nunnud loodus- ja matka- ja kultuuripostitused jms "pehme" kraam jääb arvudes ikka vääääga pikalt alla paaril viimasel päeval avaldatule.
ReplyDeleteKui mul kunagi hädasti klikke peaks tarvis tulema, influenceriks hakates või nii, siis on hea teada, mis rahvale peale läheb :)
Aga järgmise postitusega tõmban hoo maha, see mul juba mustandites peaaegu valmis.
Kommenteerimine sõltub inimesest, kes tahab laseb aadril voolata ka kohas, kus teise jaoks on kaev ammu kuiv ;) Loen ja imestan...vahel ehmatan, kui kallale tungitakse ja oma maailma hakatakse peale suruma kui seda "ainust ja õiget", siis tõmban kaitsekilbi peale ja lahkun, tühjast tüli ei tekita ja lõppude lõpuks ütleb vanarahvas, et targem annab järele.
ReplyDeleteKui vanasti peeti duelle, siis nüüd toimub sõnadega sähvimine, välku lööb ja müristab. Turvalisus sõltub lugejast kui hästi ta ennast kommentaariumis tunneb, kas tema mõttega arvestatakse või tambitakse see tugevama õigusega maatasa. Kuidas blogi omanik sellel sündida laseb, kas ütleb sõna sekka või lubab edasi plähmerdada ;) Avalikus ruumis on võimalik teha valikuid, kas murda jõuga uksest sisse ja peksta kõik segi (võrdluseks prõmmida kellegi ukse taga ja nõuda sisselaskmist, et oma tõde kuulutada) või jätta ka teistele hingamisruumi (minna külla siis kui sind oodatakse).
Jah, "targem annab järele" olen minagi praktiseerinud, aga peaks vist rohkemgi ja tihedaminigi.
DeleteHingamisruumist. Toodi välja, et ma teinekord pole seda teistele jätnud, ja see pani mõtlema. Igas süüdistuses, ka neis, mis süüdistatava arvates alusetud, on paraku tõetera sees. Samas, ukse taga prõmmimas ja sisselaskmist nõudmas ma vähemasti enda arvates käinud pole, ja jalaga ust lahti löömas. Aga jah, teemadel, mis mind käima löövad, võin teised teinekord oimetuks rääkida küll. Seni, kuni ma seda siin 5500s teen, pole mu meelest kellegi asi mind liistule tõmmata. Minu pind, kirjutan millest ja kui palju tahan. Ära loe, kui ei meeldi. Aga mujal - jah, mujal on teine lugu.
Blogiomaniku osalusest turvatsooni tekitamisel – sellega on mu meelest nii, nagu postituses kirjutasin. Et ideena on väga kena kõigil rääkida lasta, kõik oma ruumi lubada. Paraku, seesamune “kõik” tähendab kardinaalselt erinevaid seisukohti ja sõnavõtte, ning arvestades inimloomust, nagu Lendav allpool välja tõi, läheb paljudel juhtudel üksteisele ja/või blogiomanikule sissesõitmiseks. Ja esimesest sissesõitvast vihjest või otseütlemisest alates pole seesinane blogiruum KÕIGI jaoks enam safe space. Kusjuures ei peagi olema - kuid siis pole ka safe space määratlus ju enam paikapidav.
Turvaline ruum ei saa olla samal ajal korraga kõigi jaoks turvaline, nii et kõik korraga samal ajal ka kohal on. See on väga hea, et sa oled ära defineerinud, kelle jaoks see turvaruum eksisteerib. Muidu juhtub tõesti nii, et turvaruumi tulevad samaaegselt kasutama nii balletitantsija, poksija kui ka liblikauurija ja - no - keegi saab kindlasti haiget. Rääkimata sellest, et igaühel on erinevad "päästikud" - kes on tundlikum perevägivalla teemade suhtes, kes jälle loodushoiu või tervishoiu või raha teemadel - vaba ja modereerimata laia osalejateringiga vestlus läheb väga tõenäoliselt mingil hetkel vaiduseks, kakluseks, oma tõe väljakarjumiseks, sest paraku on meis peale niivõrd-kuivõrd intelligentse ja rahumeelse Homo sapiensi kõrval seljaajus ja geenides ikkagi paras annus metsikut looma, kelles rohkem ja kelles vähem. Ja siis saavad need, kes eluspüsimiseks vajavad pidevat adrenaliinilaksu, tunde, et "äge madin, nii tore" ja teised, kes on geneetiliselt tundlikumad, tihuvad kusagil nurgas vaikselt nutta.
ReplyDeleteMulle väga meeldib su viis omaenda pinnal (blogis) ennast konkreetselt ja selgelt kehtestada, ses mõttes oled hea eeskuju :)
Aga täpselt: "Turvaline ruum ei saa olla samal ajal korraga kõigi jaoks turvaline, nii et kõik korraga samal ajal ka kohal on."
DeleteJah, olen enda jaoks ära defineerinud, et mu blogi on safe place eelkõige mulle endale, ja lisaks neile lugejaile, kes minuga suures plaanis sama maailmanägemisega, ning kes mulle ja kaaskommentaatoreile inetult kallale ei karga. Ja safe place neile, kes minuga/kaaskommijatega eri meelt, aga seda viisakalt väljendavad, ilma isiku vastu suunatud rünnakuta. Lisaks, eri meelt on OK olla kord või kaks või kolm või kümme, aga kolmekümnendal korral löön ukse nina eest kinni. Sest misjaoks üksteise aega ja närve kulutada, kui enam-vähem kõiges erineval lainel ollakse. See siin pole mingi väitlusklubi :) - kui lakkamatult (vastu) vaielda meeldib, leitagu teised väljundid. Ja last but not least - safe place neile, kes ei löö blogijaid laia lauaga, et kui juba avalikult blogid, võta vastu kõik, mis (kommentaariumi)torust tuleb, vaid kes oskavad ja tahavad ka blogija isiksuse eripäradega arvestada, meeldigu neile need eripärad siis või mitte.
Novot. See on mul sihuke värskevõitu definitsioon, sest, nagu kirjutasin, ega ma ise kah patust puhas pole, ei siin 5500s ega ka mujal, ja olulised õppimismomendid on toimunud just viimasel ajal. Eks elu näitab, kuidas mul seda liini hoida õnnestub.
Aa, ja veel üks aspekt. Seisukoht, et blogijad, kes õhukese nahaga, või oma blogis omaenda õigust taga ajavad, või kellele blogimine teraapiaks, eneseotsinguks – et miks nad üldse avalikult blogivad, tehku seda parooli taga või vaid kutsutud lugejatega. Elik justkui eksisteeriks vaid kaks võimalust: kinnine blogi (meeldiv, sõbralik õhkkond) ning avalik blogi (igale lugejale/kommenteerijale jahiluba garanteeritud). Must ja valge, midagi vahepealset ärgu olgu ega tulgu.
ReplyDeleteMina olen täitsa teist meelt. Kus säherdused reeglid kirjas on? Miks ei tohiks piire ja piiranguid seada? Et mõni lugeja solvub? Pardon my French, aga minu blogimis-filosoofia kohaselt on see tema probleem. Nagu öeldakse – ma ei ole sajadollariline rahatäht, ma ei peagi kõigile meeldima. Ja kui olen kõva häälega välja hõiganud, et ärge palun tulge ütlema, kui ma teile ei meeldi, siis mõistlik ja viisakas lugeja hoiab suu kinni.
Katarina märkis enda juures jumala õigesti paar postitust tagasi – inimesed käituvad sinuga täpselt nii halvasti, kui halvasti sa neil lased endaga käituda. Miks peaks siis laskma? Miks blogija ei võiks enda eest välja astuda, omaenda blogis piirid seada? Sest suhtlus on ju alati kahepoolne. Kui kommentaator arvab, et avalikult blogijal tuleb kõik välja kannatada, miks ei peaks seesinane blogija omakorda arvama, et kommentaatoril tuleb avalikult üles riputatud kommentaariumi pruukimise reeglid välja kannatada? Kannataks siis kambakesi juba, kui kannatamiseks läheb :)
Ma olen sellest kodukaitsjate parteist. Netis leidub tyliarmastajatele lõputult paradiislikke kohti, ja mistahes lehe pidaja ei pea taluma ...põnevatel ettekäänetel kirjutatud asju, mida ta oma lehel muidu näha ei tahaks. Tänapäeval on isegi naistele enesekaitsmine lubatud, junõu.
ReplyDeleteJes, ainõu.
DeleteJa "Kodukaitsjate Partei" on väga sobiv nimetus :)
Igasugu blogisid on olnud. Mõned ka sellised, kus omanik avaldab provokatiivse või passiiv-agressiivse artikli (ütleme "kõik autojuhid on sead" või solvab möödaminnes, kuid selgelt meelega, kõiki muu-usulisi), nagu ärgitaks arutelule - ja siis virutab igale sõna võtjale vastu vahtimist.
ReplyDeleteEhk siis - kõik variandid, nii head kui halvad, on kusagil olemas olnud.
Jep. Seepärast ma ei usugi sellesse mustvalgesse (blogi)maailmavaatesse. Las ollagi paljusus. Las iga blogiomanik otsustab, mis ta oma blogiga teeb.
DeleteTäiendan. Mul on sinuga võrreldes vähe blogi(lugemis)kogemusi, aga minu tähelepanekute põhjal kohtab seda va passiivagressiivsust kommentaarides tükk maad rohkem kui blogipostitustes (ma ei räägi praegu 5500st, vaid üldisest pildist omaenda lugemislaual.)
DeleteAhjaa. See ka veel, et mu meelest on oluline vahe, kas blogija kirjutab “kõik autojuhid on sead” või “minu arvates/kogemust mööda on kõik autojuhid sead.” Esimene on fakti pähe esitet väide, teine on inimese isiklik arvamus. Või noh, ega ma kah ei tea… eks see blogimine ja kommenteerimine ongi paras köielkõndimine, mõlemalt poolt. Mõlemal oma mätas, blogijal ja kommijal.