Mu imelik ja imeline aju

Jupp aega tagasi, mil meil Pauliga Oregonist ärakolimise plaan jumet võtma hakkas, oli üks mu esimesi tingimusi, et lõgismadusid ärgu uue kodu ümber uidaku. Paul tõmbas säendse entusiasmi muidugi otsekohe koomale, meenutades, et Ühendriikide edelaosas, kus kanda kinnitada plaanime, lõgistajatest ei pääse. Einoh, palju tänu tuju rikkumast, seda tean ma ju isegi. Pealegi, ma ei pea silmas neid mürgisteid roomajaid, kes vabas looduses mõistlikult ringi liiguvad. Räägin noist isenditest, kes me praeguses kodus koerakennelisse ronivad, mulle kaljuservalt pähe kukuvad, jne. Ühesõnaga, tunnistan ausalt: mu suhtumine lõgismadudesse pole enam sedavõrd relaxed kui ligemale kümme aastat tagasi siia kanjoniveerele kolides. Lähikohtumisi on selleks olnud liig tihedasti. Ja need on mu mõtlemist mõjutanud. Endiselt väidan, et ma lõgismadusid otseselt ei pelga, paraku tänaseks näen ja kuulen neid ka seal, kus neid pole. Putukavõrguga rõdu-uks tekitab õhtuhämaruses lahti lükatuna imelikku sahisevat heli – võpatan. Jalutan kuumal, vaiksel pealelõunal Lillikesega, lähedases põõsastikus toob mingi süütu linnuke kummalise, sahiseva hüüu kuuldavale – tardun, röögatan koerale “STAY!!”, taganen koos peniga ettevaatlikult. Ühesõnaga, väikestviisi foobia, väljakujunemisjärgus. Sellepärast tahangi kolida kusagile, kus otse maja kõrval pole laavakivikaljude õnarusi, kuhu resident-lõgismaod end mugavalt sisse saavad seada.  Täpsustuseks: igasugu muud kohalikud maod ja ussid peale rattlesnake'i on mu jaoks absoluutselt OK. Võiksin isegi öelda, et välimuselt ja käitumiselt lõgistajatele sarnaseid gophermadusid lausa fännan, väga ägedad elukad, neid kohtab meil siin igal suvel hulgakaupa.

Kuid tegelikult tulin oma veidrustest ja foobiatest rääkima hoopiski teise nurga alt. Ma nimelt pelgan virtuaalseid roomajaid tükk maad enam kui reaalseid. Eluaeg on mind saatnud… kuidas seda väljendadagi…kiiks? - ma nimelt ei suuda mistahes roomajaid pildilt vaadata. Raamatust, ekraanilt, No nii jube on. Tunne, et nad kargavad mulle otsekohe kallale. Täiesti ebaratsionaalne suhtumine, onju, seda enam, et, nagu ülelpool kirjas, gophermaod on päriselus vaat et lausa sõbrad mulle.

Ja siis, rääkides omaenda imelikust ajust, on veel säärane kummaline asi, et kardan teatud sorti teksti. Jah, pelgan kirjasõna. Täpsemalt: kirjeldusi, kus loomad väga hädas on, piinlevad. Just hiljuti oli järjekordne juhus. Lugesin lühijuttude kogumikku, üks autoreist kirjeldas üürikeses lõigus, kuidas koer bussi rataste all hukkus. Kogumik olemuselt võrratu, kuid tänaseks heategevuspoodi annetatud, sest ma lihtviisiliselt ei suutnud peale toda lõiku, mis veel tänagi peas kummitab (ilmselgelt liiga virtuoosselt kirja pandud), enam sõnagi edasi lugeda. Piltlikult öeldes lausa viskasin raamatu endast eemale, sest ühe looma kannatused olid raamatus sees. Mitte üksnes tekstina, vaid... noh, minu jaoks täitsa reaalselt sees. Käegakatsutavalt, kaante vahel. Valu ja hirm ja kondid ja veri ja... Mul on muidugi ülielav kujutlusvõime kah, ja muidugi olen oma koera-aastate jooksul näinud mitmeid sarnaseid  kannatusi - aga ikkagi, millest selline... lapsik ülereageerimine? See on ju üksnes kirjasõna, mustad tähed valgel paberil. Kusjuures “viskan raamatu eemale” või “põgenen ekraani eest” reaktsioon ei hõlma üksnes koeri, vaid kõiki elukaid. Ning mis veelgi imelikum – mu liigikaaslastega, inimestega, on sootuks teine lugu. Mitte, et ma naudiks inimkannatuste kujutamist, neist lugemist, nende vaatamist. Kaugel sellest. Aga vähemasti ei torma ma sääraste kirjelduste puhul, kui nad mulle kogemata ette satuvad, raamatut otsekohe garaazhi viima, “donations” kasti, või nägu kätesse peitma, kui ekraanil näidatakse. Pikalt muidugi lugeda ja vaadata ei suuda, aga püssipaugusarnane reaktsioon puudub. Paraku, loomade puhul on teisiti. Kusjuures see viimatine koerakannatuse-lõik oli üksnes mingi närune kaheksandik, kui mitte kümnendik lehekülge pikk, 500+ leheküljelises kogumikus. Ja nagu neetud, siiani pea sõna-sõnalt meeles! 

 

p.s. For the record: reaalis pole mul vähimatki probleemi looma (ja ka inimese) hädaolukord moel või teisel lahendada, ma ei pelga verd ja soolikaid ja muud säärast, mul on abiandmises, lahenduse otsimises/otsustamises ka kogemusi. Ei ole ma mingi lumehelbeke ses osas, pigem karm realist, kuni päriselu mulle koledusi ette söödab. Fiktsioonid, (kujutlus)pildid on need, mis mu rajalt maha võtavad, nii kummaline, kui see ka pole.  

    

October 20/2023                                                                                Image: Internet

“Rabbit's clever," said Pooh thoughtfully.

"Yes," said Piglet, "Rabbit's clever."

"And he has Brain."

"Yes," said Piglet, "Rabbit has Brain."

There was a long silence.

"I suppose," said Pooh, "that that's why he never understands anything.”

― A.A. Milne, Winnie-the-Pooh