Lillist, matkasellist

 

Siit tuleb nüüd üle tüki aja miskit Lillikese fännidele. Ta, muide, saab novembri alguseks seistmeaastaseks. Seitsme! Müstika. Alles ju oli kutsikas?  

Et siis. Pole parata, pean ikka ja jälle sedasama vana mantrat korrutama: Lilli on suurepärane reisikaaslane. Ja mida vanemaks, seda paremaks muutub. Road trip, nagu nimigi ütleb, seisneb arvutu hulga maanteemiilide läbimises, Lillit aga ei näi pikavõitu sõidupäevad sugugi häirivat. Päevakava on tal camperi-reisidel kindlalt paika pandud - meie poolt muidugimõista, mitte tema. Hommikul äratus, väike jalutuskäik, väheke pallimängu, kerge eine ja selle seedimine laagriplatsil, seni kuni meie Pauliga trucki/camperit päevaseks teekonnaks ette valmistame. Seejärel kolib Lilli rõõmuga reisipuuri (ja miks ka mitte, sest puurimineku eest saab iga kord maiust), see on tal hiiglamõõtu, trucki salongis. Kas ma olen nimetanud, et tõstsime tagaistme juba jupp aega tagasi välja? Juhi selja taha sai ehitatud panipaik, riiulid ja puha, kõrvalistme taguse võtab enda alla Lilli reisipuur. Anyway. Ülejäänud sõidupäeva, kui pissipeatus välja arvata, veedab Lillikene õndsalt magades. Ta on sõidu ajal nii vaikne ja tähelepandamatu, et mõnigi kord pöördub üks või teine meist üle õla vaatama, kas koer on ikka kaasas, ega me teda ometi laagriplatsile maha unustanud või miksit. Järjekordsesse ööbimiskohta maandudes ei rebi me looma otsekohe puurist, sest Lilli on koolitatud kannatlikult ootama, kuni inimesed oma esmaste laagritoimetustega ühele poole saavad. Seejärel teeb ta laagripaigaga tutvust (kui tegemist campgroundiga, siis rihmas), pisut mängime, järgneb õhtusöök, pärast seda koer pika rihma otsa aega veetma, lõket vahtima, või vöötoravaid, või naaberlaagriplatsidel toimuvat, või muud sarnast. 

Ma tegelikult tahan sest campgroundide koera-situatsioonist sutsu pikemalt kirjutada. Ja sõna campground kasutan seetõttu, et eestikeelne sõna kämping seostub mul eranditult nonde nõuka-aegsete  A-kujuliste puust majakestega, millel pole Ühendriikide matka-ööbimiskohtadega vähimatki pistmist. Niisiis campground, võtke heaks või pange pahaks. Ja koerad. Kehtib range rihmareegel, mõnes peenemas kohas on lausa kirjas, et flexi-rihmad pole lubatud. Kirjutan alla. Need on saatanast. Kes ei tea, miks saatanast, võib kommentaariumis küsida. Üldiselt peetakse rihmareeglist ka kinni, ja ma ei hakka siinkohal järjekordselt tümitama koeraomanikke, kes ei pea. Ma enam ei raatsi hingeõhku ja tähemärke nende peale raisata. Jumal nendega. Kuid kuna sääraseid siiski jätkuvalt leidub, olen välja töötanud 100% vettpidava taktika, kuidas sundida naaberplatside asukaid oma penisid kontrolli all hoidma. Tegemist on diplomaatilise kõrgpilotaazhiga. Las ma kirjeldan konkreetse näite põhjal.

Olime parasjagu Yellowstone Rahvuspargi külje all, campgroundi nimeks Gros Ventre (Suur Kõht?). Veetsime seal pealelõuna ja öö, teel Idahost Montanasse. (Vahelepõikena pean taas kord ameeriklastest automatkajate viisakust, üksteisega arvestamist kiitma. Hiigelsuur campround, mitusada sõidukit, inimesi murdu, kuid päevalgi valitseb suhteline vaikus ning rahu, hilisõhtust, ööst, varahommikust rääkimata. Ei kõvahäälsust, ei naabrite piinamist muusikaga, ei röökivaid mudilasi või teismelisi, ei haukuvaid koeri. Jumalik. Hiilgav näide sellestsamusest minu paljukiidetud Ameerikast.)

Kus ma olingi. Ahjaa, koerad. Novot. Meie kõrvalplatsile laekus perekond kahe väiksemat sorti põngerjaga ning kolme väiksemat sorti peniga, kellele me Pauliga otsekohe isekeskis ka nimed leiutasime: Breakfast, Lunch, Dinner (for Lilli). Sest Lillikene, nagu õigele sakslasele kohane, on oma laagripaiga territooriumi osas äärmiselt… ee… kiivas. Territoorium tähendab tema jaoks camperi lähiümbrust. Tõsi, Lilli on sajal juhul sajast küll ontlikult rihmas, kui kirjeldet, st. tihedalt rahvastatud campgroundiga tegemist. Aga esineb juhuseid, kus naabri rihmastamata koer Lillikese territooriumile hälbib, vähe puudub, et Lilli rihmaulatusse, kes selle peale muidugi üheselt mõista annab, et nii ei lähe need asjad kohe mitte. Verevalamiste vältimiseks, samas heanaaberlikke suhteid säilitamaks olengi leiutanud hästitöötava taktika, ja kui ma nüüd selle jauramise ja teemast kõrvalekaldumise suudaksin lõpetada, saaksite teiegi mu diplomaatilistest oskustest aimu.

Asi käib nii. Silmates naaberkrundil rihmastamata peni, tõmban kopsud õhku täis, manan valvenaeratuse näole, astun lähemale. Kõigepealt teretan ja kiidan ülevoolavalt naabri koera (koeri), olgu või tegemist sedasorti loomaga, kelle puhul piisab ühestainsast pilgust, et tõdeda: trouble. Seejärel teadustan, et näe, meil seal on kah koer, saksa lamba, rihmastatud, kuid äärmiselt territorial. Ja kuna ma teie toredast koerast nii väga hoolin, oleks mul ülimalt kahju, kui ta minu looma territoriaalsuse ohvriks langeks, rihmastamatult ringi jalutades meie krunti väisaks. Astusingi, näe, läbi üksnes teie kauni ja targa koera heaolu huvides; mistap please ehk hoiate teda rihmas, thank you so very much, ja head õhtu jätku ja turvalist reisi, kui homme teele asute, ja oi teil on nii kena camper, ja nii edasi, ja muud sarnast. Olen katse-eksituse meetodil tuvastanud, et säärane lähenemine töötab sada korda paremini kui lihtlabane ligihüppamine ja pealekäratamine, et pidage oma poolearuline peni lõa otsas, mis te endast õige mõtlete, reeglid on kõigi jaoks, jms. Inimesed heldivad südamepõhjani, kui nende koera kiita, ning on nõus sul peost sööma (loe: oma peni rihmas hoidma). Niisiis, Breakfast, Lunch & Dinner jäid Lillist puutumata. 

Oh, laske ma räägin reisimisega seoses sellest kah, kuidas Lillikene käsu peale oma põit ja soolt tühjendab. Ei, ärge naerge, või uskumatult pead raputage, täpselt nii ongi. Kõik sai alguse sellest, et Yarko kasvataja, ametilt päästetöötaja ja pommi-, piirivalve- ning politseikoerte koolitaja, rääkis meile, vastsetele kutsikaomanikele, kuidas teenistuskoerad, kel pikki tunde sisetingimustes ja/või puuris tuleb veeta, neid asju ajavad. Oletame, et koeral pole (veel) otsest pissi- või kakahäda, aga missioonile suunduv koerajuht teab, et looma niipea operatiivautost välja lasta ei saa, olgu põhjus siis pikas sõidus või ohtlikus situatsioonis vms. Mistap koer on koolitatud käsu peale end tühjendama. Seda (õpetamist siis) on tegelikult suhteliselt lihtne läbi viia, tuleb vaid kutsikast peast eelnimetatud tegevuste puhul mingi kindel sõna kasutusele võtta. Ei lähe kaua, kui koeral on seos sõna ja asjalkäimise vahel loodud, refleks tekitatud. Ma ei hakka siin Lillikese pissi- ja kakakäske avalikustama, ikkagi privaatsed tegevused, onju, igatahes on meil lood tänaseks sedasi, et piisab käsust, ja sündmus toimub. Kui tal tõesti ühte või teist protseduuri tarvis pole, oskab ta sellest märku anda: olematu pissihäda puhul kükitab nagu ikka, aga “kuivalt”, number kahe puhul istub maha, kratsib end kukla tagant. Sõnum: mul ausõna pole ka parima tahmise juures võimalik junnikest välja pressida, isegi mitte sinu heameeleks. Nimetet märgid on juba aastaid samad ja nii kõnekad ning tõele vastavad, nagu väljendaks Lilli end inimkeeles. Ühesõnaga, säärane kommunikatsioonisüsteem, pluss võime käsu peale kiirelt asjal käia teeb meie kui reisivate koeraomanike elu ülilihtsaks. Muidu võib juhtuda, et inimesed teevad pikal sõidul enda tarvis WCpeatuse, aga koer arvab, et ei, minul küll praegu häda pole, nuusin hoopis niisama, nii põnevad lõhnad ja. Ja seejärel, kui autol taas hea hoog sees, mõned miilidki juba läbitud, leiab loom, et oih, nüüd on temal hädasti peatust tarvis. Muidugimõista tuleb ka seda arvestada, et Lillikese puhul on tegu parimas eas, korras tervisega koeraga. Ta vanuse kasvades peame valmis olema võimaluseks, et süsteem enam nii sujuvalt ei toimi, aga eks selle silla ületame siis, kui selleni jõuame. 

Mida veel. Liigikaaslaste seltskonda ei pea Lillikene jätkuvalt oluliseks, võiks isegi öelda, et ei pea soovitavaks. See-eest armastab ta aga kõiki inimesi. Samas, seegi iseloomuomadus on vanuse lisandudes pisut teisenenud. Ta on oma armastuses tagasihoidlikumaks muutunud, vaoshoitumaks, ja pisut ka… mmm… umbusaldavamaks? Näiteks kui temaga campgroundi ümbruses ringi jalutada, muutub ta nüüd üsna valvsaks, kui keegi läheneb. Üksikisikud on iseäranis "kahtlased", olgu tegu mistahes soost ja vanuses inimesega. Lilli üritab silmnähtavalt lugeda mu meeleolu ja kehakeelt, et kas ma tervitan lähenejat, kas alustan vestlust. Kui viimast ei toimu, üksnes lühike, põgus hello või hi, jääb ta kergelt valveolekusse, kuniks kõnealune persoon kaugenenud. Mu meelest täiesti kohane käitumine mõneti juba elu näinud koera puhul. Need, kellega pisut pikemalt suheldakse, on igal juhul ok, need aga, kellele pererehva poolt vaid paar sõna poetatakse... mine tea, mis tüüpidega nende puhul tegemist. Jaa, Lillikene pole enam kutsikas, kes igast suvalisest vastutulijast vasikavaimustub.

Fotod: Paul. Koht: Snake River, Idaho. 

October 03/2023                                  

“They [dogs] never talk about themselves but listen to you while you talk about yourself, and keep up an appearance of being interested in the conversation. ” ― Jerome K. Jerome