Koertest kah

 

... ja mul on veel üks asi südamel. Neile, kes nüüd käsi ringutavad ja oigavad, et kaua võib, annan soovituse. Tehke endale teene, ärge edasi lugege. Igaks juhuks siiski vihje: juttu tuleb koertest, mitte kommentaariumitest, kuigi postituse põhjustanud tsitaat on justnimelt kommentaariumist pärit. 

Ühesõnaga, et eile juba andmiseks läks, laekus minu suunas ka säärane lühike anonüümne kommentaar (tsiteerin): “See, kuidas te koeraga (onju Sinu laps!) käitute, on minu jaoks üle mõistuse.” Kui ma nüüd päris puusse ei pane, sedastab kommentaator, et ma (me, kui eeldada, et ka Pauli silmas peetakse) kohtlen Lillikest halvasti. Ses osas ei hakka ma üleüldse pikemalt arutlemagi, sest inimesele, kes arvab, et koera omaniku äraolekul puuris pidamine, käsu peale põit ja soolestikku tühjendama koolitamine ning muu selline on halb kohtlemine, pole mul enda õigustuseks miskit öelda. Meil on lihtsalt kardinaalselt erinevad arusaamad koerapidamisest, lemmikloomale turvalisuse ja heaolu tagamisest.

Millest tahtsin kirjutada, on koera ning lapse võrdlemine, ühele pulgale asetamine. Te ei pea mind uskuma, küsige ükskõik milliselt koeranduseksperdilt – koer ei ole laps. Isegi mitte minusugusele lastetule, kompenseerimaks puuduolevat või nii. Koer on looma-, mitte inimliigi esindaja, tal on liigiomased vajadused, instinktid, emotsioonid. Mistap tunnen kaasa koertele, kelle omanikud neid lastega võrdsustavad, jättes kahe silma vahele liigilised erinevused. Jaa, koer on vaieldamatult pereliige, kuid ta on seda kui loom, mitte kui laps. 

Ma paraku ei leia enda emakeelsest sõnavarast vastet asjatundmatule, inimlikustavale terminile “fur baby”, mis meil siinpool ookeani koeraomanike hulgas kasutusel. Koerandusspetsialiste ajab too termin tagajalgadele, vihjates justnimelt nondele eelpool toodud liigipõhiste vajaduste eiramisele, rahuldamata jätmisele. Vihjates minu arusaamist mööda koera väärkohtlemisele. There, I said it. Ei, ma ei süüdista. Needsamad omanikud teevad enda arvates ju parima. Söödavad koera paksuks, tolereerides laua juures palukeste kerjamist, õigustavad närviliselt ukse taga kraapimist, et lastagu sisse, ja järgmisel sekundil jälle välja, treenivad koera pererahva äraolekul paanitsema (jaa, suurel osal separation anxiety all kannatavatest koertest on see seisund inimeste poolt põhjustet, mitte looma närvisüsteemi eripärast tingitud), panevad sünnipäraselt aktiivsete koerte elu ohtu, välistades puurikoolituse, sest puur, noh, see on ju teadagi vangla... Võiksin loetelu mitmel leheküljel jätkata, ning teist samapalju selgitusi ja viiteid tuua, miks säärane käitumine, mis fur baby ringkondades defineerub hoolimisena, annab tegelikult sootuks vastupidise, soovimatu tulemuse.

Ja siis on needsamad armastavad fur baby'de omanikud hädas selle, teise ja kolmandadaga – koer lõhub mööblit, koeral on seedehäired, koer ei lase öösel magada, sest tahab välja, jne. NB! Räägin siin praegu heas toonuses, täiskasvanud koerast. Kutsika- ja vanaduspõli, tervisehädad jms ei kuulu käesoleva postituse ampluaasse. Räägin sellest, et mulle, aastaid koeranduses tegev olnule, kes ma blogipostitustes kirjeldan, mil viisil me peres elab ja õilmitseb parimas eas ja parimas tervises, aktiivne, tugev ning terane tööliini saksa lambakoer, tuleb keegi anonüümseks jääda sooviv kommentaator ütlema, et a) Lilli on minu laps ja b) et ma käitun temaga halvasti (hinnangu põhjuseks ilmselt Lillikese öö- ja autosõidupuur, ta kuulekaks koolitamine ning muud sarnased julmad piinamisviisid). Issand, sa näed ja sa ei mürista. :) 

Aga! Seesinane kommentaar tõi mulle muide ka kasu. Pani oma absurdsuses kogu episoodi, kogu seda va viimase aja kommentaariumi-kompotti läbi huumoriprisma vaatama. Inimesed on teinekord ikka nii imelikud, et. Kaasa arvatud ma ise.  

Illustreerin Lilli pildiga, ta saab paari päeva pärast seitsmeaastaseks! (Campground kusagil Idahos.) 

------------

Pets Are Not Children, So Stop Calling Them That: Here’s what I want to say: Your pet had a parent, and that parent was not a human being. That parent was another animal who, if it had the chance, would have taught your pet everything it needs to know about being the animal it is. Mostly how to find food, where to find shelter, and what to avoid that might kill it. What you have to teach your pet is how to relate to the human world. This is the paradox at the heart of having a pet: We love them because they aren’t human, then spend their lives treating them like people. /.../ When I had pets, it was their difference from humans I enjoyed, not their similarity.

October 28/2023  

“Anthropomorphism is usually thought of as an illusion that arises like a blister in soft human minds: untrained, undisciplined, unhardened. There are good reasons for this: when we humanise the world, we may prevent ourselves from understanding the lives of other organisms on their own terms.”― Merlin Sheldrake, Entangled Life: How Fungi Make Our Worlds, Change Our Minds & Shape Our Futures