Pealkirjaks võinuks vabalt olla „Paljurahvuselises riigis elamise väljakutsetest“. Aga see kõlanuks kuidagi liiga ametlikult, või mis. Ja veel, et ei tekiks väärarusaamu: mulle hirmsasti meeldib paljurahvuselises riigis elada. Ausalt öeldes tunnen... kuidas öeldagi... valgest Oregonist ära kolimise üle headmeelt. Meie kandi suuremad linnad saavad õnneks mõningase mitmekesisusega kiidelda, kuid muidu on siin kanjonikaldal, kadakate keskel rassiliselt ikka üsna ikaldus. Paraku, minu jaoks Ühendriikide võlu justnimelt selles seisnebki, et tulnukaid leidub siit nurgast ja sealt nurgast, kõik keskpõrandal suhteliselt kenasti koos. Samas, seesinane kena koosolemine pakub ka väljakutseid. Las ma räägin.
Käisime Pauliga paar päeva tagasi naabrite pool õhtut veetmas. Õigemini, sõprade pool. Või ei, kõige õigem oleks öelda, et naabritest sõprade pool. Meievanune paar, prouast olen ennegi kirjutanud. Nende Seattle's elava tütre abikaasa juured on Palestiinas, osa mehe perekonnast elab seal praegugi, õnneks mitte Gazas. (Vahelepõikena: mina olen muide ainuke me seltskonnast, kes väimehe nime – Ahmed – enam-vähem õigesti hääldada oskab, säherduse käriseva, k-häälikule sarnaneva h’ga. Inglisekeelsed ameeriklased ütlevad Amed. No ei õnnestu neil kuidagiviisi h’d vahele sokutada.)
Anyway. Israeli/Palestiina teema tuli sõpradega tol õhtul jutuks. Täpsemalt tõsiasi, kuivõrd keeruline on äial-ämmal praegusest olukorrast oma väimehega vestelda, sest vaata kust otsast tahad, mustvalget vaatenurka pole kusagilt võtta. Aga noortega suheldes ei saa nad ju ka erapooletult õlgu kehitada, et pada ja katel, las tapavad üksteist seal kusagil ida pool. Või noh, põhimõtteliselt isegi saaks, sest meist, ühendriiklastest, on ookeanitagused kannatused tuhandete miilide kaugusel, nii otseses kui ülekantud tähenduses. Ainuke, mis torgib, on sõja tõttu tõusnud autokütuse hind. Paraku, Ahmedil on kütusehinnast hetkel jumala ükskõik, tema mõtted on pere juures. Et kuidasmoodi sa siis käitud ses olukorras, st. USA's elava palestiinlasega suheldes? Kui USA toetab Israeli? Ja Israel okupeerib Gazat? Ja Gaza mehed teevad omakorda Israelis jõledusi? Ei, ärge saage valesti aru, see pole poliitiline postitus. Samas, need pole ka puhtalt retoorilised küsimused, vähemasti mitte me sõprade jaoks, kes on sunnitud vastuseid leidma, taktitundelisi selliseid, sest lähedastele ei taha ju haiget teha.
October 23/2023 Image: Internet
“What else should you be? Human beings didn't evolve brains in order to lie around on lakes. Killing's the first thing we learned. And a good thing we did, or we'd be dead, and the tigers would own the earth.” ― Orson Scott Card, Ender’s Game
Mina oleks selles olukorras nagu üks suur uudishimulik kõrv ja laseks Ahmedil rääkida oma elu, sealse olukorra ja juttude kohta niipalju kui ta vähegi tahab rääkida.
ReplyDeleteUkraina sõjast on näha, kuidas Eesti Ukrainlased elavad pulbitsevas ja meist täiesti erinevas kultuuriruumis. Esiteks operatiivinfo. Teiseks isiklikud kogemused ja seosed. Kolmandaks plahvatas ukraina sots-meedias lakkamatu ja ennenähtamatu naljade ja meemide tulv. Küllap on sarnased nähtused ka uuel sõjal. Nii et kui keegi sealsete sidemetega inimene suudab sellest rääkida ükskõik mis võtmes, siis ma kuulaks ja kuulaks.
See "USA toetab Iisraeli" - on see riigi poliitika või arvab "tavaline kodanik" siinkohas sama mis föderaalvalituse pressiteade ütleb? Kas üldse peab kedagi toetama või poolt valima?
No asi oli selles, et Ahmed ollagi rääkinud, ja mu sõbrad olidki üksainus suur kõrv, aga siis hakkas Ahmed küsimusi esitama...
Delete"USA toetab Israeli" on riigi poliitika. Tavakodanike arvamused kõiguvad minu kogetu põhjal seinast seina, muuhulgas ka seesamune "ei valigi poolt, ei toetagi kedagi".
"Et kuidasmoodi sa siis käitud" -- ja käituda saabki ju lihtsalt neutraalselt. Kuulad. Loed. Või siis ei kuula ega loe, vaid hoiad end lihtsalt teemast eemal. Toetad sõnades / emotsioonides pigem seda inimest, kellega sa parasjagu suhtled või kes su elutoas diivanil istub. Kui võimalik, siis ei tekita ise konflikte juurde, näiteks oma grilliõhtule korraga juuti ja araablast kutsudes (või kui sa just oled ise täiesti kindel, et nad suudavad oma tunded ja suhtluse vaos hoida).
ReplyDeleteJah, osalt olen nõus, et käituda saab neutraalselt, aga teatud olukordades, no nagu näiteks see, mida kirjeldan, elik peresisene, diivanil istumine - sel puhul on teoorias jah tõesti võimalik neutraalseks jääda, aga reaalsuses pole see teps mitte nii lihtne.
DeleteMu sõbrad enam-vähem nii tegidki, nagu sina soovitad, et toetasid sõnades, pooled mõtted ja arvamused alla neelates. Ja sellest meie omavaheline arutelu tekkiski, et kas ja kui palju peaks alla neelama, et mitte iseendaga ja oma tõekspidamistega risti vastuollu minna.
Sõda ja eriti selle alguse šokk tekitavadki inimestes väga tugevaid emotsioone. Eriti kui mängus on peresidemed, reaalselt hukkunud / sandistatud / vägistatud sugulased, hävinud elus, lootusetus, jõuetu raev.
DeleteKustahes elavate juutide ja araablaste (ja ukrainlaste) suhtes tuleks praegu käituda vastavalt: nad on õigustatud šokis ja neilt ei saa oodata vastustust oma käitumise eest. Vähemalt oma pere ja sõprade ringis võiks neil lasta selle vabalt välja elada.
Kui need mõtted ja arvamused lähevad sinna, et hakkavad looma uut viha... ma ei tea. Kas ukrainlastel on õigustatud lootus, et vähemalt kogu ida-euroopa võtab end kokku orkide vastaseks blokiks? Nii poliitiliselt, emotsionaalselt, majanduslikult kui sõjaliselt? Kas viha õhutamine venemaa ja vene rahva vastu on nende poolt okei? Või peaks neile leebelt mainima, et olgu-olgu, sõdige ja hukkuge nagu mehed, aga emotsionaalselt paluks nüüd ikka hillitsetuks jääda ja viisakuse piiridesse?
Su esimese ja teise lõiguga väga nõus. Kolmandaga veelgi rohkem, sest see, nagu mu postituski, esitab küsimusi, millele üheseid vastuseid pole. Või siis ei oska/taha me neid vastuseid leida.
DeleteMa sattusin korraks nägema mingit videot sealtkandist. Seal ei ole sõda, seal on kaos, kõik kõiki. Varasemad reportaažid Süüria kodusõjast ja Jeemenist on olnud sarnased - surra kuuli, pommi, miini kätte on võimalik, aga samamoodi on surmaohud ka marodöörid, pidevas stressis (ja relvaga) tsivilistid, suvalised jõugud.
DeleteMe oleme PÖFFil palju aastaid Lähis-Ida filmidele keskendunud. Eks peab sel aastal sama tegema. Saaks natukenegi rohkem tausta. Mitte et seda mul päriselt vaja oleks, mida see minu isiklik teadmine ikka muudab.
Just, et kõik kõiki. Kusjuures mina isiklikult tunnen, et ei tahagi väga palju tausta, samal põhjusel, mida sa välja tood. Mida see ikka muudab.
DeleteRentsi juures just ju rääkisime uudiste vältimisest, jaanalinnutaktikast - ma küll kohati tunnen, et see on mulle kõige tervislikum. Säästab aega ja energiat nende jamade jaoks, kus minu informeeritus miskit ka muuta võimaldab, olgu või piskutki.
Üks on uudised, teine on taust või üldised teadmised mingi piirkonna, riigi, rahva, ajaloo kohta... Ilukirjandus, filmid, tele annavad just seda teist.
DeleteJaa, ei, muidugi, uudised ja tausteadmised on kaks ise asja. Aga sa ise ju kah ütled taustateadmiste kohta "mitte et seda mul päriselt vaja oleks, mida see minu isiklik teadmine ikka muudab." Mu point oli selles, et igas päevas on üksnes 24 tundi, ja kui ma saan neid sääraste taustateadmiste kogumiseks kasutada, mis mind miskit muuta aitavad, no maailma pisut paremaks teha või nii, kui suureliselt väljenduda, siis valin nimelt sääraste teadmiste kogumise, mitte Lähis-Ida ajalukku süvenemise.
DeleteSamas, antud kontekstis aitavaksid sügavamad teadmised Lähis-Idast jällegi Ahmedist paremini aru saada, see on tõsi...
Nojaa, aga me kulutame niikuinii aega niisama lugemise ja meelelahutuse peale ka. Kes vahib seriaale, kes pornot, kes teeb sudokusid või tikib ristpistet. Mina lugesin eile poolteist tundi II Maailmasõja õhulahingutest ja pommirünnakutest Saksamaa relvatehastele. Miks? Ei tea... Samamoodi võib siis ka Lähis-Ida filme vaadata, kui keegi teeb neist valiku ja toob need minu koduküla kinno kohale :)
DeleteAlati saab olla diplomaatiline, aga kui kõnealune teema sisaldab julmalt maha löödud v piinatud inimesi, siis ei ole see võimalik. Eriti tuhandeid aastaid vanade vaenlassuhete juures, kus mõlemal poolel on dokumenteeritud sõjakäike ja rahulike elanike (massi)hukkamisi. Minu kaastunne syytult hukkunutele rahvusest olenemata.
ReplyDeleteP.s. tundub, et Ukraina sõda on ses mõttes palju lihtsam jututeema - venelaste verised vallutusreisid naaberriikidesse ja terved hävitatud rahvad on teema juba peeter I ajast ja seal ei ole seda "mõlemad pooled"-asja. Paraku on poliitiline ajupesu ja okupeeritud riikide elanike enesealalhoiuinstinkt trikiga asjad ja isegi väga sadistlikul vägivallal ei tule õigustajatest puudust.
Teine lause peaks algama "Eriti keeruline on see aga...". Sest reeglina oodatakse meilt poole valimist. Halb ja hea, kurjategija ja kannataja, röövvallutaja ja hävitatud. Aga seda siis riikide tasemel, MITTE teatud väärtusi kandvate inimryhmade. Ehk - kumb on sinu arvates tugevam st õilsam ja alati ka väljaspool õigusemõistmist (nagu nõukogude armee Nürnbergi protsessil), ja kelle kannatused on paras karistus juba ainult nende olemasolu eest, las tunnevadoma kohta(naiste ja laste vastu toimepandud vägivallast jõuab õigusemõistmiseni vaid murdosa)?
DeleteOn ka venelased vitsu saanud. Eriti just ida / mongoolia suunast. Lisaks oli neil sada aastat tagasi korralik kodusõda üle kogu riigi.
DeleteAga nüüd see Lähis-Ida sõda polariseerib tervet maailma. Palju põhjalikumalt kui Vene-Ukraina sõda. Nagu Ukraina sõda, ei tundu ka sellel mingit de-eskalatsiooni lahendust olema. Vähemalt ei ole ma ühtegi vähegi optimistlikku artiklit lugenud ega ühtegi lähtuleviku stsenaariumit näinud.
"Jah" kaarnale, "jah" Kaurile.
DeleteEile nägin naaberlinnakese liikluses trucki, millel lehvis elusuuruses Israeli lipp. Et siis nagu... WTF. Ma tahaks oma igapäevakäigud sooritada, ilma et mulle poliitilisi seisukohti näkku visataks. Aga noh, samas, sõnavabadus, eks. Sellest kah nagu ei tahaks loobuda.