KOHAL.
Valetaksin, kui ütleksin, et üleeile-öine kella ühene ülestõusmine (lennuki peale minekuks, kuhu mujale) ennast täna tunda ei annaks. Või viietunnise lennu ajal joodud kaks klaasi valget veini (reeglina ma õhus alkoholi ei pruugi). Aga ei ole viga, mida hotelli ees ookeanimüüril joodud hommikukohvi ei parandaks. Nii et praeguseks olen suhteliselt elus. Paul, tema rabab juba tööd teha, minul on nüüd võimalus mõnusalt munedes asju lahti pakkida.

Ahjaa, vist olen eelmiste saarelkäikude ajal “oma” müüripealsel paigal juba nii palju tunde laineid vahtinud, et täna, minu jaoks arvult neljanda Kauai-komandeeringu esimesel päeval oli tunne, et betoon on selles konkreetses kohas mu tagumiku kuju võtnud. Jaa, kahtlaselt kodune olemine hakkab siin Kauail tekkima.

Muide, sain kohvi kõrvale oma roostetanud keeleoskust pruukida. Müürist jalutas mööda kaks vene keelt kõnelevat paari, ma pikalt ei mõelnud, kargasin neile kraesse. Selgus, et ukrainlased, üheksakümnendate alguses Gorbatchovi õhutusel USAsse emigreerunud, elavad Seattles. Ühe proua vennanaine on eestlane, Kohtla Järvelt pärit. Small world!
January 14/2019
“The sight of a palm tree silhouetted against the sky made even his life feel like a movie” ― Alexandria Marzano-Lesnevich, The Fact of a Body: A Murder and a Memoir