JUUKSED.
Olete kunagi taevas linnuparve nähes imestanud, miks ja kuidas nad niimoodi sünkroonis liiguvad, justkui oleks neil kamba peale üks (t)aju? Olete? Novot. Eesti blogijatega on muuseas sama lugu nagu linnukestega. Üks võtab teema üles, ja kogu ülejäänud blogijaskond lendab takkajärele.

Mina pole paraku eriti kogukondlik, millest on teinekord täitsa kahju. Ajavahe ju kah, päike tõuseb Eestis hulk maad varem kui meil siin Oregoni kaljude ja kadakate keskel. Selle aja peale kui mina X teemal teksti kokku panema hakkan, on enamik tarku mõtteid teiste blogijate poolt juba välja öeldud. Mul jääb üle vaid kommentaariumites noogutamas käia, või vastupidi, kaagutamas, kui satun teist meelt olema. Viimasel juhul üritan üldiselt näpud klaviatuurist eemal hoida, aga alati näe ei õnnestu. Mis aga (vähemalt mu enda arvates) on õnnestunud, on oma eriarvamuse avaldamine ilma verd valamata. Saladuskatte all võin öelda, et mul on kirjalikult vere valamise kunstis doktorikraad, omandatud aktiivsetel koeraühingu-aastatel, vastavates foorumites. Te võite mind uskuda -  hambulisemat kohta kui koerandusfoorumid pole olemas. Selle kõrval on Eesti blogimaastikul puhuti tekkiv nääklemine kökimöki. Kusjuures ma oskan vigastusi tekitada ja verd valada vägagi tsiviliseeritult, vägisõnu ning (otseseid) solvangud kasutamata, nii et vastutusele võtta pole mind justkui millegi eest. Kuid nagu öeldud, tänaseks olen oma oskuse pisikesse pimedasse kongi kolme luku ja riivi taha pannud ning loodetavasti ei teki enam ilmaski vajadust seda taas valguse kätte lasta.

Anyway. Lähen mina täna hommikul oma tavapärast veebipäeviku-ringi tegema ja näen, et paar toredat blogijaprouat on JUUSTE teema üles võtnud. Selles võtmes, et soeng olgu jube, ja pilt pandagu julgelt blogisse. Vot selle teemaga mul miskipärast kohe haakis. Mul endal tuleb Paha Juukse Päeva väga harva ette, põhjusel, et ma jumaldan mütse. Niipea kui ilmneb väiksemgi oht, et juuksed oma tahtmist ajavad, haaran mütsi järele (foto 2). Mütsivärk muide on üks väheseid põhjuseid, mis minu ja Pauli abielus pisikesi ebakõlasid tekitab. Paulile meeldib mu juukseid näha,  minule meeldib mütse kanda. Jep, täiuslikku abielu ei ole olemas. Ühise õnne ja kodurahu nimel peavad mõlemad osapooled kompromissideks valmis olema.

Esimene foto on tehtud mõned aastad tagasi ühel järjekordsel road tripil. Kesse enam täpselt mäletab, miks mul seal tuulisel laavakivisel mäenõlval mütsi peas pole, kuid kahtlustan, et selles on süüdi Paul. Temal muide polnud kah mütsi peas, aga halastusest croppisin ta pildilt välja, sest me räägime siin ikkagi minu juustest, eks ole, mitte tema omadest. Kolmandal pildil olen parukaga, ostsin paari dollari eest Walmartist, värvisin tuhakarva ning nüsisin potikujuliseks, et Orléansi Neitsi mõõtu välja anda, kui New Mexicos Halloweeni tähistasime.

Ja last but not least, juustest rääkides ei saa üle ega ümber mu loomuliku, halliseguse juuksevärvi poole pürgimise saagast. Ei ütleks, et ebaõnnestumine mind kurvastab. Olen oma peaga praegu vägagi rahul, nii väljast- kui seestpoolt.
January 06/2019
“Some of the worst mistakes in my life were haircuts”― Jim Morrison