MINU NAABRINAISED, osa 3/7
SHARON
Kui ma peaksin lifti kinni jääma ning mul oleks võimalik valida, millise naabrinaise seltsis päästemeeskonna saabumist oodata, otsustaksin kindlapeale Sharoni kasuks. Sest temaga on mul olnud kõige pikemad, kõige põnevamad, kõige avameelsemad jutuajamised. Siiski mitte seiskunud liftis, jumal tänatud, vaid minu või Sharoni köögis, enamjaolt kohvitassi taga. Vahel ka veiniklaasi. Juhtub see tavaliselt nii, et „halloo, kas oled kodus, ma astun korraks läbi“. Aga reeglina kulub mitu head tassi kohvi (või klaasikest veini), enne kui korraks läbi astunu end koduteele asutab.
Sharonit sobivad iseloomustama kaks sõna: suur ja soe. Suur soe süda, suur soe pere, suur soe kodu. Sharonil ja ta Norra juurtega abikaasal, muhedal, terashallide silmadega sitkel mehel on viis täiskasvanud tütart, viisteist lapselast ja seitse lapselapselast. Kui kogu see hulk kokku tuleb, jäävat isegi nende avar külalislahke maja kitsaks. Sharon naerab, et peres on pea kõik rassid kenasti esindatud – tütred vaatasid kaasade otsinguil laiemalt ringi, ei piirdunud üksnes naaberfarmide perepoegadega.
Sharon ja ta mees kasvatavad lihaveiseid. Meie Pauliga ostame nende käest kanamune, üksiti ka oma talvise meetagavara. Mmmmmesi on kristallselge ja imehea. Paraku! Sharon andis just paar päeva tagasi teada, et „tüdrukud“ (nii ta oma vabapidamisel kanakarja kutsub) on selleks aastaks munemisega ühel pool – pime talvine aeg käes. Ega midagi, Paulil tuleb kevadeni poemunadega leppida. Minul, muna-allergikul, muidugi muret pole.
Sharon on must mõned aastad vanem, aga appikene, kui värske väljanägemisega. Läikivad helepruunid juuksed (ei ole värvitud!), rõõsa, vaat et kortsudeta näonahk (ei ole botox!). Kehakaalu on Sharonil küll üksjagu rohkem kui minul, kuid ta kannab seda tunnustust vääriva graatsiaga. Kõrvarõngad ja Chanel No 5 kuuluvad Sharoni igapäevasesse ilu-arsenali. No arvata, et traktoriga põllul töötades ta end Chaneliga ei lõhnasta, mõistlik ning kokkuhoidlik naisterahvas nagu ta on, aga mingist kummikutes ja dressipükstes farmerinaisest ei ole Sharoni puhul juttugi.
Kohvikõrvastest teemadest pole meil kahel veel puudust kätte tulnud. Poliitika, religioon ja spirituaalsus; kulinaaria, mood ja mehed. Just name it. Sharon, nagu ma tänaseks tean, on tõeline book worm, muljetavaldavalt raskekaalulise lugemisvaraga, pluss science fiction (Ray Bradbury on me kahe ühine lemmik). Ta on muide teinekord üllatavalt kriitiline oma kaasmaalaste suhtes. Kui me kahekesi mõnda järjekordset tuleohtlikku teemat lahkame (noh, kasvõi näiteks kohalikku tulirelva-vägivalla küsimust), võtab Sharon tihtipeale vabandada stiilis "sinu silmis oleme meie, ameeriklased, arvatavasti justkui teiselt planeedilt pärit." Igavesti vahva, et talle saan ma täitsa ausalt vastata "jah, olete küll", kui mõnikord sedaviisi tunnen.
Ma ei kujuta ette, mis töö see oleks, millega Sharon hakkama ei saaks - alates peenest õmbluskunstist lõpetades mesitarude hooldamisega. Sharoni abikaasa just kurtis meil külas olles, et mesilased on ta naisesse armunud, tema kui majaperemehe vastu aga suisa armutud. Jaa, olen oma silmaga näinud, kuidas Sharon värvilises suvekleidis, ilma vähimagi asjakohase kaitseriietuseta tarude vahel ringi lehvib, mesilinnukesed rahumeelselt ümber pea tiirlemas. Ma ei imesta. Räägitakse, et mesilased tunnevad hea inimese ära.
p.s. Naabrinaise eesnimi privaatsuse huvides muudetud.
Foto: Internet
November 04/2017
BETSY. Minu naabrinaised, osa 1/7
CARLA. Minu naabrinaised, osa 2/7
GLORIA. Minu naabrinaised, osa 4/7
OLIVIA. Minu naabrinaised, osa 5/7
JILL. Minu naabrinaised, osa 6/7
