LILLI FÄNNIDELE TEADMISEKS, et esimene jooksuaeg on nüüdseks ametlikult ja sündmustevabalt möödas. Olen ausalt öeldes isegi väheke pettunud actioni vaeguse üle :-) Kõik need kaikad ja kivid, millega ma relvastusin, kõik see vaev, mis Lilli kenneli kindlustamiseks kulutasin – ja mitte ühtegi isast ümber maja luusimas kogu selle kolme nädala jooksul.
Nali naljaks, tegelikult tuleb tänulik olla ning naabritele au anda, et nad oma penisid mööda küla ringi hoorata ei lase. Ja eks ma ise olen nüüd ühe kogemuse võrra jälle rikkam - esimene emane koer mul ikkagi, esimene jooksukas üle elada. Lilliga ka viimane, detsembris läheb lõikusele, kutsikaplaanidele kriips peale. Aastaid tagasi küll hellitasin mõtet, et kui kunagi emase võtan ning geneetiliselt hea materjal sattub (nagu Lilli), siis võiks ju ühe pesakonna kutsikaid üles kasvatada. Oleks kindlasti vahva, kuigi väsitav ja kulukas kogemus. Kulukas seetõttu, et tõu-nõuete kohase pesakonna tegemine ei käi niisama lihtsalt, et lased isase ja emase kokku ja jääd kutsikaid ootama, sedajärgi pole muud vaeva kui kutsikaostjatelt raha kasseerida. Mkmm. Mingi tagahoovipaaritus ei tule minu koera-filosoofia kohaselt kõne allagi. Niisiis seisaksid ees emaskoera põhjalikud terviseuuringud, koolitustulemuse saavutamine, sobiva isase, hiljem kutsikatele vastutustundlike omanike leidmine etc etc. Ühesõnaga, tänase seisuga pole mul mingit tahtmist seda pikka ja vaevanõudvat teed ette võtta. Laiskus ei võimalda, nagu minu ja Yarko kunagine kaitsekoolituse treener armastas öelda.
Aga jah, veel sellest jooksuaja-kogemusest. Olin mina igasugu hirmujutte kuulnud, ja pealtnäha täitsa asistelt koerainimestelt, et see on üks õudne aeg. Veri lahmab, kogu elamine tuleb kilega kinni katta, koer lakub end 24/7, tekitades võigast, lakkamatut soundi, loomale kummipüksid jalga, deodoranti saba alla, isaste tarvis hangi taser või, veel parem, jahipüss, ja nii edasi. No ma ei tea. Eks jooksuajad kulgevad koertel erinevalt, aga Lillikene läks sellest küll läbi nagu nuga võist. Me ei rullinud isegi vaipu kokku. Kõik käis nagu kellavärk, kusjuures „sabakeeramise“ päevad, need kõige ohtlikumad, need olid ka Lilli meeleolu ja olemise pealt täiesti selgelt näha. Ta tundus kuidagi eriti õrn ja naiselik siis, ja kui viljastumise aeg mööda sai, muutus Lilli käitumine taas igapäevaseks. Jaa, igatahes väga huvitav kogemus mulle kui siiani isaste koerte inimesele.
Jooksuaeg muutis Lilli silmnähtavalt täiskasvanulikuks. Ma ei ütleks, et lausa soliidseks, ta ju ikkagi vaid aastane, aga viimasedki kutsikakombed on nagu nõiaväel kadunud. Ning juhul kui ma seda veel piiiiiisavalt rõhutanud pole, siis ta on tõesti üks ütlemata kerge koer pidada. Eks osa sellest eduloost põhineb muidugi minu ja Pauli kasvatusvõtetel ja järjekindlusel, aga no materjali peab ka ikka olema, mille kalla töötada, eks ole. Ja Lillikene on tänuväärne materjal. Öeldakse, et sulle antakse üks suurepärane koer elu jooksul. Mina võin täna, kui Lilli kutsikaeast väljas, noor täiskasvanu juba, öelda, et mulle on antud lausa kaks. Eelmine suurepärane oli Yarko, ja nüüd Lilli. Sellest, kuidas vaid paarikuusele koerale hinnangut anda vara on, ja kuidas ma kutsika-inimene pole, kirjutasin täpselt 10 kuud tagasi.
FOTOD tehtud täna. Me siin kujundame väikest osa oma kadakapuu-metsast nii öelda pargiks. Juurime kuivanud salveipõõsaid, eemaldame puude alumisi oksi. See teenib ka tuleohtuse eesmärki. Kuivas, loodustulekahjude poolt räsitavas Kesk-Oregonis on tihe taimestik maja ümber lausa ohtlik. Nii et mis muud kui saag kätte ja käised üles. Puud on Pauli hooleks, mina maadlen põõsastega. Lilli, tema toimetab oksi ühest kohast teise. Alumisel pildil osutab Paul oksaraole ja käsib selle lõkkesse lisada. Lillil, jumal tänatud, jagub tervet mõistust käsk täitmata jätta :-)
November 18/2017
“I’ve seen a look in dogs’ eyes, a quickly vanishing look of amazed contempt, and I am convinced that dogs think humans are nuts.” - John Steinbeck
