Uue aasta lubadus

 

Luban, et ei anna algavaks aastaks mitte ühtegi lubadust. Mitte kõige pisematki. Nendega kaasneb alati igavene jama. Lubada on üks asi, aastavahetuse peomeeleolus, eks, aga oma sõnade taga seismine hoopis teine. No nagu tolle camokleidiga oli. Kuude viisi võtsin hoogu, prokrastineerisin, ja alles siis, kui aastast vaid viimsed kasinad nädalad kätte olid jäänud, sain asja hambad ristis tehtud, lubaduse kleiti näidata täidetud. Et sääraseid koormaid edaspidi vältida, soetasin sekkarist lausa temaatilise riidetüki (pildil). Kavatsen seda paaril lähemal päeval kanda, ehk seisab siis meeles, et ei hakka siin jälle suure suuga mingeid veksleid välja käima.

Kleidist rääkides. Postituse kommentaariumis mainisin oma beanie-vaimustust, lisades, et poodides valik kesine, mistap õmblesin paar mütsi ise. See, nagu selgus, oli alles algus. Olen viimase nädala jooksul endale... oot ma lähen loen üle... viis beaniet õmmelnud. Viis. Ja Paulile kaks. Aga küsimus ei olegi niivõrd numbrites, kuivõrd selles, et tänaseks näen igas sobivast materjalist rõivaesemes beaniet. (Mu beanied nimelt valmivad taaskasutuspõhimõttel: ostan second handist vinge värvi ja mustriga topi või kleidi või seeliku, löön käärid sisse, veidike õmblemist, ja müts olemas.) Aga oleks siis, et vaimusilm näeks mütse üksnes neis riidetükkides, mis sekkarites saadaval. Kus sa sellega. Üleöö tekkinud beanieõmblemissõltuvuse tõttu vaatan nüüdseks ka omaenda garderoobis näljasel pilgul ringi. Kaks toppi on oma elu juba ohverdanud, et mütsina uuesti sündida. Jumal tänatud, et mul materjali osas nõudlikkust jagub (eelistatuim on kvaliteetne õhuke puuvill, spandexit hulgas, et veniks), vastasel juhul käiksin ilmselt varsti ihualasti ringi, ainsaks kaetud kehaosaks peanupp, kuna kõik muud rõivad on mütsideks lõigatud. 

Ühesõnaga. Kui keskööl kell kukub, korgin koos kampsikuga lumisele pildile jäänud joogi lahti ning tõstan klaasi teie terviseks, kulla lugejad, kauged ja lähedased. Tulgu meil kõigil tore aasta! 

December 30/2021

“And now we welcome the new year, full of things that have never been”― Rainer Maria Rilke

Pühadetervitus

 

Teate ju küll, et ma olen tõsine koerainimene. Jah, saksa lambakoerte omanikud ongi enamjaolt sihuksed külmade südametega füürerid - koeri ei nunnutata, peetakse puuris, kõnetatakse üksnes käsklustega. Penide kaunistamine tutikeste, mütsikeste ja muu sarnasega on minusuguste jaoks võrdne pühaduseteotusega. Mistap tõsiasi, et ma Lillile eile jõulumütsi pähe panin, vähe sellest, teda säärases delikaatses olekus ka pildistasin, on väikestviisi jõuluime. Ime, mis sai teoks üksnes ja ainult tänu Pauli vanemale vennale, kes Lillit oma karusel viisil lõpmatult armastab (Lillikene armastab teda lõpmatult vastu, küll tunduvalt vähem karusel viisil) – ühesõnaga, Pauli vend küsis poolnaljatades, kas saaks Lillist päkapikumütsiga pilti. Ega midagi. Otsustasin sugulasele rõõmu valmistada, hankisin mütsi ($1.95), kamandasin koera kuuse kõrvale ja Pauli fotograafiks, ning tegu sai tehtud.

Ega ma muidu seda pilti siin ei näitakski, piinlik oleks ju oma koeraomaniku-südame hellemat, kiivalt varjatud nurgakest avalikkusega jagada, aga Lilli näoilme (need silmad!!) sobib suurepäraselt möödunud aastat kokku võtma, peegeldades üksühele minu tundeid, maailmas toimunud/toimuvate muutustega seonduvaid. Ja üksiti peegeldab Lilli nägu muidugi ka tema enda tundeid, mütsiga seonduvaid. Et end traumeeritud looma silmis rehabiliteerida, lubasin Lillikesel fotosessiooni lõppedes seda va vastikut mütsi rappida, kuni koer paistis kindel olevat, et peakate teda järgmiste jõulude ajal uuesti kiusama ei tule.

Ühesõnaga. Soovin teile, armsad kauged ja lähedased lugejad, mõnusaid jõulupühi ning vahvat vana aasta lõppu. Tehke ohtralt lumeingleid ja ärge väga üle sööge. Kallistused kõigile! 

December 24/2021                                                                                   Foto: Paul

“Santa is our culture's only mythic figure truly believed in by a large percentage of the population. It's a fact that most of the true believers are under eight years old, and that's a pity.” ― Chris Van Allsburg

Kleit !

Nonii, siin see nüüd lõpuks on. Lubatud camo-kleidi pilt pildid. Laon lausa mitu tükki letti, kuna tänane photoshoot õnnestus üle ootuste hästi. Ja teate, mis kõige ägedam? Pildistamist austas oma kohalolekuga Ühendriikide vapilind, valgepea-merikorkas. Kaadrisse kahjuks ei jäänud, aga see rongaparv, mille suunas ma esimesel fotol vaatan, tiirles ärritunult kriisates isand Kotka ümber. 

Kleidi ajaloost kah. Lasin õmmelda hea sõbra viiekümnendaks juubeliks, aasta oli… eee… 1997? 1998? Midagi sinnakanti. Peen rätsepatöö. Kleit on kahekordne, sest toona Tallinna Abakhanis saadaval olnud camo-materjal tundus minu maitse jaoks liig õhuke ning liru, mistap sai õmblejanna soovitusel topelt pandud. Üritus ise toimus mai lõpus, põhjarannikul, otse mere kaldal, kadakate vahel. Mul on tollest vingest peost muide mõned fotod kah kusagil, aga seal paraku lisaks minule ka teised inimesed peal, mistap jätan nende privaatsust austades pildid näitamata. Kleiti olen aastate jooksul veel paaril korral kandnud, täielik hitt iga jumala kord. Kui sa ikka mingile jahimeeste grillipeole ilmud schleppe'ga camo-kleidis, on tähelepanu kindlustatud. (Küsimus: kuidas kõlab selle kleidiosa, mis selja taga maas lohiseb, ametlik eestikeelne nimetus? Slepp?) Ning otse loomulikult tuleb kleiti kanda saabastega, soovitavalt tanksaabastega.

Pildistasime kanjoniserval, paari sammu kaugusel me kodumajast. Ainuke, mis vaatele ette heita, on kanjoni teisel kaldal üle National Grasslands'i jooksev elektriliin. Paaris kaadris tegid postid mulle lausa sarved pähe. Aga no teate, ega me siin küünlavalgel ela. Ning last but not least: oma viga, et lubaduse täitmise (kleidist käesoleva aasta sees blogida) viimsele tunnile jätsin - brr, nii külm oli poseerida, tuuline, kapuuts ei seisnud hästi peas ja ... aga noh, kellele ma siin ikka kurdan, eks omad vitsad jne, mõistlik inimene oleks pildistanud palju varem, soojal ajal. Huh. Nüüd lähen puhkan loorberitel, ammune lubadus lõpuks täidetud, kleit ette näidatud.  

December 22/2021                                                                Fotod: Paul

“I spread my wings. And my dress does the rest.” ― Hillary Wen

Mõistuse hääl

Jah, ma mõnikord loen uudiseid, kuigi tean, et see pole tervislik. Ning jah, ma mõnikord loen Daily Mail'i, kuigi tean, et see on kollane. Aga inimesel võib ju ometi mõni pahe olla? Pealegi, loen sealt peamiselt üksnes pealkirju, mis on muide omaette kunstiliik, praegusel kuumal koroona-ajal iseäranis. Kusjuures kõmumeedia pole erand, peavool kütab paanikat ja segab vett vaat et samasuguse hooga. Enam isegi ei üritata üksteisele vasturääkivaid pealkirju nagu “taevas kukub kohe alla ja me kõik sureme hirmsat surma ” ning “viirus taandub, piirangud lõpevad ülehomme” mööda lehekülge laiali hajutada, üksteisest eemal hoida, vaid pannakse süüdimatult kõrvuti. Ning ega siis ainult koroonateemaga sedasi, kõige muuga samuti. “Vaata õõvastavast videost, mida alkohol su maksaga teeb”, ning kohe sealsamas “punane vein on südame- ja veresoonkonnale väga kasulik”. 

No võtame või tänase koroona-hommiku. Ühe pealkirja järgi sureb vaktsineerimata USA elanikke sel talvel nagu kärbseid ja omicron on nii nakkav, et kui eelmiste tüvede ajal tohtis lapselaps eakale vanaemale lehvitada vaid tingimusel, et asuti teine teisel pool aknaklaasi, üks õues, teine toas, siis omicroni puhul tuleb aknale kardin kah ette tõmmata, alles siis võib lehvitada. Teine pealkiri aga teatab sealsamas, et New York'i võimud on andnud rohelise tule Times Square'i aastavahetuse pidustustele, kus kümneid tuhandeid inimesi külg külje kõrval koos tantsimas ja hõiskamas ja viiruseosakesi laiali pritsimas. Originaalpealkirjad kah, et te ei arvaks, et liialdan:“G7 brands Omicron 'biggest threat to global public health' before Biden issues grim warning of a 'winter of illness and death' for the unvaccinated: Study claims variant is 'markedly resistant' to shots.” -------- “Hundreds of thousands of New Yorkers will be forced into isolation by Omicron Covid variant which is on course to drive cases higher than EVER before - but De Blasio says Times Square celebration WILL go ahead.” 

Eks ta ole. Süsimust või lumivalge, vahepealset võimalust pole, keskpärasus teadupärast ei müü. Aga haruharva juhtub ime, ja satud pealkirjale, mis on kui palsam hingele: “We cannot stop the spread of COVID, but we CAN end the pandemic: Protect the old and vulnerable, forget lockdowns - and learn to live with the virus, writes Dr. Jay Bhattacharya, Stanford University School of Medicine professor." Loen ja ei usu oma silmi. Kas tõesti lõpuks hakatakse mõnel pool aru saama, kui mõttetu on korrata ühte ja sama tegevust, kuid oodata erinevat tulemust? Artiklist: "Will the same policies that failed against a more virulent strain succeed in containing a more transmissible strain? The answer is self-evidently no. The end of the pandemic is primarily a social and political decision. Since we have no technology to eradicate the virus, we must learn to live with it. The fear-based lockdown policies of the past two years are no template for a healthy society.” Amen, brother, ütlen mina selle peale, olles kirjatüki läbi lugenud. 

December 17/2021                                                                                 Image: Internet

“The headlines screamed at him as soon as he saw the paper. He almost screamed back.” ― Terry Pratchett, Going Postal

O Tannenbaum

K von B pakkus välja, et blogijatel, kaasa arvatud temal endal, on “pea tühi ja juhe koos”, mistap "midagi ei suudeta pastakast välja imeda". Või siis joostakse kingituste järel kaubanduskeskustes ringiratast ja jõulukaunistatakse kodu ning seetõttu on blogimine hetkel hõredavõitu. Ühest küljest olen temaga vägagi nõus – mul endal on sarnased mõtted tekkinud. Vaatan, et näiteks mu lemmikblogijad F ja M pole juba hallidest aegadest saati miskit avaldanud, ja ülejäänud lemmikud pilluvad nimekirju lahkuval aastal loetud raamatutest või kuulatud muusikast. Mul, paraku, on miskipärast tõrge tekkinud igasuguste aastat kokku võtvate loetelute suhtes, kuid samas annan endale selgelt aru, et see on minu probleem, mitte kokkuvõtjate – ja eks olen minagi lõppevatele aastatele blogis tagasi vaadanud.  

Aga teisest küljest tulin ütlema, et no kuulge, mina küll kaubanduskeskusi ei kammi ja kodu ei kaunista, kui kuusk kadakas välja arvata, see, mis pildil, pluss mõned strateegiliselt paigutet küünlad siseruumides ja jõulutulukeste rida majaräästas. No ja siis muidugi kapsas, sinepi-siga ja uusim Bond jõululupäeval, neist ei pääse üle ega ümber. Kuid sellega minu ja Pauli spetsiifilised jõulu/aastavahetuse tegemised piirduvad, sest meil on juba mitu aastat kuidagi niimoodi sattunud, et nimetet pühad jäävad kahe reisi vahele. Niisiis kasutame toda õnnist aega mõnusaks, kohustuste- ja üritustevabaks koduseks olemiseks. Või noh, mõningaid kohustusi siiski on, nimelt ettevalmistused järjekordseks talviseks pikaks camperi-tuuriks. Stardime jaanuari esimesel nädalal, plaanime rännata vähemasti poolteist kuud, võib-olla lausa kaks. Ikka, ikka lõuna poole, kuhu mujale – California, Arizona, Utah, ehk ka New Mexico. Kindlat plaani ei ole ega tule, marsruudi valime jooksvalt, tujust ning ilmast sõltuvalt. Paar sihtmärki on siiski paika pandud, näiteks Canyonlands ja Valley of The Gods, ja muidugi truck camperite kokkutulek Arizona kõrbes. Issake, vaatan, et üle kahe- ja poolesaja matkasõiduki registreerunud juba?! Saab massiivne üritus olema. 

Niisiis, jah, jõuluettevalmistuste asemel käivad meie majas reisiettevalmistused. Kuigi põhimõtteliselt on camper nüüd täielikult sisustatud ja varustatud, sünnib endiselt ideid, kuidas kodunt eemal elamist veelgi mugavamaks muuta. Muuhulgas võtsime umbes kuukene tagasi vastu radikaalse (kuid siinmail kastiautode omanike hulgas populaarse) otsuse, monteerisime sõiduki tagumise istme üleüldse välja ja ehitasime selle asemele panipaiga. Juhiistme selja taga on riiulid tööriistade, maakaartide, veinipudelite jms tarvis, kaasreisija selja taga troonib Lilli hiiglaslik matkapuur ja lisapanipaigad koerakraami jaoks (toit, tekid, rihmad jne). Ühesõnaga, tänu tagaistmest loobumisele saime juurde arvestatava määra laoruumi. Sest noh, kui sa ikka paar kuud teel oled, siis tahad mugavusi nautida, teinekord lausa luksustki. Vähemasti meie Pauliga tahame. Lillikene ilmselt samuti. 

December 16/2021 

“At Christmas play and make good cheer, for Christmas comes but once a year.” ― Thomas Tusser

Seattle vol. 4: Chihuly

Kanjonikaldal elamisel on omad head ja vead. Head muidugimõista rohkem, vastasel juhul resideeruksime kusagil mujal, onju. Loodus pakub siin täitsa igapäevaselt ja täitsa tasuta selliseid elamusi, mille kogemiseks enamjagu kodanikke kena kopka välja peab käima, või mille nägemiseks mõõtmatuid miile maha sõitma. Aga vot ühte teatud sorti elamust Loodus ei paku, nimelt kultuurielamust. Selle saamiseks peab kanjonikalda rahvas arvestatavaid vahemaid läbima. Win some, lose some. Mitte, et ma kurdaks. Meie elukohavalik on täiesti teadlik, ja no eks seda va kultuuri leiab lähemalt kah kui Seattle'st, kuue autosõidutunni kauguselt. Veider, igapäevaselt ma karjuvat kultuurinälga ei tunneta, on ju raamatud ja ekraanid, aga kui üle tüki aja tummise, igast küljest ligi suruva loomingu meelevalda satud, siis saad aru, et tegelikult oled ikka dieedil olnud küll. 

Kuidagi kukkus niimoodi välja, et me Seattle-tripi kaks kõrghetke said teoks tänu kahele vägevale vanale mehele. Kahele kaheksakümneaastasele. Taj Mahali live sadas enam-vähem juhuslikult sülle, majutust broneerides ei osanud uneski näha, et vanameister meie kohalolekupäevadel hotellilähedases jazzbaaris üles astub. Kuid klaasikorüfee Dale Chihuly kaemise plaan, see oli mul ja Paulil juba ammuaega tagasi paika pandud. Täpselt enam ei mäletagi, kus ja mis asjaoludel ma aastaid tagasi Chihuly loomingule komistasin, kusagil veebiavarustes see igatahes juhtus, osutudes armastuseks esimesest silmapilgust.

Suuremõõtmelisus, isegi grandioossus on mind rakenduskunsti puhul alati paelunud. Ma pole väikeste vidinate inimene. Antagu mulle larger than life kraami, massi ja haaret, värve pealekauba, ning olen müüdud. Mil moel säärased määratute mõõtmetega objektid valmivad, õnnestus samuti teada saada, nimelt vaatasime klaasiaias mitut Chihuly loominguprotsessi kirjeldavat lühifilmi. Sina armas aeg. Vägilasemõõtu musklis mehed keerutavad huugavate ahjude lõõmas (tuhat ja rohkemgi Celsiuse pügalat!!) klaasipuhumispiipe, mille otsas elab omaenda pealtnäha taltsutamatut elu mitukümmend kilo vikerkaarevärvides sulaklaasi. Uskumatu. Hüpnotiseeriv. Vaimustav.  

Mu meelest pole kasina ajalimiidiga külastajal mõtet Seattle südames asuvat Chihuly Garden and Glass kunstikompleksi torkima hakatagi, see katab kõva 6000 ruutmeetrit: 9 galeriiruumi, aed, kaks baari/kohvikut, klaasipuhumistöökoda. “Linnuke kirja” turistid muidugi teevad kõigele tunni või isegi vähemaga ringi peale, kuid meie Pauliga veetsime kogu selle silmailu keskel… las ma mõtlen… kuus tundi. Keskpäevast kella kuueni õhtul. Sest olgu väljapaneku siseruumidega kuidas on, aeda peab pimedas nägema. Kuid ma ruttan asjadest ette. Seesinane postitus tuleb Chihuly Garden and Glass interjööriväljapanekust, aia võtame hiljem käsile. Niisiis. Teil piletid olemas ($32.00)? Maskid ees? Vaktsineerimistõendid ette näidata? Väga tublid. Mis muud, hakkame aga ringkäiguga pihta.

 

Jah, te näete õigesti. See on lagi. Ühest näituseruumiste teise viiva koridori ülaltpoolt valgustet klaaslaele on Chihuly kuhjanud kõikvõimalikke värvilisi objekte, alates hiiglaslikest, lilleõiesarnastest, kaussjatest vormidest lõpetades erimõõduliste vingerdavate viguritega. Tulemus? Vaataja kange kael, kuna pilku on laelt võimatu pöörata, avastad üha uusi ja uusi mustreid ja kujundeid. Näeb välja nagu lakke naelutatud vaip, eks, pöörase fantaasialennuga kuduja kätetöö. Kusjuures vaiba-võrdlus pole tuulest tõmmatud. Chihuly tee klaasi juurde kulges läbi sootuks pehmema meediumi, tekstiili. Täpsemalt läbi kangakudumise. Või oot... klaas sulavas olekus on ju vaat et pehmemgi kui kangakiud?  

"In 1941, Dale Chihuly was born in Washington state. While he describes his childhood as “perfectly normal,” tragedy made his teenage years particularly tumultuous. In 1956, he lost his brother to an aviation accident, and, in 1958, his father died of a heart attack. Chihuly coped with such loss by breaking a police car window and withdrawing from formal education. By age 20, however, he was back in school. He studied interior design, also took a weaving class among other courses. Surprisingly, it is this course that led to a career in glass; after inventively incorporating the medium into his textile projects, he shifted his focus from interior design to glassmaking."

------------

Vaevalt oled jõudnud muinasjutu-laest toibuda, järgmisesse ruumi liikuda, kui leiad end silmitsi maast laeni ulatuva… veesambaga? Vähe sellest, su kohal sirutavad oma sillerdavaid kombitsaid hiiglaslikud lühtrid. Oranzh, valge, türkiissinine, mürkroheline... Kas ma olen kirjutanud, et mul on klaasi-foobia? Et ma olen see tüüp, kes joogiklaasi alati lauaservast kaugemale nihutab, ja mitte ainult enda klaasi, vaid ka teiste omi? Klaas ju teadagi purunev. Ohtlik. Vaata ainult peale, juba libisebki põrandale, kukub kildudeks. No ja siis satub minusugune kohta, kus laest ripub tonnide viisi klaasmaterjali. Väheke õudne oli. Kuid samas muidugi ka imeline.

"While Chihuly would eventually be known for his shimmering sculptures, it was windows that initially caught his attention. During a trip to Europe in 1962, Chihuly found himself mesmerized by the stained glass adorning the continent's churches, cathedrals, and other houses of worship. In fact, it was these windows that had inspired him to include glass into his woven textiles—an endeavor that “accidentally” introduced him to glassblowing, a technique in which molten glass is crafted into shapes using a blowpipe. “I don't know why I did it,” he reflected. “I'd never seen it done before. I didn't know anybody who knew how to blow glass.”

------------

Noil kolmel fotol on kaks paati. Elusuurust, puust kahemehepaati. Mis, te pole säärase koormaga veesõidukeid enne näinud või? Täitsa normaalne ju, et alus võib peale kalameeste ka midagi muud kanda. Näiteks laadungit klaaskuule. Või eksootilisi klaastaimi. Peegeldusedki, näe, täitsa olemas. Kuidas nad küll kogu seda kraami tolmuvaba hoiavad, arutlesime Pauliga. Mingi õhu elektriseerimise trikk äkki, mistap tolm väljapaneku külge ei hakkagi? Või näitusevalvurite öine vahetus, vehkimas sulgedest tolmuharjadega? Sest no vana hea niiske lapi tehnikaga pole siin ju midagi peale hakata. 

"In 1976, the 35-year-old artist was involved in a serious car crash in England. During the head-on collision, he was launched through the windshield. In addition to severe cuts on his face, shards of glass left him blind in his left eye. This is why, to this day, he wears an eyepatch—and why he no longer handcrafts his own works. After the accident, Chihuly was left with the stark realization that working with molten glass while blind in one eye would not be easy. In 1979, this worry was solidified when Chihuly hurt his right shoulder in a bodysurfing accident. When paired with his seeing difficulties, this injury would make glassmaking nearly impossible. Rather than abandon his craft all together, however, Chihuly decided to instead adapt his practice and rely on a team to bring his visions to life."

------------

Müstilised, võrgutavad vormid. Täitsa kindel, et kui inimesed ruumist lahkuvad, ärkavad hiiglaslikud õied ellu. Ime, et mesilasi märgata polnud... Imetled ja ei usu, et tegemist tahke materjaliga. Kisub kontrollima, käega puudutama. Kolmekihiline klaas. Väljast ühte värvi, seest teist, piimvalge, udune loor vahel. Tulemus saavutatakse nii: sulatatakse ja puhutakse esimene, sisemine kiht, näiteks roosakaspunane. Seejäral keerutatakse piibu otsas rippuvat klaasipalli valges klaasipurus, kuumutatakse uuesti, misjärel rullitakse klaasimassi, ikka piibu otsas, kollakaks toonitud klaasikildudes. Kelle jaoks klaasipuhumistehnika täitsa võõras - postituse lõpus on lühike, neljaminutiline video, seal on noppeid protsessist. 

 "After the accident, Chihuly was left with the stark realization that working with molten glass while blind in one eye would not be easy. In 1979, this worry was solidified when Chihuly hurt his right shoulder in a bodysurfing accident. When paired with his seeing difficulties, this injury would make glassmaking nearly impossible. Rather than abandon his craft all together, however, Chihuly decided to instead adapt his practice and rely on a team to bring his visions to life."

------------

Valisin paljude fotode hulgast meelega mõned, millel inimfiguur peal, kuna vaid nii saab mastaapidest aimu. Tegemist on tervet näituseruumi täitva “peenraga”. Või võsaga, kui soovite. Absoluutselt imeline. No vaadake ometi neid värve. Ja vorme. Tiirutad lummatult ümber ümber peenra, iga järgmise tiiruga avastad mõne detaili, mis eelmistel ringkäikudel kahe silma vahele jäänud. Peegeldused mitmekordistavad efekti, väänavad reaalsust. Ma ei julge isegi mitte umbkaudu pakkuda, kui mitu töötundi sellesse titaanlikku klaasiseadesse on maetud. Chihuly kavandite elluäratamisega tegeleb terve meeskond, oma ala meistrite rahvusvaheline koorekiht, muuhulgas klaasipuhujad Soome Nuutajärvi ja Itaalia Murano klaasitehastest.

"No longer able to hold the glassblowing pipe, he hired others to do the work. Chihuly explained the change, saying "Once I stepped back, I liked the view", and said that it allowed him to see the work from more perspectives, enabling him to anticipate problems earlier. Chihuly's role has been described as "more choreographer than dancer, more supervisor than participant, more director than actor.”

------------

Dale Chihuly looming on laiali üle kogu maailma. Valdav enamik sellest, jumal tänatud, ei kogu tolmu muuseumites või näitusesaalides, vaid troonib looduses ja linnaruumis, tänavatel, parkides, sildadel, veekogude pinnal ja kallastel. Chihuly on visionäär, suurelt ja julgelt mõtleja, raamide lõhkuja. Kinnised ruumid jäävad ta töödele kitsaks nii otseses kui ülekantud tähenduses.  

"Today, Chihuly's ethereal glass sculptures continue to captivate with their vivid color schemes, ethereal translucence, and larger-than-life scales. With such an awe-inspiring portfolio, it is no surprise that Chihuly is one of contemporary art‘s exceptionally decorated figures. To Chihuly, however, his glassmaking practice is about about much more than his past successes; it's about fostering a future for his passion. “I don’t think much about the past,” he says. “I think more about the future. I prefer to be thinking about what I want to be doing tomorrow.”

------------

chihuly.com

Youtube, 4 minutit: Dale Chihuly: Playing With Fire 

Inglisekeelsed tekstikatked: mymodernmet.com

Chihuly Garden & Glass fotod: Paul 

December 13/2021  

“Glassblowing is an animal unto itself. It requires skill, knowledge, physical strength and respect.” ― William Morris

When it rains it pours

 

Ega kaks kolmandata jää. Vaevalt olin saanud teise „ilm on hukas“ postituse avaldada, kui mulle kargas näkku järgmine uudis: The Guardian: New Zealand to ban smoking for next generation in bid to outlaw habit by 2025. Legislation will mean people currently aged 14 and under will never be able to legally purchase tobacco.

Kuulge, kas ma olen ainuke, kellel selle uudise peale silmad peas pöörlema hakkavad? Olgu rõhutatud, et mina kui kirglik mittesuitsetaja ei kannata silmaotsastki sigaretisuitsu haisu. Kvaliteetse sigari aroom on siiski ok, kuid üksnes juhul, kui mulle tossu otse näkku ei puhuta. Aga kogu riigis tubaka suitsetamine seadusega täiesti ära keelata?? USA 1920ndate alkoholikeelust või Gorbatchovi sarnasest, totaalselt ebaõnnestunud üritusest (kui vaid mõned näited tuua) pole nagu midagi õpitud või? Kanepi-teemast? Must turg jne? Ja see on ainult asja üks külg. Asja teine külg on konn ja tasapisi kuumenev vesi. Mis rõõmud meile, (liht)inimestele niimoodi varsti üleüldse enam jäävad? Mõnuaineid pruukida ei tohi, kahjustab tervist, kogunemisi korraldada ei tohi, kahjustab tervist, aga samal ajal vohab näiteks opioidisõltuvus, legaalselt, lausa riiklikult soodustatult, kuigi tapab-sandistab samamoodi või hulleminigi kui sigaret või koroona. 

Ei, siinkohal ma tõesti ei häbene kolmat korda karjatada „ilm on hukas!“. Lisaks pean endale taas kord meelde tuletama, et uudiste lugemine mõjub mu tervisele ja heaolule kahjulikult. Kahjulikumalt ilmselt kui suitsetamine (juhul kui ma suitsu-inimene oleksin). Peaksin hoopiski toda lubatud pildirohket Chihuly klaasikunsti postitust treima, see ei taha kuidagi edeneda, kuna prokrastineerin.  

Fotol Paul, Kauai saarel Polihale rannal sigarit suitsetamas. 

December 8/2021   

“I didn’t like having to explain to them, so I just shut up, smoked a cigarette, and looked at the sea.” ― Albert Camus, The Stranger

Saurus

 

See postitus läheb eelmisega samasse väravasse, kuid sutsu teise nurga alt, elik ma ei kurda, kuidas moodne maailm mulle, vaesekesele, liiga teeb, vaid tunnistan ausalt, et ma pole võimeline maailma muutumisega sammu pidama.

Lugu järgmine. Saan mina eile tekstisõnumi palvega kinnitada täna pealelõunaks kokku lepitud kohtumisele ilmumine. Korratakse üle kuupäev, kellaaeg, lisatud on „please reply „c“ to confirm. To reschedule, call xxx-xxx-xxxx.“ Mina, viisakas inimene, vastan ühe õnnetu „c“ asemel sõnaga „confirm“. Vastu saan sõnumi: „We did not understand you. Please try again. To confirm appointment follow previous instructions.“ Ajan silmad suureks, et millest siin aru ei saadud, ma ju confirmisin, aga ok, vastan siis lihtsalt „c“, kui selget sõna ei mõisteta. Ja ennäe, vastu tuleb sõnum „You have successfully confirmed your appointment.“ Mission accomplished!

Teate, ega ma nüüd täitsa tohm kah ei ole, saan aru küll, et seal teises otsas on mingi software või algoritm või mis nad iganes ongi, ja talle on öeldud, et „c“ tähendab confirm, samal ajal kui „confirm“ on mõttetu jada sümboleid, mis ei tähenda kõige vähematki. Aga sellegipoolest lubage taevaisa tänada, et ta mul kõva kuuskümmend aastat võimaldas veeta maailmas, kus tähekombinatsioon „confirm“ kinnitamist tähendas.

December 08/2021                                        Foto: Paul. seattlespheres.com

“Extinction catches Man by surprise because no one can even imagine that such a catastrophe can happen to an intelligent species.” ― Bill Gaede, Why God Doesn't Exist

Semantikast, jälle

 

Disclaimer: järgneb sotsiaalmeediakauge inimese sotsiaalmeediat kritiseeriv postitus.

Ma üldiselt üritan uuema aja nähtuste ja trendide üle (avalikult) mitte kurta, kui nad mulle vastukarva käivad. Või vähemasti mitte liiga tihti kurta. Sest mis kasu sellest oleks? Vaadakem tõele näkku, minu vanuses ei saa ega peagi iga viimse kui arenguga kaasa kappama. Mitte et ma paigalejäämist praktiseeriks või propageeriks, ei sugugi, aga kindlapeale ei viitsi ma kõige uuega kaasa spurtida. Kusjuures ei viitsinud ka poole nooremana, laisk vist põhiolemuselt, ja jäärapäine. Olin ilmselt viimane eestlane, kes endale mobiiltelefoni ostis, ja ainuke, kes peale piiride avanemist Soomes polnud käinud, sel ajal kui kõik teised juba olid. Kuid on üks uus asi, täpsemalt üks eestikeelne väljend, mis mind mööda seina üles ronima ajab ning niivõrd närvidele käib, et väärib lausa omaette postitust. See väljend on sisulooja.

Mu turja aitas muidugi iseäranis turri ajada Seattle's külastatud maailmakuulsa klaasikunstniku Chihuly näitus ja end tema geniaalsete taieste taustal eksponeerivad instagrammarid. Nii öelda sisuloojaid. Chihuly galeriist ja aiast tegime Pauliga kahepeale umbes miljon pilti, tuleb vist lausa kaks postitust treida, aga jah, kõigepealt pean sellesamuse sisuloomise südamelt ära saama. Et siis. Ei tea, kas see tuleneb asjaolust, et tegemist emakeelega, aga termin sisulooja (sotsiaalmeedia kontekstis) kõlab mu kõrvus veelgi vääramalt ja eksitavamalt kui võõrkeelne content creator, ning on mu meelest räigelt  ebaõnnestunud, asja tõelist olemust eirav uudissõna. Hullem veel kui suunamudija.  

Ühesõnaga. Insta-neiukesed näitusesaalis. Sättimine võttis mõnel lausa veerand tundi. Juuksed, jalatsivahetus, (tossud jalast, stilettod asemele), lisaks kõik muud kohustuslikud instakellad ja -viled, kaasa arvatud tagasihoidlikuma väljanägemisega sõbrannadest koosnev kaaskond, kelle ülesandeks pildistada ja peategelase riideesemeid ning aksessuaare hallata (mantel, käekott jne), kui neid parasjagu käsiloleva kaadri jaoks tarvis ei läinud. Hulk pilte klõpsitud, koguneti ekraani taha kobarasse, et sooritus üle vaadata ja vajadusel kordusseanss läbi viia, korrigeeritud poosis, lessons learned või nii.  Samal ajal kui mina, kaitsetu, kergesti haavatav semantika-friik ei saanud sääraseid etendusi nähes jätta oma peas keerutamata sõnu sisu ja looja. Ei saanud jätta võrdlemata taustaks olnud taieste loojat sotsiaalmeedia sisuloojatega.

Ja paluks mind mitte õelate, kadedate vanamuttide lahtrisse liigitada. Ma ei kritiseeri noid efektseid, hoolitsetud, nõtkeid, stiilselt rõivastet kaunitare - nad olid sama apetiitne vaatepilt kui klaasikunst. Kritiseerin terminit, mida nende kohta kasutatakse, mida nad enda kohta kasutavad, ning muidugi mitte ainult noored naised, vaid mistahes soost ja vanuses "sisuloojad". 

Huh. Sain südamelt ära. Illustratsiooniks valisin Pauli tehtud foto, kus minagi klaasikunsti taustal poseerin. Arusaamatuste vältimiseks lisan siiski, et ma ei tituleeri end sisuloojaks. 

Detsember 06/2021     

“This world is getting too full of content...there's not enough space.” ― Bert McCoy  

Seattle vol. 3: Taj Mahal

 

Ma ei tea, kuidas teie end 80-aastastena ette kujutate. Või kas üldse kujutate. Mina näiteks olen oma säilivusest üsna optimistlikul arvamusel, kuid sellegipoolest ei julge lubada, et 20 aasta pärast samamoodi eluenergiast pakatan nagu Taj Mahal.

Jah, Henry St. Clair Fredericks alias Taj Mahal saab tuleva aasta mais 80 (Sõnn nagu minagi!), aga Tänupühanädala veetis vana viiel õhtul laval olles. Ja mitte üks, vaid kaks kontserti per õhtu. Vähe sellest. Ei oska pakkuda, millise terviseprobleemiga täpsemalt tegemist, aga tal rippus käsi kaelas, mistap ca kahekümnest instrumendist, mida Taj valdab, kuulsime kahjuks ainult suupilli. Show massiivsusele see ei mõjunud, Taj hoidis kahekorruselist jazzklubi (põrand + rõdu) kindlalt haardes kogu see poolteist tundi, mil ta laval troonis. Kuigi tegemist õhtu teise, hilise setiga, ei olnud energia karvavõrdki maha käinud, vaat et vastupidi, lava lausa särises. Publik samuti. "It's never been about 'Watch me’. The audience is part of the performance. It's not like I'm up here on stage and they're all down there. I'm just one man trying to make a global connection that anyone can plug in to", räägib Taj värskes intervjuus.

Taj Mahal on bändi teinud lugematute andekate, nimekate muusikutega, sedakorda olid kohal kaks kitarrivirtuoosi, Rob Ickes & Trey Hensley. Take a 15-time IBMA (International Bluegrass Music Association) Dobro Player of the Year and a Tennessee-born guitar prodigy called “Nashville's hottest young player” by Acoustic Guitar magazine, and you have a powerhouse acoustic duo that has electrified the acoustic music scene around the world. Known for their white-hot picking and world class musicianship, as well as their soulful stone country vocals, the Grammy-nominated duo cleverly and uniquely melds bluegrass, country, blues, rock, jamgrass, and string band music of all kinds to create a signature blend of music that defies restrictions of genre. Ickes and Hensley have been called "two musical phenoms" and "acoustic firestorm" who "are changing the rules". 

Klubi oli puupüsti asjatundlikku publikut täis. Häälekalt reageeriti igale viimsele kui soolole, igale vaimukale kitarririffile. Spontaanne plaksutamine, huilged, püstikargamised… Taj muidugi lüpsis publikut mõnuga. Nagu ta ise ütleb: "I'm in this thing for the long haul, and for me, that means ignoring conventional wisdom and just playing music for the love of it. I'm hard-headed and will continue doing this for as long as I'm breathing.”

 

Söögist-joogist kah. Menüü tundus isuäratav, aga meil olid kõhud täis, tellisime vaid joogid. Paul kohaliku pruulikoja õlut, mina Uus-Meremaa Sauvignon Blanc'i. Teenindus oli välkkiire ja tõhusa tipi vääriline. No nii vinge õhtu!! Täitsa inimese tunne tuli peale, nagu vanal heal viiruse-eelsel ajal.

Youtube: Rob Ickes and Trey Hensley featuring Taj Mahal - "World Full of Blues"

December 01/2021                                                                                   Fotod: Paul 

                             

“Seattle is for people who love culture, but refuse to sacrifice their wild nature to attain it.” ― Kimberly Kinrade, Seduced by Innocence

Seattle vol. 2: Outfit Of The Day

 

Mäletate, mingi aeg tagasi oli Ritsiku juures juttu kodutu puuraiduri riietusstiilist? Novot. Seattle’s näib enamjagu inimesi nimetet stiili harrastavat. Kihilist, väheke lohakat, justkui oleks hommikul tagantkätt miskit selga visatud, samas elementaarsele elegantsile siiski mõningast tähelepanu pöörates. Mistap mina kui kogenud kodutu puuraidur tundsin end ses linnas kui kala vees. Ei kergitanud kulmugi, kui vastu juhtus näiteks sinepikollaste lühikeste pükste all musti retuuse kandev piitspeenike pikakoivaline meesterahvas või maaniulatuva, õhulise, läbipaistva valge kleidi peale tõmmatud leekivpunase XXXL sulejopega S suuruses naisterahvas. Seattles tunneb alalise elaniku muide selle järgi ära, et ilmaga, mis turisti soojadesse kehakatetesse pugema sunnib, katab suure osa kohalikke kodanike ülemist otsa vaid T-särk või muu sarnane vähese soojapidavusega riidetükk. 

Turisti päev Seattles on pidev võitlus temperatuurimuutustega. Kord voolab higi, kord värised jahedusest. (Ning ei, asi polnud üldsegi mitte minus, mul menopaus ammu möödas, tänan küsimast.) Meil siin kesk-Oregonis on ütlemine, et kui ilm ei meeldi, oota viis minutit, ja olud muutuvad. Seattles kulub olude muutumiseks kaks, kõige rohkem kolm minutit. Astud hotellist välja, kõle tuul lööb vee pealt näkku, pilved vihisevad pea kohal, brr. Pöörad ümber nurga, päike tuleb välja, tuult ei kusagil. Mistõttu kihiline riietus on edu pant. Juuresoleval pildil pole mu omni-heat jopet näha, see peidab end seljakotis, aga kaasas pidi küll kogu aeg olema. 

Seattle’st kirjutades ei saa üle ega ümber vihmateemast. Meie saime sadameid… mõõdukalt. Üdini märjaks mitte kordagi, sest Seattle vihm pole padu, vaid enamjaolt pigem udu. Samas, statistika päikesepaisteliste ilmade arvu kohta USA suuremates linnades ütleb, et Seattle’s on üksnes 58 päikesepaistelist päeva aastas. Hmm. Albuquerque's, me eelmise, New Mexico kodu lähimas suurlinnas paistab päike päev otsa väidetavalt 167 päeva aastas. Oregoni kodu kohta andmeid ei leidnud, keeruline ülesanne, kuna Oregon on kõige mitmekesisema kliimaga osariik üldse. Suurlinn Portland, mis antud saidil välja toodud, on meile küll suhteliselt lähedal, aga teispool Kaskaadide mäeahelikku, mistap hoopis vihmasema kliimaga kui see, mis meie elamist ümbritsevas kadakases kõrbes valitseb. Ühesõnaga, Seattle ja vihm kuuluvad kokku nagu Seattle ja kohv. Sellegipoolest ei maksa karta, et see linn sind läbi vetitab. Vana tõde: pole olemas halba ilma, on vaid sobimatud riided ja/või liiga vähe veini. 

November 30/2021                                                                                          Foto: Paul

“You know you're from Seattle when even amid perhaps the worst crisis you've ever faced, you can still appreciate a sunny day.” ― Melanie A. Smith, The Safeguarded Heart

Seattle vol. 1: Stay 6 feet apart

 

Näe, ma Seattle'st tagasi. Nii äge oli! Palju pilte, palju juttu, aga enne, kui rääkima hakkan, pean suurlinnapohmellist jagu saama. Eks minusugusele maainimesele maksab nädalake city-elu veel mitu nädalat takkajärgi kätte. Kodukanjoni kividel olen küll turnima harjunud, aga no andke andeks, asfalt on ikka üksjagu julmem loom, jalad löövad siiani tuld. Trucki parkisime südalinna saabudes hotelli ette ja enne sealt ei liigutanud, kui kojusõiduks mootori käima lõime. Jah, ainult jalgsi liikusimegi, ühistransporti ei pruukinud, sest kõik plaanitud üritused olid kohalekõnnitavad.

Anyway. Algatuseks kuumast teemast (või ehk mitte enam nii kuumast, varsti kaks aastat juba käiatud seda plaati) – koroonapiirangutest. Mul ju siiani sellealased suurlinnakogemused puudusid. Lühidalt - need kaks fotot ütlevad rohkem kui tuhat sõna. Mõlemad üles pildistatud kuulsal Pike Place Marketil, paaritunnise vahega. Alumisel fotol on laupäevaõhtune jõulutulede süütamise üritus turuesisel platsil. Ma ei tea, mina oma kogemuste põhjal küll ei oska koroonareegleid, sh. maskinõudeid (olemasoleval kujul) muuks kui jaburaiks nimetada, andke lamemaalasele andeks. Võtame või jazzklubi. Ukse taga, sisselaskmist oodates on mask kohustuslik. Kluppi sisenedes kah. Aga niipea, kui lauda istud, võib maski eest võtta. Pleiss viimse kohani välja müüdud, lauad üksteisele nii lähestikku, et ettekandjad vaevu liikuma mahuvad. Inimesed vestlevad, hõiguvad, vilistavad, laulavad lavalolijatega kaasa, igast viimsest kui suust tuleb sooja õhku, muuhulgas pristib ka süljepiisakesi igasse kanti – aga nõuetes näpuga järge vedades on maskitus OK. Samal ajal kui vabas õhus, klubi ukse taga, kus muuhulgas ka distantsihoidmise võimalus olemas - vot seal peab maski kandma. Ajuvaba.  

Või näiteks needsamused vaktsineerimis/testimistõendid. Jah, neid küsiti. Ma meelega kirjutan küsiti, selmet kirjutada vaadati. Sest ega eriti ei vaadatud. Kui pisut utreerida, siis täitsa vabalt oleks võinud markeriga tühjale paberile üheainsa sõna, vaktsineeritud või negatiivne kribada, kontrollijail poleks silm kah pilkunud. Sest Ühendriikides ei eksisteeri üleriigilist vaktsiinipassi, kaitsepookimise/testimisega tegelevad asutused kasutavad erinevaid blankette. Vähe sellest, blanketid erinevad osariigiti, lausa maakonniti. Mina näiteks käisin enne reisi testimas naaberlinna tervisekeskuses, negatiivse tulemuse tunnistusena saadeti väljaprintimeseks tihkelt teksti täis A4, millele kiirelt pilku peale visates on suht võimatu tuvastada kuupäeva, kellaaega, testitulemust. Aga kiire, pealiskaudne pilk visati peale ja viibati lubavalt edasi mitte ühes ega kahes, vaid tükki kümnes Seattle söögi-, turismi-, lõbustuskohas.

Ja see pole veel kõik. Kuna testitulemus kehtib vaid 72 tundi, käisin pulka ninna toppimas ka Seattles. Igaks juhuks sülitan 3x üle õla, aga kui sellest testimispunktist koroonat külge ei saa, siis on küll midagi valesti. Küsimustiku täitmine käis telefoni abil, paraku oli nende äpp väheke hädine, mistap esmakordsed kliendid, sh. mina, olid väheke hädas, ja nii me siis näppisime seal vastastikku üksteist ja telefone, ninapidi koos. Testijad katsusid testitavaid ja nende telefone ja testitavad testijaid ja nende telefone ja kõik olime üleülde üks suur ning sõbralik pere, ime et testitavad omavadel vatipulki ei vahetanud vennastumise märgiks (ninas käinud vatipulki pean silmas). Esialgu sai mu tulemus siiski kenasti negatiivne, eks näis, mis tulevik toob. 

 

No ja nüüd on meil veel see uus omnibus või omicron või mis ta nimi oligi. The sky is fallig!! (Again.) Aga noh. Mis ma siin ikka jauran teraval teemal. Võtke seda kui väikest epidemioloogilist sissejuhatust Seattle postitustele. Lähen nüüd pilte lappama ja jutte juurde kirjutama. Kurivaim, ülearu sai kaamerat kasutatud jälle, teeb valiku keeruliseks.

November 29/2021

“Here in the corner attic of America, two hours’ drive from a rain forest, a desert, a foreign country, an empty island, a hidden fjord, a raging river, a glacier, and a volcano is a place where the inhabitants sense they can do no better, nor do they want to.” ― Timothy Egan, The Good Rain: Across Time & Terrain in the Pacific Northwest

Tõrksa merelõvi juhtum

 

No ei saa minust korralikku reisiblogijat. Suvelõpu rannikumatka lugusid ja pilte on siiani tagataskus, aga Seattle pressib juba peale. Vaatan pisukese kadedusega, et inimesed täitsa vabalt blogivad ka reisil olles, jooksvalt. Jooksu pealt. Müts maha - ma ise küll nii ei oska. (Või ei taha?) Mis teha, one track mind, nagu öeldakse. Korraga kahe asjaga hakkama ei saa, reisimise ja raporteerimisega. Kuid mis seal ikka, on nagu on. Räägin siiski enne suurlinnadzhunglisse sukeldumist veel ühe wilderness-loo.

Tol septembripäeval oli Oregoni ookeanivesi täitsa pöörane. Lainepritsmeist tekitet udu võib ka fotodel näha. Rahvast rannal peale minu ja Pauli vaid näputäis, Lilli sai vabalt ringi kihutada ja puha. Aga ta kihutamisel hoidsime valvsalt silma peal, kuna lained rammisid randa sellise jõuga, et nende haardeulatusse sattumine oleks pehmelt öeldes ebatervislik olnud, olgu tegu inimese või koeraga. Noh, lustime siis seal omasoodu, ja järsku jääb silma suur, tumehall, rulluv objekt, mida ookean ikka ja jälle rannale veeretab, et seejärel taas laintesse tagasi tõmmata. Liigume lähemale – väga lähedale ei tihka minna, lained näivad hullult ettearvamatud – ja mis me näeme. Merelõvi. Hiiglaslik. Surnud. Pundunud. Haiseb. Aga pole hullu, meiesugused kanjoniveerel, looduse keskel elajad shokki ei saa. Ikka juhtub, et elus asjad surevad. Õnneks viib tormituul hullema haisu eemale, jätkame oma lõbustusi, Lillikene pulkade järele joostes, meie Pauliga veinikest rüübates.

 

Ühel hetkel hõikab Paul mulle, et Lilli rihma paneksin - inimesed lähenevad. Tõepoolest, meie suunas marsivad kaks meest, labidad õlal. Lähemal vaatlusel osutuvad pargivahtideks (park ranger), vormid seljas ja puha. Selgub, et keegi olla surnud merelõvist kohalikele Humbug Mountain State Park ametnikele teada andnud, ja pargivahid olla kamandatud korjust rannast eemal hoidma, sest… noh… mine sa tea. Lõpnud loom ikkagi, äkki on ohtlik või midagi. Või kui mitte lausa ohtlik, siis vähemasti ebaesteetiline.  

Novot. Tänu kõrgemalt poolt tulnud korraldusele merelõvi ookeani rüppe tagasi saata õnnestus meil mitme tunni vältel jälgida inimeste tulutut võitlust loodusjõududega. Asi nägi välja nii. Laip rullus randa. Pargivahid tõukasid selle tagasi ookeani, labidaid kasutades ja muskleid pingutades. Ookean mõistagi asja nii ei jätnud, viskas kadunukese taas liivale. Pargivahid kasutasid jälle muskleid ja labidaid. Misjärel ookean omakorda kasutas jälle laineid. Vägisi meenus tsitaat* “Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.” Seda me labidameestele muidugi nina alla hõõruma ei läinud, ei tundunud viisakas. Mõned pildid tegime aga küll, sürreaalne olukord lausa karjus jäädvustamise järele. Peategelane, merelõvi, kahjuks pildile ei jäänud. Või pigem õnneks? Ta nimelt polnud tol päeval eriti fotogeeniline.

 

Et kuidas lugu lõppes? No mis te ise arvate, kumb alla andis, ookean või pargivahid? Loomulikult viimased. Lahkusid mõne tunni pärast, kusjuures neil kui lüüasaanutel jätkus mehisust meile hüvastijätuks viibata. Respekt. Viipasime vastu. Publiku naeruturtsatusi polnud mehed tänu lainte möirgamisele kuulnud, jumal tänatud. Mõne aja pärast panime meiegi pillid kotti, õhtusöögiaeg lähenes. Ainus, kes perioodiliselt randa väisama jäi, oli merelõvi.

 

November 20/2021                                                                                 Fotod: Paul

“Insanity is doing the same thing over and over and expecting different results.”― *Quote Investigator 

90 minutit

Pole parata, ma vist ikka olen parandamatu kõrbe- ja kõrtside inimene (vt. eelmist postitust). Suurlinn Seattle on mind juba enne sinna teeleasumist suutnud stressi ajada. Eile õhtul üritasin Tänupüha õhtuks mõnes hotellilähedases restoranis lauda broneerida. Juba mõnda aega kasutan OpenTable teenust, neil on väga kliendisõbralik süsteem, lihtne bronnida, lihtne tühistada, boonuspunke kah koguneb. No ja mis te arvate, kas oli tegemist kerge ülesandega? Mkmm. Paistab, et Seattles ei vaevu keegi kodus kalkunit küpsetama, kõik tahavad sel õhtul väljas süüa. 

Viimaks siiski leidsin paar arvestatavat varianti. Hakkasin juba ühes neist broneeringut tegema, kui mulle kargasid näkku järgmised read: Due to COVID restrictions and limited capacity requirements, we kindly ask that you keep your stay under 90 minutes to help us accommodate all our guests. Vabandust??? Et ma tulen ja toon teile oma raha, ja teie kirjutate mulle ette, kui kiiresti oma toidu ja joogi alla pean kugistama? Arvatagi, et sellesse toitlustusasutusse ma oma jalga elu sees ei tõsta. Aga jah, laud õnnestus lõpuks mujal kinni panna, hotellist 15 minutit kõndi, ja ei mingeid ajapiiranguid. Isegi mitte koroona-piiranguid, kui maskid välja arvata. Mida siinkohal kommenteerin Kauri terase tähelepanekuga, mille ta kusagil blogimaastiku avarustes hiljuti välja käis – söögikohtades paned maski ette, kui lauda juhatatakse või lauast lahkud. Kuid lauas istudes võid maski eest võtta, et muuhulgas näiteks kõrvallaua inimestega sülge pritsides suhelda. Aga noh. Mis mina ka epidemioloogilisest etiketist tean. Minu ülesandeks on korralikult maski kanda, seda ka teen, kus ja kunas kästakse. 

Kui veel põgusalt Viirusest  rääkida seoses Seattlega, siis Taj Mahali kuulama saab vaktsineerimistõendiga või negatiivse 72h testiga. Ja näiteks Chihuly klaasiaeda samuti, sinna kavatseme kindlapeale minna. Mistap ajan endale pulga ninna enne reisi ning korra ka Seattles olles, siis ma ei pea tänaval külma vihma käes ligunema, samal ajal kui vaktsineeritud Paul soojades siseruumides kultuuri naudib. Kas ma juba mainisin, et Seattle on see linn, kus kogu aeg sajab? Ahjaa, suur osa asutusi ja üritusi annab siiski teada, et vaccine verification and negative testing is recommended but not required for large indoor and outdoor events.

Foto valisin me hiljutiselt Oregoni rannikureisilt. Ei mingeid broneeringuid. Ei kedagi piitsaga kõrval seismas, et sa oma kausi ruttu tühjaks helbiksid. Ei mingeid vaktsiinitõendeid. Tõsi, samas ka ei mingit suurlinnasära, valgeid laudlinu ja hõbenõusid, Taj Mahalist rääkimata. Hmm… kuidas need asjad selle rohu ja rohelisega olidki?

November 18/2021

“Hospitality is central to the restaurant business, yet it's a hard idea to define precisely. Mostly, it involves being nice to people and making them feel welcome. You notice it when it's there, and you particularly notice it when it isn't. A single significant lapse in this area can be your dominant impression of an entire meal.” ― John Lanchester

Elevil

 

Me veedame ületuleva nädala Seattles. Tänupüha jääb kenasti city tripi sisse, ei pea kodus kalkunit ahju toppima ega midagi. Lillikene seekord kaasa ei tule, läheb boardingusse. Loom polegi ammu oma sealseid kahejalgseid sõpru näinud, tal saab lõbus olema. Meil samuti. Resideerume peenes hotellisviidis, vaatega Elliott Bay'le, Pauli hotelliöödelt kogunenud boonuspunktidel liugu lastes. Et see kõik liiga mesine ei tunduks, siis sviidi saame küll tasuta, aga parkimise eest küsib Marriotti hotellikett 60 dollarit päev. Kuuskümmend. Põrsakari. Samas, eks nemad peavad ju kah kuidagi vorsti leiva peale teenima.

 

Plaane on Seattle tarvis süle ja seljaga, eks vaatab, kuidas ilm on, vastavalt sellele teeme valikud. Teada-tuntud vihmalinn ju. Aga! Kui hakkasime uurima, mis meie sealoleku ajal kohalikul muusikaskeenel toimub, sattusime jackpotile. Tänupühanädalal nimelt õnnistab oma kohalolekuga hotellist 15 minutise jalutuskäigu kaugusel asuvat jazzbaari ei keegi muu kui bluesilegend Taj Mahal. Pikalt ei mõelnud, broneerisime laua kolmapäevaõhtusele hilise algusega setile. Vinge! Ei olegi teab mis ajast inimese moodi väljas käinud, ikka ainult põõsataguseid mööda hiilinud kusagil kõrbes, või siis koredates sadamakõrtsides aega viitnud, aga Dimitrou's Jazz Alley's on klassikalisele jazzbaarile kohaselt lauad ja lambid ja dress code ja puha.

------------   

Taj Mahal, the three-time Grammy winner (ten-time nominee) is one of the most influential American blues and roots artists of the past half-century. A self taught musician, Taj plays over 20 instruments including National Steel and Dobro guitars, and his remarkable voice ranges from gruff and gravelly to smooth and sultry. His music remains a well-seasoned gumbo, spiced with influences that originate in the Caribbean, West Africa, the Southern States, and the inner cities of America.

Were it not for the pandemic, John Dimitriou might have celebrated the 40th anniversary of his world-renowned club Jazz Alley last year, but, alas, that party is still on hold. However, those who only know this longtime Seattle jazz entrepreneur from the Alley, might be surprised to know that he and his extended family comprise a veritable jazz dynasty in the city. 

November 14/2021                                                                          Foto: Internet

“Gospel and the blues are really, if you break it down, almost the same thing. It's just a question of whether you're talkin' about a woman or God.” ― Craig Werner, Higher Ground

Kümme!

 

Täna, kujutage ette, möödus mul täpselt kümme aastat ametlikult Ühendriikidesse kolimisest. Ilus ümmargune kuupäev oli, 11.11.2011. Minu lennuk maandus New Mexico osariigi piirilinnas El Pasos hommikul kell 11 kopikatega, Yarko õhulaev (logistilistel põhjustel reisisime eraldi) sama päeva õhtul täpselt kell 11. Ei hakka vanu jutte üle kordama, siin on postitus kaheksandast kolimis-aastapäevast, juhuks kui keegi tahab üksikasjadesse tungida. 

Seoses aastapäevaga tulid mulle täna mõningad semantilised mõtted. Et näe, siiani leidub küsijaid, nii eesti- kui inglise keeles, kas ma kodumaa järele igatsen. Esiteks, aus ja otsekohene vastus on “ei”. Kui, siis igatsen selle järele, et armsate lähedastega veiniklaase ka muul moel kokku lüüa saaks kui vaid virtuaalselt, aga muidu – ei, Eestimaa järele igatsust ei ole. Kõlab südametult, onju, ja enamjaolt oodatakse muidugi teistsugust vastust, iseäranis eesti keeli küsijate hulgas. Väikerahva esindajal oleks justkui kohustus end sünnimaast eemal olles halvasti, poolikuna, juurtega mullast väljarebituna tunda. Rukkilill peaks kogu aeg vaasis olema, suhtlusringkonnas peotäis väliseestlasi, ja kindel tahtmine vanaduspõli Eestis veeta. Aga no tee või tina, ei ole mus seda kriipivat eemalolemisvalu. Mis ei tähenda, et ma oma rahvust salgaks või sünnimaad ei armastaks. Armastan, kuuni ja tagasi, aga tagasi Eestisse kolimas ei näe end mitte ühegi elustsenaariumi puhul. Ja nüüd tulebki see va semantika mängu.

 

Mul, kui kodumaa-igatsuse kohta uuritakse, on alati üks ja sama vastus: mu kodumaa on USA. Olen siin end sisse seadnud, kodu loonud. Eesti on mu sünnimaa, isasamaa, emamaa, mitte kodumaa. (Muuseas, miks nimelt pigem isamaa, harvemini emamaa? Ok, võrdsuse mõttes, jah. Et mõlemale vanemale tähelepanu jaguks. Isamaa, emakeel.) Ja siis veel see “elad võõrsil”. Jällegi, ma olen siinpool ookeani kodus, mitte võõrsil. Kogu mu elu on nüüd siinpool ookeani, mitte üksnes abielu. 

Kuid eks need asjad ole muidugi väga, väga individuaalsed. Mulle tundub, et olen pigem erand kui reegel, kui teiste väliseestlastega võrrelda, kuna ikka ja jälle loen või kuulen, et teise riiki kolides otsitakse/leitakse eestlastest sõpru-tuttavaid, et kultuuritaust ja keel ühendab, ja nii edasi. Minu jaoks, imelik küll, ei mängi rahvus tutvuste soetamisel või sõprussidemete tugevuses rolli. Mul kas klikib inimesega või ei, rahvuskaaslus ei ole tingimata eelis. Noil kordadel, mil elu siin mind eestlastega kokku viinud, on asi piirdunud vaid ühe kasina kohtumisega. Mitte, et me nende inimestega üksteisele kuidagi ebameeldivad oleksime olnud, aga pakun, et sattusin lävima endasarnastega, st. mõlemad pooled tundsid justkui mingit… ma ei tea… survet. No et eestlane peab eestlasega sobima ja suhtlema jääma, kui sünnimaast eemal olles juhus kokku viib. Eks vist selle sunnitunde tõttu jäidki “võtame taas ühendust” lubadused mõlemalt poolt vaid sõnadeks, kui jõulukaardid välja arvata.

Vot säärased lood nende kümne aastaga. Ning et kord juba kümnest juttu, siis fotoks valisin kümneaastase Yarko, pilt tehtud mõned nädalad peale Eestist Ühendriikidesse kolimist. 2000 meetri kõrgusele vedasime vana looma sel jalgsimatkal New Mexico kodumägedes. 

 

November 11/2021 

“You're always you, and that don't change, and you're always changing, and there's nothing you can do about it.” ― Neil Gaiman, The Graveyard Book

#jutujaht: Proovis igaks juhuks veelkord selga

Kõrini, mõtles Nõel. Rohkem kui kõrini. Tõsi, märkimisväärselt polnud Niit nende kahe suhtesse algusest saati panustanud, kuid viimasel ajal tundus asi ikka juba väga hapuks läinuna. Nõel oli väsinud Niidi vaikivast vastupanust, katkemisest, kui vähegi paksem materjal ette juhtus. Mulle aitab, otsustas Nõel. Tahan viimaks täiel rinnal elada, ilma et oleksin sunnitud Niiti järel lohistama. Nõel tõotas iseendale, et niipea, kui aega ning viitsimist mugavustsoonist väljuda, lõpetab ta juba ammu varjusurmas oleva suhte Niidiga. 

Enam ei suuda, mõtles Niit. Pean lõppude lõpuks enese peale kah mõtlema. Elu Nõelaga on mind täesti ära vanutanud. Ma ei kavatse kauem ta teravust taluda. Üks torge ajab teist taga, mõni ime siis, et olen lakkamatult katkemiseni pingul. Niit mõistis, et tal tuleb senisest passiivagressiivsusest loobuda, kui muutust soovib, kuid hetk ei tundunud veel õige olevat. Küll jõuab, mõtles Niit. Terve igavik juba kannatatud, asi see veel pisut vastu pidada, kuigi on vastik ja väsitav.  

-------------

Kiiva kiskuvat küljeõmblust polnud rätsepmeister märganud enne, kui tellija talvepalitule järele tulles seda igaks juhuks veelkord selga proovis. Vabandanud ning saatnud kliendi uksest välja lubadusega tellimus järgmisel hommikul veatuna üle anda, mattis rätsep ohates maha mõtte vabast õhtupoolikust ning asus kääriotsi appi võttes õnnetut õmblust lahti harutama.

November 10/2021                                                                           Foto: Internet

Teised jutujahtijad ja selgaproovijad leiab siit: 

“Fabrics doesn't make exquisite dresses, it is the stitches.” ― Unknown