Täiskuu



Mis meil nüüd siis ongi… seitsmes kevad siin Oregoni kodus? Ja hoolimata sellest, et igal suvel pesitseb vähemalt kolm-neli punarinnapaari teise korruse terrassi kandetaladel, näen ma sel aastal esimest korda, et varblasepere on võtnud julguse oma elamine otse punarinnapesa kõrvale sisse seada. Ülemisel pildil vaataja jaoks vasakul varblasemamma, paremal uhkeldab punarinnapoeg, selle kurna viimane. Kaks hakkajamat venda-õde nihverdasid end juba eelmisel päeval pesast välja. Toda punarinnaperet kutsume grill-punarindadeks, sest pesa on õuegrilli kohal. Meil on sel aastal ka köögi-punarinnad ja kontori-punarinnad, nimelt elutoa akna taga, Pauli töölaua juurest hästi vaadeldavad.

Ühest mu vanemast punarinnapostitusest: "Poolpiduseid punarinnapoegi leiab praegu pea iga põõsa alt. Paanikaks ja/või päästeoperatsioonideks pole siiski mingit põhjust. Ameerika punarind ongi sedasorti. Noorlinnud lahkuvad pesalt varakult, enne kui õieti lendamagi õpivad. Hoolitsevad vanemad (enamjaolt isalind) valvab läheduses, varustab toiduga. Pole haruldane, et emalind haub samal ajal juba uut kurna."

Aga traagikat tuleb ka ette. Peaksin sääraste sündmustega küll juba ammu harjunud olema, looduse keskel elamine ülevoolavat õrnasüdamelisust ei soosi. Köögi-punarindade esimeses kurnas oli neli muna, koorus üksainus poeg, ja sellegi viskasid vanemad eile pesast. Lugu oli nii, et lõuna paiku vaatasin köögiaknast välja – pojake, säärases vanuses, et pesalt lahkumisega pole veel kaugeltki asja, lebab sillutisekividel. Arvasin esiti, et õnnetus, tõin treppredeli, sooritasin tagastamise. (Punarinnad on meiega harjunud, olen ennegi õnnetult allakukkunud poegi tagasi koju toimetanud, ei maksa arvata, et ma teadmatusest loodusele vahele astun ja vanalind enam pesale ei tulegi vms.) Mingi tunnikese pärast vaatan – väike mütsak jälle sealsamas maas. Asi hakkas kahtlane tunduma. Katsetasin veel kaks korda, kolmandal korral märkasin seljal, sulgede vahel haava. Selge pilt. Vanemad on otsustanud pojast vabaneda, ilmselt mingi arengu- või terviseviga. Kuulasin südant (enda oma siis), mitte mõistust, tõstin linnu veelkord pessa tagasi. Ei läinud kaua, kui teda taas maas silmasin, üsna jõuetu teine juba, tugevasti hingeldamas, aga vapper väike elu siiski veel sees.

Alguses plaanisin, et peidan hukule määratu lihtsalt põõsa alla, okste varju. Siis tuli parem mõte. Korjasin pehmeid kuivanud kõrsi, kehastusin punarinnaks, punusin pesa, vooderdasin veelgi pehmemate kõrtega, asetasin oma kätetöö maja kõige tuulevarjulisemasse, soojemasse nurka, turvaliselt tooli alla, ja sättisin õnnetukese nii mugavasse asendisse kui oskasin, kohendades pesa tihedalt ta ümber. Linnulaps laskis endaga rahulikult toimetada, häält tegemata. Punarinnavanemaid polnud kuulda ega näha, selge märk, et poja hüljanud. Kui nonde õigeaegselt pesast pudenenute, maapinnal ringi hüplevate pisipunarindade lähedusse satud, tõstavad vanemad sihukest kisa, et rumalalegi on selge – ära puutu, või muidu…

Õhtupoole käisin mitu korda lahkujat vaatamas, lootes, et hüpotermia tuimestab ning minek on valutu. Väikese tumehalli sulepuntra hingamine jäi iga korraga aeglasemaks, aga pesaküljed toetasid, toolipõhi turvas pea kohal, ja mul sai süda rahu. Täiskuuöö järgne hommik koitis sooja, tuuletuna. Võtnud Lilli sappa, viisin linnupoja keha koos pesaga alla kanjonisse, kivirahnule. Kingituseks neile, kel tarvis. Väike punarind elab nüüd edasi sipelgana, raisakullina, või mine sa tea, vast isegi koiotina. Seitse aastat looduse keskel on õpetanud, et matmine on raiskamine.

"Young Robins leave the nest about 14-16 days after hatching. Male may tend the fledged young while female begins second nesting attempt. Baby robins can't really fly when they leave the nest. They sort of make a controlled crash to the ground and just walk about and hide in underbrush for a few days until they are able to take the skies. So don't be tempted to catch a baby robin and place it back to the nest. The father will be close by, and will continue to feed and and care for the young as they mature." 
- Michael Berger, The Best Bird Houses For Your Back Yard.
June 06/2020
“The robin flew from his swinging spray of ivy on to the top of the wall and he opened his beak and sang a loud, lovely trill, merely to show off. Nothing in the world is quite as adorably lovely as a robin when he shows off - and they are nearly always doing it.” ― Frances Hodgson Burnett, The Secret Garden

3 comments:

Alex said...

Olen vaimustuses!
Sinust!

Mummo said...

Oled südamlikum ja hoolivam kui paljud meist, inimestest. Nüüd mõistan Sind paremini.

Epp said...

Aitäh, Alex ja Mummo.

... ja ma unustasin varblaste kohta veel seda öelda, et nad on suurepärased matkijad. Meil on siin linnuvaatlusparadiis, ja varblased teevad kõikide teiste liikide trikke järele. No kasvõi sel esimesel pildil - varblane vaatab punarinnapoja poole, et näe, ma oskan samamoodi istuda. Aiatiigi äärde jooma tulemiseks valib varblane reeglina momendi, kui seal mõni pasknäär või punarind või kaelustuvi või vutt ees on, laskub suurema linnu kõrvale, matkib selle joomisliigutusi.