Ma elasin pea neli aastat Chihuahua kõrbes, New Mexico osariigis. Seal, teate, on taimede hulgas raske midagi mitte-teravat leida. Isegi see, mis pealiskaudsel vaatlusel tundub sõbralik ja/või õitseb kaunilt, peidab kusagil kindlapeale julmi okkaid,
Esimesel pildil mu toonased kodumäed, Organ Mountains, esiplaanil yucca. Teisel yucca lähivaates. Uskuge, te ei taha end ta lehtede vastu kriimustada. Või mis lehed, lausa mõõgad. Ja näete neid valgeid kiude? Tugevad nagu tamiil, põlisrahvas kasutas õmblemiseks. Yucca õied ja viljad on magusad, süsivesikurikkad, juurt pruugiti ning pruugitakse siiani rahvameditsiinis, põletikuvastase toimega, tuubil täis B ja C vitamiini, rauda ja kaltsiumi, ravib muuhulgas peavalu ja artriiti. Kolmandal fotol tünnkaktus, neljandal ...kaktus. Ei mäleta, mis sorti just.
----------
Tuleval nädala fotojahi teemaks kuulutati K täht. “Millised kolm K-d sind kummitavad? Või kõnetavad?” küsib korraldaja. No mul pole K-dest puudus. Kanjon. Koiotid. Kadakad. Paraku olen mõnda aega levist väljas, väikesel kämperituuril koos koera ja kallimaga, nii et Fotojaht 11 jääb minust pidamata.
Teised fotojahtijad on üles loetud Tegelinski juures.
June 12/2020
"The sword the body wounds, sharp words the mind." ― Menander
See viimane kaktus on nii terav, et puhtast vaatamisest hakkab torkima!
ReplyDeleteJuurtega siilide maa.
ReplyDeleteÕied on neil ilusad, kui kaktus õitseb on efekt nagu näeks tänava kõige tigedamat õeluskotti naeratamas. Ootamatu ja südantsoojendav, aga kallistama ikkagi ei tiku.
Tünnkaktus tõi mulle meelde nooruspõlve, kui kogusin erinevaid kaktusi, mul oli neid sorte pea 20 tükki. Kahjuks ühel päeval ema lõpetas selle hulluse, kuna ühel kaktusel olid sellised okkad, mis jäid nähtamatult nahapinnale ja kätte neid ei saanud, imepeened ja teravad. Kaktused olid ainsad taimed mu toas, mis ei vajanud pidevat kastmist ja elasid üle kui kodust eemale viibisin.
ReplyDelete"Juurtega siilide maa" !!
ReplyDeleteAga neid nähtamatuid imepeeneid kaktuseokkaid olen minagi tunda saanud, sealsamas kõrbes.
Ja siis on veel sihuke õudus nagu jumping cholla, mille ei pea vaat et füüsiliselt vastu puutumagi, et ta sind ründaks.
"The "jumping cholla" name comes from the ease with which the stems detach when brushed. Often the merest touch will leave a person with bits of cactus hanging on their clothes to be discovered later when either sitting or leaning on them."
https://en.wikipedia.org/wiki/Cylindropuntia_fulgida
On ikka võimsad okkad!
ReplyDeleteKuidas seda yukkat kätte ja söögiks saab, kui ta nii mõõgaline?
Yucca õied ja viljad on kergesti kättesaadavad, ei pea mõõgalist osa puutuma, aga juured... no ma ka ei tea, lähened teritatud labidaga või midagi =) Noored yuccad on muidugi kergem saak, ümbermõõt väiksem.
ReplyDeleteMõni maailm on ikka nii teist moodi. Ju siis peab olema, ega muidu poleks.
ReplyDeleteMõni terav on samal ajal nii õrn ja roosa... tundub kuidagi tasakaalust väljas. Peaks ju olema hoiatusvärvus: ära mind puutu, vaata, kui kole ma olen! Aga kus sa, tema ainult õitseb ja õilmitseb! Ja kui saab, siis torkab ka veel.
ReplyDelete...
Sul nii väärikad K-d.... näita ette või tagantjärele ;) Korralik kanjon kolmest küljest ;)
Ilus ja informatiivne postitus!
ReplyDeleteHea sõber elas Mesas, Arizonas, kuidagi väga sarnane keskkond on tema liikumisradadega. Mulle kõige lähem ja huvitavam looduslik punkt lõunas üle 10 a tagasi oli Santa Barbara Botaanikaaed. Kahjuks nn metsikult pole õnnestunud sellel maal ringi liikuda.
Portugalis on kaktusi looduses küll, aga ei tulnud selle pealegi. Ja hästi tegin, nii ilusat komplekti poleks kodu lähedalt kokku saanud.
Yuccad, kaktused, mäed ja kõrbed on mu erilised lemmikud. Hingepuhastajad. Tänud, et näitasid pilte!
ReplyDeleteTegelinski, mul on neid kanjonipilte nagunii blogis paras peotäis üleval, nii et ma seekord ikkagi passin K teemal =)
ReplyDeleteTwD, olen Mesas käinud, Arizonas, on jah väga sarnane mu New Mexico kodukandiga.
Mummo, see on nii ilusti ja õigesti öeldud, et mäed ja kõrbed on hingepuhastajad. Tõesti, tõesti.