Maisitortillad! New Mexicos elamine pole möödunud jälge jätmata. Üldiselt me suured Mehhiko köögi sõbrad pole, aga paar asja on eluliselt olulised. Tortillad näiteks, mis NM'is igas poes elementaarne müügiartikkel. Pean silmas noid 'õigeid' tortillasid. Maisijahu, vesi, sool. Punkt. Ei mingeid muid lisandeid, tähistatud müstiliste tähe/numbrikombinatsioonidega. Siin Oregonis müüakse muidugi kah tortillasid. Paraku noid eelnimetatuid. Jahu, vesi, sool, ning sinna otsa veel kümmekond imeainet. Säilitaja, värviparandaja, kõvendaja, pehmendaja...noh, ühesõnaga kõlbmatu kraam meie jaoks, kes me 'normaalsete' tortilladega harjunud. Ega miskit, Paul hankis valurauast tortillapressi. Paar korda nädalas vihub tortillasid teha. Segab taigna, vormib pallid, vajutab pressiga lamedaks, küpsetab pannil.
------------
Corn tortillas! There are certainly few things we miss after leaving New Mexico. Corn tortillas being one of them. The 'right' tortillas I mean. Cornflour, water, salt. Without those mysterious letters and numbers for preservatives, food colours, sweeteners, softeners, hardeners or whatever. Well, when push comes to shove, Paul is definitely a man who can make things happen - including good ole' home made tortillas.
31/05/2014

Mount Hood, magav hiiglane. Pildistatud meie ukselävelt eilse loojangu ajal. Kolm ja pool kilomeetrit kõrge, 99 kilomeetri kaugusel. Liustikud ja puha - lumi ja jää püsib aastaringi. Lisaks Oregoni kõrgeima tipu tiitlike peetakse Kapuutsimäge, nagu mina teda kutsun, Ühendriikide prominentseimaks mäeks. Küllap tolle hingematva, mõjuvõimsa aura tõttu. No ja siis veel selline pisiasi, et kui Kaskaadide mäeaheliku vulkaanid purskama peaksid hakkama (ptüi-ptüi-ptüi!), on Mount Hood tõenäoliselt esimene. Klassifitseeritud kui 'potentsiaalselt aktiivne'.
--------------
Mount Hood, the sleeping giant. Seen yesterday late evening, just 62 miles from our doorstep. What a gorgeous landmark...
/.../ Mount Hood, called Wy'east by the Multnomah tribe, is a stratovolcano in the Cascade Volcanic Arc. It is located about 50 miles (80 km) east-southeast of Portland. In addition to being Oregon's highest mountain, it is one of the loftiest mountains in the nation based on its prominence.
The height assigned to Mount Hood's snow-covered peak has varied over its history. Modern sources point to three different heights: 11,249 feet (3,429 m). The peak is home to 12 named glaciers and snowfields. It is the highest point in Oregon and the fourth highest in the Cascade Range. Mount Hood is considered the Oregon volcano most likely to erupt, though based on its history, an explosive eruption is unlikely. Still, the odds of an eruption in the next 30 years are estimated at between 3 and 7 percent, so the U.S. Geological Survey (USGS) characterizes it as "potentially active", but the mountain is informally considered dormant. /.../
30/05/2014

Fotod tehtud läinud nädalavahetusel Shanikos.
29/05/2014

Yarko ja Oregoni aasalilled. Lupiinid, raudrohi.
------------
Yarko and Oregon wildflowers. Lupins, yarrow.
28/05/2014
Paul: Yarko, would you like some ice cream?

Yarko: No.
Paul: What a party pooper. Next time, I won't even ask.
27/05/2014, Shaniko, Central Oregon

Kui äge väike tuletõrjeauto kohale jõudis, olime leegid juba kustutatud. Kulutulekahjud on Kesk-Oregoni nuhtlus. Rammus rohi kõrbeb krõbekuivaks üsna kiiresti. Piisab suitsukonist, teinekord vaid sumbutaja-sädemest, et pinnas hõõguma panna. Tuul muidugimõista annab tulele hoogu juurde. Ühesõnaga. Sõidame täna Madrasest põhja poole, aegamööda, kena ilm, täitsa tühi tee. Äkki seletab silm suitsu ja valget autot ning kahte tee ääres sahmivat inimkogu. Noorpaar, kaks väikelast autos. Kargasime ligi, asusime appi. Paul helistas 911, saadeti pildil olev masin. Nii kui koju jõudsime, läksid seljariided pesumasinasse. Haisesid kirbelt suitsu järele. Saapad alles ootavad küürimist. Aga vähemalt üks kahituli jäi olemata, yehaa!
p.s. Kui me neljakesi  parasjagu leekide ja tossava turba trampimisega ametis olime, pistis üks pisitüdrukutest pea autost välja ning piiksus: "Issi, kas sa palun paneksid autos muusika mängima?"
:)
-------------
At least one brush fire got 'cancelled' :) thanks to four of us - nice young couple, Paul and I. The whole thing happened North of Madras, during our mini-road trip today. We put the flames down, Paul called 911 and they sent that cool little fire truck, which finalized our work with numerous gallons of water.
Young couple had two little daughters in their car. We all were more than busy fighting with flames and smoking turf when one of the little ladies stuck her head out and asked politely: "Daddy, could we please get some music ?"
:)
27/05/2014


Rukkililled! Appikene!! Ei kippunud oma silmi uskuma esimese hooga. Kodunt nii umbes 50 km põhja pool, väikelinna Shaniko külje all. Ja ennäe imet, isegi valged rukkililled! Yarkogi oli hämmingus:). Minu jaoks kodusesse kohta oleme kolinud, pole miskit öelda. Rukkililled, toomingad...
------------
I could hardly believe my eyes sawing cornflowers near Shaniko, a small town approx. 30 miles North from home. Cornflower, you see, is Estonian National Flower. White ones are very rare, but there it was also! Wonders never cease...Yarko seems to be pretty bewildered too:). Paul and I chose wisely for sure, making Oregon our new home.
27/05/2

Metsiku iirise puhmaid leiab kanjonis.
-----------
Wild Iris in 'our' canyon.
27/05/2014

Tore nimi - Tillamook! Meie kohalik piimatoodang. Teada-tuntud kogu Põhja-Ameerikas. Tillamooki väikelinn ise on meist ca 3 autosõidutunni kaugusel, ookeani kaldal. Käinud-näinud veel ei ole, aga plaanis.
Tillamook-indiaanlaste järeltulijaid elab Oregonis tänase päevani, hõim ise on välja surnud. Viimane tillamooki keele kõneleja lahkus siitilmast läinud sajandi seitsmekümnendate aastate alguses. Juustust-võist polnud tillamookidel sajandeid tagasi arvatavasti sooja ega külma, küll aga lõhekalast, kes ookeanist jõgedesse  kudema tuli. Tillamooki kutsutakse praegugi 'viie jõe koduks', nii et kala jagus. Muide, tillamoogid uskusid, et esivanemate vaimud võtavad kala kuju. Iseendastmõista tuleb rändavad vaimud kiiremas korras tagasi saata sinna, kust nad tulnud. Nii oli kõhutäide ja spirituaalsus kenasti ühendatud.
Nojah, ja siis on veel see tundlik teema, et kumba sõna kasutada - indiaanlased või põlisameeriklased. Poliitiline korrektsus, teate küll. Mina ütlen indiaanlased, koos suurima lugupidamisega. Õnneks pole ma ainuke, kes sedasi teeb. Siin teemale vastav artikkel.
------------
Tillamook cheese - yumm! Local. Just three hours drive. Shall visit this coming summer, most likely.
Tillamook Tribe cared more about salmon than cheese tough: Spirit of Tillamook People 
Oh yes, and then there's that delicate question - Indians or Native Americans? I'm using the first one with utmost respect. According this article, it's OK. 
25/05/2014

Las Cruces ja Orelimäed - paari läinud päeva esiküljeuudis! Nimelt on Organ Mountains on eilsest National Monument. (Siin on seletus, mis vahe on National Monument'il ja National Park'il. Ma ei oska esimese hooga National Monument'ile eestikeelset vastet leida. Kes targem, andku aga mulle meili teel nõu).

Esimese hooga oled rõõmus ja uhke. Need ju Pauli ja minu Orelimäed! Imelised, võimsad. Risti-rästi läbi rännatud. Paarigi heitsime Orelimägedes, kaljud vaatamas me tseremoonia-paigale kõrgelt ülevalt. Armastus ja Orelimäed on minu jaoks lahutamatult ühendatud, kui poeetiliselt väljenduda...

Paraku! Loed õhinal ühe ja teise veebiuudise ja seejärel hakkab kooruma. Kõigepeal avastad, et enamik väljaandeid kirjutab Organ Mountains- Desert Peak National Monument'ist  poliitikaküljel. Misasja?! Tasapisi saab selgeks, et Orelimägedest koos kõige kõrbe-iluga on tehtud rammus poliitiline lüpsilehm. Parteilist nõmedust on igas riigis, see pole miski uudis. Tundub aga, et mida suurem riik, seda suuremad mõõtmed see nõmedus võtab. Vabariiklased ja republikaanid ronivad üksteise võidu mööda virtuaalseid kaljuseinu, et kes kõrgemale saab ja sealt kõvemini kisab.

Ma pole ammu aega hullemat poliitilist paska lugenud kui see artikkelSa püha püss!! Orelimäed on rakendatud sõjamasina teenistusse. OK, ma ei hakka siinkohal lahkama USA Universumi-politseiniku ambitsioone, piiri taga peetavate sõdade põhjusi ja tagajärgi. Pole sedasorti blogi. Aga kirjatüki autori vaatenurk Orelimägedele (ning USA rahvusparkidele üleüldse) ajab mindki mööda (kalju)seina üles ronima, ausõna. Et noid kaitse all olevaid loodusalasid/objekte olla tarvis selleks, et Ühendriikide vaprad pojad ja tütred, kel sõjatandrilt tagasi õnnestub tulla, saaksid post-traumaatilisest shokist toibuda?!? Milline uskumatult väärastunud maailmavaade! Mida järgmiseks? Et muudkui aga alustame uusi sõdu siin ja seal, siis on põhjust loodust säilitada, uusi rahvusparke luua?! Kas kirjatüki autor on Orelimägede ja ümbritseva kõrbega üleüldse tuttav? Sellega, mismoodi keskpäeval õhk kuuma käes virvendab ja isegi aeglane käimine silme eest mustaks ja põlvist nõrgaks võtab? Ma kujutan ette, et kõrbesõja veteranid, kelle rehabilitatsiooni eest ta nii südamlikult hoolitseb, valiksid taastumiseks mõne hulga jahedama, rohelisema, veerikkama paiga, või mis?

Ja ega vastaspool kah kade pole. Loe siit. Taas poliitikasektsiooni kolumn. Orelimägede kui kaitsealuse objekti vastu sõditakse väitega, et see saab olema suurepärane transiidikoridor Mehhiko narkoparunitele ja illegaalidele. Kordaksin küsimust - kas lugupeetavad arvamuse avaldajad on kohalike oludega tuttavad? Ma tahaks oma silmaga näha noid atleetlikke narkomuulasid, kes mägironimis-atribuutikaga varustatult Orelimägede kuratlikke tippe ületavad. 'Kraami' üle piiri toomiseks on hulga lihtsamaid variante. Üks levinumaid (ja mugavaimaid) praktikaid on autoga ja highway'd mööda, nagu härrad poliitikud väga hästi teadma peaksid. Miks muidu New Mexicos nö. topeltpiir kehtestatud. Paraku piirilinnast Juarez/El Paso tervelt 100 miili  põhja pool. Tolle 100 miili peal 'kraam' müüki tõugataksegi.

Ah et mis on minu arvamus loodava National Monument'i  kohta? Mõte iseenesest väga ilus. Orelimäed on kõike head väärt, mida iganes neile pakkuda suudetakse. Samas, kasvõi hiljutise Eestis peetud (peetava) Lahemaa-sõja näitel on selge, et miski pole mustvalge. Mu hea sõber (põline Lahemaa elanik) raäkis, mida tema küla vanapapi asjast arvab. Papi olla öelnud, et ainuke, mida rahvuspargis elades teha võid, on rahvariietes väraval seista ja möödasõitvatele turistidele lehvitada. Kõik muu on keelatud:)

Tjah. Kuigi meie Pauliga käime nüüd hoopis teisi teid, on ja jäävad Orelimäed meile 'oma' mägedeks. Kõik need tallatud ja tallamata rajad seal, mida mööda kolasime. Kui nüüd National Monument tuleb - ja ta tuleb - kas pääseksime ka edaspidi mägede jalamile oma lemmik-kohta? Sellesse, mis ülaloleval pildil? Kui jah, siis kas ja kui palju tuleb selle eest maksta? Elame, näeme. Seniks olge terved, Orelimäed, ja vaadake inimeste sebimiste peale ülevalt alla. See kunst on teil ju igiammu selge:)
Vaata ka Orelimägede Rahvuspargi kodulehte: 
-------------
Well this post is certainly too long to translate, hmm...It's about Organ Mountains becoming National Monument.
I love The Organs to the bits. They are the synonym for the word 'Love' to me, for obvious reasons:)
Therefore, it makes me sad and angry to see how the whole subject has become political. Even the news itself is published as political column, even on reputable sites.
Below are links on two articles. One pro, the other one contra Desert Peaks-Organ Mountains National Monument.

First article  is drawing  a straight connection between National Monuments/Parks and wars what US is fighting abroad.
Second article is about how The Organs will most likely become a drug corridor between Mexico and NM, after becoming a National Monument.
I would suggest both authors to get out there and experience The Desert. My opinion is, there are more convenient and comfortable ways both for Veterans rehabilitation and international trading.

Plus, I better leave the whole military-issue aside. Not the time and place and gets me going like you wouldn't believe and that post would never end:). Can't help adding though that the very thought about National Parks/Monuments being needed as part of US military instruments feels disgustful. What next? Let's start new wars to have a good reason to protect the Nature and create new National Parks??!!

My thoughts about Desert Peaks National Monument?  Things are never black and white. The Organs are worth the very best they can get. So are the people who live there and love them. Will there be strict restrictions? Could me and my friends go and have a great time with Our Mountains like we did that evening on the pic? If yes, will it cost something and how much? It shall be seen. Until that - stay well Organ Mountains. Stand high! You are so much bigger than us humans anyway...
23/05/201d

Äratuskella oleme uude koju kolimisest saati vaid ühel korral kasutanud. Kui hommikul 3:30 oli vaja üles saada, et kuuma õhu palli rallile minna, Madrasesse. Olime nimelt end vabatahtlikena üles andnud, maapealse teenindava personalina. Nööre hoidma,  palle lahti ja kokku lappama, autoga jälitama, et maandumisel abiks olla jne. Kuid see on omaette teema. Anyway. Äratuskell. Seda jah siin vaja pole. Jäta vaid kardinad ette tõmbamata, ja Rahvuslike Rohumaade tagant tõusev päike äratab sind kella viie ajal. Pead teki all hoides saab kuueni magada, siis on kardinateta tuba niivõrd valgust täis, et unest pole juttugi. Kui juhtub pilves olema, ärkad ikkagi, sest maast laeni aknad kolmes küljes justkui asetaksid voodi õue - mis siis, et klaas vahel.
Päeva esimese kohvi saab praegu juba õues juua, kui teki ümber võtad. Vaikne. Tuuletu. Kaste maas ja linnud nii ärkvel, et. Kella seitsme ajal on varjud siiski veel pikad. Ega päris päikese käes tahagi olla, võtab silmi kissitama. Pealegi, vaja ju kanjonisse kaeda, liikumist on seal hommikul ning õhtuhakul tükk maad rohkem muul valgel ajal. Täna näiteks ajas miski väike lind suurt musta ronka taga, küllap ronk noolis väikelinnu pesa. Kimasid kahekesi kanjoniäärest madalamal, ronk mörises rahulolematult, väikelind aga kisas nii, et kanjoniseintelt kajas vastu.
-------------
Alarm clock is very much unnecessary here. All you need to do is not to draw the curtains in the evening. Sunrise over Crooked River National Grasslands will wake you up around 5 am. Morning coffees are best of course when enjoyed outdoors, on the terrace lawn.
23/05/2014

Valgusfoorivärvid meie aias.
-------------
Traffic light colours in our garden.
21/05/2014

Lahtiütlemine: järgneva postitusega pole mul vähimatki kavatsust halvustada kaaskodanike religioosseid tõekspidamisi. 
Lugu järgmine: meil on uues kodus kaks WC/vannituba. Seega ka kaks WC potti. Üks pottidest on täiesti tavaline, vaata millise nurga alt tahad. Teine pott on pealtnäha samuti täiesti iseloomutu. Loputuskast, kaas, prill-laud. Aga kui prill-laua üles tõstad, tabab sind üllatus. Ning jahmatus. Seejärel nõutus. Mitte et potil midagi viga oleks, mkmm. Töötab nõuetekohaselt. Asi on hoopis muus, nimelt prill-laua alla peidetud firmamärgis, mis ühemõtteliselt teatab:  American Standard Products. CHURCH.
Kirik?!?
------------
Disclaimer: with the next post, I have no intention whatsoever to hurt fellow citizens religious feelings. 
The thing is: we have two bathrooms in our house, with WC in both. Guest bathrooms' toilet is absolutely normal. It's the master's bathroom which gives you a good reason to ask some questions. It's not your ordinary toilet you see. Under the toilet seat there's a writing:  American Standard Products. CHURCH.
Church?!?
21/05/2014

YARKO 13 AASTANE !
Sünnipäeva tähistasime väljasõiduga Billy Chinook'i järve äärde. Kodunt kiviga visata, kõigest 17 km. Hooaeg pole kah veel alanud, õnneks; saime segamatult nautida. Loom läks peast puhta segi uutest lõhnadest. Või  oleks õigem öelda vanadest lõhnadest, noorusaega meenutavatest?:) Raudrohi, lupiinid, kadakad, vesi. Sünnipäevasoovid? Siinkohal tsiteerin oma emapoolset vanaema: "Tervist surmani!" Sedasi oli Memmel kombeks eakatele sünnipäevalastele soovida. Elagu elutarkus!
---------------
YARKO 13 YEARS OLD!
So Paul and I took him to Lake Billy Chinook which is just 11 miles from our home. It's still off-season,  therefore not too crowded. Nice. It's amazing how many plants here in Central Oregon are similar to those growing in Estonia. I bet Yarko got hit by nostalgy:). Anyway. If I'd get just one birthday wish to Yarko it would be something what my Granny said, whenever someone in the golden age had a BDay: "May you stay healthy until you die!". Granny was a wise woman for sure...
18/05/2014

Seep ei aidanud. Nagu ka juuresolevatelt fotodelt näha võib:)
-------------
Soap did'nt help, as you can tell by those two photos:)
18/05/2014

Tavapärane laupäevane pealelõuna kanjoni kaldal:). Pilt tehtud läbi me elutoa akna.
-------------
Just a regular Saturday afternoon on the edge of Willow Creek Canyon:). Pic' taken through our living room window.
18/05/2014

Loojang ja naabri lehm.
-------------
Neighbours' cow on sunset.
18/05/2014

Toomingad ja täiskuu.  Aga hakkame algusest. Mõned nädalad tagasi mööda kanjonipõhja kolades sattusime väikesele kõrvalharule. Kitsuke. Rohi üle mõistuse roheline ja mahlane, suurte sammaldunud kivirahnude vahel. Surmkindel, et säärases paigas elavad päkapikud või haldjad või muu väikerahvas. Anyway, too kõrvalharu on nii umbes pool kilomeetrit pikk, lõpeb nagu noaga lõigatult püstloodis kaljuseinaga. Vesisemal aastaajal voolab  mööda toda kaljuseina väike juga, joa all looduslik kivibassein. Ning ümber basseini toomingapuud! Ma ei uskunud esiti oma silmi. Tol korral polnud nad veel õies kah, vaevalt lehes, aga toomingad mis toomingad. Täisõide ajatasid end eilse täiskuu tarvis. 
Kanjonikallast mööda kõnnib kodu juurest toominga-kuristikuni nii umbes 10 minutit. Koer, vein, pleedid. Oleks me kaljuäärelt alla hüpanud, kindlapeale oleks lõhnapilvele hõljuma jäänud, nii tummine tundus teine. Aga ei hakanud hüppama. Kõlgutasime jalgu toomingapuude kohal hingasime, kuulasime, vaatasime. Kuu paistis hiigelsuur. Ööbikuid, tõsi jah, polnud kusagilt võtta, see-eest andsid öökullid endast parima. Nüüd siis on Paulgi toomingalõhna tundnud, soojas (kuu)valges kevadeöös. Oli talle esmakordne kogemus.
16/05/2014 

Magus leib, Pauli küpsetet. Sest ajast kui siia kolisime, pole poeleiba ostnud. Hmm, tundub et uus kodu soodustab isetegemist. Kõik see loodus ümberringi ja puha. Pluss suur köök, mahub lahedalt kahekesi toimetama. Valge sirel õitseb köögiakna all. Lõhnab nii, et. Otse loomulikult tuleb sirelioksi tuppa ka murda.
Aga jah, leib: nisu-ja odrajahu segu, melass, vesi, mandlid, sool, pärm kergituseks. Mmmmmm....
-------------
Paul's sweet bread. Mix of wheat and bailey flour, molasses, water, almonds, salt, yeast. Our new home seems to inspire sustainable lifestyle with all that Nature being around... Spacious kitchen is playing it's part too of course. Two cooks, still not crowded. Also, all you need to do is to open the kitchen door in case you want to smell lilacs. Big bush, full of gorgeous white flowers. Looks great in the vases too.
15/05/2014

Muruniitmine. Seda pole juba mitu aastat teinud. Täielik eksootika, meiesuguste kõrbe-elanike jaoks. Niidetavat pinda on pigem vähe kui palju. Mis mulle väga kenasti istub (Kreegi tänava niiduki-kilomeetreid meenutades:). Lõhnab aga täpselt samamoodi nagu eesti muru. Peab muidugi ette vaatama, et niidukiga alla kanjonisse ei kihutaks:)
-------------
Lawn mowing, yehaa! Very exotic indeed after living few years in the desert. Freshly cut grass is smelling exactly like it does in Estonia. But! No time for nostalgy - have to watch out, otherwise you'll run your mower down into the canyon:)
13/05/2014

Kaks ilupilti. 
1. Peegeldus aiatiigis. Taamal laiuvad Rahvuslikud Rohumaad.
2. Vaade uuele kodule kanjoni vastaskaldalt. 
------------
Just beautiful!
1. Mirroring in our garden pond, National Grasslands on the background.
2. New home. Pic' taken from the other side of the canyon. 
12/05/2014