Vahetevahel vaja end näpistada. Et kas und ei näe või ette ei kujuta, kõike seda elu ja ilu. Näiteks siis, kui varahommikul kohvitassiga alla kanjonisse jalutad, hommikumantlis. Maja juurest võtad sirelilõhna kaasa, ninas:). Kitsukest looklevat metskitserada mööda oja poole laskudes seguneb see kadaka- ja salvelõhnaga. Sooja umbes 15 C, kaste veel maas. ROHU peal. Rohi, just. Roheline ja rammus. Kõrbe-elanikele täielik eksootika:)
Every once and a while I feel a need to pinch myself. Is it real? Am I really living it? Let's take this early morning for instance. Here I am, meandering slowly downhill towards the creek. In my dressing gown. Coffee cup in one hand, camera in another. There's still the scent of lilacs in my nostrils (they grow behind our kitchen window. Lilacs that is. Not my nostrils:). While descending, the lilac smell mixes with the smells of juniper and sagebrush. And then there's a dew. On the GRASS. That's right. The grass. Green and luscious. What an exotic experience for us, after living in desert...