Yarko üle olin vääääga uhke, nädalavahetusel. Tema terve mõistuse ja analüüsvõime üle:). Sõitsime kõrbesse, parkisime auto, plaaniga istuda, veini juua, loojangut ning tähti vaadata. Yarkoga vaid väike pissi-tiir teha. Sestap ei võtnud koerakõnnitamisele joogipudelitki kaasa, autost. Mingil hetkel otsustasime lonkida ikkagi väheke kaugemale, ja et ma lähen käin auto juures vee järel ära. Olin väheke mures, et Yarko hakkab minu ja Pauli vahel edasi-tagasi jooksma ja end kuumaga kulutama. Samas uudishimulik siiski kah, et kuidas ta olukorra lahendab (Yarko siis, mitte Paul). Sestap koera käsuga paigale ei pannudki. Yarko tuli paarkümmend meetrit mulle järele, siis sörkis tagasi Pauli poole. Siis uuesti minu (ja auto) suunas. Üsna pea taipas, et see taktika kaugele ei vii. Palav õhtupoolik ja vanad jalad ikkagi. Ning jäi ta ühele noist väikestest küngastest istuma - nii sai meid mõlemaid silmas pidada. Ootas ära, kuni ma veega saabusin, jõi janutäie, misjärel kõndisime koos Pauli juurde tagasi. Kes omakorda tegi meid oodates pildistamisega aega parajaks, nagu fotolt paistab.
29/05/2012