Ai, mu kael on kange. Sest olen kaks päeva köögilage värvinud. Mängime nüüd nii, et te küsite, miks ma seda lage värvin, kui nagunii peagi plaanis ära kolida. Siis saan vastates iseendale õlale patsutada. Ei, lagi polnud võidunud ega miskit, see sattus lihtsalt viimane pind olema, mis mul me Oregoni kodus värske värviga veel üle käimata. Muud ruumid on kõik juba uue hingamise saanud. Kusjuures osutan, et me rendime oma praegust kodu, ning kogu uuenduskuur sündis meie vabal tahtel, mitte majaomaniku soovil või nõudmisel. Vähe sellest, värvidki soetasime omaenda raha eest. Sellelsamal pealkirjas toodud põhjusel: leave it better than you found it. Too põhimõte saadab mind ja Pauli muide igal pool, ka matkaradadel ja campgroundides näiteks. Korjame üles võõra prügi, puhastame lõkkeaseme ümbruse kellegi teise tekitatud klaasikildudest, ja nii edasi. Üldsegi mitte selleks, et end holier than thou tunda, vaid et saaks parem ja puhtam. Meie enda jaoks, ja teiste kah muidugi.
New Mexico üürikoduga oli kusjuures samamoodi – kui lahkusime, säras elamine tänu me kahe aastatepikkusele tegutsemisele kui prillikivi, nii maja kui aed. Landlady kolis uued elanikud sisse järgmisel päeval peale meie lahkumist – tavaline praktika oli, et tal tuli enne värskete üürnike sisselaskmist koristusabilised palgata, paari nädala jagu puhastada ja kraapida.
Jaa, teate, ma olen väga ootusärevil tolle eelseisva elumuutuse tõttu. Uus koht, uued lõhnad... Imelik ning erutav on mõelda, et me järgmine kodumaja on seal kusagil lõuna pool juba täitsa olemas ja ootel, ainult et meie ei tea veel hetkel, kus see asub ja milline välja näeb. Aga praegusele, kanjoniääre kodule, mis meid arvatava kolimise ajaks kümne aasta jagu kaunilt kohelnud, oleme iseenesest mõista lõpmata tänulikud. Siinkohal joonistubki mu meelest väga hästi välja rendikodu eelis. Meil poleks omanikena elu sees võimalik endale kaheksakümne aakri peal asetsevat "mõisa" lubada. Ei kujuta ettegi, mitukümmend miljonit säherduse kinnisvara eest tänapäeval välja tuleks käia. Kuid tänu otsusele rentimist ostmisele eelistada oleme hea hulk aega oma elust säärast paradiisi nautinud.
Nonii, ja juba kuulengi vastuväiteid stiilis "olgu kodu või väike ja tagasihoidlik, aga peaasi, et seaduslikult iseenda oma“. Selle peale kostan ma esiteks, et täiesti normaalne, et inimesed sätivad oma elusid erineval moel, arvavad erineval viisil. Teiseks, USA ja Eesti üüriturud on äääärmiselt erinevad, neid ei saa omavahel võrrelda. Eestis näikse üürimine justkui poolenisti häbiasi olevat, koduks on sobilik üksnes seda elamist nimetada, mis isiklikult sulle kuulub. Või siis pangale, aga nime poolest sulle, eks. USA's (usun, et mitmetes teisteski riikides) vaadatakse üürimisele sootuks teise pilguga. Pädevad ja pidavad, soovi korral pikaajalised lepingud tagavad kindlustunde nii üürnikele kui omanikele. Üürnikud kohtlevad rendikodusid samamoodi, nagu kohtleksid iseenda eraomandit. Olen seda vist ennegi kusagil maininud, et arhitektuuri- ja sisekujundusajakirjas, mida tellin, on kenake hulk presenteeritavatest interjööridest justnimelt üüripinnad. Stiilis „üürisime Manhattanil penthouse’i, palkasime kuulsa sisekujundaja, olge lahked, imetlege.“
Näis, ehk millalgi kirjutame Pauliga ka majaomandilepingule alla. Aga kus ja kunas, selle jätame esialgu veel lahtiseks, sest maailm on suur ja lai. Ning kõik taandub tegelikult ju isiklikele eelistustele. Mõni tahab juba noorena juured maasse ajada, mõni ei soovi end ka vanemas eas kinnisvaraga (loe: kohaga) siduda. Seniks, kuni mõlema vaatenurga eelistajad üksteisele hingamisruumi annavad ega kipu misjonitööd tegema, on kõik hästi. (See viimane lause hoiab loodetavasti eemale patroneerivad kommentaarid üürimise väidetavast ebaökonoomsusest ja majaomamise eelistest ja maailmamajanduse hetkeseisust jne. Kommentaarid „aga mul on nii“ on seevastu vägagi teretulnud.)
March 17/2023
“Home isn't a place, it's a feeling” ― Cecelia Ahern, Love, Rosie
Mul on olnud põnev ja erutav elu ning iga hinna eest oma uberiku hankimise põhjus on seetõttu TURVATUNNE. Kõik muu võib olla, võib ka mitte olla, aga ma vajan turvatunnet nagu õhku. Usutavasti on see meie kliimas päris paljude jaoks argument.
ReplyDeleteTurvatunne on absoluutselt arvestatav ja arusaadav argument kinnisvara omamiseks.
DeleteP.s. yyriline olla on palju mugavam kui omada. Eluasemetel võib olla väga huvitavaid ja hinnalisi probleeme, millega omanik peab tegelema, aga yyrilist ei saa selleks kohustada.
DeleteJust nimelt. Ma ise olen olnud nii omanik kui üüriline, ja kogenud, mismoodi ühel või teisel juhul asjad on. Üüritud kodus on probleemi lahendus telefonikõne kaugusel, helistad omanikule, omatavas kodus aga on telefonikõned + finantsid + käe külgepanek.
DeleteKuigi, samas, minu ja Pauli sugused üürnikud (tublid ja toredad inimesed, noh :)) lahendavad paljud probleemid omanikku tüütamata, tundub lihtsam ja kiirem ise ära teha.
.... ja siis tuli mul veel selline mõte, et su turvatunde-kommentaar kajastab mõtteviisi, mida postituse lõpus olev tsitaatki esindab. Et kodu ei ole "koht", kodu on "tunne". Mina muide arvan täpselt samamoodi.
DeleteJaa. Elu koosneb tunnetest 24/7/365 ja annaks jumal meie eludesse ja kohtadesse häid ja lootusrikkaid tundeid. Minu tunded põhinevad suuremas osas elukogemusel ja kalkulatsioonidel, see ei tee neid vähem erksaks või ehtsaks, aga aitavad tervislikumaid valikuid teha.
DeleteNovot, mu on samamoodi. Et tunded põhinevad kogemustel ja kalkulatsioonidel. Vägagi tõenäoline, et oleks mul paar negatiivset rentnikuks olemise kogemust vöö vahel, ma ei vaataks üüripinna poolegi. Aga mul pole neid (ptüi, ptüi, ptüi).
DeleteSama numbriliste kalkulatsioonidega - teed arvutused, mis sinu (st. minu) vanuses ja asukohamaa ja elukorralduse jne juures on sinu kui indiviidi jaoks sobivaim valik, ja siis selle validki.
Eestis on üüriturg ju ka alles väga nooruke. Üks mu sõber küsis hiljuti, et kuidas me UK-s juba 8 aastat samas kohas elame, et imelik, kui omanikul on vaba pind niimoodi aastateks välja rentida. Tema jaoks tundus see imelik. Rääkimata sellest, et välisriikides on üüriturg seadustega paremini reguleeritud ja kaitstud on nii üürileandja kui üürnik. Meie näiteks rendime maakleri kaudu ja iga 2,5 kuu tagant käiakse kontrollimas, kas kõik on korras sh kas meil on muresid, kaebusi jne.
ReplyDeleteKusjuures meile kuuluv kodu Eestis on minu jaoks palju vähem kodu, oma koduks peangi hoopis välismaa üürikorterit. Tõepoolest tunne loeb :)
Mul on su kommentaari üle hea meel - muidu ehk paistaks, et olen ainuke (või ullike), kes välismaa üürikaid ülistab.
DeleteEksole :D Eestis olen ka omal ajal üürinud, aga reguleerimata turg ja nii väike ka, et mingit valikut polnudki.
DeleteMa olen täitsa sinuga sama meelt. Üürimine on suurepärane elamisevorm. Mul on küll Eestis maja ja üürin sellest paari korterit välja, osa hoian enda jaoks, kui käin ja tütar elab seal vahelduva eduga. Mu viimased üürnikud on ka juba umbes viis aastat paigal. Siin Brüsselis elan üürikorteris ja ei oleks minagi jõudnud osta endale 100 ruutmeetrist korterit eelmise sajandi alguspäevil ehitatud maison de maitre'is, kõrgete lagede, laiade klaasuste, stukkide ja kogu mu juurdekuuluva butafooriaga. Ja miks üldsegi? Minu all elav proua on näiteks olnud oma korteri üürnik 21 aastat. Pole siis kodu või? Eestis tundub jah, et kui elad üürikas (kui just tudeng pole), oled nagu paaria või midagi :-). Ei nõustu ma sellega mitte üks raas.
ReplyDeleteNo jumal tänatud, veel üks kinnitus mu vaatenurgale.
DeleteSamas saan Eestis üürnikuks olemise kehvast mainest mõneti aru - kui turg on tõesti hoopis teistsugune, väike, kindlustunnet mittepakkuv.