Organiseerimiskuninganna Marie Kondo polnud veel sündinudki, kui mina juba sellesama asjaga tegelesin, millega tema tänaseks terve varanduse kokku on ajanud. Paraku asjaolus, et ma pole oma organiseerimis-geeni raha teenima pannud, võin üksnes iseennast süüdistada, KonMari kadestamine ei aita siin midagi.
Siiski, praeguses eluolukorras tänan taevast, et mul seesamune... ee... kasti-obsessioon on. Sest tänaseks oleme, mina ja Paul, oma elukohavahetuse plaaniga juba sealmaal, et võtame kolimisfirmadelt hinnapakkumisi, saamaks aimu, kas ja kuivõrd teenus kallinenud võrreldes 2014. aastaga, mil New Mexicost Oregoni ümber asusime. Hea uudisena selgub, et polegi niipalju kulukam, kui esialgu pelgasime. Ei, ei, me ei koli homme-ülehomme. Täitsa vabalt võib juhtuda, et tuleva talve veedame veel Oregonis. Aga võib ka mitte olla. Plaan on säärane: eelseisva suve lõpupoole või sügise hakul lööme truckile-camperile hääled sisse, teeme umbes kuu aega luuret piirkonnas, kus kavatseme kanda kinnitada. Kui meile seal otsekohe mingi megapakkumine sülle peaks sadama, siis Oregonis muidugi enam pikka pidu pole. Kui sedakorda miskit ei leia, võtame aega, otsime edasi, kiiret iseenesest ju pole, peale asjaolu, et TAHAKS MÕNUSAMASSE KLIIMASSE!!
Ühesõnaga, praegu plaanisin siiski rääkida kastidest, mitte kolimisest, kuigi üks on teisega lahutamatult seotud. Ses mõttes, et kui kolimiseks läheb, saab meil sedakorda tükk maad lihtsam olema kui 9 aastat tagasi, kuna kodune kastimajandus on viidud tipptasemele. Garaazh, sahver, panipaik – kõikjal ladustub igapäevaselt mittekasutatav kraam kenasti sisu järgi sildistatud kastides. Mistap enne, kui kolimisauto ette sõidab, pole mingit megalt aeganõudvat asjadepakkimist või poolpehkinud pappkastidega rabistamist. Kogu mudru on vastupidavates plastik-konteinerites. Noh, kööginõud ja rõivad ja raamatud ja mööbel, nendega tuleb muidugi tegeleda, aga suures plaanis on me majapidamine siin Oregonis kogu aeg hästi organiseeritud, kompaktselt ladustatud olnud. Juba ammu enne kolimismõtte tekkimist.
Sama süsteem kehtib ka mu workshopis. Fotod said pisut kehvapoolsed, aga annavad aimu. Ruum ei ole just üleliia avar, kuid peab materjalidele, töövahenditele ja pooleliolevatele projektidele lisaks mahutama ka massiivset töölauda, õmblusmasinat, raamaturiiulit, rõivastanget. Mistap kahes nurgas kõrguvadki säherdused enam-vähem maast laeni kastitornid, nagu esimesel pildil näha. Mõned kastid läbipaistvad, teised, kus silmale vähem isuäratavat kraami, läbipaistmatute seintega. Muidugi ikka jälle sildistatud ja puha. Tornid, need muide muudavad kõrgust. Lõpetatud projekti või otsasaanud materjali puhul tõstan täis kastid tühjade sisse, nad kõik on ühe mõõduga. Väiksemad vidinad leiab samuti kategooriate järgi karpidest, läbipaistvatest, neid on mul hea mitu riiulitäit. Pagan küll, kui Planeedi heaolu seisukohalt vaadata, siis esiteks, toetan oma karbimajandusega Hiina Rahvavabariiki, ja teiseks, reostan keskkonda. Kuhugi peab ju kõik see plastik ka peale seda, kui mina taevastele niitudele kolin, ladustatud saama? No ma ei tea. Ma pigem ei mõtle sellele praegu. Esialgu on plaanis, kastid kaenlas, soojemasse kliimasse kolida, mitte taevasse.
P.S. Hakkasin juurdlema, et miks mul enamik silte inglisekeelsed on. Hm. Mingit kindlat põhjust nagu polegi. Kusjuures ma kirjutan (toidu)poenimekirju kah inglise keeles, isegi neid, mis üksnes mu enda, mitte Pauli jaoks koostatud. Amerikaniseerunud, ilmselgelt.
March 12/2023
“There is no box. Only the one you put yourself in. You can do whatever you want. If you say you can’t, that is your choice. Choose better.” ― Richie Norton
https://www.youtube.com/watch?v=irK1t_wUz8s (pilt ei ole muusikapalaga kooskõlas, ma ei oska seda osa kommenteerida, aga lugu on aus)
ReplyDeleteLugu on väga hea.
DeletePilt on jube. Esiteks, kunst on jube, teiseks, plingib jubedalt. :)
Kastivärk, jah. Ma olen ka vähemalt osa kraami suutnud kastidesse suruda (mul küll pappkastid, aga suurus on hea, mahuvad täpselt raamaturiiuli alla) ja kirjad peale panna. Need on need kangad, mida tõenäoliselt otsekohe tarvis ei lähe. Kõik muu paraku sinna raamaturiiuli alla ei mahu. Kunstitarvete ja käsitööriiul on ka üsna pungil, olen püüdnud seda ka süstematiseerida, värvipliiatsid ühes plekk-karbis, harilikud teises, õlivärvid kohvris, klaasitöö kolvid-tinad-klaasilihvijad kindlal riiuliosal jne, aga ruum on paraku otsas. Töötuba on umbes 9m2, see sisaldab raamaturiiulit (siia kolides tegin väga karmi sorteerimise, rohkem ma ühestki raamatust loobuma ei ole nõus), kunstitarvete riiulit, töölauda, väikest kompaktset isetehtud diivanikest ja nahktugitooli, millest ma ei kavatse loobuda. Riiulitele, nagu võib aru saada, on ligipääs raskendatud. Töölaud on poolenisti kunstitarvete riiuli ees, tugitool on raamaturiiuli ja selle all olevate kangakastide ees. Vana Husqvarna õmblusmasin vedeleb lihtsalt laua juures maas, sest panna pole seda kuhugi. Kõigele lisaks on tuba ka madal, napilt üle 2m. Muidu riputaks osad asjad kasvõi lakke (eelmises elamises olid paberi- ja papirullid laes, kiikusid nöörist aasadel).
ReplyDeleteKuidas lahendada olukord? Kas visata mõni tarvik või materjal või töövahend minema (eiiiii! tööriistade ja materjalide äraviskamine on ülim pühaduseteotus!) või proovida ikkagi kuidagi paremini organiseerida või ...? Juurde ehitada ma siin ei saa.
Kõige muuga on enam-vähem hästi, riideid ma ei kollektsioneeri (mul on vähem riideid, kui mu mehel), köögiriistu on ka mõistlikus koguses. Puutööriistad mahuvad kõrvalhoonetesse ilusti ära. Aga mu käsitöö- ja kunstitarvetega on korra ja leidmise ja ligipääsetavuse mõttes kehvasti ja loobuda ka millestki ei taha.
Aga muidu - kastid, jah. Ja kui kannatab, siis läbipaistvad - olen nõus. Kui ma hakkan siin lähikuudel kõrvalhoones savitööks ruumi kujundama, võtan sinu eeskujuks - vahendite kastid, mida saab tühjalt üksteise sisse panna, saavad siin päris kindlasti olema.
Hmm, mul on see va riiete kollektsioneerimise viga küll küljes, üritan siiski asja kontrolli all hoida. Aga rohkem kui mu mehel on mul rõivaid kindlapeale.
Delete😍
ReplyDeleteKastid peavad olema tugevad ja läbipaistvad, kahjuks meie maal on kastimaterjal minu vajaduste ja nt raskete kangaste jaoks liiga habras. Pappkastid on vastikud ja niiskevõitu ruumis muutuvad pudedaks, jäkk. Mul on päris palju meisterdamisnänni, aga halb mälu, seega elagu ylemaailmne lävipaistvate plastmasside tööstus. Sinu tänane postitus leevendas mu yksindust suuremahulises kastinduses 😀
Huh, hea teada, et ma ei ole oma plastmasskastide kirega ainuke patune. :)
Delete