Ma ei mäleta, kas olen rääkinud oma esimesest kogemusest me massiivsest mõõtu trucki roolis. Ja kui olengi, topelt ei kärise. Ühesõnaga, aasta oli 2019, Chevrolet Silverado majapidamises värske tulnukas (ostsime teise ringi sõiduki). Paul broneeris õlivahetuse või midagi, ise aga lendas komandeeringusse. Minul, kes ma trucki alles võõrastasin, ta gabariitide tõttu muidugimõista, tuli masin teenindusse toimetada. Vahemärkusena olgu öeldud, et olen suuri sõidukeid roolinud ennegi. Aga see oli vääääga ammu, millalgi 90ndate keskel või lõpus. Sedajärgi oman vaid väiksemat sorti sõiduriistade kogemust - mu eelmise elu tubli tumeroheline Jeep Cherokee oli ju samuti pigem väike kui suur. Ahjaa, üks kord sattusin ka rekka rooli, Eestis, mingitele ammu unustuse hõlma vajunud väljaannetele kaastöid tehes (loe: kirjutades, millest iganes kästi, alates titemähkmetest lõpetades veoautodega). Automark, kui mu mälu ei peta, oli Scania, igatahes lubati ajakirjanikuproual monstermasinaga tühjal parkimisplatsil väikene tuur teha, rekkajuht muidugi kõrvalistmel, valmis katastroofi korral rooli haarama või käsipidurit tõmbama.
Ühesõnaga. Kuhu ma jäingi. Ahjaa, see õlivahetus. Noh, töökoda asub meil õnneks kodule suhteliselt lähedal, sinna viib enam-vähem sirge tee, mingeid keerulisi manöövreid sooritada ei tule. Tüürin mina siis ettevatlikult teeninduse laiast väravast sisse, pargin trucki enam-vähem tühjale parkimisplatsile, pühin laubalt higi, et huh, õnnelikult kohal. Kui äkitselt meenub, et issand jumal, ma pean ju siit kuidagi minema kah saama, mis siis, kui plats pargitakse vahepeal täis? Kui mul tuleb tagurdada? Hiigeltrucki turvalise manööverdamisega ma küll toime ei tule, gabariitidest pole kogemuse puudumise tõttu halli aimugi ju. Ega miskit, neelasin uhkuse alla, marssisin töökotta, ulatasin mehhaanikutele võtmed, tunnistades ausalt, et minu jaoks värske masin, oskan ainult edaspidi sõita, sedagi vaid sirget teed pidi. Et kui õli vahetatud, oldagu palun kenad ja pargitagu mu truck nii, et teisi autosid mõlkimata parklast lahkuda saan. Taevas teab, mida minust seal tagaselja räägiti, aga kui paari tunni pärast truckile järele läksin, oli see abivalmilt pargitud otse värava ette, nina mu kodutee suunas, ja väikese liialdusega võib öelda, et parkimisplats oli manööverdamisoskuseta kliendi soovile vastu tulles kõikidest teistest sõidukitest puhtaks tehtud. Mul jäi üle vaid rooli istuda ja (väravaposte vältides) sirget teed mööda koju tagasi kulgeda.
Ning üldiselt kujunes kuidagi niimoodi ka järgnevatel aastatel, et mina sõitsin me sõiduautoga, Paul truckiga. „Meeste auto“ ja „naiste auto“, noh. Seda enam, et kui truckil camper turjal, siis kisuvad mõõtmed minu jaoks juba üleelusuuruseks. Aga sel aastal on Paul raketiehitusmaratoni tõttu tihti lennus, ja keegi peab ju liiklusvahendeid ometi liigutama, kuude viisi paigalseismine pole neile hea. Väiksema neljarattalisega on lihtne, temaga teen nagunii kõik oma käigud. Aga truckiga, vaat siinkohal pidin end kokku võtma. Ja teate, asi on mulle meeldima hakanud! Totaalselt teine tunne, võrreldes väiksemat mõõtu sõiduki roolis olemisega. Esiteks, truckis sa istud kõrgel, ülevaade on jube hea. Teiseks, võimas diiselmootor. (Teeme nii, et ei hakka siin praegu fossiilkütustest ja kliimast, eks.) Ma jumaldan me trucki häält, säherdune madal, ühtaegu rahustav ja ähvardav. Kolmandaks, kuna sa oled nii suur, siis võid oma asja suht aeglaselt ja rahulikult ajada, pole sedasamust sportliku soorituse painet, et ristmikult sajaga minema, muidu annab mõni su taga veel signaali või midagi.
Tunnistan ausalt, ega ma tiheda asustusega parklasse siiani asja ei tee. Aga isegi vilunud truckijuhid (nagu Paul) mõtlevad kolm sammu ette, kuhu ja kuidas säärast elukat parkida - pole nii, et sipsti siia ja sipsti sinna. Vaikselt sean vaimu valmis ka truckil-camper-kukil hooajaks. Ühest siiski hoian end kindlapeale eemale: camperi laadimisest trucki kasti, st. trucki tagurdamisest camperi alla. See üritus on minu jaoks raketiteadus. Olen enam kui rahul assistendirolliga, mida mul laadimistöö juures täita tuleb - hõiked, käemärgid ja muu säärane.
Foto: Paul. Võetud oktoobris 2019, värskelt peale trucki ostmist.
March 22/2023
“I can only drive slowly." - "That's all right." - "And I can only do left turns." Rose ran downstairs, grabbed a road atlas, and ran triumphantly back up again. "Wales is left! Look! It's left all the way!” ― Hilary McKay, Saffy's Angel
Ma ei tea, mis on teiste inimeste argumendid suurte autode pidamiseks, aga mul on tihti 1) vaja kola vedada ja 2) vaja palju ja pikka kola vedada. 3) teiste inimeste kola vedada, selle eest need inimesed ulatavad hyvesid. Ma olen nii vaene, et ei saa endale erinevat laadi sõitmiseks mitut väiksemat autut lubada. Ei ole kelleltki laenata ka, kõik peab endal olemas olema. No mida ma teeksin muidu moodsa säästliku apastraadiga, mis ei jaksa kärutäit prussigi vedada.
ReplyDeleteJaa, linnainimese ja maainimese vaated autondusele on erinevad, täitsa arusaadav. Linnainimene vaatab sinu- ja minusuguste peale, et näe, tapavad Planeeti. Aga linnainimestel näiteks aetakse tänav talvehommikuti lahti (reeglina, on muidugi ka erandeid), et nad oma pisikese ökonoomse autoga tööle pääseksid. Või ühistanspordiga. Meie sinuga peame kuidagi omal jõul hangedest läbi murdma, et toidupoodi või arstile vms. pääseda. Või siis kola vedada, eks.
DeleteHmm... ma küll pole veel välja mõelnud, kuidas suure trucki pidamist iseenda silmis õigustama hakata, kui lumevabasse kliimasse kolime... aga noh, where there's a will, there's a way. :)
Aga linnainimene tahab ka, et loodus ei oleks metsik kiskjaelajaid täis võpsik, vaid et see oleks kaunis, hoolitsetud ja sobiks linnainimesele kenasti liiklemiseks ja linnaelist puhkamiseks. Hajaasustuses elamine on kordi hinnalisem kui ylimalt tihedas tiheasustuses, kus inimesed elavad kõrgetes virnades yksteise kohal. Planeedile on halb inimeste mass kui selline, sest ka ilma autodeta inimesed oskavad suurepäraselt lagastada.
Delete" et loodus ei oleks metsik kiskjaelajaid täis võpsik" - NII hea!! :)
DeleteJah, ja jumala tõsi, et Planeeti hukkab üha suurenev inimeste mass kui selline.
Mul ei ole autot, linnas elan, onju, pealegi olen moodne inimene (just joking), aga KUI ma auto rendin, siis peab see suur olema. Selliste korralike maasturite roolis avastasin juba ammu, et teistest kõrgemal olla on ikka väga hea. Ja kogu kihutamise ise kasutasin enen kolmekümneseks saamist (ehk aastakümneid tagasi) ära. A muuseas, mu poja üks vanaema kimab Eestis sedasorti sõidukiga ringi.
ReplyDeleteNäedsa, hingesugulase leidsin, sinu näol - sa rendiks SUURE auto.
DeleteJa eestlannast vanaema kimab võimsa truckga ringi? Teinegi hingesugulane! :)