Marju kirjutab, et sai šoki tšeki ühe ammuse võla katteks. Kusjuures ta ei imesta niivõrd selle üle, et võlg lõpuks ära õiendati, kuivõrd makseviisi üle. Aga vaadake, kulla inimesed, meil siinpool suurt vett on pangatšekk täiesti normaalne, igapäevane maksevahend. Mul on oma isiklik tšekiraamatki olemas. Jaa, jaa, arusaadav, et teie, e-eestlaste jaoks kõlab see kui kiviaeg. Tõsi, poes või restoranis vms. ma tšekke ei kasuta, aga näiteks mõned igakuised arved tasun nendega küll. Väga lihtne ja käepärane. Ja ärge siin itsitage pihku midagi, ma kuulen te reaktsiooni, mis sest, et ookean laiutab vahel. Ja ärge hakake, et "puud surevad" paberist tšekkide tõttu. Teie e-teenuste serveriruum tapab planeeti omal moel. Ja üleüldse, mis te selle tšekikirjutamisest säästetud kaheminutilise kvaliteet-ajaga peale hakkate? Istute Instas või TikTokis? Mh? Ah? :)
Frieda postituse sabas mainib Kaur kannibalismi. Möönan, et tegemist raskestiseeditava teemaga (no pun intended), kuid ei häbene tunnistada, et olles lugenud Margaret Visseri „The Rituals of Dinner“ kannibalismi-peatükki, vaatan juba aastaid asjale pisut avarama pilguga. Ei, ärge nüüd minu kohta mingeid jubedaid järeldusi tehke. Aga. Inimsöömisel on olnud aegade algusest muidki tahke peale näljakustutamise. Näiteks rituaalne/spirituaalne tahk. On söödud lahingus tapetud vaenlast, et ta jõudu omandada. On söödud loomulikku surma surnud pereliiget, et ta nii-öelda igaveseks sööjaga jääks. Hiljutine „The Last of Us“ episood oli kah kannibalismihõnguline, väga õudne kusjuures. Kõrvalepõikena: Ellie't kehastav Bella Ramsey on mu uus lemmiknäitleja! Teeb sarjas fantastilise rolli. Fan-tas-ti-li-se. Teise kõrvalepõikena: Kui Nevada kaudu juhtume Californiasse sõitma, tuleb meil Pauliga Donneri mäekuru läbides iga kord kannibalismist juttu, kuna 1846-47. aasta talvel elasid läände rändajad seal säärast õudust läbi, et. Jaa, muidugi lugesin „The Indifferent Stars Above“, aga selletagi olen üsna kindel, et igaüks, kes kaljukindlalt väidab, et tema küll oma liigikaaslast toiduks ei tarvitaks, olgu olukord milline tahes, meelitab ennast, kuna ei tea absoluutselt, millest räägib. Tal on elus vedanud, pole säärasel moel valiku ette pandud, kohutava ja veelgi kohutavama vahel.
Ritsik ütleb, et kodud vananevad koos inimestega. Jäin selle üle mõtlema. Ma ei tea... ma arvan, et minu kodu pole küll koos minuga vananenud. Sealjuures ei tähenda see, et ma vahetpidamata uut mööblit hangiksin, vastavalt moele või aastaajale aksessuaare vahetaksin. Jaa, värvisin siin hiljuti seinu ja lagesid, eks, ja tegin mõningaid muid, peamiselt kosmeetilisi uuendusi, aga mööbliga ja lampidega ja lauanõudega jms. on kuidagi niimoodi sattunud, et nad on... ee... ajatud? Silmnähtava aastaarvulise templita. Sama lugu oli ka Eesti kodus. Ja no muidugi mängib kodu „mittevananemises“ rolli ka mu nostalgia-sallimatus, millest siin ja seal kuulutanud olen. Ma ei hoia, hambad ristis, elatud elu tunnistajaid alles. Või kui miskit hoiangi, siis üldjuhul ei paikne see otseselt silma all. Mulle meeldib, kui mu ümbrus kajastab tänast päeva, seda eluhetke, milles parasjagu viibin, või siis vihjab lausa homsele. Hm, siinkohal tundub paslik järjekordne "ei nostalgiale" tegu üles tunnistada. Olles Oregonist ärakolimise plaani juba vägagi konkreetseks ajanud, otsustasin enda ja Yarko koeraspordikarikad, mis ühena vähestest asjadest Ühendriikidesse kaasa tarisin, heategevuseks annetada. Sportliku saavutuse kohta ja aega ning sooritajate nimesid märkivad sildid monteerisin muidugimõista karikate küljest lahti, matsin väikeses karbis kanjonisse, sinnasamasse, kus Yarko puhkab. Paarituhande aasta pärast murravad kaevetöid tegevad arheoloogid pead muuhulgas selle üle, misasi on "ESLÜ 2006. aasta parim isane universaalkoer*".
TT kurdab raamatute redigeeritud uustrükkide üle. Olen täitsa nõus. Kusjuures ma ei oskagi öelda, kummad on hullemad, kas vasakpoolsed, kes Astrid Lindgreni teoseid kastreerivad, või parempoolsed, kes koolide seksuaalõpetuse buklettidest geiseksi tehnilisi üksikasju tutvustavaid lehekülgi välja rebivad. Mõlemad pooled tituleerivad vastasleeri esindajaid nõiajahtijateks ja raamatupõletajateks. Bingo! Just nimelt seda nad ongi, mõlemad. Pada ja katel. Jajah, maailm on hulluks läinud. Või ei, oot... maailm on alati hull olnud. Meie oleme juhuse tahtel sattunud sündima sellesse konkreetsesse hulluseperioodi.
Fotol: Yarko poseerib jutuks olnud karikatega, enne Eestist ärakolimist. Pildistas Apelsinimarmelaad.
*Aasta parima universaalkoera tiitel määrati Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu poolt sellele "sakslasele", kelle aasta jooksul saavutatud koeraspordi- ja näitusetulemused kokkuarvutatuna konkurentidele silmad ette tegid. Teisisõnu, koeral pidi austava tiitli saamiseks olema nii välimust kui ajusid. Ja muidugi ka fanaatikust omanik (yours truly), kes kõik varahommikud, hilisõhtud ning nädalavahetused raatsis koerahobile ohverdada. Õigluse huvides olgu märgitud, et Yarkol tuli esikohta jagada. Täpselt sama punktisumma sai kokku teinegi tark ja ilus, suur ja uhke isane. Neid kahte, Yarkot ja Nobit, sidus vastastikune kirglik vihkamine. Rivaalid, noh, mis siin imestada.
March 14/2023
“I had to admit, sometimes I sensed the strangeness of the world tugging at my sleeve, like a mischievous toddler, and I wanted to follow it.” ― Troy H. Gardner, Wakefield
Yarko oli ikka väga ilus koer. Meenutab meie kadunud sakslast.
ReplyDeleteKõik su koerad on sellised, et... tahaks kohe kõvasti kallistada :):)
ReplyDeleteaga inimsöömise osas. Ma olen muide juba ammu mõelnud, et tulevikus, kui me enam loomi ei söö, siis võiks kasutada nii "loomkatseteks"- st ravimite testimiseks kui ka söögiks, täiesti vabalt inimesi. Eluaegsed kurjategijad näiteks ja kurvastavalt palju inimesi planeerib enesetappu- miks siis mitte neid ära süüa.
Praegu kõlab see võõralt, aga ma usun, et täiesti kindlasti tuleb kunagi võimule mõni tüüp, kes suudab selle idee maha müüa. loomset valku on vaja. Loom on püha ja neid on ka järjest vähem. Seega, kas putukad või inimesed.
Tähendb, Indigo, need sinu tulevikku vaatamised ja muidu uitamised on viimasel ajal nii lõbusalt....ajast ees...et praegu põletataks sind nende eest veel tuleriidal:)
Delete
DeleteJaa, Yarko oli tõesti imeilus koer! Ja Lilligi on väga kaunis. Temal poleks kallistamise vastu vähematki, aga Yarko polnud suuremat sorti miilustaja.
Ma kertuga ühte meelt - Indigoaalane, su ideed on tuleriita väärt. Ses mõttes, et väärt ideed.
Kannibalismist veel. Mu mees on merendusajaloost huvitatud, ja mitmes vanaaja mererännakutest (vaalapüügiekspeditsioonid näiteks) rääkivas raamatus märgitakse, et kui veeavarustel eksinud oldi ning proviant otsa lõppes, tõmmati liisku, kel end teiste ellujäämiseks ohverdada tuleb.
Bella Ramsey võlus mind täielikult ära Troonide mängus, The Last of Us hakkasingi tema pärast vaatama ja pettuma ma ei ole teps mitte pidanud, sest ta on suurepärane näitleja. Kahjuks olen hetkel teiselt kodumaalt Eestis käimas, seega esimese hooaja lõpp on veel nägemata.
ReplyDeleteMa ise sureks maailmalõpu aegadel rõõmsalt nälga, aga kuna elu on tõestanud, et oma järeltulijate nimel võin ma päris hulle asju teha, siis ei julge küll lubada, et inimese liha kriisiolukorras lastele ette ei tassiks.
Kusjuures kummaline, et kui ma The Last Of Us vaatama hakaksin, ei tulnud mulle ettegi, et Bella ka Troonide Mängus figureeris. Nii veider. Mul on tavaliselt nägude peale hea mälu. Ja tal on ju väga omanäoline nägu (hmm, mis väljend, "omanäoline nägu".)
DeleteMängis tema noort aadlidaami Lyanna Mormont´i. Mulle jäi ta meelde just oma vägeva rollisooritusega, mis ei jää ühestki otsast alla praegusele suurepärasele osatäitmisele. Troonides oli tal siiski vaid väike kõrvalosa, aga usun, et see andis tema karjäärile tuule tiibadesse.
DeleteKui mul endal poleks parasjagu majas kaht teismelist noort daami, ma oleks veel rohkem vaimustuses ;)
Su viimane lause on väga kõnekas :)
DeleteAga jah, mul tuleb nüüd tasapisi meelde, iseäranis see GOT'i stseen, kus oli tarvis seljad kokku panna, sõtta minna, ja justnimelt lapseohtu Lyanna oli see, kel otsustaval hetkel rohkem... mune oli kui täismeestest perekonnapeadel.
Jaa, see stseen oli ülihea :)
DeleteRaamatute tsenseerimisega seoses meenus mulle, et meil siin Eestis on üks tore... ee, natuke avaliku elu tegelane, kes on ise avalikult tunnistanud, et käib raamatukogudes ja kustutab romaanidest korrektoriga pikantsemaid stseene, et keegi teine ometigi sellist rüvedust ei loeks. No eks mingi hobi peab inimesel olema küll, jah, aga ega tol konkreetsel proual teisel korrusel vist kõik kodus ei ole.
ReplyDeleteTšekid on nihuksed asjad, et ma ei tea, kas ma üldse oma elus olen sellist asja näinud. Juba sularahagi on mu jaoks uunikum, pangakaarti pole ka ammu enam kasutanud...
Mul käis kohe igasugu avaliku elu tegelasi peast läbi... no anna vähemalt vihje? :)
DeleteAga issand jumal, kui sa pangakaartigi ei kasuta, millega sa maksad siis? Telefoniga? Mina olen nutinduses sedasorti äpu, et mingeid olulisi aktsioone (rahaliikumisi jne) ei julge selle tehnikavahendiga teha. Paranoia, noh, et panen näpu ekraanil kogemata valesse kohta ja ongi kogu mu varandus läinud. Ma ju muidu olen käelistes tegevustes vägagi osav, sellega eluaeg leiba teeninud ja puha, aga ekraaninäppimises jube kohmakas.
No "avaliku elu tegelane" vist päris õige nimetus ei ole, selline tavaline uhhuu-"poliitik"... Malle Pärn. Kuigi tegelt ta vist tsenseeris hoopis roppe sõnu, mitte et seal suurt vahet oleks.
DeleteMa kasutan maksmiseks telefoni, jah. Mulle väga meeldib. Mu uus lemmik on tankimisäpp, mis tuvastab autonumbri järgi, kus tanklas ja tankuri juures sa parasjagu oled ja saad kohe äpis ära maksta, tankida ja minema sõita.
Ahaa, provva Pärn, no siis pole imestada millegi üle :)
DeleteAga see tankimise lugu... mäletan, et rääkisid seda kunagi kusagil (st. kirjutasid), ja mul tõusis juba tookord kananahk ihule. See on sulaselge düstoopia juba ju, numbrituvastus jne. Ma muidugi adun, et inimesed ja eelistused on erinevad, aga mulle tundub see NII õudne, et. Ilma naljata. Samas, sulle jällegi sobib, ja ilmselt ka paljudele teistele. Inimesed, näe, on ikka väga erinevad oma eelistustelt.
Meil siin Oregonis on muide sihuke imelik tankimis-seadus, et iseteenindust pole, tanklates on teenindajad. Põhim. ei pea juht autost väljagi tulema, ulatab läbi akna kaardi või sularaha. Aga paljud (sh. mina) astuvad ikkagi välja, vahetavad teenindajaga paar sõna, sirutavad jalgu. Pealegi, mulle isiklikult tundub kuidagi üleolev rooli taga vilet lüüa, sel ajal kui teine inimene rabab mu paaki täita ;)
Ma olen suur tehnoloogia- ja uuendustesõber, mulle alati sellised asjad meeldivad. Millegipärast ei tunne ma hüpertehnoloogilise tuleviku ees absoluutselt mingit hirmu, see tundub just nii põnev.
DeleteEestlased teadupärast teeks ükskõik mida, et jumala eest mitte mõne teise inimesega suhelda, seega kõikvõimalikud iseteeninduslikud lahendused on siin ülipopid. Tanklatest veel see ka, et need on ju kõik samal ajal ka mugavuspoed ja ma mäletan liigagi hästi neid aegu, kui kütuse eest maksmiseks tuli poodi sisse minna ja kabanossiostjate taga oodata. Seda küll enam tagasi ei taha.
Jep, arvan sama, et eestlastele sobivad kaasinimestega suhtlemise vältimist võimaldavad uuendused. Jumal hoidku selle eest, kui pead teenindajaga sõnakese vahetama :)
DeleteKui nüüd tõsisemalt rääkida, siis mulgi pole hüpertehnoloogilise tuleviku ees otseselt _hirmu_, no ja tõenäoliselt ei tule mul sellega teist 62 aastat tegemist teha, ikka veidi vähem, eks. Mind häirib eelkõige just seesama inimestevahelise kontakti kadumine. Mitte, et ma ise seda kontakti alati väga otsiksin, tegelikult olen sihuke kapi-introvert, pole lihtsalt veel välja tulnud - aga kurat, kui ma kusagile firmasse helistan, ja minuga vestleb robot (“I am your smart customer assistant”), ja mulle ühte ja sedasama nõmedust korrutab mu küsimuse peale, millest selgub, et pole ta nii “smart” midagi, siis mul läheb nool punasesse. Ja see on vaid üks näide.
Inimesed on loodud karjaloomaks. Ei taha siin väga filosoofiliseks minna, aga ma ei arva, et see ühiskonnale tervikuna hea on, kui igaüks omaenda kookonisse tõmbub, et seal omaenda nutti näppida. Ja oleks siis, et me räägime vaid teenindusest ja muust sellisest – ei, igaüks näpib oma nutti juba ka sõpradega koos olles, või perekondlikus söögilauas vms.
Jaa, jaa, annan endale aru, et see kõlab nagu vanainimese ränt :)
Minusugusele päris-introverdile on suhtlus teenindajatega pingutus. Mis teha, inimesed on erinevad. Lisaks veel lapsepõlve traumad, sellest kuidas Ida-Virumaal eesti keelega miskit poes teha ei olnud, st alateadlik hirm millegi küsimise ees. Kusjuures ma täna mõtlesin, et ma ei käi sellepärast isegi mitte turul, sest seal ei saa rahulikult kaupa valida vaid peab suhtlema ja asju küsima.
DeleteMa su turu-foobiat ausalt öeldes täitsa mõistan. Mulgi on teinekord sarnane tunne olnud. Et tahaks rahus kaupa valida, aga müüja paneb mu justkui sundseisu.
DeleteKannibalismist rääkides - soovitan Mehis Heinsaare raamatut "Kadunud hõim".
ReplyDeleteTsekkidest, Eestis ei ole nendega mitte midagi peale hakata. Eelmises töökohas ikka tuli ette, et mõni välismaa partner tagastas enam-makstud raha tsekiga, alguses lihtsalt oli sebimist piisavalt, et neid rahaks lunastada kuniks pangad lihtsalt keeldusid nendega tegelemast, tehke ise mida tahate, kleepige seinale või raamige ära.
Pangakontorisse ei ole ka ammu asja olnud, viimane kord 6 aastat tagasi kui mingil põhjusel teatud tüüpi pangakaardil pidi pangas järel käima. Vahepeal olen laenu võtnud (elektrooniline tuvastamine) ja teises pangas konto avanud, aga pangakontorisse ei ole sattunud.
Ahaa, palju tänu soovituse eest.
DeleteMul on Eesti-elu ajast üksainus tsheki-kogemus, enam-vähem sinu omale sarnane. USA lennufirma maksis mulle varastatud kohvri + sisu eest valuraha, pangatshekiga. Ja läks minu mäletamist mööda mingi paar kuud, enne kui Ühispank tsheki menetlemisega ühele poole sai ja mulle raha arvele kandis. Ei mina tea, misasi see neil nii kaua aega võttis. Põhim. sama suhtumine, et mis paberitükk see veel on, kleebi seinale, kui tahad.
Mina satun pangakontorisse... las ma mõtlen... no vähemasti kord kuus. Kusjuures täitsa hea meelega, ja tihtipeale eelistan kohaleminekut online-asjaajamisele. Meil siin väikelinnas on sihuke tore kodune kontor, lähed nagu headele tuttavatele külla.
Kui ma peaks mingil põhjusel pangakontorisse minema, siis ma peaks kõigepealt guugeldama, kuskohas Pärnus selline asi üleüldse asub :D
DeleteMa kahtlustan, et peale koroonat on pangad oma pooled klienditeenindajad lahti lasknud, mis muidugi oleks kurb. Koroona ajal ei tohtinud kuhugi füüsiliselt kohale minna, kõik käis läbi neti.
See mitme-aastane pangakontoris käik oli omamoodi huvitav kogemus. Läksin mina sisse, võtan numbrimasinast numbri ja see näitas +50 või enam numbrit edasi. Veidi ajaga sain selgeks, et ei ole mingi trikiga tegemist vaid reaalselt ongi nii, siis läksin lõunale ning tagasi tulles pangakontrorisse sisse astudes oli veel mitukümmend numbrit aega. Läksin siis tööle tagasi ning naasesin pangakontorisse veel jupi aja pärast. Kokku kulus umbes 1.5-2 tundi sellele järjekorrale. Kaardi väljastamine ise võttis minutikese aega :D
DeleteAa jaa, ma mäletan ka, et ma olen pangakontoris mitu tundi oodanud :D
DeleteIssake! Mitu tundi?? No kui mul siinpool sihukesed pangakogemused oleks, ma teeks kah kõik online, ega ma oma aja peale vihane ei ole :)
DeleteEesti väike rahvaarv ja üha enam suurematesse linnadesse koonduv elanikkond tingib ka selle, et väiksemates kohtades pannakse kontorid kinni, sest pangal ei tasu nii väheste jaoks pidada.
DeleteTshekiraamat on äärmiselt tüütu ja ebamugav, olen igiammu (eelmisel aastatuhandel) paar korda kasutanud. Noored igatahes ei tea mis asi see on, just nagu pole neil aimu, mis peaks kettaga lauatelefoniga peale hakkama. Mobla või spordikellaga saab pea igal pool arenenud riikides üle maailma maksta. Igaks juhuks on sula paarkümmend dollarit mobla kaane vahel, läheb vaja kord kahe kuu jooksul. Tehnoloogia üks mõtetest on elu lihtsamaks teha.
ReplyDeleteKannibalismi asjus olen sama meelt, et palju neid inimesi pole, kes kannibalismist hoiduksid kui näljasurm alternatiiviks. Personaalselt pole mingit vastumeelsust: inimene on loom nagu iga teine, mis vahet kust proteiini, rasvad ja valgud saad.
Meil küll kipub kodu koos meiega vananema. Avaldub värvi luitumises, sõidutee pragunemises, viljapuude kasvamises, naabrite vananemises, laste suureks saamises, ... jne ... Kohati aitab noorenduskuur remondi näol, noh nagu botoxi süstidki :D
Jah muidugi, raamatute kallal on kõik poliitilised poolused, igaüks soovib trükiseid ümber kirjutada oma maitse järgi või hoopiski ära hävitada sõltuvalt radikaalsuse astmest.
“Tehnoloogia üks mõtetest on elu lihtsamaks teha.” Jaa, see on idee poolest tehnoloogia eesmärk tõesti, ei vaidle vastu. Samas, “lihtsam” on subjektiivne mõiste. Sinu jaoks on lihtsam moblat kasutada, minu jaoks on lihtsam tshekki kirjutada. Ja see, kas noored teavad või ei tea, misasi on tshekk, jätab mind ausalt öeldes täiesti külmaks :) Nemad elavad oma elu, mina elan oma.
DeleteVeel mõned mõtted eelmiste kommentaaride valguses, teemal online pangandus versus pangakontor. Vaadake, kulla sõbrad, inimestel on erinevad elukohad ja elustiilid. Näiteks sina, TT, elad suurlinnas, võitled kiirteel ummikutega, sul on iga vaba sekund arvel. Mina elan väikelinna piiril, kanjonikaldal, ei stressi, ei ummikuid. Linna minnes kulutan näiteks postkontoris alati rohkem aega kui hädapäraseks asjaajamiseks vaja, sest tuttavale postitöötajale pole viisakas napilt "tere-head aega" öelda, kena on paar sõbralikku lisalauset vahetada. Pangakontor jääb mul tee peale ette, kui toidupoodi sõidan, mistap pole raske sealt läbi astuda, pangaprouad on aastate jooksul headeks tuttavateks kujunenud, nendega on vahva vestelda.
Kusjuurs ma ei arva sugugi, et see, et kõik eluks vajalikud toimingud on võimalik ühe sekundiga ühestainumast tehnikavidinast sooritada, oleks halb. Vastupidi. Kui see inimesele endale sobib, on kõik ju suurepärane. Asi lihtsalt selles, et minul isiklikult on teistsugune, aeglasem (elu)stiil, ja ma olen sellega väga rahul. :)
Riigilised erinevused tõesti. Postkontor on järjekordne asi, mille kohta eestlane küsib, et mis see veel on ja kus asub :D See muidugi tuleb lihtsalt sellest, et füüsilised postkontorid on Eestist suht haihtunud, maakonna peale üks ja seegi avatud igal neljandal täiskuu kolmapäeval kella 11.00 ja 11.05 vahel.
DeleteJaa, ma mäletan, et kui 2019 Eestis käisime, siis tahtsime iseendale koju USAsse pakki saata, ja pidime postkontorit Tallinnas tikutulega taha otsima. Lõpuks kusagilt Pärnu maantee keldrist leidsime mingi... Omniva? Mina muidugi esialgu naiivselt pakkusin aegunud teadmiste põhjal, et oh, tore, üks asub me majutuskoha lähedal, Postimajas, selles, mille taga Rotermanni kvartal. Ha-ha-haa, nii see postkontor siis asuski seal, eks.
DeleteEestis jah ei ole osade asjade jaoks praktilist vajadust. Ma nt ei suuda välja mõelda, miks ma peaks postkontorisse minema. Pakke ei saada, kirju ammugi mitte. Kas pakkide kättesaamist postkontorisse valida saab, ei tea - enamasti on soodsam pakiautomaati tellida ja see ka kodule lähemal. No ok, kulleriga koju saab ka tellida, aga selle ebamugavus on selles, et need va kullerid ei ole just teab mis suhtlejad, st keegi ei lepi sinuga aegsasti kokku, millal sulle on sobiv aeg kodus pakki vastu võtta, vaid heal juhul helistavad 5 minutit ette ja siis oled süüdi ka kui töötava inimesena kodus ei viibi. Halval juhul leiad kortermaja sildikese, et kuller ei saanud sind kätte ja vaata nüüd ise, kuidas paki kätte saad, kuigi istusid viksilt ja viisakalt kodus ja ootasid, millal kuller helistab. Ma tean küll, et osaliselt on tingutud see nende töökorraldusest, st vaene kuller ise ei ole süüdi. Aga jumal tänatud, et on pakiautomaadid ning mõni kullerifirma nii arenenud, et suudab saata kulleri orienteeruva saabumisaja kohta aegsasti sõnumi.
DeleteOK sina ei saada pakke, arusaadav, paljud teised samuti mitte, aga ma hakkasin natuke lausa muretsema, sest mulle tulevad teinekord Eestist pakid - kuidas need saatjad seda teevad, on see hirmus keeruline ettevõtmine nende jaoks? Peavad postkontorit tikutulega taga otsima?
Deletema välismaale ei tea, aga Eesti sees saadetakse muudkui pakiautomaatide abiga.
DeleteMe sõidame maakonnakeskusesse ja orienteerume Postiasutusse ning siis vormistame klenditeenindaja juures paki vällamaale vedavale transpordifirmale yleandmise tehingu.
DeleteHmm, maakonnakeskusesse... noh, siis sõltub sellest, kui kaugel see maakonnakeskus kellegi kodust on, eks. Tundub igatahes paras ports tööd ja ettevõtmist.
DeleteEsiteks - välismaale läheb pakk samamoodi pakiautomaadist nagu naabermajja. Teen kodus kõik tšiki-prikid ära, automaadi juures vajutan nuppu ja kleebin masina poolt väljasülitatud kleepsu pakile, suskan kompsu avanenud kappi ning läinud ta ongi.
DeleteTeiseks - äsja oli pangakontorisse asja. Istusin, numbrilipik pihus ja vaatasin ringi ning vanakooli pangaröövlitest hakkas hale. No ei ole seal kontoris enam sularaha, ei ole. Kui, siis rõngakese maksavorsti jagu ehk hirnutab inimeste taskupõhjadest välja.
Eh, ka selle ameti on AI meilt pihta pannud ...
No näiteks Prantsusmaal on tsheki asjandus ikka väga sees, poes prouad kirjutavad tshekki kassas, samas muidugi pool tundi elust ja olust lobisedes. Kusjuures kõik on väga kannatlikud sealjuures, keegi ei ärritu.
ReplyDeleteSakslased saadaks siiamaani heameelega fakse ka.
DeleteMeil siin sama. Vanemad inimesed (MINA otse loomulikult vanemate inimeste hulka ei kuulu) kirjutavd poekassas tshekke, järjekord ootab kannatlikult ja sõbralikult. Eestlastel, jah, tundub kogu aeg kole kiire olevat, iga sekund arvel.
DeleteAga faks oli õudne asi. Sellest ütlesin isegi mina, va stagnant, juba ammu rõõmuga lahti.
Ma tahtsin kord mingilt sakslaselt digiallkirjastatud nõusolekut. Meie välisinimestega suhtlev kolleeg vaatas mulle väga pikalt otsa pilguga, mis andis mõista, et ma olen väga eluvõõras. Lõpuks nentis, et kui faksi saad, on hästi.
Deletema hakkan siiani puhisema, kui mõtlen neile läänepoolsemate maade klientidele, kes saadavad omast arust digidokumendi, mis on sisseskännitud pilt paberdokumendist. Ja kui ma pean neile allkirjastatud digidokumendi saatma, siis tahavad nad sama, st ma pean doku välja printima, käsitsi allkirjastama, kuskilt karupersest piisava kvaliteediga skanneri leidma (telefonikvaliteedist ei pruugi piisata) ja sisse skännima. uhhhh.
Delete"söödud loomulikku surma surnud pereliiget, et ta nii-öelda igaveseks sööjaga jääks." - mulle meenub lugu vist 1980. aastate lennuõnnetusest vist Tšiilis, kus ellujäänud tegid endale hukkunu söömise just sel teel talutavaks - vormistasid selle matusetalitusena, kus nad lasid surnud kaaslasel aupaklikult endale elu edasi anda või umbes nii.
ReplyDeleteIkkagi läheb süda pahaks sellist asja isegi ette kujutades :-). Aga ma olen muidugi veidi peast vegetaar ka (umbes 85% ajast).
Deletesa pole küllap nälga suremas ka.
Delete