Paul taastus peale Shotimaad nädalakese kodus, siis läks jälle lendu. Kuni juunikuu lõpuni tuleb ja läheb sedasi. Minekud on pikad, tulekud lühikesed. Mistõttu käsiloleva aasta esimene pool kulgeb minu jaoks pealkirja all „harjutusi iseseisvaks eluks“. Mitte, et mul iseseisvusega probleeme oleks. No kuulge. Ma seisin enam-vähem ise oma esimese abielu ajalgi, rääkimata neist aastatest, mis esimese ja teise, st. praeguse kooselu vahele jäid. Aga jah, säärast pole tõesti veel ette tulnud, et uuel kodumaal veedan mitmed pikad kuud home alone. Või noh, mitte päris alone, Lillikene ju käepärast, kuid inimese mõõtu ta välja ei anna.
Omaette olemisega on see asi, et kui sa nagunii üksinda elad, ei ole sellist „elan üksinda“ emotsiooni. Normaalne, igapäevane staatus. Paarissuhtes pikemaks ajaks omapäi jäädes on aga hoopis teine tunne. Ei, mitte tingimata halb tunne, kuid kindlapeale teistsugune. Õnneks olen juba loomuldasa osav üksinda olija, hoolimata sellest, et pealiskaudsel vaatlusel jätan ekstraverdi mulje. Mulle meeldib iseenda seltskond. Mul ei hakka igav ega kurb, üksindus ei võrdu minu jaoks üksildusega. Pealegi, enne, kui Paul tolle viiekuulise raketimaratoni pakkumisele „jah“ ütles, arutasime asja plussid-miinused omavahel põhjalikult läbi. Mul on Pauli lähetuste puhul tegelikult lausa vetoõigus. Kui mainiksin, et ei taha põhjusel või teisel omaette olla, jätaks ta komandeeringusse minemata. Siiani pole ma seda õigust kordagi kasutanud.
Samas, mingi kiiks mul Pauli eemalviibimisega ikkagi on. Muutun ta äraolekul lausa ebaloomulikult produktiivseks, justkui üritaksin töörabamisega endas midagi summutada, igatsust näiteks. Teen põhjaliku to do nimekirja, käärin käised üles ja hakkan aga otsast pihta. Sedakorda on menüüs muuhulgas köögilae värvimine, köögitoolide katteriide vahetamine (jaa, jaa, piinlik, ma pole siiani sellega ühele poole saanud), majaesiste kadakapuude trimmimine, mütsiäri arendamine, panipaikade sorteerimine ja ettevalmistamine elukohamuutuseks... võiksin loetlema jäädagi. Igasugu aiandus- ja majapidamislikust nippest-näppest ei hakka rääkimagi, ja õmblemisest ja lugemisest jne. Lisaks mõningane seltsi- ja kultuurielu kah muidugi. Kuigi, kui nina maha panen ja projektide lainele lülitun, pean end tihtipeale lausa sundima rahva sekka minema. Vahel siiski vaja, muidu ununeb inimkeeli rääkimine täitsa ära, kodus olles kasutan ju üksnes koerakeelt.
Miksipärast arvavad me sõbrad-tuttavad, et pikkade lahusolekute vältel oleme, mina ja Paul, tihedas telefoni- või veebiühenduses. FaceTime või Skype või mis iganes. Vale puha. Kumbki meist ei salli videokõnesid, ja iga tööpäeva õhtust jutuajamist kah ei toimu. Meie praktika on üks lühike sõnum päevas, tekst, foto või e-mail, andmaks teisele märku, et kõik OK. Nädalavahetustel, teinekord harva ka nädala sees, suhtleme telefonitsi või skaibitsi pikemalt, kuid tundidepikkust toru otsas rippumist, igast sammust ja mõttest teavitamist võõrastame mõlemad. Kusjuures tunneme teineteist juba piisavalt sügavuti, et ka lühisõnumeist käesoleva päeva meeleolusid välja lugeda. Säärane napipoolne suhtlusstiil on iseenesest üllatav, sest muul ajal püsime pigem paljusõnalised, naudime omavahelisi tundidepikkusi vestlusi. Ilmselgelt kummalegi lihtsalt ei sobi suhtlemine tehnika vahendusel. Enim passib tegelikult kirjutamine. E-mailid. Mõni ime, niimoodi me armastuski ju alguse sai, mitu kuud kirglikku meilivahetust. Hm, juba siis ei kasutanud me videovõimalusi, kuigi need olid täitsa olemas. Imelikud inimesed. Two peas in a pod.
March 10/2023
“I don't like hello. It makes me sound like I have dementia, like I've never heard a phone ring before and I don't know what's supposed to happen next. Hello?” ― Rainbow Rowell, Fangirl
Mind valdas äratundmisrõõm. Meil on samasugune "napi-võitu-suhtlemisstiil", et tehnikavahendite otsas ei ripu, saadame pildi päevast, kuhu lisan maksimaalselt 5 sõnalise lause. Isegi kodus olles - jätame ruumi omaette olemiseks. Produktiivsus teise poole äraolekul on kordades suurem, mõlemapoolselt. Segavad faktorid puuduvad. Põnevusega ootan tehtud tööde pilte ja arenguid :)
ReplyDeleteSuhtlemise osas sa kirjutaks nagu minust. Töörabamine Ilmselt jah, on nn põgenemine, aga mis seal salata. Aega tekib üksinda rohkem ja kessee siis käed rüpes istub... :) #eestinaine
ReplyDeleteNo igatahes väga tore teada, et me Pauliga pole ainukesed sellised, nii suhtlemise kui töörabamise osas.
ReplyDeleteMis tehtud töödest raporteerimisse puutub, siis... noh, vaatame, ehk miskit jõuab blogisse kah, pilti ja/või juttu, aga kindlalt lubama ei hakka. :)