Igapäevasest

 


Ma olen sedasorti inimene, kes elukaaslase äraolekul peast lolliks läheb. Ei, mitte üksindusest või igatsusest – mulle väga meeldib home alone olla. Lolliks lähen sel moel, et püüan kõik edasi lükatud ning lõpetama kodused “projektid” kiiresti ja ühekorraga ära teha. Ma ei tea, mis asi see on, aga vot eluaeg olen sihuke püsinud. Niipeakui kaaslane ukse enda järel sulgeb, käärin käised üles ja hakkan siblima, kuigi võiks ju täitsa vabalt jalad seinale visata, mitte midagi tegemist nautida. Kui nüüd sellele fenomenile mõistlikku seletust otsida, siis esiteks, omapead jäädes olen kordades efektiivsem. Uskumatu, kui palju jõuab ära teha, kui hommikul pikalt ei kohvita ja maailma asju ei aruta, keset päeva kallimaga lobisema ei jää, õhtuti veinikesega tundide kaupa terrasil ei veeda. Ärge saage valesti aru – mitte, et ma seda “efektiivset” eluviisi armsamaga kooselule eelistaksin, jumal hoidku selle eest. Kuid miskipärast on jah nii, et kahekesi olles olen human being, üksinda enamjaolt human doing.  Pealegi, igasugu roppe majapidamistöid (garaazhi põhjalik koristus näiteks) on mugavam teha uhkes üksinduses kasvõi seetõttu, et kui hea tööhoo sisse saan, ei pane ma vähematki rõhku viisakale väljanägemisele. Langen töötranssi. Piltlikult öeldes võin vabalt nädal aega ühtedes ja samades roobades riiulite all ringi roomata, pesemata, nina nuuskamata, juukseid kammimata. Ja kuigi ma olen kindel, et mees hindab eelkõige mu imekaunist hinge, siis noh, ma ikkagi tahan tema jaoks väliselt kah apetiitne välja näha, öelgu padufeministid mis tahavad. 

Majapidamisteemal jätkates. Olen ses osas alati väga metoodiline olnud. No näiteks et kõigepealt võtan garaazhi ette, alles seejärel värvin elutoa seinad, hiljem koristan kapid, ja nii edasi. Aga sedakorda juhtus, kusjuures täitsa ette plaanimata, et kasutan totaalselt erinevat meetodit. Ärkan hommikul ja alustan mitte sealt, kus õhtul pooleli jätsin, vaid teen täpselt seda, milleks parasjagu tuju ja tahtmist. Eile puhastasin ja reorganiseerisin kaks garaazhinurka, koristasin ühe köögikappi, värvisin väikese jupi elutoa seina, pluss veel miljon üksteisega üldse mitte seotud pisiasja, à la kulgen raamaturiiulist mööda ja tõmban välja paar teost, mis taaskasutuskeskusesse lähevad, ja järgmisel hetkel, raamatud veel kaenlas, tõstan köögiriiulil paar asja ümber. Ühesõnaga, täiesti eba-minulik, ei mingit Plaani või Järjepidevust. Ja mis kõige imelikum – asjad edenevad sedasi palju paremini kui mu vanal heal “üks tuba korraga” meetodil. Ma pole õhtuks isegi mitte väsinud. Nii veider! Kogu senine elu valesti elatud või? 

Ja ikka samal teemal. Koroonapiirangutest, teate, on mulle tulu tõusnud. Täpsemalt maskikohustusest. Ma nimelt olen eluaeg jube vilets kaitsevahendite kasutaja olnud, keldreid või garaazhe vms tolmuseid kohti koristades iga issanda kord mitu koristusjärgset päeva “tolmumürgituse” käes vaevelnud, noh et nina kinni ja silmad vesised ja käed kuplas. Aga nüüd! Panen tolmutades harjunult maski ette, tõmban hästiistuvad õhukesed kummikindadki kätte, ja voilà – ei mingit siinuse-ummistust või kätesügeluse muret. Jälle, näe, võib öelda, et olen siiani valesti elanud. 

Koristus-hullusega kaasneb mul reeglina äraviskamis-hullus. Või noh, ära enamikku kraami ei ju viska, ikka taaskasutusse viin, ja privaatsus-sensitiivse kraami põletan. Te ei kujuta ette, millise virna aegunud immigratsioonidokumente ma üleeile lõkkesse ajasin. Pruudiviisa paberid, Yarko immigreerumispaberid, minu ja Yarko lennudokumendid, elamisloa taotlemine, elamisloa pikendamine jne jne jne). Mõningaid mälestusasju põletasin ka, neid, mida aastaid olin kusagil karpides hoidnud, ühest kapist teise tõstnud, sest kuidagi… ebasobilik tundus neist loobuda. Seekordse purgatooriumi käigus miskipärast säärast tõrget ei tekkinud. Äkki lisanduvast vanusest tingituna, kartusest, et “teised tulevad pärast mind mu asjades sobrama”? Või hoopis seetõttu, et üha enam saan aru, et tähtis on “siin ja täna”, mitte “eile” ega “homme”? Või sai põhjuseks asjaolu, et mu alateadvus mängib kolimis-mõttega? Meil saab aprilli alguses Oregoni kodus juba kaheksa aastat elatud. Või hoopis seetõttu, et tean, et mäletamiseks pole tingimata asja või pilti või kirjapandut tarvis, sest kui mäletad, on see sul pealuu sees kinni nagunii, ja kui ei mäleta, ega siis pilt või asi kah ei aita.

Ennäe, kiskus kuidagi väga mõtlikuks. Ma nüüd lähen ja jätkan garaazhis, juhul kui teel sinna mõni muu projekt ette ei jää, mis samal sekundil ärategemist nõuab, mind garaazhi-kursist kõrvale kallutades.  

Fotol: Paul tabas hetke, mil ma camperi trepil jalga puhkan. 

March 30/2022                                                                         

“Never in history have human beings had so much stuff inside their houses. One estimate puts the number of items inside the average American home at three hundred thousand.” ― Joshua Becker, The Minimalist Home

8 comments:

  1. Samastun täielikult sellega, et midagi suurt ja asjaliku saab teha ainult üksi olles. Võimalik, et lüliti on teine, aga siiski - niipea, kui tööd tehes keegi kõrval seisab ja kasvõõi lihtsalt jälgib kaob nii tööisu kui põgenevad ka head mõtted.
    Ma peaksin praegu vabal ajal tapeeti panema ja kööki värvima ja viljapuudele soenguid pügama - ei taha. Peab, peab, vägisi teen, aga isu pole....
    Süüdistada ei saa kedagi, ka "segajat" mitte, ikka oma kiiks puha.

    ReplyDelete
  2. See on tõsi, et peale kohustuslikku maskiperioodi on palju lihtsam panna maski ette ka tolmuste projektide juures. Ma ka ei sallinud seda enne üldse. Lihvisin puitu ja hingasingi kõik sisse. Proovisin küll mõned korrad maski ka, aga pane seda ette kuidas tahad, ikka läheb kaitseprillide alune uduseks ja hingata ka hästi ei saa. Prille ka ei sallinud senikaua, kuni saagima hakkasin ja ilma kaitseprillideta lihtsalt ei saanud olla. Lugemisprille ei sallinud senikaua, kuni ilma veel kuidagigi hakkama sai (kuigi käed olid juba ammu lühikesed ja arsti poolt välja kirjutatud prillid oma toosis ootel mitu aastat). Inimest tuleb ikka nügida, et ta oma tervise eest natukenegi hoolitseks tolmuste tööde juures maski ette paneks. Harjumine võtab aega. Seda aega on meile siin juba paar aastat antud.

    Mul on ses mõttes mõnikord natuke vastupidi, et teen tihtipeale rohkem kodus tööd siis, kui mees on kodus. Ta on ise ka sihuke rahutu, kogu aeg on midagi käsil, niisama teleka ees üldiselt ei istu (ainult õhtuti, kui väljas tegutsemiseks juba pime, aga und veel pole). Aga on ka tegevusi, kui mulle meeldib, et keegi jalus ei koperda - tihti võtan näiteks õmblemise projektid ette just siis, kui maja tühi - nii hea on omapead oma kangaid laiutada. Väljanägemise pärast meil siin ka suurt ei muretseta, seda juhtub päris tihti et oleme mõlemad ülepea saepurused või puidutolmused, nagu möldrid. Mis ilu sa nende tööde juures tegijalt ikka otsid. Küll saun pärast sopa maha peseb ja õhtuks on töötegija jälle ilus ja sile.

    Väljanägemise teema on mu jaoks üldse selline veidi arusaamatu. Ühest küljest ma justkui natuke tean, mida üks ilus naine peaks kandma ja kuidas välja nägema. Aga mul ei ole enda suhtes üldse mingit tunnet, mismoodi mina peaks olema, et ilus oleks. Üldiselt on laias laastus jäänud arusaam, et kenad riided ja ilus olek on ebamugavad ning minu töödeks ja hobideks ebasobivad. Enamus riideid, mida mulle on selga passitatud alates lapseeast, ja on öeldud, et see peaks justkui ilus olema, on olnud minu jaoks ebamugavad ja mu silmale harjumatud ning kohati lausa karjuvalt ebasobivad. Näiteks ma ei salli eriti pitsilisi riideid, mõni üksik harv erand välja arvata. Mugav riie ja seksikas riie on kaks täiesti erinevat asja, neil ei ole mitte midagi ühist. Vahetevahel ma ikka mõtlen, et võiks püüda mehe jaoks natuke kenam välja näha, aga sinna see mõte ka jääb, sest ma ei suuda välja mõelda, mismoodi ühendada mõisted "seksikas, ilus" ja "mugav, kandmiskõlblik". Nii ei jäägi muud üle, kui loota oma ilusa hinge peale, sest muud ma välja pakkuda ei oska. Tundub, et sellest on siiamaani piisanud.

    Olen tegutsenud mõlemat pidi - nii üks projekt korraga kui ka siit-sealt läbisegi. Oleneb meeleolust ja muidugi ka tööst - keskendumist vajavaid töid on ikka hea järjest teha. Aga koristamise juures kipun ikka heitliku meelega olema - natuke siit ja siis sealt, kuhu silm peale juhtub. Lõpuks saab nii või teisiti ikka kõik kuidagi tehtud.

    ReplyDelete
  3. Lendav, ma vast jätsin natuke vale mulje – ka meie kodus on pidevalt mingid projektid käsil, nii soolo- kui tiimitööd. Ega me siis päevad otsa ei istu ja joo, olgu siis kohvi või veini :) Ma postituses pidasin silmas pigem töötamise INTENSIIVSUST. No et kui üksinda kodus olen, siis mõnda ropemat koristamistööd ette võttes ei nuuska vahepeal nina kah, äigan käega nina-alust piltlikult öeldes, kellegagi sõna vahetada pole vaja, söögi osas mõtlen vaid iseendale jne, jne.

    Ahjaa, seda ka, et öeldes, et tahan oma mehe jaoks kena välja näha, ei pidanud ma sugugi silmas, et püüan ilmtingimata “seksikas” olla. Aga kui seksikusest rääkida (eks igaüks defineerib seda muidugi omamoodi), siis mu meelest mugavus ja seksikus ei välista teineteist sugugi. No tanksaapad näiteks. Väga seksikad ju? Või tank top. Üle mõistuse seksikas! Eriti veel tööd rabava naise seljas, kel mõned õlitriibud või saepuruhelbed higipärleis rinnaesisel :) Ma ei tea, minul on just nii, et “mugav ja kandmiskõlblik” tundub ühtaegu “seksikas, ilus”. Või noh, võib ka sedapidi, et mugavais ja kandmiskõlblikes rõivais tunnen end seksika ja ilusana. Mida laiem üldsus seksikuse all silmas peab, see mind tõtt öelda ei huvita.

    ReplyDelete
  4. Nii palju äratundmishetki selles postituses. Kui ma koristan ja mööbeldan siis ikka nii et kogu majas korraga ( lähen midagi teisele korrusele viima, selle panemise käigus torkab silma uus asi, hakkan seda tegema lähen midagi alla või kõrvalhoonesse viima hakkan tegema kolmandat) ja kuigi mingil hetkel on kõik segamini saab ükskord kõik korraga valmis.
    Ja need mälestuseks alles hoitud paberid, mul on praegu periood, kus ma peale vanemate surma olen sunnitud tegelema nendest alles jäänud asjadega, olen seda 2 aastat edasi lükanud aga nüüd tundus, et on aeg. Ja see töö võtab omajagu energiat, emal on säilitatud sõbrannade sugulaste kirjad, mõned rohkem kui 50 aastat vanad, olen neid nüüd komplekteerinud ja kui on, siis kirjutajate lastelelaiali jaganud. Minu käsi ei ole tõusnud neid nüüd põletama. Sentimentaalne väärtus kuidas näiteks 1964.aastal önnestus osta poest Riga pesumasin :) Igasugused muud alles hoitud isiklikud lähevad küll suuremalt jaolt lõkkesse, tundub väärikam kui vanapaberisse anda.
    Samamoodi mõtlen, mis jääb ükskord minust järg ja millisena ma tahan et mind mäletatakse.
    Avastasin, et emal on alles hoitud minu peikade vanad kirjad, kust need tema kätte on jõudnud, ei tea. Neid kirju on lihtne põletada.

    ReplyDelete
  5. Kaasahaaratud raamatud kaenlas köögiriiulit sättimas kõlab nagu kunagi loetud koristamishäkk: kui lähed siis vii, kui tuled siis too. Ei ole vaja iga asja jaoks eraldi mööda maja tormata. Nii kulubki ju vähem energiat ja aega :)

    ReplyDelete
  6. Mina kuulun "mälestuste hoidjate sekti", kes ei viska ära sentimentaalseid asju nagu kirjad, päevikud, mälestusesemed. Mul on need eraldi karbis, vahel (üsna harva) võtan välja loen ja meenutan. Kord lugesime koos klassivennaga läbi 2 aastase kirjavahetuse, mida pidasime kui ta Vene sõjaväes viibis (Gruusia territooriumil). Kes, meist enam täpselt mäletab, mis juhtus 1989-2001 - ent kirjades on see kuu täpsusega kirjas, kirjad on 3-5 lehekülge pikad. Huvitaval kombel oli tema ema kõik kirjad alles hoidnud. Klassivend oli need sõjaväest naastes kohvriga kaasa toonud. Üksikud kirjad olid kaduma läinud, sest keegi oli varastanud öökapi sahtlist asju. Mida on küll teha eestikeelsete kirjadega sõjaväes - ainus vastus oli, et kellelgi oli vaja WC-paberit. Toredad meenutused.
    Kodus on ohtlik jätta kallis kaasa üksi koju, sest kui koristamise tuhin peale tuleb - järgneb sellele tavaliselt ka käik kohaliku jäätmejaama ... mul isegi ei lubata autosse vaadata, et mida kõike ta ära visanud on, et ruumi juurde saada.

    ReplyDelete
  7. Väga eluterve sissekanne.Ilmselt on enamus inimesi just selliste arusaamadega.Cranberry:"...kes ei viska ära sentimentaalseid asju nagu kirjad, päevikud...". No mina selle puhstustöö ükspäev ette võtsin!Eelnes pikk "mõttetöö".Ja puhtjuhuslikult järgnes V.Levi "Ego" lugemine--mõtteid ka päevikupidamise asjus.Et see kirjutamine on ainult üks luuaga prügi laiali laotamine, vehkled selle kallal vbl pool elu,aga ei mingit arengut,tegelikult!Ainus,mis sealt välja tuleb,on inimese isiksus.Et "ehk on mõttekam käia varjupaiga-loomadega jalutamas,oleks aeg kasumlikumalt kasutatud". Samas on minulgi "mälestustekarp"---paar kunagist armastuskirja,verinoorelt õnnetuses hukkunud onu käekirjaga paberid,haiglas surnud isa käekell,mis,uskumatu küll,seiskus tema surmaminutil(!), vanaisa kirjutatud laste nimed piibli lehtedel sündimise järjekorras jne.

    ReplyDelete
  8. Skarabeus, jah, meie sinuga oleme "äraviskaja" tüüpi, aga see ei tähenda, et mälestusasjade alleshoidmine oleks kuidagiviisi vale või ebamõistlik vms. Inimesed on ju nii erinevad, igaüks peab mu meelest tegema nii, nagu talle endale kõige parem ja õigem tundub.

    Mis kirjutamisse puutub, nn. päevikupidamise vormis, siis mina näiteks kirjutan kah enda jaoks asju lahti, ainult et ma ei hoia neid kirjutisi alles, ei paberil, ei arvutis. Kirjutamine aitab mul tihtipeale mõtteid selgitada, oma probleeme või kõhklusi-kahtlusi kõrvalt näha, ja sellest on elus palju abi, vähemasti minu elus.

    ReplyDelete