See oli üks noist nägemisulatuses-on-prominentne-mäetipp-mis-tuleb-ilmtingimata-vallutada laagripaikadest, millest mõni aeg tagasi kirjutasin. Ah et miks tuleb vallutada? Noh, eks ikka seetõttu, et kui julgus jultumus kokku võtta, end Everesti-meestega võrrelda, siis, nagu Mr. Mallory nentis: “Because it’s there.” Ahjaa, juhuks kui jääb selgusetuks, misasjad need mustad ristkülikud seal trucki tagaratta najal on: need on päikesepatareid. Kasutame camperi akude laadimiseks (akud toidavad veepumpa ja valgusteid), ja telefonide ja läptoppide. Camperi küte, külmkapp, kuumaveeboiler, pliit ja küpsetusahi töötavad propaani peal.
The Yellow Knob, nagu sellesinatse tipu ristisime, kõrgus me laagripaigast paari mäeharja pluss paari mäekuru kaugusel. Ega me ju camperi külje alt õiget aimu ei saanud, kuivõrd kerget või keerulist maastikku täpsemalt läbida tuleb, aga silma järgi hindasime, et vähemalt pool pikka matkapäeva kulub Yellow Knob'i manu ning tagasi jõudmiseks. Kõrbes ei saa sellist asja endale lubada, et suht kindlat ajaplaani ei tee, et hakkad aga niisama huupi astuma ja vaatad, kui kaugele viitsid või jaksad minna. Küsimus nimelt veevarudes. Olgugi et talveaeg, püsib päike Sonora taevas halastamatu, õhuniiskus pea olematu. Ja kui veel mägedega tegemist, annab altituud oma osa ning vedelikupuudus hiilib ligi kümme korda lihtsamalt ja kiiremini, kui oodatagi oskad.
Lilli jätsime “koju”. Täpsemalt trucki tagaistmele, hiiglasuurde reisipuuri. See on tema turvaline ja armastatud kuningriik sõidu ajal ning ööseti, samuti puhkudel, mil läheme paika, kuhu koera kaasa võtta ei saa/ei taha. Ning uskuge mind, armastav koeraomanik ei võta oma looma kaasa säärase maastikuga matkale, nagu meil plaanis oli. Vaid kaks märksõna: kaktused ja teravad kivid. Anyway. Ülemine foto tehtud teel Yellow Knob'i poole, camperi suunas tagasi vaadates. Mis, te ei näe camperit? Ok, vaadake teist fotot, zoomisin. Jah, just, see tibatilluke ähmane valkjas täpp keset suurt mittemidagit on me camper. Vot sellised mastaabid siis. Kaktusepaar on noored saguarod, "käsivarsi" pole veel külge kasvatanud.
Saage tuttavaks - minu uus matkasaabas. Paariline jäi kaadri taha. Tootja: Columbia. Vanad Timberlandid teenisid mind truult pea kümme aastat, paraku enne selle talve reisi olin sunnitud nad vanaduspuhkusele saatma. Uute leidmine tekitas paraja peavalu, ja ega ma enne noid pikki ja nõudliku maastikuga Arizona/California kõrbe- ning mägimatku päris kindel polnudki, kas sai ikka õige valik tehtud. Tänaseks kinnitan, et sai. Megarahul! Kerged, mugavad, superhea pidamisega. Sooduka ajal ostetud pealegi, alghind $110, mina maksin $60. Pildil poseerib saabas kõrvuti noore, edeva, kohe-kohe õitsema hakkava kaktusehakatisega. Teisel fotol uurib Paul luubiga kohalikke kivimeid.
Hakkame eesmärgile lähemale jõudma. Lahtiste, igal sammul jala all liikuvate kivilahmakatega kaetud mäeküljel hinge tõmmates märkame oma suureks üllatuseks ülalpool kahte imetillukest inimfiguuri (fotol nooltega näidatud). Ja meie arvasime, et kümnete miilide ulatuses pole inimhingegi! Poolel teel saime allatulijatega kokku, tegemist oli umbes meievanuse, Ühendriikide idarannikult pärit paariga, kelle laagripaik, nagu selgus, asus meie omast paar miili eemal. Lobisesime jupp aega, tore kohtumine oli. Proua õngitses kogu vestluse jooksul saapataldadest kaktuseokkaid välja, pintsettidega. Minu jalavarjude tallamaterjal osutus õnneks üsna okkakindlaks, aga Paul pidi ühtepuhku pintsette pruukima, tal on minuga võrreldes teistsugune matkajalanõu-eelistus.
Rühin ülespoole, kivid jalge all kolisemas. Päris tippu ei hakanud vallutama, see koosnes üleni pudedast liivakivist. Ei näinud mõtet marrastustega riskida. Võtsime endale korralikult aega seal ülal, nautisime vaateid, kinnitasime keha, rüüpasime jääkuubikutega tembitud Sauvignon Blanc'i. Kui ette näha, et tegemist füüsiliselt väga nõudliku matkaga, jätame alkoholi seljakotti pakkimata. Aga keskmise kestvuse ja raskusastmega radadel on ikka üle mõistuse mõnus puhkepausi ajal pist kerget valget veini rüübata, saavutusest mõnu tunda. Paulil käib selle juurde reeglina ka väiksemat mõõtu sigar. Lõppude lõpuks, elu on nautimiseks, mitte ninast vere välja pigistamiseks, et võimalikult siva tippu ja kohe jälle tagasi, enne kui randmel olev nutikell sind mõnitama jõuab hakata, ekraanil kuvades, milline luuser sa oled. (Seetõttu meil kummalgi ettenägelikult nutikella polegi.)
Tipult põhja- ja lõunasuunas avanevad vaated. Avarusest, nagu näete, sealkandis puudu ei tule. Keskmisel fotol paistab taamal looklev kitsas, üliharva kasutatav kruusatee, aga näe, meil õnnestus sellel sõidukit silmata. Õigemini mitte sõidukit ennast (see oli üüratult distantsilt märkamiseks liig pisike), vaid sõidukist maha jäetud tolmujutti.
Nagu ilmselt iga vähekegi mägedes matkanu teab, osutub allatulek tihtipeale keerulisemaks kui ülesminek. Tõsi, allatulekul töötab gravitatsioon matkaja kasuks, kuid tipu poole pürgides tõmbab ettepoole kallutatud keha-asend ronija jällegi loomuldasa mäekülje ligi, tasakaalukese asub madalamal, libisemis-kukkumisvõimalus püsib väiksem. Teisel fotol ajangi end parasjagu peale ühte kena pikka liugu püsti. Ning ärge laske end petta piltidel tasasena tunduvast jalgealusest – maapind oli lahtise kruusataolise ollusega kaetud, iga issanda kivike töötas kuullaagrina, mistap isegi superhaardega matkasaapad mind ei päästnud. Aga ega midagi, kloppisin tagumiku kivitolmust puhtaks ja jätkasin teekonda allapoole. Camperi juurde tagasi jõudsime õhtuhakul. Lilli ei hakanud teesklemagi, et meid taga igatsenud oli. Keeras puuris külge, välja hüppas alles pika palumise peale. Haigutas, ringutas, vaatas mulle küsivalt otsa – miks mu lõunasöök hilja peale on jäänud?
March 13/2022 Fotod: Paul + Epp
“Because it’s there.” ― George Mallory
No comments:
New comments are not allowed.