Lugemisspordist

 


Vannun, käsi raamatuvirnal, et järgnev on kirjutet K von B postitusest inspireerituna, mitte sellele vastandumiseks. Inimkond ju teadagi võrratult mitmekesine ja kirju, 100% ühtemoodi mõtlemine kipub minu (blogi)tutvus- ja sõprusringkonnas pigem erand kui reegel olema. Aga ega see siis head läbisaamist sega, eks. Ühesõnaga, tahan rääkida teemast, mis mul juba ammuaega meelel. Mõtlesin esialgu, et kommin nimetet postituse all, aga pikaks kiskus. Niisiis.

Mulle, erinevalt mõnestki (palju)lugevast inimesest, käib loetud raamatute üle arvestuse pidamine täielikult üle mõistuse. Rääkimata arvestuse pidamisest loetud lehekülgede arvu üle. Ja lugemiskiiruse. Ja nood lugemisväljakutsed... Ah et miks käib üle mõistuse? Vot seetõttu, et kirjapandud sõna (pean siinkohal peaasjalikult ilukirjandust silmas) võrdub minu jaoks emotsiooniga. Aru ma ei saa, mismoodi on võimalik arvestust pidada emotsioonide üle? Ja endale lausa eesmärke seada? Et sel aastal/kuul/nädalal tuleb tunda nii- ja nii mitu emotsiooni? Ja kui eelmise emotsiooniga oled ühel pool, siis kaas kinni ja kiirelt järgmise kallale, sest väljakutse piits plaksub kõrva ääres? 

Mul, näe, on hoopis sedasi, et mõnda raamatut, olgugi et juba läbi loetut, ei suuda parimagi tahtmise juures veel mitu päeva, teinekord lausa nädalat, käest panna. Mekutan elamust tekitanud teksi kallal, loen ühte ja teist kohta uuesti üle, eest tahapoole, tagant ettepoole. Järgmist teost ei tule pähegi otsekohe käsile võtta. See oleks justkui kaunist, kuid lõppenud armusuhtest päevake hiljem ülepeakaela teise, uude hüppamine. 

Ahjaa, seda ka, et enamjaolt loen mitut raamatut korraga. Nii umbes kahte-kolme. Võtan kätte selle, mille järele parajasti isu, mis sobib meeleolu ja olukorraga. Need kaks-kolm raamatut jaotuvad (kuid mitte alati) sääraselt, et üks on ilukirjandus, teine mingi aimeteos, kolmas autobiograafia vms. No näiteks mingi riigiasutuse ooteruumi ju tundekirjandust kaasa ei võta - oled parasjagu raamatusündmuste keskel, süda peksab ja/või pisar silmas, kui väheke liialdada, ja siis hõigatakse sinu järjekorranumber. Elamus rikutud! Säärastel puhkudel kulub, vähemasti minu puhul, midagi, ütleme, populaarteaduslikku marjaks ära. Kaks ühes – saan end väheke haritud, ning kui veab, ka ametliku asja aetud. 

Et siis jah. Sedaviisi on lood minu suhtumisega sellesse teemasse. Postitust illustreerib pilt Ühendriikide kõige läänepoolsemast raamatupoest, kirjutasin sellest paar aastat tagasi. Meil siin on väikeste sõltumatute (kasutatud) raamatute poodidega üleüldse väga hästi, suured raamatupoeketid ei tundu nende eksistentsi ohustavat. Ja mis kõige vahvam, need poekesed asuvad tihtipeale kohtades, kus… kuidas nüüd viisakalt väljenduda… kohalikelt elanikelt kõrgendatud lugemishuvi ei ootaks. No näiteks selletalvise reisi ajal ühes Arizona osariigi pooleldi väljasurnud väikelinnas in the middle of nowhere avastasime tõelise pärli. Jaa, ehitise eksterjöör oli enam kui tagasihoidlik, interjöör kehvapoolselt valgustet ja oh kui tolmune. Kuid kaup! Vau. Pidin end kõvasti tagasi hoidma, et camperit raamatutega mitte üle koormata. Ja kogu see ilu hinnaga paar dollarit eksemplar. Samas, esmatrükkide ja harulduste osakonnas küündisid numbrid jupp maad kõrgemale. Arusaadav. Kusjuures sellesarnaste poodide klienditeenindus kipub olema üsna ühtmoodi. Esialgu tundub, et polegi, kellele oma raha jätta. Aga kui hoolikamalt ringi vaadata, leiad kusagilt riiulilabürindist või esmapilgul märkamatuks jäänud nurgakesest väikese, vaikse, raamatusse süvenenud vanainimese. Reeglina poeomaniku ja müüja ühes isikus. Kassaaparaat on haruldus, arvet peetakse paberil, mistap kogenud kliendil on sularaha alati taskust võtta. Tolles Kauai poekeses sai siiski kaardiga ka maksta, peenike värk, kuid neil oli ka uusi raamatuid müügil, polnud vaid kasutatutele orienteeritud. 

March 05/2021                                                                                              Foto: Paul

“So many books, so little time.” ― Frank Zappa

6 comments:

  1. Üks ei välista teist! Emotsioon on ju ikka. Mina panin omale vanasti word'i faili mõne lausega kirja, millest raamat rääkis (sest vahel turgatab, et ohh, oli mingi hea lugu mingist perest, kes elas metsa sees vms, aga pealkirja ei suuda meenutada ja enam üles ei leia). Lisaks panin ka hinde 10-palli süsteemis, et hiljem teaksin, mida võin tahta üle lugeda ja mida mitte.

    Kui goodreads'i äppi leidsin, hakkasin hoopis seda kasutama ja olen täiesti sõltuvuses! Ma olen loomult väga organiseeritud inimene ja mulle meeldib, et seal on kõik ilusti lahterdatud - loetud ja lugemist ootavad raamatud; raamatud, mille olen pooleli jätnud; lisaks igasugu muud "riiulid", mille olen ise loonud. Näen, mida teised loevad ja kui see minu maitsega kokku läheb, leian nende "riiulilt" omale uut lugemisvara. Sealne hindamissüsteem läheb minu maitsega üsna hästi kokku, nii et ma tihtipeale otsin reitingute järgi omale järgmist raamatut ja enamasti ei pea pettuma.

    Aasta-eesmärki mina seal omale kunagi seadnud ei ole, lihtsalt loen nii palju kui loen. Aga seda on küll huvitav hiljem näha, et kui palju aasta lõikes kokku tuli. Mulle igasugune statistika ju meeldib.

    Nii et siit poolthääl Goodreads'ile! :)

    ReplyDelete
  2. Ei, jumal hoidku, Goodreads’i jms vastu ei ole mul kõige vähematki! Ma ise toetun kah lugemisvalikutes tihtipeale reitingutele, ja veelgi tihedamini mulle sarnase mõtteviisiga inimeste soovitustele. Mu postitus sündis põhjusel, et MULLE jääb arusaamatuks, et seatakse nö. lugemislatt, kui palju lugeda ja millise aja jooksul, mu meelest justkui sportlik sooritus saaks lugemisest siis. Samas ma otse loomulikult ei eelda, et TEISTELE selline sportlikkus sobida ei võiks. Ei ole ju olemas nö. õiget ja valet lugemust :)

    ReplyDelete
  3. Mul on sama, nagu sul, et lugemine on emotsioon. Ma vist ei oskagi lugeda nii, et emotsiooni ei tekiks. Samas, kõik emotsioonid ei ole sama kaaluga. Ja mõni raamat tekitab nii tugeva emotsiooni, et see elab veel kuid minuga koos. Samas, see ei takista mul järgmist raamatut ette võtmast. Kuigi, tunnistan, ma valin järgmise nimelt sellise, et tekkinud emotsioon oleks teine. Vahel on juhtunud ka nii, et järjest satuvad raamatud, mis üksteist toetavad ja nii kestab emotsioon edasi ning võumendub.

    Aga eks ole, mingil määral on see tõesti natuke sport ka. Samas, ma olengi igas vallas see, kes endale eesmärke seab, nii sportlikke kui muid. Numbrid kõnetavad mind.

    Kuid eelkõige, nii tore, et tagasi oled oma tuurilt ja blogid. Tundsin suurt puudust sinust. Olin isegi mures natuke, et nii pikalt oled ära. 😊

    ReplyDelete
  4. Aitäh armsate sõnade eest, Katarina! Oli tõesti pikk äraolemine, jah.

    ReplyDelete
  5. Tere, kus selline hea raamatupood oli? Äkki leian üles järgmine kord.

    ReplyDelete
  6. Tere pagulane, Readers Oasis Book Store asub: 690 E Main St, Quartzsite, AZ
    Ja kuigi nudistist poeomanik lahkus taevaste raamaturiiulite manu mais 2019, on rõõm näha, et pood töötab täistuuridel tänasel päevalgi. Tõsi, uuel omanikul olid riided seljas :)
    https://www.atlasobscura.com/places/readers-oasis-books
    http://www.parkerliveonline.com/2019/05/08/paul-winer-dies/

    ReplyDelete