Olid ajad...

 

Teadupärast käin ma nostalgitsemisest enamjaolt kaarega mööda. Nagu ka nostalgia minust. Ma ei teagi, miks. Äkki seetõttu, et mul on olevikus palju tegemist ja tulevikuks palju plaane, mistap mineviku jaoks ei jagu lihtsalt aega?

Aga täna, kui olin Yarko varruka kohalikule koeraspordiklubile annetanud, tuli nostalgia peale. Näe, otsisin lausa vanad fotod välja. Ammustele jälgijatele ilmselt ei pea selgitama, aga värskemat sorti lugejad nüüd ilmselt küsivad, et issand jumal, mis Yarko, mis varrukas? No vaadake, Yarko oli mu eelmine saksa lambakoer, kellega koos USAsse kolisin. Ja varrukas oli minu ja Yarko treeningvahend. Ma nimelt harrastasin Eestis head mitmed aastad koerasporti, nn. koerte kolmevõistlust, mis sisaldas jäljeajamist, kuulekust ja kaitset, viimane seisnes “kurjategija” kinnipidamises (varrukast hammustamises). Harrastasin, olgem ausad, väga vahelduva eduga. Mõnikord harva aga juhtus siiski, et täitsa edukalt, nagu kõige alumiselt fotolt näha. (Apelsinimarmelaadi-Alexi pildistatud muide!) Anyway. Iga vähegi kõrgemale pürgiv Schutzhundi-sportlane soetas toona oma penile isikliku varruka, mida siis kaitsetrennidesse kaasa veeti. Ärge pärige, miks. Nii oli kombeks. Ilmselt pooleldi prestiizhiküsimus ja pooleldi hügieeniküsimus – trennides üldkasutatavatel varrukatel on kümnete koerte ila, võib kennelköha saada, vms. Mäletan, et mul tuli valida, kas ostan endale Dieseli saapad või Yarkole varruka, mõlemaks ei jagunud finantse. Otsustasin varruka kasuks, koerasport oli pähe löönud, segas selget mõtlemist.

  

Ühesõnaga, Ühendriikidesse kolides võtsin varruka kaasa. Yarko oli võistlemiseks liig eakas juba, aga eks mul vist ikka püsis uiuke, et järgmise sakslasega hüppan taas koeraspordi-ree peale. Noh, tänaseks teame kõik, kuidas selle plaaniga läks. Lillikene on suurepärane materjal, aga mul endal ei jätkunud tahtmist treeninguid ja võistlusi oma ellu lasta, see hammustanuks liig suure tüki mu ajast ning energiast. Nii seisiski treeningvahend meil garaazhis jupp aastaid, kenasti pakituna, kuni ma lõpuks otsusele jõudsin see ära kinkida. Kingitus, olgu öeldud, on hinnaline, koos jute-kattega paarsada dollarit väärt, kuid mul hea meel, et üle pika aja kasutust leiab.

Esimesel pildil kümneaastane Yarko vahetult enne Eestist ärakolimist, poseerib tollesama varrukaga. Varruka teeb iseäranis isuäratavaks Helmut Raiseri autogramm. Raiser on… kuidas seda nüüd mitte-asjatundjatele seletadagi… no umbes nagu koeraspordimaailma Muhammad Ali, üheski maailmanurgas ei ole koerasportlast, kes Raiseri nime ei teaks. Teisel fotol Helmut Raiser Yarkot treenimas. Jaa, kujutage ette, mul õnnestus ta seminaril osaleda, seal ma tolle autogrammi hankisingi. Kolmandal pildil mina ja Yarko peale (järjekordset) ebaõnnestunud võistlus-sooritust. “Kurjategija” varrukast tuleb koerajuhi käsu peale hambad viivitamatult eemaldada ja valvama jääda, haukumisega märku andes, et tuldagu ja võetagu pahategija vahi alla. Paraku, lahtilaskmiskäsu karjud sa staadioni ühes otsas, samal ajal kui koer ja “kurjategija” võitlevad teises otsas. Yarko teadis suurepäraselt, et kuniks Epp piisavalt kaugel, ei saa keegi teda takistada varrukat rappimast, võib kurti mängida küll. Jajah. Nagu kogenud koerasportlased ütlevad – kui ebaõnnestud, ära süüdista koera, vaid mine koju ja vaata peeglisse. Mis ma oskan öelda. Mul tollel eluperioodil nägi peegel üsna kulunud välja, vahetpidamatust vahtimisest. Neljandal fotol Yarko ja mina ühise sportlaskarjääri alguses. Viimase, karikatega pildi jaoks poseeris Yarko paar kuud enne USAsse kolimist. 

March 22/2022

“But in that moment I understood what they say about nostalgia, that no matter if you're thinking of something good or bad, it always leaves you a little emptier afterward.” ― John Corey Whaley, Noggin