Käisime väikesel väljasõidul. Ilm oli üsna jube, aga et plaan sai tehtud, võtsime end siiski kokku, trotsisime tuult ja tormi, lastes Lillil hullumiseni mäeharjadel ringi kablutada. Paul tegi tast mõned ülesvõtted. See oranzhi rihmaga kobakas koera kaelas on distantsjuhtimisega mõjutusvahend. Kodus ta seda (enam) ei kanna, kuna treening on andnud suurepäraseid tulemusi, aga kui kusagil tundmatus kohas, metsikus looduses aega veedame, tunnen end kindlamini, kui mul pult pihus, et saaksin Lillit vajadusel korrale kutsuda, kui ta peaks otsustama otsustab mõne metsaeluka sabas ajama panna. Hirm on tegelikult ainult minu peas, reaalsuses püsib Lillikene truult meie lähedal.
Piltidelt on päris hästi näha, et kihvad näitavad kulumise märke. Eks see ole nende va kontide süü, mida talle juba kutsikast peale närida olen andnud. Ma nimelt kalkuleerin niimoodi, et jaa, selleks ajaks, kui ta vana on, pole enam väga millegegi närida, aga vana koera seedimine kondivärki nagunii ei kannata, ning vähemalt on loom saanud elu nautida, ei ole pidanud aasta aasta järel üksnes mömmiks leotatud krõbinatega leppima.
May 27/2020
“The best cure for a stick up your butt is a dog to play fetch with.” ― Ryan Lilly
No comments:
New comments are not allowed.