Meditsiinipostitus

Nagu Morgie mu parfüümipostituse all mainis, täidab minu äsjatekkinud lõhnahullus ka praktilist eesmärki. Kuna Viiruse üheks sümptomiks olla lõhnataju kadumine, pole koroonatesti tarvis tehagi, nuusutan soetatud lõhnu ja tean, et olen terve kui purikas. Mistap ei tarvitse keerulise kriisiaja parfüümioste üleüldse õigustadagi, onju. Tegutsen tervise nimel. Sest noh, meil siin USAs on selle arstiabi saamisega nagu on, tõmbasime ise hambaid välja ja õmblesime haavu kinni juba enne, kui haiglad koroonapatsientidest täis tuubitud said, asi mul see siis siinsamas kodus põlve otsas viirusetesti teha pole.

Anyway. Lisaks tolles viidatud postituses kirjas olnud parfüümiostudele olen viimastel päevadel tellinud veel 12 (kaksteist) lõhnanäidist lisaks. Jätke palun otsekohe see silmade pööritamine, arvate, et ma ei märganud või? Panka lõhki ei ajanud, iga näidis vaid 2-3 dollarit, sihukesed imepisikesed põššpudelikesed, teate küll. Need pole veel kohale jõudnud, aga laske ma annan lubatud tagasisidet neile kommentaatoritele, kes mõistlikult märkisid, et mu vanad head kümnete aastate tagused lemmikud ei pruugi täna enam meeldidagi. Oot, kus see parfüümipostituse nimekiri mul oligi? Leidsin.

Kenzo 'L’Eau' – oojaa, Kenzo vesi oli, on ja jääb minu lõhnaks.
Jean Patou 'Joy' – ei tekitanud samasugust eufooriat, millist aastate tagant mäletan. Kasutan ilmselt pisikese pudeli lõpuni, aga juurde ostma ei kipu.
Elizabeth Arden 'Green Tea' – täpselt nagu minevikuski, ei midagi enamat kui kindel, kuid paraku ka kujutlusvõimevaene valik argipäevasteks puhkudeks.
Aga nüüd. Cacharel 'Lou Lou'. Oh. My. God. See vaimustab mind veelgi enam kui vanul ajul, kui üldse on võimalik rohkem vaimustada. Jumalik. Võrratu. Kirjeldamatu. Lisan teie jaoks siiski ka kirjelduse: “Floral notes mingle with warm spices and alluring aquatic scents in this classic women's fragrance. Created in 1987 by French fashion house Cacharel, the scent captures boldness, mystery and femininity.” Kui keegi nüüd järeldab, et see on magus lõhn, siis ei, kaugel sellest. Ma ei magusainimene.

Lõhnadest, mida ma eluski proovinud polnud, saabusid sämplitena Thierry Mugleri ‘Alien’, mis oli minu nahal jube, Jean Paul Gaultieri ‘Classique X’, mis oli veel jubedam, ja Kenzo ‘Jeu D'amour L'elixir’, mis on võr-ra-tu, ja mille kohta Paul ütles "happy scent". Selle nn. põhjanoodid (jaa, olen juba kõva käsi parfüümiterminites!) püsisid mu randmel lausa kaks päeva ja üks vanniskäik peale lõhnastamist, vaevutuntavalt, kuid veetlevalt. Nüüd ootan pikisilmi toda kaheteistkümnest lõhnaveest kokku pandud näidistesaadetist, seal on muuhulgas ka järjekordsed kaks mu vanadest lemmikutest, Moschino ‘Cheap & Chic’ ja Jean Paul Gaultier ‘Jean Paul Gaultier’. Saab näha, kuidas aeg neid on kohelnud, sest pole ju ometi võimalik, et mina muutunud olen.

Aga eriolukorra ajal on parfüümitestimine raskendatud, seda ma ütlen. Ei ole kusagile minna, et ennast ja oma lõhna lehvitada. Kuid kus häda kõige suurem, seal koduterrass kõige lähem (foto tehtud sügisel, juhuks kui te imestate, et miks lehed kollased). Korraldasin pidulikud degusteerimisõhtud, üks lõhn per õhtu loomulikult, pluss väike vein ja rohkem või vähem täis kuu. Paul ja Lilli olid hindajateks. Lilli läks Lou Lou peale täitsa täkku täis, kukkus Pauliga miilustama ja puha, ja käis mind ikka ja jälle nuhutamas. Teiste lõhnade peale ta niimoodi ei reageerinud, Gaultieri ‘Classique X’ puhul hoidis lausa distantsi terve õhtu jooksul. Eks see mõneti loomapiinamine ole, värskelt pealepiserdatud parfüümiga ta lähedusse ilmuda, arvestades, et koera nina tunneb lõhna kümneid kordi tugevamalt kui inimese oma. Aga noh, terrass suur ja lai, jookseb ümber kogu maja, loom ei pea tingimata mu jalge ees lamama, eks ole.
May 11/2020
“An idealist is one who, on noticing that a rose smells better than a cabbage, concludes that it makes a better soup.” ― H.L. Mencken, A Book of Burlesques