Üks minu headest sõpradest käis ammuaastaid tagasi välja mõtte, mis mul siiani meeles seisab: Loodus avaldab oma saladused, kui Inimesel jätkub kannatlikkust ühte ja sama metsatukka, põlluveert, rannariba, puud, lille, rohupuhmast jälgida - nädalast nädalasse, kuust kuusse, soovitavalt lausa aastast aastasse. Üksnes sel moel saab Looduse hingeelust aimu. Korraks kaemisest, põgusa pilgu pealeviskamisest ei piisa. Sest kuni sa ei ole võtnud aega, et näha muutumist, on su kogemus pealiskaudne. Nagu turistil.
Mul tuleb see tark tõdemus ikka ja jälle meelde, kui siin Oregoni kodus ärgates pilgu üle kanjoni ja rohumaade viskan, taamal küürutavate küngaste tagant piiluvate Ochoco mägede suunas. Installatsioon kui niisugune on ju jätkuvalt üks ja seesama - aiatiigid, paar ilupuud-põõsast, kanjonis kõrguvad kadakad. Sellegipoolest näevad ärkaja silmad igal hommikul isesugust vaatepilti.
FOTOD: varahommikused ärkamisjärgsed vaated elutoa terrassiukselt, erinevatel aastaaegadel.
May 22/2020
“She sighed as she always does, a deep, gathered breath and a low release of luxury. Some people resent awakening, but not Mary. She comes to a day with the expectancy that it will be good.”
― John Steinbeck, The Winter of Our Discontent
Hea mõte sama vaadet jäädvustada!
ReplyDeleteJa vaade ise on ka muidugi sulnis. Selle punase pingi peal istuks isegi päikesetõusu nautides 🙂.
Mulle meenub jällegi Fred Jüssi, kes on öelnud - kui tahad näha midagi uut, minne kõnni neid radu, mida oled juba käinud.
ReplyDeleteNii head pildid, vaatan juba mitmendat korda.
ReplyDeleteSama siin, juba mitmes kord vaatan. Iga kord näen midagi uut.
ReplyDeleteMina samuti.
ReplyDeleteAhjaa, täitsa õige, Fred Jüssi on ka sedamoodi öelnud.
ReplyDeleteMis punasesse pinki puutub, siis päikesetõusud on sealt toredad vaadata jah, päeva esimese kohviga, aga minu lemmikud on hoopiski hilised pealelõunad. Hommikul, niipea kui päike vähekegi silmapiirist kõrgemale tõuseb, hakkab pimestama, aga õhtupoole paistab selja tagant ja valgustab kanjonit sedasi kenasti ja pehmelt.
P.S. Pingi seljatoel linnukest ikke märkasite, eelviimasel pildil?
Oh, ma pole veel unustanud oma mõtet teha aasta jooksul ühest samast kohast pilt iga päev samal kellaajal. Ega see mõte enne ei jäta ka, kui tehtud saab.
ReplyDeleteTeie vaade on lummav!
Kas see võiks olla refotograafia?
ReplyDeleteVõi eeldab see pikemat ajavahemikku?
Käisin kunagi koolitusel, väga huvitav oli.
See, kuidas kõik muutub!
...
Suurepärane lahendus teemale :)
Ja ilusad pildid ja kaunis vaade!
Uisutada seal vist ei saa, või jää peal liugu lasta...
Inimestega ka ju samamoodi.
ReplyDeleteJaa, just, inimestega on samamoodi. Ühest vaatest/vaatamisest ei piisa, et tundma õppida.
ReplyDeleteAga mis tiigijääl liugu laskmisse puutub, siis seda oleme teinud siin küll ja veel. Tõsi, ilma uiskudeta. Jää on mõnel talvel ikka parajalt paks olnud. Korra, mäletan, tõstsime lausa aiatoolid ja laua jää peale, pidasime piknikku.
Esimese hooga ei märganud linnukest. Huvitav mitmendal korral oleks näinud, kui ette ei oleks öeldud..?
ReplyDeleteJääb saladuseks.