ORANŽ HOMMIK.
Täna on päikesetõusust saati sadanud, sooja +29°C, õhuniiskust 98%. Sõna “sadu” omab troopikasaarel muidugi tükkis teist tähendust kui näiteks Eestis. Või Oregonis. Kauai sügisene vihm on soe ja pehme, udusarnane. Vihmavari ei tule mõttesssegi.

Me ärkame siin hirmus vara, kered veel Oregoni ajas, kolm tundi kohalikust ees. Jõime esimese kohvi juba poole viie ajal hommikul, kuigi laupäev, Paul ei pea tööl olema, oleks vabalt võinud sisse magada. Teise satsi kohvi tegime termostassidesse, läksime ja kolasime naaberhotelli basseinide ümbruses vohavas värviküllases võsas.

Kauai väärib täiega oma hellitusnime Garden Island, sest siinne soe ning niiske kliima paneb iga viimase kui lehe ja varre kasvama sentimeeter sekundis. Ühesõnaga, majutusasutuste ümbruses käib pidev niitmine, pügamine, kitkumine. Säärane sebimine on minu jaoks üsnagi häiriv, aga ma saan asja vajalikkusest aru, ilma selleta võtaks dzhungel paari kuuga tsivilisatsiooni üle võimust. Ahjaa, ja paljudel hotellidel/kuurortidel on siin lausa oma maitsetaime-aed, meie omal ka. Võid minna ja noppida niipalju kui tahad, kui kokkamiseks läheb.
September 30/2018
"Orange is red brought nearer to humanity by yellow." ― Wassily Kandinsky

BE CAREFUL WHAT YOU WISH FOR...
Mäletete, kuidas ma eelmise Kauail resideerumise ajal vingusin, et pole ookeanivaadet? Novot. Nüüd on ookean lausa ukse all. Ja magamistoa akna all. Ööseti pane või tropid kõrva. Mühiseb, sindrinahk.

Aga see pole veel kõik. Peame rinda pistma oodatust tükk maad peenemate majutustingimustega, kuna selgus, et meie poolt algselt broneeritud elamise kõrval käivad ehitustööd. Et me kategooriliselt keeldusime sae- ja haamrihääli kuulamast (see, teate, on veel hullem kui ookeanimüha :-), anti meile asenduskorter. Me nimelt broneerisime seekord hotellitoa asemel korteri ookeaniäärsel kinnistul, mis koosneb erineva suuruse ja varieeruva sisekujundusega condominiumidest, nagu nad neid nimetavad. Condo rendi mahutasime, iseenesest mõista, Pauli tööandja poolt makstava komandeeringu-kompensatsiooni raamidesse. Kuid üllatus, üllatus - tänu naabrite renoveerimistöödele anti me kasutusse tükk maad luksuslikum elamine, ehituskärast eemal. Peale maksma ei pea, iseenesest mõista.

Anyway. Seekord siis lahmakas kahekorruseline korter hiigelsuure köök/elutoa, kahe suure magamistoa ja kolme (!) täismõõdus vannitoaga. Master bedroomi rõdu avaneb ookeani suunas, nagu ka elutoa terass. Lükkad klaasuksed pärani ja astud omaenda privaatsesse rohelusse, siidine muru ja puha. Köögitehnikat alles õpin tundma, harjumatult high tech värk, elektripliit on täielik raketiteadus. Ja trepp! Ma pole teab mis ajast kahel tasapinnal elanud, juba teisel Kauai-päeval lõid jalalihased üles-alla jooksmisest tuld. Patt nuriseda, aga nii ruumikal elamisel on võludele lisaks kahtlemata ka omad puudused.

Resideerume taas Kauai lõunakaldal. Meeldivalt kodune tunne, mul ju kolmas kord siin olla, Paulil kuues. Tänavanimed on kenasti peas juba, üksjagu hawaiikeelseid taimenimesid kah. Jääme veidi rohkem kui kuuks ajaks. Lillikene, tema on kasvataja juures heal hoiul.

Ega siis midagi, praeguseks kõik, lähen nüüd ja võitlen selle imepliidiga, tarvis ju enda siinolu kuidagimoodi õigustada, eks ole. Lõunasöök võiks siiski enam-vähem olemas olla, kui Paul raketitöölt koju saabub. Aga first things first - kõigepealt joon ookeaniäärsel madalal müüril hommikukohvi #2, vaatan „oma“ merikilpkonnad üle, pole teisi märtsikuust saati näinud.
Foto tegi Paul eile õhtul me aiamurult.
September 28/2018 
"Hark, now hear the sailors cry
Smell the sea, and feel the sky
Let your soul & spirit fly
Into the mystic."
― Van Morrison, Lit Up Inside: Selected Lyrics

LILLIL ON UUS ARMASTUS, jahikoera moodi pehme mänguasi. Nimeks panime Cooper, naabrite koera järgi, kes täpselt sihuke välja näebki, ainult et muidugi kordi suurem. Lõviosa Lillikese mänguasjade kollektsioonist on kutsikapõlvest pärit, lõhkunud pole ta ühtegi. Ahjaa, õige küll, oli üks kollaka karvaga elukas, Trump nimeks (meil Pauliga on jumalavallatu komme Lilli mänguasju ristida), sellel kiskus Lillikene sisikonna välja. Hmm.
September 22/2018
"There's always going to be someone with a bigger toy than yours." ― Daniel Craig

“NEVER COMPLAIN, NEVER EXPLAIN”.
Mul tuleb see Kate Mossi ütlemine alati meelde, kui kisub blogipostitust alustama stiilis “oh issand, blogimiseks pole aega, sest…”. Aga no teeme täna erandi. Kirjutamine kidub, sest üks tegemine on teist taga ajanud. Tuleva nädala kolmapäeval maandume Kauail saarel, Paul ja mina. Jääme kõvaks kuuks ajaks, mistap siin kodus jätkub otsi küll ja veel, mida kokku tõmmata, paar väiksemat tellimustööd pean kah enne minekut lõpetatud saama. Üks mu lemmikblogija käis hiljuti välja kuldse tõe, et võõraste inimeste palmipilte ei ole kellelgi huvi vaatada, nii et olge ette hoiatatud – kes palme ei talu, ärgu oktoobrikuus 5500sse asja tehku, omaenda meelerahu huvides.

Siiski, eks ma ole peale kohvrite pakkimise ja workshopis tuuseldamise üht-teist muud ka teinud. Täna näiteks sattusime Lilliga all kanjonis turnides kahele metsikule kalkunile. Istusid teised kõrgel kadakapuu otsas, häälitsedes vaikselt, kuid väga veidralt. See mu tähelepanu ärataski, muidu oleks nad must märkamata jäänud. Jutuajamise lõpetanud, tõusid linnud õhku, aga hoolimata Wikipedia kiitusest wild turkey lennuoskuste kohta tundus mulle isiklikult, et isegi Tänupühade kalkun lendab peale ahjuskäimist paremini kui need kaks isendit seda tegid.

Illustreeriv pildimaterjal on pärit möödunud nädalast. Nagu enne reisi tegemisi veel vähe oleks, saabusid tellitud terrassi(liug)uksed. Vanad ei liikunud enam kuidagimoodi, maja ju möödunud sajandi kuuekümnendatest pärit. Paul oli komandeeringus, nii et töömeestega tegelesin mina. Kui nad linna lõunale läksid, kasutasin juhust, tegin pilti.
September 18/2018
“It's all about the blanket. Blanket, pillow, and red wine. You should always be asleep on a plane." ― Kate Moss

BUBBLES & CO.
Olete kunagi proovinud suurevõitu aiatiigist kahvaga kuldkalu püüda? Ei? Noh, mina ka polnud. Mõtlesin, et asi see püüda pole, ja kuulutasin kalaprobleemi tekkides küla peal välja Goldfish Giveaway, tuldagu muudkui järele.  Esimene soovija lubas täna hommikul ämbriga kohal olla. Ega midagi, eile pealelõunal täitsin suure plastanuma tiigiveega, tõin garaazhist tööriista, käärisin käised ja püksisääred üles ning asusin asja juurde. Paar tundi ja paarkümmend vägevat vandesõna hiljem avanes anumas fotodel näha olev vaatepilt. Minu võit!!

Alumisel fotol näevad kuldkalabeebid, need oranzhid, väga porgandite moodi välja, kas pole. Suuremad on 4-5 cm pikkused. Pruuni värvi isendid on kah muide kuldkalad. Aga see oranzhi-mustalaiguline naljatilk – see on Bubbles (Pauli pandud nimi). Temaga on omaette lugu. Ta nimelt anti meile PetSmartist kogemata kaasa, kui kevadel kalu ostsime ja nad kõik veel väga pisikesed olid. Bubbles on miskit peenemat kuldkala-sorti kui me ülejäänud tiigielanikud. Veidra, ümmarguse kehaga, kolmeharulise sabaga. Ja kujutage ette, teised kalad hakkasid teda kiusama. Mitte see uus põlvkond, kellega ta transpordianumas koos on, vaid need isendid, kellega koos Bubbles PetSmartist meile kolis. Mkmm, ma ei tee nalja. Kuldkalad võivad väga agressiivsed olla. Googeldage.

Ühesõnaga, vaene Bubbles talus jälitamist, togimist, kambakaid pealtnäha kannatlikult terve suve. Ega mina ju ka ei tea, võib-olla ta isegi nautis kõrgendatud tähelepanu. Aga seda oli väga kurb kaldalt vaadata, mistap elab Bubbles nüüd naabrite juures. Neil on veidi väiksem tiik kui meil, aga sügavam, uhke veetaimestikuga. Naabrinaine ütles, et ma võin Bubbles'ile iga kell külla tulla. Lubas kohvi pakkuda. Mulle muidugi, mitte Bubbles'ile. 
September 13/2018
“I can't moan about any of it. I had a great time in the goldfish bowl.” ― Robert Plant

ME ELAME IGAVESTI. INTERNETIS.
Metshaned lendasid üle, pimedusehakul, kui Lilliga teise korruse terrassil istusin. Kindel märk, et suvi pöörab sügiseks. Ja öökullid huikasid all kanjonis. Kaks sellesuvist kakupoega kasvasid üles üsna me maja külje all, aga nüüd tundub, et noored on iseseisvunud, teevad juba pikemaid jahitiire, tänased õhtuhüüud kostsid juba üsna kaugelt.

--------------------------

Ma käisin seda blogi hea meelga lugemas. Ei tundnud kirjutajat, aga ta mõtteviis paistis minu omaga mõneti sarnane olevat. Virtuaalselt kohtusime paar korda, tema blogi kommentaariumis. Tal oli selline pehme, kaasinimesi hoidev väljenduslaad, isegi teravate teemade puhul. Võib-olla seetõttu, et ta teadis juba mõnda aega, kui habras ja ajalik on inimelu.
Läinud varakevadel jäi ta blogi äkitselt vaiki. Käisin aeg-ajalt vaatamas. Või mis aeg-ajalt. Üsna tihedasti. Ja mida kuu edasi, seda kindlamalt tundsin, et märtsikuine, eneseirooniliselt uljas ellujäämise-postitus on selle võrgupäeviku viimane. Täna sai mu aimdus kinnitust. Istusin hulk aega, vaadates toda ammust, kevadist kirjutist ning paari päeva taguste kuupäevadega blogrolli selle kõrval. Blogis, kus aeg seisma jäänud, mõjub blogroll jahmatavalt, ehmatavalt elusana.

Tahan uskuda, et tasakaal oli temaga lõpuni. Või alguseni.

--------------------------

Ei, mu muusikamaitse ei ole minevikku kinni jäänud. Aga rohkem kui ühel põhjusel sobib täna see lugu: Queen - These Are The Days Of Our Lives
Foto laenasin blogi päisest.
September 11/2018
“The dream is ended: this is the morning.”― C.S. Lewis, The Last Battle

NO HUNTING! PRIVATE PROPERTY!
Hirvejahi hooaeg on algamas. Tegime tiiru oma valduste ümber, uuendasime hoiatussilte. Sest noh, igal sügisel leidub mõni tarkpea, kes hoolimata sellest, et me kodu kanjonikaldal selgelt näha, arvab siiski, et see on parim kant püss seljas ringihiilimiseks. Või isegi paugu tegemiseks. Samas, ega palju vinguda ei või, ise oleme valinud in the middle of nowhere elamise. Kuna 32 hektarile ei hakka ükski mõistlik inimene piirdeaeda ümber ehitama, siis sildid avitagu. Avitavad küll. Enne, kui need paigaldasime, käis sügiseti siin teinekord ikka korralik andmine, iga teise põõsa tagant kargas jahivarustuses kodanikke välja. Ei Paulil ega minul pole eetilise jahipidamise vastu iseenesest midagi, kui tegemist isendirikka liigiga ning jahisaak läheb kogu täiega kasutusse - liha toiduks, nahk toodeteks. (Trofeejahile ei ole me kummagi meelest aga mingit õigustust.) Samas pole mul vähimatki tahtmist oma majaümbruses oranzhi hoiatusvesti kanda, kui koeraga jalutama lähen, või vahetpidamata endast hõigetega märku anda. Nii et jahimehed olgu kenad, hoidku heaga eemale.

Sildiuuendamis-matk võttis lausa pool päeva. Seljakotid seljas ja puha, tööriistade ja lõunasöögiga, Lilli kah kaasas muidugi. Pildid tehtud järgmise päeva hommikul, käisime veel nipet-näpet täiendamas, kinnistupiir igavesti pikk, paar silti jäi esialgu puudugi. Aastaga pleegivad ära, loetavad on küll, kuid värsked toimivad siiski paremini. Nüüd jääb ainult pöidlaid hoida, et jahimeeste lugemisoskus tasemel oleks.
September 09/2018
“Hi! handsome hunting man! 
Fire your little gun. 
Bang! Now the animal is dead and dumb and done. 
Nevermore to peep again, creep again, leap again, eat or sleep or drink again. 
Oh, what fun!” 
― Walter de la Mare, Rhymes and Verses: Collected Poems for Young People

KOOLITUSPOSTITUS, TEADMISTE PÄEVA PUHUL.
Võin uhkelt kinnitada, et Lillikese shokirihma-treening on ootamatult kiiresti oodatud edu toonud. Kakskümmend päeva, kõikide nende päevade peale kokku vaid ca 15 korrigeerimist, ning koer on kui ära vahetatud.

Olgu öeldud, et peale algatuseks Yarko ajast pärit elektririhma kasutamist soetasin uue, kaasaegsema tööriista. Vana rihma puldil oli põhimõtteliselt ainult kaks nuppu: punish ja kill. Ei, ei, oodake, ma teen nalja! Nii hull see asi nüüd kah polnud. Sellegipoolest tahtsin midagi tundlikumat, varieerimisvõimelisemat. Yarkole lihtne lähenemine sobis, tegemist oli - bless his heart! - põmmpäise isasega, kuid Lillikene meil ikkagi emane, ja naisterahvad teadagi sensitiivsemad ning õppimis-altimad, eks ole. Ühesõnaga, uuel kaugjuhtimisega kaelarihmal on kolm kasutusvarianti – staatiline shokk, vibratsioon, heli. Kõigil kolmel lausa 99 tugevusastet. Vali, milline iganes su koerale koolituslikult kõige paremini sobib. Lillikese puhul pole ma enam shokki kasutanudki, eksimuste puhul on piisanud keskmise tugevusega vibratsioonist. Koolitusrihma kannab Lilli ainult jalutuskäikude ajal. Majaümbruses on "normaalse" kaelarihmaga (fotod), oma kennelis hoopis ilma rihmata.

Tänaseks on Lilli uusi oskusi katsetatud enam-vähem kõikide kohalike elukate peal (hirved, koiotid, jänesed, oravad). Erinevad kellaajad, erineva kiirusega liikuvad loomad. Silmates huviväärset elusolendit, jääb Lillikene nüüd paigale. Varem tormas, saba seljas, silmad punnis, subjekti suunas. Ühesõnaga, nüüd seisab ja peab aru ja sa lausa näed, kuidas koera pea kohale ilmub sihuke valge pilveke, teate küll, nagu koomiksites tegelaste sõnu ja mõtteid edastatakse. “Jäneeees!!! Jänees!! Jänes… oot… kui viimati jänest taga ajasin, hakkas mul kraevahel vastikult surisema. Enne järgi ei jäänudki, kui ümber pöörasin ja perenaise suunas sörkisin. A prooviks siiski korra veel… KURAT!! Jälle suriseb. OK, OK, kolmas kord ma enam ei ürita, ega ma loll ei ole.”

Eile näiteks oli väga selge ja ühemõtteline situatsioon hirvega. Meie Lilliga kanjonipõhjas, kena sarviline isahirv veidike ülalpool, kanjonikallakul. Endine Lilli oleks silmagi pilgutamata tuld andnud. Nüüd aga kangestus, vahtis hirve, siis hakkas aeglaselt tolle poole liikuma. Rikkumine! Vajutasin 'vibration' nuppu, vaid sekundiks. Lilli pööras ringi, sörkis minu juurde tagasi, ja kuigi hirv veel mõnda aega samas piirkonnas hängis, ei teinud koer sinnapoole vaatamagi. Võin pea anda, et järgmisel korral ta enam isegi ei ürita.

Möönan, et ühest küljest on see muidugi kurb vaatepilt. Koera loomuomane saagi-instinkt on vägivaldselt maha surutud. Aga me võtsime Lillikese omale siiski kaaslaseks ja seltsiliseks, mitte koiotitele lõunasöögiks või mõnele püssihullule külamehele märklauaks, kui koer hirvekarja kannul üle naabrite põldude satub kihutama. Mistap ongi egoistlikult esikohale asetatud minu ja Pauli tunded, mitte Lilli omad. Peale selle mängime ja tegeleme Lilliga rohkem kui piisavalt, saagi-instinkti saab ta rahuldada palli järele joostes või kadakametsas asjadeotsimise mängu mängides vms. Pealegi on tal ju see Bunny TV. Programm algab, kui me õhtuvalguses ülemise korruse terrassil istume. Nagu nimigi ütleb, näidatakse jäneseid. Lillikene riputab pea üle terassiääre ja jälgib, kuidas pikk-kõrvad all aias põõsaste vahel oma une-eelseid toimetusi teevad (fotod). Täielik reality show ju koerale.

Ahjaa, lõpetuseks koiotitest paar sõna. Ühel noist Bunny TV õhtutest pakuti meile Pauliga kah vaatemängu. Naabrimehe põllul, sellel, mis meile ülalt terrassilt kenasti üle kanjoni kätte paistab, veetis aega kuuepealine koiotikari. Meil on alati binoklid ligi, lausa tunnijagu saime showd nautida. Kumbki meist polnud varem miskit sarnast kogenud, tõeline elamus. Nägime, kuidas ilmselgelt erinevas vanuses ja staatuses loomad karjaliikmetega käitusid, kuidas üksteisega miilustati, paar korda nooremaid karistati, mõni hiir püüti, väike uinak tehti. Fantastiline. Milline privileeg, puutuda omaenese kodu lähiümbruses metsloomadega sedasi igapäevaselt kokku.

p.s. Kopeerin siia igaks juhuks veelkord mu eelmises samateemalises postituses sisaldunud hoiatuse:
NB!! Olgu igaks juhuks mainitud, et kaugjuhitavad koolitusvahendid EI OLE algajaile omanikele. Valel momendil nupule vajutades võib koera totaalselt ära rikkuda. TOTAALSELT. See postitus siin kirjeldab minu kui üsnagi kogenud koeraomaniku ja koolitaja probleemilahendust. Kel kogemus puudub, PEAB minema ja asjatundliku treeneriga konsulteerima, enne kui üleüldse elektririhma soetamisele mõtlema hakkab. Distantskoolitusvahend pole mingi võlukepike, selle kasutamise eelduseks on hulk kogemusi ja teadmisi, kui ei taha lõpetada närvipuntrast koera omanikuna.
 September 01/2018
“In dog culture, when someone calls you, you should absolutely not come if that results in the ending of something you like or initiation of something you don’t like.” ― Jean Donaldson, The Culture Clash