Toomingad ja täiskuu.  Aga hakkame algusest. Mõned nädalad tagasi mööda kanjonipõhja kolades sattusime väikesele kõrvalharule. Kitsuke. Rohi üle mõistuse roheline ja mahlane, suurte sammaldunud kivirahnude vahel. Surmkindel, et säärases paigas elavad päkapikud või haldjad või muu väikerahvas. Anyway, too kõrvalharu on nii umbes pool kilomeetrit pikk, lõpeb nagu noaga lõigatult püstloodis kaljuseinaga. Vesisemal aastaajal voolab  mööda toda kaljuseina väike juga, joa all looduslik kivibassein. Ning ümber basseini toomingapuud! Ma ei uskunud esiti oma silmi. Tol korral polnud nad veel õies kah, vaevalt lehes, aga toomingad mis toomingad. Täisõide ajatasid end eilse täiskuu tarvis. 
Kanjonikallast mööda kõnnib kodu juurest toominga-kuristikuni nii umbes 10 minutit. Koer, vein, pleedid. Oleks me kaljuäärelt alla hüpanud, kindlapeale oleks lõhnapilvele hõljuma jäänud, nii tummine tundus teine. Aga ei hakanud hüppama. Kõlgutasime jalgu toomingapuude kohal hingasime, kuulasime, vaatasime. Kuu paistis hiigelsuur. Ööbikuid, tõsi jah, polnud kusagilt võtta, see-eest andsid öökullid endast parima. Nüüd siis on Paulgi toomingalõhna tundnud, soojas (kuu)valges kevadeöös. Oli talle esmakordne kogemus.
16/05/2014