YEAR ONE OF MAKING AMERICA GREAT AGAIN! THANK YOU, TRUMP AND PENCE! seisis loosungil, mida käputäis punastes trumpmütsides kodanikke täna Madrase kesklinnas ristmikul lehvitas. Pigistasin kätega rooliratast, nii et sõrmenukid valged. Sest mitte ühe, vaid lausa mõlema käe keskmised sõrmed tahtsid demonstrantide poole püsti tõusta. Pingutusega suutsin end siiski vaos hoida, kimasin külma kalanäoga mööda. Sest tegelikult tuleb neile vist kaasa tunda. Pigem varem kui hiljem on nad sunnitud tolle fooliumiga vooderdatud punamütsikese peast võtma – no näiteks kui arsti juurde lähevad, kus selgub, et neil või nende lastel tänu Trumpile enam tervisekindlustust pole. Sest kõik, mis on andnud peesse keerata, on Trumpi administratsioon aasta jooksul ka keeranud: juba ennegi logisenud tervishoiusüsteem, keskkonnahoid, välissuhted - kui nimetada vaid mõnda. Rääkimata  tõsiseltvõetava globaalse liidri positsiooni kaotamisest ning igapäevaseks muutunud, Valgest Majast lähtuvatest skandaalidest. Vene värgiga ärme üldse hakkamegi. Oh ja siis see pisiasi ka veel, et eilsest on meil government shutdown. Ühesõnaga, hoolimata faktist, et republikaanide käes on nii Valge Maja kui ka Kongressi mõlemad kojad (senat ja esindajatekoda), ei suuda nad riiki funktsioneerivana hoida. Aga eks see kõik ole muidugi demokraatide süü. Ja Obama. Ja Hillary.

/Pärast rahustavat hingamist/
Tegelikult pole traagika niivõrd Trumpis, kuivõrd tema valijates. Sest ega Trump tühjast ei tekkinud. Needsamad tänased mütsikandjad ning miljonid nendesarnased andsid oma hääle. Kurb tõde on aga, et tagajärjed ei jää ainult nende kanda, vaid eranditult kõikide ameeriklaste.  

----------------

THE SECOND YEAR OF TRUMPS PRESIDENCY BEGAN WITHOUT FULLY FUNCTIONING GOVERNMENT. Huffington Post: "President Donald Trump is likely not enjoying his anniversary of being sworn in. Hundreds of thousands of people across the country are attending this year’s Women’s March to protest his administration. His approval ratings are in the tank. And oh, the government has shut down. It is the first time in the history of this country that a government shutdown has happened despite the House, Senate, and White House all being under the control of one party. Though nothing quite illustrates the dysfunction and vitriol of this administration as much as the Statue of Liberty ― a shining beacon for immigrants and America’s traditional values ― being closed as part of the government shutdown." 
January 20/2018
Image: Internet


AM I LOSING IT? :-)
Paulil saab varsti kolm nädalat töölähetusel oldud. Mis tähendab seda, et kakskümmend päeva on minu reaalne suhtlusring piirdunud Lilliga, kui mõned naabrinaistega kohvitamised ja linnaskäigud välja arvata (virtuaalse suhtlusega on muidugi teine lugu). Ühesõnaga. Mitte et mul omaette olemise vastu miskit oleks, kaugel sellest. Vaba valik. Ma naudin iseenda seltskonnas veedetavat aega. Kui just jah kedagi külla ei kutsu või ise linna ei sõida, ei näe inimhinge päevade viisi. Kanjonikaldal, Rahvuslike Rohumaade serval elamise, iseendale tööandja olemise eripärad.

Anyway. Nagu öeldud, perioodiline üksindus sobib mulle. Aga eile tekkisid kerged kahtlused, kui kaua täpsemalt on tervislik erakluses veeta. Lillikese õhtuks tuppa lasknud, külitasime temaga elutoa vaibal ja mängisime tasaseid tubaseid mänge. Lillil on mõned kutsikapõlvest pärit karvaloomad, mis oma apetiitsust tänaseni pole kaotanud, muuhulgas FOXY (rõngasrebane) ja WEASEL (kõhetu nirgilaadne elukas). Sõnaga, ühel hetkel olin eneselegi ootamatult Lillile nukuteatrit etendamas. Süzhee algas Foxy ja Weaseli sõbrunemisega, arenedes ootamatult kiiresti romantiliseks armulooks. Läksin täitsa hoogu, omaenda näitlejavõimetest vaimustudes. Hetkel, mil paarike teineteise kirglikus embuses tantsu keerutas (mina ühe käega Weaseli saba ja teisega pead hoidmas, olles ta eelnevalt Foxy kõhul asetsevast august läbi tõmmatud), juhtusin korraks koera poole vaatama. Lillikene vahtis, suu lahti, silmad imestusest suured üldsegi mitte mänguasju, vaid hoopis mind. Mida ta mõtles, oli selgemast selgem: nonii, inimene on täitsa segaseks läinud, mis nüüd minust saab?

Kahjuks ei olnud ma võimeline looma niipea rahustama, kuna situatsioon võttis naerust jõuetuks ja kõnevõimetuks. Jumal tänatud, mõtlesin, et olen veel võimeline iseennast kõrvalt vaatama ja enda üle pisarateni naerma, muidu oleks ikka päris murelik lugu juba. Paul õnneks kah kohe koju tulemas, saan oma fantaasiat mujal rakendada kui Foxy ja Weaseli kallal, eks ole.
Fotol: Foxy ja Weasel 
January 19/2018
“When you find yourself looking ridiculous, reasoning isn't worth a damn.” ― Osamu Dazai, Blue Bamboo: Japanese Tales of Fantasy


ÜKS NEID PÄEVI, mil hommikuselt veebi-tuurilt naastes mõtled, et põrgut, oleks võinud käimata jätta:

Lätis on sisse seatud „postkastid“, kuhu võib poetada soovimatu vastsündinu. Jah, mõningane areng on tõesti  toimunud. Vanasti jäeti kirikutrepile.

Californias pidas padukristlik abielupaar oma kolmeteist last aastaid poolnäljas ja ahelais. Vahetevahel pandi, tõsi küll, vormirõivastesse, rivistati üles ja viidi Disneylandi. Koju naastes ketti tagasi.

Eesti Vabariigi 100.aastapäeva presidendi vastuvõttu lavastama plaanitakse kutsuda Tiit Ojasoo. Peab ikka tõsine lavastajate-ikaldus olema, kui ühiskondliku arvamuse suhteliselt värske haava peale sedasi soola raputada otsustatakse? Plaani vastu sõna võtjad tembeldatakse justiitsministri poolt kanakarjaks. Mehesõna ütleb T.O. kaitseks sekka ka staarvägivallatseja Mihkel Kunnus.

Saksa lambakoera mitte omav, aga muidu kogenud koerandus-spetsialist ripub jätkuvalt Eesti Saksa Lambakoerte Ühingu koerasportlaste ja funktsionääride kõri küljes. (Haare pole aastate jooksul lõdvenenud, järelikult on instinkt püsivalt kõrge.) Olen juba jupp aega aktiivsest koeraspordist eemal olnud, kuid ta sõnavõtud on ei vähem ega rohkem kui copy-paste minuaegsetest. No täielik déjà vu, ma ütlen. Õpikunäide sellest, kuidas tegutsemismotiivi “ma tahan, et mulle jääks õigus” müüakse sildi all “aga ma ju pean silmas üldist hüvangut”. Kes hooajast hooaega sama jutlust kuulnud pole, sellele võib tõesti jääda mulje, et tegemist on uuestisündinud koeraspordi-Kristusega, kelle õpetusi uskumatud kuulda ei taha võtta. Sest enamik teisi kodukamara koerajuhte, treenereid, kohtunikke on kas lollid või kadedad. Maarjamaa piiridest väljaspool aga geeniuse tunnustamisega probleeme polevat. Appikene. ----------------- Sattusin Facebooki lugema jah, kujutage ette.  Ka mina olen inimene, käin vahel harva FBs :-)

Plusspoole pealt aga – Lilli kasvataja kennelis sündis kolmeteistkümnendal jaanuaril rekordiline pesakond – KOLMTEIST tugevat ja tervet kutsikat. Kuus emast, seitse isast. Tegin veidi järelepärimist, minu allikas Eestis nii suurt pesakonda ei tea ega mäleta. Kaksteist on olnud küll, aga mitte kolmteist. Kui kellelgi on teistsugust teavet, andke mulle palun meilile teada. For the record – kutsikatel ja meie Lillil on ühine isa.

Ja peale tänast külmavõitu ööd tõstis hommikupäike müstilise hõbedase udu kanjonist üles.
January 16/2018
UPDATE: Lisainfot Eestist: 13 kutsikaga saksa lambakoera pesakond sündis kennelis Estrellest, Yarko kasvatajal Urvel, 18.12.2011. Ega midagi, mul on õnnestunud rekordeid löövaid kasvatajaid valida :-)
“Bad news should always come after lunch... first thing in the morning everything left a bruise.”― Stephen King

"OUR EYES HAVE SEEN GREAT WONDERS", alustab Sir Arthur Conan Doyle oma “Kadunud Maailma”. Jajah. On meiegi silmad siin kanjonikaldal igasugu imesid näinud. Elukaid saalib maja ümber nii päeval kui öösel. Alates ilvestest ning okassigadest lõpetades madude ja koiottidega. Hakkajamad ronivad tuppagi. Säherdust eksootilist etteastet aga nagu tänane pole minu silmad veel näinud. Lugu järgmine.

Päikeseline laupäevane pealelõuna. Teen kanjoni serval salveipõõsa-harvendust, valmistamaks ette ühte me kümnetest “parim vaade kanjonile” istumiskohtadest. Lilli asjatab läheduses. Kanjonist ootamatult kostuv kõva kisa ei seostu mu kõrvus millegi ennekuulduga. Kaen üllatunult allapoole, ja mida ma näen. Kahte otse minu suunas lendavat väga suurt, eredavärvilist, häälekat lindu - justkui Avatari filmis. Jõuavad minuni, tiirutavad väheke pea kohal, ebaviisakaid kraaksatusi kuuldavale tuues, ning võtavad ühe kõrgema kadakapuu otsas istet.

Sekundiga oli selge, et seekord ma lihtsalt pean mõned fotod saama, muidu ei usu mind küll keegi. Troopikalinnud Kesk-Oregoni kõrbes?! Arvavad, et liialdasin pärastlõunase veiniga või miskit. Kusjuures tegelikult on mul veinipaast käsil, muide. See selleks. Ühesõnaga, spurtisin kanjoniservalt maja poole, fotoka järele, lootuses, et linnukesed veel kohal on, kui tagasi jõuan.

Linnukestel aga polnud plaaniski lahkuda. Kui kaameraga saabusin, oldi parasjagu ametis Lilli sõimamisega. Koer istus puu all, nina taeva poole, tuues vahetevahel kuuldavale solvunud haugatusi. Punasekirjul papagoil (Ara macao?) sai Lillikese vasturääkimisest villand, sirutas tiivad välja ja lendas teise puu otsa. Too oli üldse tükk maad aktiivsem ja julgem, kollasekirju (Ara ararauna?) tundus tagasihoidlikum, püsis rohkem paigal, oli ka vähem jutukas. Temast mul kõlblikku pilti teha ei õnnestunudki.

Aga see pole veel kõik. Kaameraga ametis olles kuulsin ühel hetkel kanjoni vastaskaldalt meeshäälset hõikumist. Noh, nii nagu koeri kutsutakse. Sõnadest kahjuks sotti ei saanud, aga hüüde peale tõusid Punane ja Kollane lendu, võttes suuna kutsujale. Mina uuesti ummisjalu maja poole, sedakorda binokli järele. Ja kujutage ette. Meeskodanik, nagu selgus, jalutas rohumaadel oma… ei, mitte koera. Hoopiski papagoisid. Linnud, olles kutse peale omaniku juurde naasnud, järgnesid talle kuulekalt, lennates mehe peast vaid mõned meetrid kõrgemal. Niimoodi nad mu silmist põhja suunas kadusidki, peremees mööda kanjonikallast kõndimas, linnud järel lehvimas.
January 14/2018
“It doesn't stop being magic just because you know how it works.” ― Terry Pratchett, The Wee Free Men

VALETAKSIN, KUI VÄIDAKSIN, et veebruaris Pauliga töölähetusele kaasa minek tundub täna sama isuäratav kui eile. Ma ei taha mõeldagi, mismoodi inimesed seal end tundsid need tänahommikused 38 minutit, mis jäid häire ja valehäireteate vahele. Õudne. Ja mida nad täpsemalt selle “seek immediate shelter” all mõtlevad? Kui on fakt, et Hawaiil pole pommivarjendeid piisavale ligilähedaseltki? -------------- OK. Tegin natuke uurimistööd. “Varju viivitamatult” tähendab suures plaanis, et torma vannituppa, roni vanni, kata pea käsivartega ja palveta. Hea teada.

CNN: False missile alarm shakes up Hawaii
CNN: For the first time since the end of the Cold War, Hawaii will test nuclear sirens 
January 13/2018
Kuvatõmmis: Internet
Teine foto on tehtud Kauail, juulis 2017


MOUNT ST. HELENSI VULKAANIPURSE 1980. aasta maikuus on mulle miskipärast hästi meelde jäänud. Õigemini siis mitte looduskatastroof ise, ega ma ju selle tunnistajaks olnud, aga kajastamine ajakirjanduses. Mine nüüd võta kinni, kas toonastes ajalehtedes ja teles räägitigi sellest palju (väikese kahjurõõmuga või nii, et näe, kuradi kapitalistidel lendas pool mäge õhku) või siis tõmbas vulkaaniteema mind miskipärast, seetõttu märkasin ja mäletan. Hmm. Oleks ma vaid teadnud, et hilisemas elus asub mu kodu kasinasti kahesaja kilomeetri kaugusel sellestsamast hiigelvulkaanist.

Ühesõnaga, Mount St. Helens. Maavärin 5,1 Richterit, mägi vähenes 2950 meetrilt 2549 meetrile, avanes 1,6 km laiune kraater, hävis tohutu hulk metsa. Kogu see massiivne laastamistöö on praegugi väga hästi vaadeldav, kui üle lendad. Tuhapilv tõusis 24 kilomeetri kõrgusele, külvates halli ollust üheteistkümnesse osariiki. Elusid kaotati 'ainult' 57 vaid seetõttu, et St. Helensi vahetu ümbrus on hõredalt asustatud.

Eks me siin Pacific North Westis püssirohutünni otsas elame, sõna otseses mõttes. Vulkaan vulkaani kõrval, võimatu neist mööda vaadata. Kõige alumine pilt on võetud me garaazhi eest, ülejäänud fotod tegi Paul teel kodusest Roberts Field lennujaamast peenesse linna Portlandi. No ja paar päeva tagasi komistasin  artiklile The 10 most dangerous volcanoes in the Pacific Northwest. Kena teada, et Mount Hood (Hoodie, nagu me Pauliga teda hellitlevalt kutsume) on ohtlikkuselt tabeli eesotsas, auväärsel kolmandal kohal. Meie ukse eest on Hoodie jalamile linnulennult 90 kilomeetrit.

Kaskaadide mäeaheliku kõrgeimat tippu, Mount Rainieri loetakse muide üheks maailma ohtlikemaks vulkaaniks.  Põhjusel, et purske järel laavast, liustike jääst, kividest ja veest tekkivad laamad ohustaksid ligi nelja miljonit Seattle ja selle ümbruse elanikku. Mount Shasta juurde aga (ohtlikkuse-tabelis neljandana märgitud) tegime kaks aastat tagasi lausa palverännaku, vahtisime mäega mitu päeva tõtt. Sellest on postitus ka. Ju meil ikka mingi mäe-fetish on.

Ahjaa, külajuttu kah. Üks mu naabrinaistest, maratoonar Becky ja ta abikaasa võtsid siin aasta lõpus ette ja käsisid Nepaalis kahekümnepäevasel Everest Base Camp Trekil, aklimatiseerumistega ja puha.  Jõudsid miski 4000 meetri kõrgusele (lõppeesmärk, baaslaager, asub ca 5400 meetri kõrgusel), siis ütlesid mõlemal tervised üles. Kopsuprobleemid. Toimetati helikopteriga Kathmandusse tagasi, haiglasse. Ühesõnaga, ekstreemi rohkem kui rubla eest. Becky muidugi oma võitmatu optimismiga oskab siingi vaid plusse näha – suur osa ettevõtmisest läks ju kirja – ja tänaseks on mõlemad seiklusest enam-vähem toibunud.

Mul endalgi on New Mexico mägedest paar võikavõitu mälestust, kus hapniku saamiseks tuli omajagu tööd teha. No ja lõpetuseks pean selle ka veel ära rääkima, et Paul tuli ükspäev välja ideega, et milleks me siia Oregoni kolisime, kui lumiseid tippe ei valluta - treenime nii aastakese ja siis läheme võtame Mount Hoodi. Kuigi Hoodie pole mingi Everest ning seal tõesti käivad tipus ka meiesugused amatöörid, tõmbasin mina plaanile kindla kriipsu peale. Tänan, ei. Ma ei salli külma ja ma kardan kõrgust. Mul on oma ajaga paremat peale hakata :-)
Fotod: Paul
January 11/2018
“Ridcully was beginning to show certain signs. If he had been a volcano, natives living nearby would be looking for a handy virgin.” ― Terry Pratchett, Soul Music 


TÄNA TEGIN VÄIKESE LÕKKE ja põletasin jõulukaarte. Ma teen seda igal aastal, kui pühad läbi. Kena, kiire, puhas lõpp, ei jää kusagile majapidamisse vedelema. Või taaskasutuskonteineris võõrale silmale vaadata. Üheainsa kaardi hoidsin alles, Eestimaalt tulnud, mustvalge, annab kunstiteose mõõdu välja.
Nii mõnus aeglane päev oli. 
p.s. Leidke fotolt koer.
January 09/2018