REMOTE CONTROLLED TRAINING COLLAR on asja poliitiliselt korrektne nimetus. Rahvapäraselt shock collar. Lillikesel on nimetet treeningvahend kolmandat päeva kaelas, jalutuskäikude ajal. Issand jumal, miks ometi, küsite. Aga vot seepärast, et Lillikene omab kõrget saagi-instinkti, nagu ühele õigele saksa lambakoerale kohane. Ilma nimetet instinktita pole koera, see on lausa tõustandardis ette nähtud. Saagi-instinktile ehitatakse üles ka praktiliselt kogu koolitusprotsess (koer on nõus palli vms nimel kõike tegema). Paraku tuleb meie puhul mängu üks „aga“. Lillikene elab keset metsikut loodust, aiaga piiramata territooriumil. Tal on maja kõrval küll oma kennel, kus päevaseid jõudetunde veedab, kuid jalutuskäikude ajal on hirved, jänesed, koiotid, oravad ning muu säärane saagi-instinkti käivitav kribu-krabu iga kell ja iga ilmaga käepärast. Siiani oleme ühe silma kinni pigistanud, plaaninud millalgi asja käsile võtta. Kahjuks laiskus ei ole võimaldanud. Ja eks Lilli jätab teinekord keelamise peale tagaajamise pooleli kah... Enamikest siinseist neljajalgsesist on ta nagunii aeglasem, nii et ühtegi karvast ega sulelist Lilli hammaste vahel hukka saanud pole.

Kuid kolm päeva tagasi, varahommikuse kohvitiiru ajal kanjoniserval otsustas Lillikene, et on piisavalt vinge memm tuiskamaks kaugemal all kanjonis omi asju ajava koiotikamba juurde, et neile solvanguid näkku karjuda. Koiotid tõmbasid sabad küll veidike jalge vahele, suurendasid distantsi, see aga ei takistanud neid Lillile vastu õiendamast. Mina (Paul on töölähetusel) viskasin kohvitermose kus seda ja teist ja kihutasin täiest kõrist röökides kanjonikaldast alla, riskides konte murda, peaasi, et saaks koera ja koiotite käsikähmluse ära hoida. Lilli sai vist aru, et asi tõsine, jättis ülbamise katki, sörkis minu poole tagasi.

Südamerabanduse-eelsest seisundist toibunud, läksin otsisin Yarko ajast olemas oleva elektririhma välja, vahetasin patareid, testisin enda peal tugevust, ja järgmisel jalutuskäigul oli masin juba Lillikesel kaelas ning minul kaugjuhtimispult pihus. Sellesinatse iseenda peal katsetamise tagus Yarko kasvataja Urve meile, koeraomanikele kindlalt  pähe. Enne igakordset elektririhma kaelapanekut proovib vastutustundlik omanik/koolitaja järele, mismoodi surts tundub. Eetikaküsimus.

Lilli puhul otsustasin nn. käsusõnata koolitustaktikat kasutada. Teatud käitumisprobleemide puhul on tarvilik, et omaniku käsklus eelneks elektrisurtsakale. Eesmärgiks on õpetada koer kuuletuma sõnalisele mõjutusele, et vältida ebameeldivat aistingut - kerget elektrishokki, vibratsiooni või heli, olenevalt sellest, millisel põhimõttel töötavat kaugjuhitavat mõjutajat kasutatakse. Nii kaob koolitusprotsessi lõpuks vajadus seadme järele, koer kuuleb käsusõna ja lõpetab soovimatu tegevuse, olles õppinud, et kui ta seda ei tee, saab füüsilise mõjutuse.

Mina valisin käsusõnata taktika, nupulevajutamise ilma igasuguse minupoolse eelneva hoiatuseta, kuna eesmärk on saada Lilli tagaajamist vältima ka juhul, kui meid, omanikke, läheduses ei juhtu olema. Teisisõnu, koera peas peab tekkima seos tema enda tegevuse (tagaajamine) ja ebameeldiva aistingu vahel, mitte aga omaniku käskluse ja ebameeldiva aistingu vahel. Esiteks, sedamoodi jääb inimese-koera omavaheline suhe rikkumata, ja teiseks, nagu juba öeldud, ei ürita koer siis ka omapead kuskil põõsastikus olles näiteks jänesele järgi kihutada, et oi, näe, keegi praegu ei keela, lähen õige lõbutsen veidi. Koer on kogemusest õppinud, et niipea kui jänese järele stardib, järgneb vääääga ebamugav tunne. Ja see tunne peab olema piisavalt ebameeldiv (loe: füüsiline mõjutus piisavalt tugev), et domineerida geenidesse talletatud kihu üle jänku-jussi sabast naksata.

NB!! Olgu igaks juhuks mainitud, et kaugjuhitavad koolitusvahendid EI OLE algajaile omanikele. Valel momendil nupule vajutades võib koera totaalselt ära rikkuda. TOTAALSELT. See postitus siin kirjeldab minu kui kogenud koeraomaniku ja koolitaja probleemilahendust. Kel kogemus puudub, PEAB minema ja asjatundliku treeneriga konsulteerima, enne kui üleüldse elektririhma soetamisele mõtlema hakkab. Distantskoolitusvahend pole mingi võlukepike, selle kasutamise eelduseks on hulk kogemusi ja teadmisi, kui ei taha lõpetada närvipuntrast koera omanikuna.

Anyway. Nimetet kolme päeva jooksul on Lillikene saanud 6 surtsakat. Kolmel korral on jänes end koolitusprotsessi kaasanud, kolmel korral on Lilli midagi minule nähtamatut silmanud ning selle suunas startinud. Täna on kolmanda päeva õhtu, ja ma võin juba südamerahuga öelda, et Lillile on asja olemus kohale jõudnud. See pole muidugi niisama tulnud, mul peavad silmad ees ja taga olema, sõrm kogu aeg puldil, nii et jalutuskäigud on hetkel üsna närvesöövad. Kuid tulemuslikud! Pakun, et veel paar sarnast situatsiooni, ning asjale võib joone alla tõmmata. Sellegipoolest tuleb Lillikesel veel vähemalt paar nädalat koduõuest väljaspool shokirihma kaelas kanda, tagasilöökide vältimiseks. Peale selle on koiotid ning hirved meil koolituskäikude ajal ju veel kohtamata.

Pildile jäi Lilli seekord kuidagi kohtlase näoga. Vist palavusest. Ta näeb tegelikult hulga intelligentsem välja :-)
August 13/2018


SEE POLE PILV, millesse tänaõhtune päike loojus. See on California metsatulekahjude suits, mis meile siia Oregoni jõudnud. Ja päikest pole mina fotol magentapunaseks tuuninud. Suitsukardina tagant paistabki ta täpselt seda värvi.
CNN: Smoke from the California wildfires is spreading 3,000 miles to New York City
The Atlantic: Why the Wildfires of 2018 Have Been So Ferocious
August 10/2018
“Men argue. Nature acts.”― Voltaire




"VERY MEAN TEMPERED. SHOULD NOT BE HANDLED."
Mu tänane reaktsioon elutoas vingerdavat maopoega nähes ei olnud paaniline „appiii, madu!“ vaid resigneerunud „oehhh, jälle madu...“. Sest vaadake, see polnud mu esimene rodeo, nagu öeldakse. Küllap olin taas mõne ukse kusagil praokile jätnud, vana lohakas.

Poole kingapaela mõõtu Red Racer (Masticophis flagellum) otsustas varjumiseks täpselt sama paiga valida, mis selles postituses kirjeldatud gophermao poeg, nimelt CD kapi taguse. Noortel madudel muusikahuvi? Võidusõidumadu on meil siin kanjoniserval harva nähtud liik. Õnneks oli Paul paar nädalat tagasi ühte täiskasvanud isendit kohanud ja mullegi teada andnud, mistap ussipoega silmates juba teadsin, kellega tegu. Racerit kutsutakse ka piitsamaoks (whip snake), tal on tõesti sihuke veider, ebaproportsionaalselt peenike, mustrita, piitsataoline saba. Mao puhul tundub termin 'saba' muidugi väga ebamäärane, eks ole.

Ühesõnaga, kuna raceri näol on tegemist üle mõistuse kiirelt liikuva roomajaga, tuli mul oma tavapärast maopüüdmistaktikat väheke tuunida. Mingit tokiga ämbrisse sudimist ei hakanud proovimagi. Haarasin käepärase plastkonteineri, nihutasin CD kapi seinast eemale, konteiner maole kummuli peale, seejärel papitükk ettevaatlikult konteineri alla, siis konteiner õigetpidi keerata, originaalkaanega tihkelt sulgeda, ja kanjoniääre poole teele, sissetungijat vabadusse laskma. Pärast rasket tööd klaas valget veini jääga. Temperatuur õues on +39C.

------------
"RED RACER is the fastest snake in the desert moving at up to 11 km/h and can reach up to 180 cm long with a slender, whiplike body. Coloration may vary from gray and tan to pink with black crossbars always present on the neck. As the snake gets older it begins to take on a more distinct reddish appearance. It’s diet consist of lizards, small snakes, mice and birds. It is very mean tempered and should not be handled. Although not poisonous its bite can tear the flesh and should be avoided."
August 09/2018
“If everything seems under control, you're not going fast enough.”― Mario Andretti


BAD NEWS. VERY BAD.
Paar postitust tagasi kirjutasin kuldkalaprobleemist me aiatiigis. Et paljunevad kontrollimatult. Kalamaimude arvukuse kohta käisin välja enda arvates pädeva numbri - viiskümmend. Selgub, et olin üleliia optimistlik. Ei, ei pakkunud liiga palju. Vastupidi. Täna tegin regulaarset tiigipõhja puhastust (meil on selle tarvis suur, pika varrega hari) ja oo õudust, selgub, et järeltulijaid on vähemalt paarsada. Vä-he-malt. Võib-olla tuhat. Võib-olla mitu tuhat. Erinevates vanuseastmetes, kõige pisemad vaid poolesentimeetrised, peaaegu nähtamatud. Sattusin täielikku paanikasse, jätsin harja kus seda ja teist, tulin tuppa arvuti taha, et naabritele, kel tiigid, e-maile saatma asuda: Subject: Goldfish giveaway...
August 08/2018
Image: Internet
“It's when you take a fish to the casino he starts to wonder where the chips are.”― Anthony T. Hincks


LOST IN THE WILDERNESS.
Õnneks hoiatas Eesti saatkonna sekretär ette, et parkimine saab probleemne olema, kuna seesinane Washingtoni piirkond on diplomaatilisi asutusi tihkelt täis (vaata kaarti). Soovitas parkimiskoha leidmiseks varuda vähemalt tund aega. Me Pauliga võtsime sõnast, varusime oluliselt rohkem. Rachel juhatas meid kenasti saatkonna juurde, viskasime pilgu peale, asusime vaba koha leidmiseks ümbruskonnas ringi tiirutama.  Plaanis oli auto ära parkida ja siis mõnes läheduses asuvatest kohvibaaridest aega parajaks teha, enne mu saatkonnavisiidiks ette nähtud kellaaega.

Hmm, ma pole Rachelist vist rääkinudki? Niimoodi kutsume naisehäält Pauli nutitelefonis, seda, kes teed juhatab: “In three quarters of a mile, take exit 128A. Continue on Whatsitsname Road for one mile. At the fork, stay right. In two hundred feet, your destination is on your left. You have arrived." Ma Rachelit tegelikult eriti ei usalda. Teinekord lõikab ta ebaviisakalt minu ja Pauli vestluse vahele, justkui oleks armukade või miskit. Kui Paul koheselt ei kuuletu või instruktsioone eirab ning Rachel peab teda õigele teele tagasi suunama, väljendub ta teinekord üsnagi nipsakalt mu meelest. Ja on juhtumeid, kus tal on Pauli üle suurem võim kui minul, nii et tegelikult oleks hoopis mul põhjust armukade olla. Yep, Rachel on mõnikord tõeline bitch, aga arvestades, et ilma temata olnuks me näiteks Washingtoni liikluses üsna  abitud, kannatan ära.

Ühesõnaga, kus ma olingi? Ahjaa, kohvikuplaan. No, pika pusimise peale leidsime tänaval parkimiskoha, jätsime mu passidokumendid autosse (mis neist kaasa tassida, enne saatkonda minekut tuleme ja võtame ühes) ning suundusime jalgsi sinnapoole, kus mööda sõites söögipaiku näinud olime. Paar tänavanurka hiljem tuli meelde ka tänavasilte vaadata, et tagasitee leiaks. Kohvi joodud, auto poole tagasi. Kuum, päikeseline, niiske, tuuletu. Ümberringi auväärsed, eakad telliskivimajad, lokkav rohelus, täpselt nagu vana hea Inglismaa. Jõudnud sinnakanti, kus masina arvasime olevat, vaatasime teineteisele kõhklevalt otsa. “Kas sa mäletad, kust me kõndimist alustasime?” küsisin Paulilt ettevaatlikult. Enne kui ta vastatagi jõudis, lugesin näoilmest välja, et mees ei mäleta. Mina kah mitte. Ainuke, milles mõlemad kindlad olime, oli seesinane mällu talletatud tänavanurk. Aga sellest nurgast läks mitu hargnemist, neist omakorda veel mitu, ja kõik need kuramuse tänavad nägid täpselt ühtemoodi välja. Vähe sellest. Ühtemoodi nägid välja ka kõik need kuramuse kõnniteeveertesse pargitud sajad autod. Ebamäärast värvi, ebamäärast marki, just nagu meie rendiautogi.

Tol hetkel ei tundunud olukord veel sugugi lootusetu. Mu appointmentini jupp aega, jõuame auto üles otsida, nii suur see maa-ala nüüd kah pole, mida läbi kammida tuleb. Hakkasime astuma. Alguses normaalse kõnniga, aga mida veerandtund edasi, seda kiiremaks käik muutus. Paar korda läksime tagasi tuttavale tänavanurgale, alustamaks nö. nullpunktist. Tulemusetult. Kell liikus, lootus õigeks ajaks kohtumisele jõuda hakkas mus tasapisi kustuma. Olin enne reisi saatkonnaga telefoni teel rääkinud (vastuvõtuaeg tuleb 2 nädalat ette broneerida) ja uurinud, kas saaksime kivisse raiutud kellaaja asemel nö. “akna”, et meil kaugelt tulla ja puha, maainimesed linnas jne. Sain sõbraliku, kuid eitava vastuse. Diplomaadid olla hõivatud rahvas. Anyway. Selles staadiumis asendus kiire kõnd juba sörgiga. Higi voolas ojadena. Parkivaid autosid murdu, meie oma ei kusagil. Paul suutis optimismi säilitada, vähemalt pealtnäha, mul aga keerlesid peas plaanid, mismoodi järgmist Oregon-Washington passireisi organiseerida, sest käesolev tundus aia taha minevat. Oli isegi silmapilk, kus kahtlustasin, et näen halba und. Mul on säärast sorti unenägusid ette tulnud - võõras linn, tean, et kusagil seal on hotellituba, kuhu pagasi jätsin, kuid ei suuda meenutada, kus täpselt see peatumiskoht asub, ja aadressi kah ei mäleta. 

Mis siis lõpuks sai, küsite? No lõpuks oli happy end, leidsime oma Toyota üles, haarasin dokumendid, jõudsime saatkonda, asi sai aetud. Õppetund? Suurlinnas on lihtsam ära eksida kui looduses. Me olime oma arust nii kõvad ja kogenud looduses orienteerujad, et heitsime kõrvale ellujäämise A ja B, mis ka suurlinnatingimustes vajalik: jäta alati meelde, millisest punktist alustad. Pööra aeg-ajalt ümber, tee endale ajju märge, mismoodi tagasitee välja näeb. Või siis kasuta oma nutiseadet sihipäraselt, salvesta matka algpunkt. Kusjuures kummaline kokkusattumus: mul oli reisi eel lugemisel Laurence Conzalesi Deep Survival: Who Lives, Who Dies, and Why. Ta kirjeldab seal ülihästi äraeksimise psühholoogilisi põhjuseid. Oleksin ju võinud loetust miskit kõrva taha panna? :-)

------------

EMBASSY ROW, WASHINGTON D.C.
"Considered Washington's premier residential address in the late 19th and early 20th centuries, Massachusetts Avenue became known for its numerous mansions housing the city's social and political elites. The segment between Scott Circle and Sheridan Circle gained the nickname "Millionaires' Row". The Great Depression caused many to sell their homes. The expansive old estates proved well-suited for use as embassies, and also as lodges of social clubs, giving Embassy Row its present name and identity."
Wikipedia
August 07/2018
Fotol üks neist Embassy Row tänavaist, mida oma autot otsides läbi kammisime.  
“Go somewhere you know nothing about and see what happens.”― Karl Ove Knausgård, Min kamp 5


SATTUSIN TÄNA LUGEMA,
et uue trendina minnakse ilukirurgi juurde sooviga sarnaneda nutitelefoni selfie "nunnufiltriga" üle tõmmatud iseendale (allpool on link artiklile). Ma ei tea, mulle tulid kohe need jänese- või kiisukõrvad silme ette, mida see või teine äpp fotodele juurde keevitatab. Kõrvamure korral oleks ilukirurgist vist vähe abi, pigem tuleks pöörduda taksidermisti poole?

Nali naljaks, aga teinekord tahaks tõesti käsi ringutada ja "maailm on hukas" soiguda. Sest ma olen värskelt lennujaamades viibinud, ja see, kuidas 90% reisijaist oma telefonis nokkapidi kinni on, tundub mulle õõvastav. Ausalt. Esiteks näevad nad oma tegevuses kuidagi… kuidas nüüd öeldagi… töllakad välja. Köögakil helendavate ekraanide kohal, näpud kompulsiivselt siblimas. Teiseks – turvalisus. Ollakse kusagil hoopis teises reaalsuses, ümbrust tajumata. Aga vat kui tuleb terrorist?

Teisest küljest, ega näiteks (hea) raamatu lugemine ju parem pole. Samamoodi oled ülepea asjas sees, muust maailmast välja lülitatud. Ma muide sattusin viietunnise rannikult rannikule lennu ajal täiesti haruldases, raamatulugejate reas istuma. Kolm naist, kõigil köited, mitte telefonid näpus. Akna all hallipäine matroon, keskel mina, vahekäigu kõrval minust umbes poole noorem proua. The Book Club, nagu stjuuardess meid tituleeris.

SNAPCHAT DYSMORPHIA: people are desperate to resemble their filtered selfies 
August 07/2018
Image: Internet 
“The surgeons' market is imaginary, since there is nothing wrong with women's faces or bodies that social change won't cure; so the surgeons depend for their income on warping female self-perception and multiplying female self-hatred.”― Naomi Wolf, The Beauty Myth


KALAPROBLEEM.
Pauli algatusel soetasime hiliskevadel aiatiiki kümmekond kuldkala. Esialgu ei tahtnud ma selle projektiga mingit tegemist teha, kuna pole siiani kindel, kas kalad tiigis ületalve vastu peavad, ja elusate asjadega eksperimenteerimine mulle kohe üldse ei istu. Lõpuks lõin siiski käega, andsin järele, kuna Pauli argumendid olid suhteliselt vettpidavad. Meil nimelt on tiigis, selles suuremas ja sügavamas siis, vetikaprobleem. Ja mingid imepisikesed valged ussikesed. Keemiat sisse kallata ei saa, ümbruskonna karvased ja sulelised on kuival perioodil meie koduaia veekogudest sõltuvad. Kuldkaladele on vetikad ja ussikesed aga tõeline gurmeeroog. Ussikesed iseäranis. 

Anyway. Paul tegi naaberlinna PetSmarti’s valiku. Ostsime peotäie „saledaid kuldkalu“, Slim Bodied Goldfish inglise keeles - vabandan, ei hakka tõlkeid taga otsima. Oranzhid ja pronksivärvi, neid kutsutakse Common Goldfish. Lisaks üks valge-oranzhilaiguline Sarasa Goldfish ja edev oranzhi-valge-mustakirju Shubunkin Goldfish. Kõik need "saledad" kasvavat sobivate tingimuste korral kuni 30 cm pikkuseks. Elame, näeme. Meie omad on praegu ca 7-9 cm. Mõni vast ka pisut üle kümne. 

Kuid mitte isendite suurus pole probleemiks, vaid arvukus. Sest hoolimata veebis levivast teabest, et kuldkalu on ilmatuma raske paljundada, sigivad meie omad nagu jänesed. Silma järgi hinnates ujub tiigis tänase seisuga nii umbes 50 järglast, vaat et rohkemgi. Mõned alles sentimeetripikkused, teised väheke kobedamad juba. Ja ega nad paarisentimeetriseks jää. Ja ega see meie aiatiik järvemõõtu kah pole, nii et varsti on vesi kaladest paks. Pean plaani hakata naabreid läbi helistama, neid, kel tiik kinnistul, ja kuldkalu pakkuma. Tasuta. Äri-ideena asi siin Kesk-Oregoni põllumajanduspiirkonnas ei toimi, ma kardan. Maamehel on rahaga muudki teha kui kuldkalu kokku osta.

Lillikesele muide meeldib tiigi ääres istudes kalu vahtida (tiik ise on talle suplemiseks keelatud). Vahel korraldatakse koerale täitsa korralik show, sulpsatused, veest väljakargamised ja puha.

------------

"SLIM BODIED GOLDFISH are so hardy that they are often wonderful choices for the novice goldfish owner. Slim-bodied goldfish are also great for outdoor ponds, since they aren’t as sensitive to cold water as fancy varieties are. What’s more, these goldfish get pretty large and a pond is even recommended. Since slim-bodied goldfish are strong, fast swimmers and competitive eaters, I don’t suggest keeping these common goldfish types with most fancy varieties. Fancy goldfish are slow-moving and can’t compete for food with slim-bodied goldfish around."  
Source
August 06/2018
“The average human attention span was 12 seconds in 2000 and 8 seconds in 2013. A drop of 33%. The scary part is that the attention span of a goldfish was 9 seconds, almost 13% more than us humans. That’s why it’s getting tougher by the day to get people to turn the page. Maybe we writers ought to try writing for goldfish instead.”― Ashwin Sanghi