MONCHONG! HULA PIE!
Me Pauliga muidu ikka üritame turistilõke vältida, kaasa arvatud söögikohad. Aga Keoki’s Paradise nimelise restorani kööki ja olustikku kiidavad siin Kauail kõik taevani: oo, kalaroad! oo, interjöör! Või mis ta nüüd nii väga interjöör, pigem eksterjöör, sest retsoranil ja baaril puuduvad seinad. Naudid oma õhtusööki/jooki lopsaka, värvilise  troopikataimestiku keskel, tiikide kaldal, tõrvikuvalgus veepinnal kumamas, elavas esituses Hawaii folkmuusika kõrvu paitamas. No ma ju räägin, et turistilõks. Aga reedel oli meil järjekordne Howdyversary, üheksa aastat tutvumisest. Otsustasime südamed kõvaks teha, broneerisime Keokis laua (broneeringuta ära looda löögile saadagi), Paul pani triiksärgi selga, mina kõrvarõngad kõrva, ja tuld.

Keoki's menüü ei ole väga pikk. Paulile soovitas üks ta kauailastest töökaaslane, et tuntumate kohalike kalade (ahi, mahimahi) asemel telligu me hoopis monchongi, see viib Keokis keele alla. No ja siis on alati ju see munamure, seoses mu toiduallergiaga. Aga teate, mind pole mitte üheski söögikohas nii hoolitsevalt koheldud kui Keokis. Peale kelneri käis veel kaks inimest enne roogade laudatoomist kinnitamas, et ükski minu taldrikul olev toidumolekul pole isegi mitte kanaliha lähedal olnud, munadest rääkimata. Ok, väike kirjanduslik liialdus, aga jah, kolm kinnitust, üks neist peakokalt isiklikult. Wow.

Ma toidupostitusi just väga tihti ei tee, gurmaanluses teab mis asjatudja pole, aga täna näe olen lausa sunnitud, kuna elamus oli vägev. Tõeline kunstiteos - maitseid pean silmas. Serveering oli muidugi kah tasemel, aga mitte üle võlli, õnneks. Ma pisut umbusaldan igasugu imelikke nikerdisi taldrikul. Ühesõnaga, minu valik oli ginger cilantro steamed monchong with asian black bean sauce, lemongrass bamboo rice, sizzling peanut oil. Väga peen, eks ole. Aga issake, see monchong. Ma pole nii head kalarooga elu sees saanud. (Kui miski üldse konkureerida võiks, siis Terje poolt Alliklepas suitsutatud lestakala.) Ja see rohekas, sidrunheinaga maitsestatud riis musta oa kastmega…. aaaaahhhhh. Lihtsad, puhtad maitsed, aga peale igat suutäit tunned, et mingi väike nüanss jäi identifitseerimata, oot, võtan järgmise ampsu… ja järgmise… ja veel ühe…

No ja dessert. Mida me ei tellinud, kuid personal teadis, et anniversary, niisiis toodi meile maja poolt Hula Pie, legendaarne Hawaii magustoit, mis serveeritakse kogu laudkonnale ühel taldrikul, sööjate arvule vastava hulga lusikatega. Hula Pie näeb välja nagu üleelusuuruses tordilõik, ca kümme sentimeetrit makadaamiapähklijäätist õhukesel, krõbedal, shokolaadiküpsetisest põhjal, sulatatud shokolaadiga üle kallatud, purustatud makadaamiapähklid ja vahukoor kõige tipus. Paul muidugi esialgu arvas naiivselt, et on õnnega koos, saab kogu selle ilu endale, sest mina reeglina isegi ei ürita miskit koogisarnast maitsta – munad ju. Paraku tuli tal pettuda. Asetanud lauale taldriku kriminaalselt isuäratava väljanägemisega shokolaadipruuni-valgekirju kuhjaga ja kahe spetsiaalse Hula Pie lusikaga, võttis kelner valveseisangu, raporteerides, et köök kontrollis mitu korda üle – ei munaraasugi. Võin julgelt süüa. Ja kujutage ette, sõingi. Oh my God. Olin restoranimagustoidu manustamise mõnud enda jaoks juba ammuilma maha matnud, kuid Keoki äratas mu desserdihuvi taas elule. Enamikes söögikohtades käivad asjad niimoodi, et kui ma näiteks jäätise puhul küsin, kas muna sisaldab, on vastus eitav. Et mis mõttes muna, see on ju jäätis. Peale paari suutäit aga selgub, et ennäe, jäätise koostises on munakollane. Kui keegi seda lugedes imestab, uurige teinekord poes jäätisesilte. Vähemalt pooled jäätised on munasisaldusega. Anyway. Jätame selle munajutu, eksju.

Oojaa, ma saan nüüd suurepäraselt aru, miks osad kodanikud Keoki nimel vannuvad. Kusjuures arve polnud sugugi pisarat silma võttev, täitsa normaalne sellist klassi restorani kohta. Kelner sattus minu maitse jaoks küll väheke liig joviaalne olema, kõnetas mind paar korda “sweetie” ja “darling”, korra patsutas isegi Paulile õlale, aga see-eest oli ülimalt asjatundlik. Paul ilmselt ei pannud patsutust kah liialt pahaks, jättis väga kobeda jootraha.
October 22/2018
Images: Internet


KAUAI TURISTIDE VÄLIMÄÄRAJA, OSA 4: INSTABEIBED
Järgneva teksti postitasin märtsikuise Kauail viibimise ajal, sobib turistide välimäärajasse kui valatult:

"Sotsiaalmeedia tarvis pildistamise hullusest ja iseäranis muidugi selfindusest võiks tegelikult omaette pika postituse kirjutada. Me oleme siin sihukesi situatsioone näinud, et. Näide? Olge lahked. Pikajuukseline, brünett, päevitunud kaunitar seisab ookeani rannakividel, taustaks päikeseloojang. Prunditab huuli, lükkab rinnad ette ja tagumiku taha, tõmbab kõhu sisse ning asub klõpsutama. Räägivad, et ühe Instagrami-kõlbliku kaadri jaoks peab vähemalt 50 võtet tegema, erinevates poosides, huuled erinevas prundi-astmes jne. Ühesõnaga, päike juba horisondi taha vajumas, aga näitsikul pole ilmselt ikka veel seda õiget kaadrit käes. Ajanappusest ettevaatlikkuse kaotanud, taganeb ta kivil liigse sammukese võrra, kaotab tasakaalu, ning prink taguots prantsatab karedale ja kõvale laavapinnasele. Õnneks leidub läheduses piisaval hulgal sportlikult palja ülakehaga noori surfareid, kes üksteist jalust maha tormates selfie-kuningannale appi tõttavad. Jääb vaid loota, et neiuke leiab nende neljakümne üheksa kaadri hulgast miskit Instagrammimise-väärilist, muidu ju kõik see vaev, kaasa arvatud marraskil kannikad, maha visatud. Sõna otseses mõttes."

Vot sedamoodi siis. Me Pauliga ei veeda rannas just palju aega, mõned klassikalised instabeibede paarid on siiski seegi kord ära nähtud. Huvitav, nad liiguvad enamjaolt paarikaupa, ning paarilised näevad enamjaolt ühtemoodi välja. Ühesuguse vanuse ja kehaehitusega, ühesuguse juustepikkuse ja – värviga. Ainult bikiinid on erinevad. Fotosession kulgeb reeglina järgmiselt: beibe #1 põlvitab madalasse, lainevahusesse vette, võttes klassikalise Instagrami-poosi: pepu pressitakse tahapoole, rinnad ettepoole, kõht sisse, pea kuklasse, käsivarred üles, juukseid sasima. Kui veab, saab beibe #2 sõbrannast võtte tehtud, enne kui ootamatu ookeanilaine viimasele ristluudesse lajatab, muutes seduktiivse kehakeerutamise abituks siplemiseks.

Kuniks #1 end väheke korrastab, bikiinipüksikutest liiva välja kougib, juukseid kohevamaks üritab puhvida, võtab #2 madalas rannavees poosi sisse. Järgneb eelkirjeldatule identne sündmusteahel identsete tulemustega (liiv bikiinides etc). Et järgmiseks sessiooniks inspiratsiooni koguda, taanduvad neiukesed oma rannalinadele, võtavad telefonid ette, panevad pead kokku ning toimub ilmselt midagi töökoosoleku sarnast. Lessons learned või nii. Et järgmise võtte ajal teaks täpselt, millise nurga alla taguots sättida, kui kõrgele lõug tõsta, kas vaadata ranniku või vee poole, kuidas võimalusel lainet vältida jne jne. Plaan peetud, asutakse uuesti tööle. Samal ajal marsib kaunitaridest mööda lugematul hulgal nägusaid noori mehepoegi, vaat et peaga palmipuid rammimas, kuna silmad on pööratud tütarlaste, mitte teel olevate takistuste suunas. Aga tütarlapsi jätab säärane barbaarne, otsest kontakti nõudev suhtlusvõimalus külmaks. Sest tõeline elu käib helendaval ekraanil.

Kauai turistide välimääraja, osa 1: JOOKSJAD
Kauai turistide välimääraja, osa 2: PAARID
Kauai turistide välimääraja, osa 3: EUROOPLASED
October 17/2018
Pauli foto. Hibiskuseõis.
“If you have to tell people on your social media profiles you're an "influencer" you are probably not.”― Rebecca Aguilar


GEOGRAAFIATUND.
Häbi tunnistada, aga ma arvasin tänase hommikuni, et vanadel kaartidel nimetatakse Hawaii saari Võileivasaarteks seetõttu, et visuaalselt saab neid justkui leivakääre (või pannkooke) üksteise peale laduda. Kuid võta näpust, hoopiski Briti Admiraliteedi ninamehe krahv Sandwichi auks oli nimi pandud, James Cooki poolt. Ühesõnaga, siin on paar Kauai kaarti, ja paar Hawaii saarestiku oma. See arvutisimulatsioon on eriti sürr ja hariv mu meelest. Kena teada, et hetkel olen kuival maal vaid tänu faktile, et istun kustunud vulkaani tipus. Lõviosa sellest hangunud laavamassist on peidus ookeanipinna all.

Kaarte saab suuremaks klikkida. Meie pidamine on Kauai lõunakaldal, Poipus. Korrektne kirjapilt oleks tegelikult Kaua'i ja Po'ipu, rõhumärgiga. Samas jätavad isegi kohalikud selle tihtipeale lisamata, lihtsuse huvides. Kauaile ja tagasi lendame Lihuest. Töökoht on Paulil seal, kus lõpeb asfalt - kohas nimega Barking Sands Beach, Kekaha ja Polihale vahel. Kui asustust läbi turismi-prisma vaadata, on põhjarannik varakate ja eakate turistide meeliskoht, idarannik kuulub hipsteritele, lõunakaldalt leiab mandrirahvast seinast seina, nii siia tööle komandeerituid kui ka puhkajaid.  Läänekallas… oot ma otsin oma "Kauai piiblist" tsitaadi, saare ööelu tutvustavast peatükist. Lk 241: "Island Nightlife, West Shore: Find a bright light bulb and watch the geckos eat the mosquitoes.” Tõlge: läänekallas on inimtühi, ei baare, ei restorane. Õhtused lõbustused on igaühe enda teha. Noh, Paulile ja mulle sobib see väga, Polihale Beach ja puha (vt. eelmine postitus). Ja ma ei saa uhkustamata jätta, et oleme täitsa saare keskel kah käinud, seal kõrgel üleval, läbi dzungli murdes ja rabas sumades. Hmm, sedakorda pole midagi nii ekstreemset ette võtnudki, laiskus pole võimaldanud. Siiski, aega ju veel on... Lõpetuseks suurusjärkudest: Eestimaa pinnale mahuks 30 Kauai saart. 

------------

"The Hawaiian Islands (Hawaiian: Mokupuni o Hawai‘i) are an archipelago of eight major islands, several atolls, numerous smaller islets, and seamounts in the North Pacific Ocean, extending some 1,500 miles (2,400 kilometers) from the island of Hawaiʻi in the south to northernmost Kure Atoll. Formerly the group was known to Europeans and Americans as the "Sandwich Islands", a name chosen by James Cook in honor of the then First Lord of the Admiralty John Montagu, 4th Earl of Sandwich. The contemporary name is derived from the name of the largest island, Hawaii Island."
October 17/2018
Images: Internet
“Everywhere's been where it is ever since it was first put there. It's called geography.”― Terry Pratchett, Wyrd Sisters


POLIHALE BEACH on kogu Hawaii saarestiku pikim liivarand, kakskümmend seitse kilomeetrit  paradiisi. Ja mis kõige tähtsam – turistides ummistamata. Põhjus lihtne. Kauai läänekaldal laiuvale Polihale rannale ei pääse mööda siledat asfaldi, sinna viib mitu miili konarlikku, saarele omase punase mulla ja/või kruusaga kaetud teed. Meie võtsime Polihale jaoks terve päeva, kulgesime aeglaselt, nautimisi, nii Jeepiga kui jalgsi.

Õhust tehtud ülesvõtetelt saab parema pildi, niisiis laenasin paar tükki Internetist. Kolmandal fotol tähistasin Xiga koha, kus lõpeb liiv ning algab ilmakuulus Na Pali rannik. Veebruarikuus käisime Na Palit lähemalt kaemas, aga veeteed mööda, sest fotol olevast ristist edasi ei vii enam ühtki teed ega rada, ei roolikeerajale, ei jalamehele.

Neljandal pildil on horisondil näha Ni'ihau, Keelatud Saar. Ah et miks keelatud? See on pikem lugu, eraldi postitust väärt. Lühidalt: saar on ühe põlisasukatest perekonna eraomanduses, ülejäänud kauailased not welcome, turistidest rääkimata.

Polihale päikeseloojang oli muidugimõista 11-punktine, kümnepallisüsteemis. Istud rannal, rüüpad veinikest, nuhutad Hawaii sigari mõnusalt maguskirbet suitsu, püüdes pähe mahutada, et sinu ja lähima maismaa vahele (Jaapan) jääb kuus tuhat kilomeetrit Vaikse ookeani laineid.

------------

Polihale Beach is by far the longest stretch of beach in the state of Hawaii. Being accessed down a unpaved old cane haul road, the 27 km stretch of white sand beach and sand dunes offer endless beach-combing and shelling fun. This is a spectacular stretch of wilderness, with 30 meter sand dunes, desert cactus and remarkable sunsets over the Forbidden Island of Ni’ihau.
October 17/2018
"You all want to know what my dream is? Very simple. To walk along the beach, holding the hand of my lover."― Michelle Bachelet



LENNURAAMATUD.
Mul on traditsiooniks lennujaamade raamatupoode väisata, sest mis sa hing muud ümberistumistega lendude vahel ikka teed. Üldiselt hangin raamatuid peetud peast, reisides teen siiski erandi, kui miskit apetiitset leian, ning olen nõus täishinda maksma. Raamat on justkui mu reisisuveniir või nii.

Margaret Atwoodi “The Handmaid’s Tale” soetasin augustis idarannikul käigu ajal, Baltimore lennujaamast. Olin rongist maha jäänud ses mõttes, et kui muu rahvas raamatu järgi vändatud sarja vaatas ja sellest rääkis, polnud mina veel algallikatki lugenud. Atwoodi “Kassisilm” oli mul Eestis riiulis, hea. Handmaid's Tale on veelgi parem mu meelest. Vast seetõttu, et sain nautida originaalkeeles. Peale selle hirmutavalt aktuaalne tänases, Trumpi presidentuuriga USAs. Aga see on omaette, pikem teema. Nagu ka eestikeelsete tõlgete kvaliteet muide. Mitte et ma aru ei saaks, et väärtkirjandust ei tõlgita sõna-sõnalt, kuid olen nüüd juba kena koguse omal ajal emakeeles loetud raamatuid originaalkeeles (inglise keeles) üle lugenud. Üksjagu küsitavusi on silma hakanud, isegi kõrget klassi tõlkijate töödes. Ah, jälle kaldusin teemast kõrvale…

Ühesõnaga, lennuraamatud. Seekord soetasin San Fransiscost enne 5,5 tunnist ookeaniületamise lendu Noam Chomsky What Kind of Creatures Are We?  Et lingvistikat ja värki, see mind isutab. Olen Chomskylt enne paari asja lugenud, demokraatiast ja meediast ja propagandast, kenasti läbihammustatavad, aga seesinane viimane ost osutus paraku raskemasse kaalukategooriasse kuuluvaks. Ei ole lennuki-lugemine, vähemalt minu jaoks mitte. Eks talve jooksul üritan uuesti kätte võtta.

Õnneks oli mul kodunt kaasas Joseph Campbelli Myths To Live By, nii igaks juhuks. Tegemist on Campelli poolt 1958-1971 New Yorkis peetud loengusarja transkriptsiooniga. Issver, kuidas ma seda raamatut naudin. Tsiteerin Goodreadsi kommentaariumi: 
“Thought-provoking and controversial, Campbell,s “Myths to Live By” is a comparative study of world religious traditions with a special focus on differences between East and West, religion and war, and the underlying psychological needs fulfilled by religion. He doesn’t pull any punches when it comes to Christianity - a religion whose central text is a “nursery tale of disobedience and its punishment, inculcating an attitude of dependency, fear, and respectful devotion, such as might be thought appropriate for a child in relation to a parent... the Buddhist teaching, in contrast, is for self-responsible adults.” Certainly provocative! While Campbell’s writing style feels condescending at times, the book is a highly accessible intro to comparative world religions and he actually has some pretty interesting things to say about the fundamental similarities between religions.”
October 16/2018
Image: Internet

"Computers are like Old Testament gods; lots of rules and no mercy." ― Joseph Campbell


MA VIHKAN UUT GMAILI.
Vihhkan. Vihhhhkan. Näiteks tänane. Otsustasime oma Kauai elamises natukene mööblit ringi tõsta, kuid ei osanud eile õhtul sobivat paigutust välja mõelda. Täna hommikul, saatnud Pauli tööle, käärisin käised üles ja tegin asja ära, kuna ootamatult iskes inspiratsioon, et mis ja kuhu. Enese üle uhke, klõpsisin tulemusest paar fotot ja meilisin Paulile (jah, mul ei ole ikka veel nutitelefoni, ei tunne puudust kah). Kommentaariks kirjutasin “Piece of cake!” (Loe: tehtud nagu niuhti.) Paul vastas: “See! I told you, you could figure it out in style!” Hakkan mina siis omakorda Paulile replyd saatma, ja mida ma näen. Gmaili smart reply on kolm vastusevarianti täitsa oma peaga välja mõelnud ning pakub neid mulle. Vihast läks silme eest mustaks, nii et kahjuks täpselt sõna-sõnalt ei mäleta, mis need variandid olid, aga midagi sinnakanti  nagu “I know”, “Thank you“ ja „Nicely said“. Midagi neutraalset, sobiks iga kolmanda emaili vastuseks. 

Küsite, et kuidas Google teab, mida ma vastata võiskin? Aga eks ikka niimoodi, et ta jälgib mu meilimis-stiili, pannes kõrva taha, mida ma ühe või teise asja kohta öelnud olen. Seda kõike muidugi mu enese huvides, eks ole, et mu elu lihtsamaks teha, mulle sobivat muusikat ja riiet ja filmi jne jne jne pakkuda. Ei, ma saan aru küll, et selleteemaline vahutamine on igas mõttes tühja, ja et see, mida mina privaatsuse all silmas pean, on eilne, kui mitte üleeilne päev. Aga see ei muuda fakti, et ma vastikusest võdisen, kui masin mu järele nuhib ja soovitab, mida oma mehele öelda võiksin. Äkki Google järgmine kord tahaks hoopis tulla ja mul diivanit ja tugitoole lohistada aidata, ah? Sõnu oskab teha küll, aga kui asjaks läheb, pole teist kusagil. Anyway. Ma ei pruugi olla kõige teravam pliiats karbis, aga niipalju ikka tönkan, et ise e-kirjadele vastata oskan. Google võiks jääda oma liistude juurde. Tema asi on mailid saajateni toimetada, mitte mulle sõnu suhu panna. 
October 15/2018
Image: Internet
“Google's colourful, playful logo is imprinted on human retinas just under six billion times each day, 2.1 trillion times a year - an opportunity for respondent conditioning enjoyed by no other company in history.”― Julian Assange


WHAT THE HECK IS PARANORMAL ROMANCE??
See polnud mul esimene kord Talk Story Bookstores raamatujahil käia, nagu pole ka esimene kord sellest poest kirjutada. Läinud laupäeval soetasin kaks raamatut, Huxley ja Londoni. Esimese “Head uut ilma” olen mitu korda ja mitmesuguses vanuses lugenud. Mida vanemaks saan, seda rohkem meeldib. Aga mitte Huxleyst ei tahtnud ma rääkida, vaid Talk Story Bookstore riiulil ilutsenud liiginimetusest PARANORMAL ROMANCE. (Vaatasin igaks juhuks Googlest järele, kuidas neid silte riiuliotstel kutsutakse, raamatukogudes ja – poodides. Ongi „sildid liiginimetustega“. Veider.) Meil Pauliga tekkisid otsekohe igasugu ideed, mismoodi paranormaalne romantika välja võiks näha. Enamikku neist ideedest ei passi kahjuks avalikkusega jagada.
No ja siis see ‘Historical Fiction, other side’. Et siis mis mõttes other side? Teispool riiulit? Või teispoolsuses? Me igaks juhuks ei hakanud täpsustama. Talk Story Bookstore pole sul mingi klanitud turistilõks, asub teine mahajäetud, poollagunenud kinoteatri kõrval, mine tea, mis asju seal sügisesel hingedeajal aetakse...
Kassi nimi on Celeste, ta on 15 aastat vana, 14 aastat raamatupoes elanud. Väga sotsiaalne loom. Küllap ka paljulugenud.
Talk Story Bookstore on Kauai is a bibliophile's dream
October 16/2018
“What I say is, a town isn’t a town without a bookstore. It may call itself a town, but unless it’s got a bookstore, it knows it’s not foolin’ a soul.”― Neil Gaiman, American Gods