KEVAD!!!
Oja kanjonipõhjas on juba väikese jõe mõõtmed võtnud, lumesulavett tuleb üha juurde. Paar päeva veel, ning annab suure jõe mõõdu välja, kindel see. Üleeile sumasime kevade alguse puhul alla kanjonisse, pole sinna teab mis ajast pääsenud. Paul lubas, et tulevaks aastaks hangib meile lumeräätsad. Mina jälle loodan, et tuleval aastal lund ei tulegi, või kui, siis näpuotsaga, jõuluõhtuks. Ja esimese püha hommikuks olgu sulanud.

Lilli on mõistlik, vette ei kipu. Ega me ei lubaks kah, raudkülm ju. Lillikesel oli siin väike kõrvahäda, paar päeva ravisime, nüüd korras. Ilmselt mingi prahiollus ühte kõrva sattunud, hakkas ärritama. Arstile õnneks ei pidanud minema, saime oma jõududega hakkama, vastava vedelikuga loputatud ja rahustavat ravumit sisse tilgutatud. Ei saa väita, et Lilli neid protseduure just väga nautinud oleks, aga ega ta kõige hullem patsient kah polnud. Nipp on muidugi selles, et loomale ei tohi valikuvõimalust jätta. Arvamist, et see on tema otsustada, kas kallame olluseid kõrva või mitte. Aga jah, nagu pildiltki näha, mõlemad kõrvad nüüd jälle kenasti kikkis.

Seda ka veel, pööripäev ja täiskuu sattusid sel aastal kenasti kokku. Ja päeva pööramise hetkel oli all kanjonis nii soe, et.

------------

"Full supermoon at March 2019 equinox! This is the closest coincidence of a full moon with the March equinox since March 2000 – 19 years ago. The full moon and March equinox won’t happen less than one day apart again for another 11 years, until March 2030." Read more 
March 22/2019


TÄNA SAIN EESTI SISEMINISTEERIUMILT E-MAILI.
Pealkirjaga "Kriisiolukorra juhised Eesti inimestele" (link). 
Nüüd on kaks võimalust:
a) Siseministeerium sattus mu sahvri-postitust lugema ja sai inspiratsiooni, või
b) Siseministeerium valmistab elanikke ette Kolmikliidu võimuletulekuks.
March 21/2019 
Image: American Red Cross
“Why should we look to the past in order to prepare for the future? Because there is nowhere else to look.”― James Burke, Connections


MILLAL TASUB KARTMA HAKATA?
Siis, kui sulle kinnitatakse, et kartuseks pole põhjust.
Delfi koalitsioonikõneluste otseblogi: “Ratas nentis, et hirm on ühiskonnas suur koalitsiooni ees, kus EKRE. Ratas: kas ma suudan ja kas me saame öelda selge sõnumi, et hirmul ei ole põhjust? Ei ole põhjust. Me ei pööra Eesti riiki 180 kraadi teise suunda, seda ei juhtu. See rada, mida Eesti käinud, Eesti käib edasi.”

Täielik déjà vu. Novembris 2016, kui Trump oli USA presidendiks valitud, kirjutasin kartmise teemal prohvetliku postituse. Fast forward 3 years, ja pimegi näeb, et Trumpi “ärge kartke” kinnitusest hoolimata oli hirmuks põhjust enam kui küll. Tänane USA on toonasega võrreldes mitte üks ega kaks, vaid hulga rohkem samme tagasi astunud. Loodushoid. Teadus. Tervishoid. Rahvusvahelised suhted. Just name it. Jaa, majandus on suht heal järjel, kuid selles on oma osa ka eelmise administratsiooni majanduspoliitikal. Nii et mina Ratase “ärge kartke” sõnadele erilist kaalu ei omistaks. Nagu kuulda, on EKRE poisid juba ka günekoloogide/abortide kallal. No üks-ühele Trumpi repertuaar, kuni sõnastuseni välja.

p.s. Foto on taas illustreeriv, vähimagi poliitilise alatoonita. Pildistatud Idahos, väikeses viinatehases.
March 22/2019
"When someone shows you who they are, believe them the first time." ― Maya Angelou


TOLERANTSI PARADOKS.
Ennäe imet, ei läinud päevagi, ja olen hopsti tagasi poliitika juures. Aga seekord tulin rõõmusõnumit teatama. Nimelt leidsin vastuse mind juba mõnda aega vaevanud küsimusele, kas saab tolerantseks pidada inimest, kes mittetolerantsust ei tolereeri. Kas tolerantse ühiskonna pooldaja (näiteks mina) peaks ka EKRE, Trumpi, ja nende tulihingeliste jüngrite suhtes tolerantne olema?
Vastuse leidsin ühe EKRE-teemalise blogipostituse sabast, kus terane kommenteerija osutas möödunud sajandi filosoofi Karl Popperi poolt defineeritud tolerantsi paradoksile, mis sedastab, et ühiskonna tervise huvides ei tohiks mittetolereerijaid tolereerida. Teisisõnu: on täiesti OK ekrelaste, trumpsterite ja teiste nendesarnaste sallimatusele õhutajate suhtes sallimatust üles näidata.
p.s. Foto on illustreeriv, vähimagi poliitilise alatoonita. Pildistatud Kauail.

------------

Philosopher Karl Popper defined the paradox of tolerance in 1945 in 'The Open Society and Its Enemies': "The paradox of tolerance states that if a society is tolerant without limit, its ability to be tolerant is eventually seized or destroyed by the intolerant.”
“Unlimited tolerance must lead to the disappearance of tolerance. If we extend unlimited tolerance even to those who are intolerant, if we are not prepared to defend a tolerant society against the onslaught of the intolerant, then the tolerant will be destroyed, and tolerance with them.” Read more:

March 20/2019 
“Don't get so tolerant that you tolerate intolerance.”― Bill Maher 


FLOWER POWER.
Mäletate, lubasin, et jätan mõneks ajaks poliitika rahule, kirjutan selle asemel lilledest ja liblikatest? Aga olge lahked. Siin on teile lilleilu nii palju kui kulub. Hambad ristis Trumpi ja EKRE teemasid vältides sattusin täna ajalehti lapates uudisele, et Lõuna-California väikelinna ümbritsevaid mägesid on mooniuputus tabanud, ning tänu moonidele on tekkinud turistideuputus. Ja et linn on oma väravad külastajatele sulgenud. Esiti pani kulmu kergitama, et miks ometi metsikult kasvavaid lillekesi keelatakse imetleda, aga siis hakkasin mõtlema, et kui näiteks meie koduümbrusse turistide hordid saabuksid, tõmbaksime meiegi joone maha, et siitmaalt edasi mitte üks samm. Paar uitavat huvilist on üks asi, maanteid ummistavad, mäekülgede õhukest mullakihti lahti trampivad inimkarjad aga hoopis teine.

Mooni-uudise peale meenus mulle mu teine külaskäik Pauli juurde, 2010.aasta aprillis. Väisasime tookord ka Arizonat. Oot, lähen otsin albumist pildid… leidsingi. Nagu näete, olen kümnetel ruutmiilidel laiuvaid moonivaipu oma silmaga kaeda saanud. Ja nagu näete, kuulus toona mu reisirõivastusse ka peenemat sorti riidetükke. Kusjuures kuulub tänasel päevalgi. Ei ole nii, et meelitasin mehe seeliku ja kübara abiga abieluranda, aga nüüd kannan kulunud retuuse, pidulikumatel puhkudel dressipükse. Mkmm, kullakesed, nii need asjad meie majas ei käi. 

Foto, kus Paul seljakotiga, on võetud New Mexicos aastal 2012, koduste Orelimägede külje all. Lilledel on muide kõrbekliimas hoopis teine tähendus kui näiteks Eestis. Kui aastaringi värvituna püsiv, kuiv, liivasegune maapind paariks nädalaks õide lööb, ja sedagi mitte igal aastal, tundub see täieliku imena. Nii et ega neid California väikelinna ründavaid turiste väga hukka mõista kah ei saa.

------------

POPPY APOCALYPSE! "California town forced to shut down a super bloom hillside viewing after being overrun by 'Disneyland size crowds' of flower-crazed tourists trying to pose for photos. The color of the poppies is so vivid it can be seen from mountain tops hundreds of feet above. A super bloom occurs when warm temperatures follow stretches of winter rain and the explosion of flowers exceeds average spring-time blooms. The super bloom was originally met with excitement in the community of 66,000, which is about a 90-minutes drive from both Los Angeles and San Diego. But problems quickly arose this weekend, including traffic and people leaving trails and trampling the flowers. The hashtags #poppyshutdown and #poppyapocalypse began spreading on Twitter. The city initially tweeted that roads were jammed, traffic on Interstate 15 had stopped moving and law enforcement assistance was requested from neighboring jurisdictions to deal with the crush. But the city then shut down access saying the weekend had become unbearable and they were not able to sustain 'Disneyland size crowds'." Read more:
March 19/2019
"I hold no preference among flowers, so long as they are wild, free, spontaneous." ― Edward Abbey


LAUPÄEV.
Hmm, see tuleb mul juba ei tea mitmes viha- ja vingupostitus järjest. Ilmselt on talv tõesti liiga pikaks veninud. Uudistest kallab iga päev muudkui musta juurde, pead üleni padja alla peita ka nagu ei taha. Uus-Meremaa... ma tegelikult mõtlesin selle kohta eraldi kirjutada. Aga praegu ei jaksa. Ei oska. Ei leia sõnu, mis juhtunuga proportsionaalselt kaastundlikud oleksid. Mu esimene mõte peale massitulistamisest lugemist oli tegelikult Uus-Meremaal elav eestlannast blogija, kes USAs lokkava relvavägivalla teemat väga, väga südamesse on võtnud. Mida ta võib tunda, kui sarnane õudus vaat et koduõues aset leiab? Ja teine mõte, et mul on häbi ja hirm. Häbi, sest elan riigis, mille presidendi too paremäärmuslik terrorist oma manifestis ära märkis. Kui eeskuju. Hirm, sest mu sünnimaal on valitsusse pääsemas paremäärmuslik partei. Aga mis see blogis oigamine aitab, eks ole. Virtuaalselt oleme kõik osavad maailma parandama.

 ------------

Ahjaa, ühe asja tahan veel südamelt ära rääkida, pärast seda pööran positiivsemaks, ausõna. Ühesõnaga, lähen mina suuremat sorti kaubanduskeskusest oma tavapärast juuksevärvi ostma. Ei ole püsivärv, vaid kerg. Peab ca kaks kuud mul peas vastu, kasutan paar aastat juba, alates ajast, mil uuesti juukseid värvima otsustasin hakata. Kvaliteetne kraam, ka mu juuksur kiidab heaks. Poeriiuli ees seistes avastan, et toode on uue pakendi saanud. No väga kena. Panen prilli ette, uurin peenikest kirja kah, et koostis ikka sama oleks. Väidavad, et on. Ja mitte ainult sama, vaid veelgi parem kui vana. Meest sõnast, ostan ära. Eile siis hakkan värvima, avan karbi... hmmm. Pakendis sisalduvate pudelikeste sisu on kahtlaselt võõra väljanägemisega. Lõhn ka teine. Segan olluse kokku – konsistents ei ole üldse see, millega harjunud olen. Säilitan optimismi. Asjatult. Tulemus on tuhm, ka värvi juurde kuuluv palsam ei tööta harjunud moel.

Õnneks pole ma säärast tüüpi naisterahvas, keda sellise pisiasja nagu untsuläinud juustevärvimisega rivist välja õnnestuks lüüa. Sajatasin natuke aega vannitoas, siis läksin Pauli juurde elutuppa, sajatasin natuke seal ka, ja oligi korras. Ühe praktilise sammu astusin samuti, sajatamisele lisaks. Nimelt rüüstasin täna me väikelinna poodi, mis „minu“ juuksevärvi müüb, toda vana head varianti. Tegin riiulil puhta töö. Aastajagu või rohkemgi peaks mureta olema, eks siis paistab. Heameelega tõmbaks selle värviteema puhul paralleeli infotehnoloogiaga. Vahetpidamata käib mingi appdeitimine, kuigi vana asi töötab suurepäraselt, oled kasutamisega harjunud ja puha. Skype näiteks. Surus mulle oma uue versiooni vägisi peale, no ei ole kuskilt otsast parem. Minu arust hoopis kehvem. Aga kesse minu käest küsib.

Otsisin tükk aega sobivat fotot. Keeruline. Poleks tarvis olnud muret maailma ja soengu pärast ühte postitusse kokku pressida. Las olla siis see Great Horned Owl me kanjoniserval, pildistatud ülemöödunud suvel. 
March 16/2019
“Stop your whining. If you are frightened, be silent. Whining is for prey. It attracts predators. And you are not prey.”― Robin Hobb, Fool's Assassin


KUNA JUBA POLIITIKA LAINELE SATTUSIN….
Ajakirjanik: Teile meeldib Trumpi viis omaenda fakte luua, mis ei põhine mitte millelgi.
Martin Helme: Mulle meeldib Trump, ütleme lihtsalt välja.


Poleks elu sees arvanud, et Trumpi Ameerika võiks mulle poliitiliselt lootusrikkam tunduda kui Eesti Vabariik. Aga täna, peale Martin Helme Deutsche Welle'le antud intervjuu lugemist igatahes tundus. Põhjus: siin minu pool ookeani langeb hirmule, võõravihale, rassismile apelleeriva presidendi populaarsus hea hooga, ka ta poolehoidjate hulgas. Pole ime. Kardetakse omaenda maine pärast. Liiatigi, et kena käputäis Trumpi valimiskampaania juhtfiguure, administratsiooni liikmeid ja äripartnereid kas istub juba trellide taga, on süüdi mõistetud ning ootab vangistust või on (kriminaal)uurimise all. Loota võib, et vanal endal kah enam väga pikka pidu pole. Kui demokraadid novembrikuus Kongressi alamkojas häälteenamuse saavutasid, käivitasid nad protsessi, mida vabariiklased juba kaks aastat tagasi oleksid pidanud alustama. Nimelt põhiseadusega ette nähtud Kongressipoolse järelvalve Valge Maja üle. Aga et Trump oli vabariiklaste presidendikandidaat, siis pigistasid nood silmad kinni, lakkudes kaks aastat Trumpi... talda. Tänaseks on tuul paraku pööranud, republikaanide kinnimätsimistaktika enam ei tööta. Presidendivõimu kuritarvitamise kohta on kongressi alamkoda algatatud üle 60 erineva uurimise, alates äriasjadest, mida nr.45 sujuvalt presidentuuriga miksib, kuni Valges Majas varjamatult lokkava onupojapoliitikani. Ja need 60 pole ainukesed. Kõigel ei jõua silma peal hoidagi, aga muuhulgas uurib ka näiteks New Yorki osariigi valitsus Trumpi hämaraid rahaasju. Pluss muidugi eriprokurör Mülleri juurdlus Venemaa osast USA 2016. aasta presidendivalimiste lõpptulemuses. Donaldile endalegi on ilmselt juba selge, et USA presidendiks kandideerimine oli ta elu kõige kehvem äriidee.

Aga see selleks. Tegelikult tulin ütlema, et meil siin hakkab see õudus ehk lõpu suunas liikuma, tunneli otsas justkui paistab juba pisike valgustäpp. Aga teil seal Eestis, teil sõit alles algab, kui EKRE poisid valitsusse peaksid pääsema. Noorema Helme intervjuud lugedes pole vaja politoloog olla, et aru saada, kelle playbookist ta ideoloogia pärit on. Intervjuu lõpupoole on mitu Trumpi-teemalist lõiku, muuhulgas too kurikuulus „alternatiivsed faktid“. Ootan huviga, kuhu EKRE Trumpi eeskujul oma müüri plaanib rajada. Pakun, et kusagile Eesti ja Aafrika vahele?

Igatahes tunnen teile kaasa. Kui psühholoogilist tuge peaksite vajama, pöörduge julgesti, aitan hea meelega. Mul on kõva kaks aastat Trumplandi kogemust. 
March 15/2019
Image: Internet