Mul on juba mõnda aega Seattle kalaturu postitus pooleli, aga viimased kümmekond õhtut olen paras zombi olnud, vaevu jaksan mõnele lemmikblogile ja põletavamale uudisele pilgu peale visata (täna näiteks mõisteti Trumpi endine ihuadvokaat kolmeks aastaks vangi, loodetavasti on vanal endal kah varsti kinnimajja asja). Nii et jah, kalad peavad ootama. Ei, muidu on kõik kõige paremas korras, zombi pole ma mitte seetõttu, et miskit viga oleks, lihtsalt võtsin kodus suuremat sorti suurpuhastuse ette, see sööb kogu energia.

Paulil on kahenädalane Kauai komandeering kohe lõppemas, ja mind tabas ta äraolekul koristamise/sorteerimise/äraviskamise/taaskasutusse viimise tuhin. Kõige efektiivsem olengi sarnastes tegevustes nimelt siis, kui home alone. Saab katkematult rabada, ei pea pead kammima, riietusele tähelepanu pöörama vms, mida, kui armas mees kodus, ikka ju teha tuleb. Üksinda olles käärin paremaid päevi näinud majapidamistööde-särgil hommikuti käised üles ja enne õhtut neid alla ei rulli. Oi kui palju saab tehtud!

Just lõpetasin köögikappidega. Ma ei saa ühest asjast aru. Me ei ole suured tarbijad. Kes pagan on need asjad me koju toonud, mida nüüd mustadesse kilekottidesse ajasin, et neist moel või teisel lahti saada? Müstika. Praeguseks olen otsaga oma workshopis, kastide viisi tekstiili- ja paberimaterjali tarvis läbi sorteerida, et mida võtta, mida jätta.

Täna pesin aknaid ka. Maja on paras akvaarium, palju klaasi. Sellest hoolimata läheb aknapesu üsna ludinal, mul on head tööriistad. Lilli aitas kah jõudumööda, sebis jalus, pall hambus. Jaa, kas pole kena, et detsembris aknaid pesta saab? Aga töö käigus tabasin end mõttelt, et me järgmine elukoht võiks taas kusagil soojemas kliimas olla. Sest Kesk-Oregoni talved oskavad üllatada, kord rinnakõrguse lumega, kord maanteede musta jääga. Viimane sulab küll päevase päikese käes olematuks, aga mu tänahommikuse poodiminekuplaani lükkas black ice siiski edasi, pärastlõunasse.

Ega Paulil seal Kauail parem pole. Eile olla jube külm olnud, kõigest 21 °C. Vaene mees. Mu teada ei pakkinud ta villaseid sokkegi kaasa. Küll on ikka hea, et ma seekord koju otsustasin jääda.
Foto: aiatiigid hommikul jääs, kanjon udus peidus. 
December 12/2018


A MAN AND HIS DOG.
See on nii tore pilt mu meelest. Paul ja Lilli meie kadakametsas.
December 08/2018
Foto: Paul   
“If you don't own a dog, at least one, there is not necessarily anything wrong with you, but there may be something wrong with your life.”― Roger Caras


THE NORMALS STRIKE AGAIN
ehk koeratreening Harmonite moodi.
Koristasin eile köögikappe ja arvuti fotoalbumit. Leidsin fotod käesoleva aasta juunikuust. Arvate, et see, mida Lillikene pilguga puurib, on Oregoni osariigi rahvuslik peakate? Mkmm. Need on hoopiski viis Lilli mänguasja (alumisel fotol Xidega märgistatud), mis ülestikku mu pea peale laotud. Lillil on keelatud neid ise krabada, peab ootama, kuni ükshaaval talle hammaste vahele viskan.
Foto # 1 ja 2 - Paul
Foto # 3 tegin Lilli kutsikapõlves, mänguasjapostituse tarvis. 
December 05/2018
“Normal is the cruellest of all insults” ― Mike Snelle



SPACE NEEDLE, SEATTLE.
Me Pauliga tahtsime tegelikult sinna kõrgele lõunat sööma minna, aga selgus, et restoran on renoveerimisel. Taasavatakse paari kuu pärast. Kuna aga juba kohapeal olime, oleks tobe olnud üles minemata jätta, kuigi me turistlemisest muidu suuremat ei hooli. Pilet tundus paras kirves, 75 dollarit kahepeale, aga ei kahetse. (Tehnilistest üksikasjadest loe postituse inglisekeelsest osast.)

Space Needle vaateplatvorm asetseb veidi madalamal kui Tallinna Teletorni oma (Tallinnas 170 meetrit, Seattles 160). Ma enda arvates kardan kõrgust, aga aeglaselt keerlev klaaspõrand, läbi mille paistis maapind seal kusagil kaugel all, ei tekitanud mus üllataval kombel mitte mingeid hirmujudinaid ega jalakrampe. Vastupidi, väga äge oli. Põrand on muide esimene ning ainus sellelaadne maailmas, teeb ümber torni täisringi 45 minutiga. Vaated, mis avanevad, on muidugi fantastilised. Kaskaadide mäeahelik, selle kõrgeim tipp, Mount Rainier (4392 m), Elliott Bay sinakashõbedased veed, sillad, laevad, sadamad, linnasüdame kõrghooned, ja üllatus-üllatus – lugematud katus-aiad. Seattle pealagi oli puha roheline. Ja kõrgustes asuva veinibaari Pinot Grigio oli tasemel.

Lühike ülevaade värskest renoveerimisprojektist:
Olson Kundig Sharpens Seattle’s Space Needle
Vaata seest ja väljast:
Youtube video 2 min 38 sek

............

"THE SPACE NEEDLE  is an observation tower in Seattle, Washington, a landmark of the Pacific Northwest and an icon of Seattle. It was built in the Seattle Center for the 1962 World's Fair, which drew over 2.3 million visitors. Being 184 m high and 42 m wide, it is built to withstand winds of up to 320 km/h and earthquakes of up to 9.0 magnitude. 
The Space Needle has an observation deck at 160 m and the rotating SkyCity restaurant at 150 m. The downtown Seattle skyline, as well as the Olympic and Cascade Mountains, Mount Rainier, Mount Baker, Elliott Bay and surrounding islands can be viewed from the top of the Needle. Visitors can reach the top of the Space Needle by elevators that travel at 16 km/h. The trip takes 41 seconds.
In September 2017, the restaurant was temporarily closed as part of a US $100 million renovation. The renovation included the installation of a new rotation motor and see-through glass floors in the restaurant, as well as the replacement of the observation deck's wire enclosure with glass panels. In August 2018, it unveiled its latest addition: the world's first and only revolving glass floor, known as "The Loupe." Standing 50 stories above street level, the observation deck's new see-through floor offers 360-degree views of the large city. The floor is powered by 12 motors and is constructed of 10 layers of tightly bonded glass to ensure safety." Source: Wikipedia

December 04/2018
Images:
#1, 2, 3 - Internet
#4, 6, 7 - Paul
“Rincewind tried to scream through gritted teeth. His ankles were already beginning to sweat. 'I'm not going to ride on a magic carpet!' he hissed. 'I'm afraid of grounds!' 'You mean heights,' said Conina. 'And stop being silly.' 'I know what I mean! It's the grounds that kill you!”― Terry Pratchett, Sourcery



SEATTLE.
Veel paar fotot siit ja sealt. Kaks alumist Pauli võetud, ülemised neli minu. Too sürreaalse arhitektuuriga ehitis on MoPOP, popkultuuri muuseum, täielik arhitektuuripärl. Aga kuna me sinna sedakorda sisse ei jõudnud, siis pikemalt praegu juttu ei tee. Hammas on Seattle peale igatahes väga verel. Ma tahan Chihuly aeda minna, ja Jaapani aeda, ja Paul tahab lennundusmuuseumisse, ja mereandide restoranidesse, nii edasi. Plaan on, et kui peale tulevasuvist Eesti-reisi energiat ja ressursse üle peaks olema, teeme Seattles nädalase suurlinnapuhkuse. Ahjaa, ja pildil #2 on venelasest turupagar. Pirukasaba oli kilomeetripikkune, mistap meist jäid kahjuks proovimata.
December 03/2018


SOOMLASED REHITSEVAD PÕLISMETSI, OOKEANID ON VÄGA VÄIKESED, NING TEISI TEADUSLIKULT TÕENDTATUD FAKTE.
Ma tegelikult tulin siia järjekordset Seattle-lugu blogima, paraku sattusin enne uudiseid lugema ja komistasin kirjatükile, mida oleks patt teiega jagamata jätta. Artikkel tutvustab USA neljakümne viienda presidendi kliimamuutuse-alaseid teadmisi ning seisukohti. Ahjaa, seda ka veel, et need ameeriklased, kelle keel ei paindu sõna president ja nime Trump kõrvuti kasutama, kutsuvadki teda „number nelikümmend viis“. Ühesõnaga, lugege:
Huffpost: Scientists Respond To Trump’s Latest Unhinged Climate Remarks: ‘It’s Almost Satire’.
 /.../ Another day, another presidential remark on climate science so divorced from reality it’s numbing. “One of the problems that a lot of people like myself ― we have very high levels of intelligence, but we’re not necessarily such believers. You look at our air and our water, and it’s right now at a record clean,” Trump said, appearing to conflate particulate matter with climate-warming pollution./…/
November 28/2018
Image: Internet

"Stupidity is the same as evil if you judge by the results." — Margaret Atwood


EI HAKKA ILUSTAMA,
teen lühidalt. Teate, mida mulle see foto meenutab? Need inimesed ümber Indrek Tarandi? Interrindelasi Toompea lossihoovis, 1990. aastal.
Minu jaoks ei oma vähimatki tähtsust, kas Tarand oli purjus või kaine, kas ta provotseeris vastasseisu või mitte. Ei oma ka vähimatki tähtsust, milline Eesti partei piketi korraldas, mille poolt või mille vastu. Ainuke, mis tähtsust omab, on fakt, et see vihkamisest moonutatud ja/või kahjurõõmsalt irvitavate nägudega rahvahulk, need teisitimõtleja poole näpuga näitajad, roppuste röökijad, kätega külge minejad, jalaga tagumikku lööjad - et need on eestlased. Minu rahvuskaaslased. See fakt on mu jaoks nii õudne, nii käsitamatu, et mul läks sõna otseses mõttes süda pahaks, kui Postimehe videot vaatasin.
Ei. Ja veelkord ei. Täna ei ole mul uhke ja hää eestlane olla.
Postimees: EKRE piketil rünnati Indrek Tarandit

TÄIENDATUD PAAR TUNDI HILJEM:
Nähtud video on mul päev otsa peas kedranud. Peale postituse kirjutamist kerkis pinnale veel üks visuaalne analoogia: uudistenupud islamimaadest. Kisendav, vägivallajanune inimring, ringi keskel abielurikkujast naine. Või homoseksuaal. Või kristlane. Tõsi, paar väikest optilist erinevust islamiuudistest tänastes Toompea sündmustes siiski leiab - kõrbetolmu asemel lumelöga, burkade asemel parkad.
Foto: Postimees
November 26/2018
“Hate hurts the hater more'n the hated.”― Madeline L'Engle