Pagan küll!

 


Mind on mõte vandekohtunikuks olemise võimalusest saatnud enam-vähem kogu USA-elu jooksul. Sestajast muidugi iseäranis, mil Ühendriikide kodanikuks sain, kuna tolle tiitlita pole vandemeeste pingile asja. Otse loomulikult põhinevad mu sellealased ambitsioonid Hollywood'i filmikaadritel: hilisõhtu kohtumajas, kaksteist vannutatud meest ametiruumi lukustatud, õhk sigaretisuitsust paks, kõigil magamatusest silmad punased, aju pehme, emotsioonid laes, aga enne välja ei pääse, kui otsus tehtud... 

Ühesõnaga, paar päeva tagasi sain kauaoodatud kutse ilmuda ringkonnakohtusse, kuna olen vandemehenaise kandidaadiks valitud. (Panin postituse lõppu mõned viited, kui kedagi peaks täpsemalt huvitama, kuidas need kohtuasjad meil siin käivad. Seda, kas vandekohtute süsteem on mõistlik või ei, ajale jalgu jäänud või mitte, ma praegu lahkama ei hakka. Liiatigi, et mul antud asjas ühene seisukoht puudub.) Kutse, jah, käes, kuid ajastus poleks saanud halvem olla! Mind kohustati kodanikukohust täitma täpselt neil kahel kuul, mil Paulil töölähetuste vaheline paus, mis võimaldab meil uue kodu otsimisega tegeleda. 
 
Paraku pole Juror Summons paberitükk, mille, kui postkastist leiad, võid niisama tagantkätt prügikasti saata. Et ah, mul praegu pole aega/tahtmist/viitsimist. Jury Duty’st vabastamiseks peab olema väga mõjuv alus, kõrvalehiilijaile rakendatake kriminaalkaristuseni küündivaid meetmeid. Ega midagi, pöördusin aupaklikult vandemeeste koordinaatori poole, ja õnneks mu äraütlemise põhjus (eelseisev kolimine osariigist teise) pädes. Kole kahju on küll, aga noh, ehk tulevikus õnnestub seesinane kogemus ikkagi saada.
 
Muide, kahekuune „valveloleku“ kohustus kohtuistungeil osalemist veel ei taga. Vandemeeste valimine on protsess, kandidaate praagivad erinevatel põhjustel välja nii kohtunik, kaitsja kui süüdistaja. Sa annad kõigepealt vande, et vastad nende pool esitet kontrollküsimustele tõeselt, ja kui siis selgub, et oled näiteks lähisuhtevägivalla all kannatanud, kuid sellegipoolest end naisepeksja üle kohut mõistvate vandemeeste hulka nihverdanud, on kuri karjas. Ma tegelikult ei kujuta hästi ette, mismoodi üldse on võimalik täiesti eelarvmustevaba vandemeeste kogu koostada – enamikel täiskasvanuist on ju mitmesuguseid elukogemusi? Ja noh, siit tulenebki see küsimus, eks, et kas ja kuivõrd vandekohtud end õigusemõistmisel õigustavad.  

------------

Jury Duty, United Sates: When a person is called for jury duty in the United States, that service is mandatory, and the person summoned for jury duty must attend. Failing to report for jury duty can result in a wide range of penalties, from simply being placed back into the selection pool to immediate criminal prosecution and having a bench warrant issued for contempt of court. Employers are not allowed to fire an employee for being called to jury duty, but they are typically not required to pay salaries during this time. Jury duty reimbursement is as little as $5 per day, although a juror can plead to be excused for financial hardship. An individual who reports to jury duty may be asked to serve as a juror in a trial or as an alternate juror, or they may be dismissed. 
Potential jurors are summoned for duty, and then interviewed for their suitability to serve on the jury for a particular trial. The prosecutor and defense can dismiss potential jurors for various reasons, which can vary from one state to another, and they can have a specific number of arbitrary dismissals, or unconditional peremptory challenge, which does not require specific reasons. The judge can also dismiss potential jurors.

From Jury Pool to Jury Box: Being summoned for jury service does not mean that a person will end up serving on a jury. When a jury is needed for a trial, a group of qualified jurors who reported to court in response to the jury summons is taken to the courtroom where the trial will take place. The judge and attorneys ask the potential jurors questions, general or related to the specific case before them, to determine their suitability to serve on the jury. This process is called voir dire, which typically results in some prospective jurors being excused, based on their answers, from serving in that trial. The attorneys also may exclude a certain number of jurors without giving a reason. 

Types of Juries: The American criminal justice system uses two types of juries: grand juries and trial juries. Although grand juries and trial juries are both made up of a group of people called for jury duty, they serve different purposes. A grand jury helps determine whether to bring charges against a suspect, while trial jurors render a verdict at the trial itself. Put differently, a grand jury hands down an indictment at the beginning of a criminal case. A trial jury decides guilt or innocence at the end of the trial. Not every case goes before a grand jury, and grand juries are typically used in criminal cases, particularly when felony charges are at stake. A trial jury is common for both criminal and civil cases. A grand jury is private, whereas a jury trial, known as a petit jury, is generally open to the public.

March 29/2024                                                                      Image: Internet

“It was ridiculous to think that twelve people could “turn off’ all their biases and prejudices and make a logical decision based on the evidence they were allowed to hear in the trial.” ― Kenneth G. Eade

8 comments:

  1. ma olen kuskilt kunagi lugenud, et sellepärast (et elukogemusi ei saa kuidagi välistada) ongi see süsteem välja mõeldud: et ei oleks üks kohtunik ühe elukogemusega, vaid palju, siis loodetavasti eri kogemused tasakaalustavad üksteist.

    ReplyDelete
  2. Appi, kui põnev. Kohe kahju, et sa minna ei saa. See on nüüd küll asi, mis jääb minu jaoks ainult filmi ja krimkamaailma ja kui inimene, keda ma peaaegu tunnen, teeb seda päriselt, siis peaaegu nagu teeks ise. Sest ma oletan, et oleksid ometi sellest siin rääkinud (niipalju, kui lubatud on).

    ReplyDelete
    Replies
    1. No põnev jah, aga blogimismaterjali sellest paraku ei saaks, mitte näpuotsagagi. Idee poolest ei tohi kohtuasjast (ja sellega seotust, vandemeeste valimisprotseduurist näiteks) isegi mitte oma perega kõnelda, rääkimata siis blogimisest...
      Tõsi, väga ebatõenäoline, et keegi kohtu-asjapulk mu muukeelsele veebipäevikule komistaks, aga riskima ma mingil juhul ei hakkaks.

      Delete
  3. Mida oligi arvata, muidugi.

    ReplyDelete
  4. Käimasolevat kohtuasja, milles otsust ei ole veel tehtud, ei tohi tõesti teistega arutada :P
    Ja nagu ikka, telkus näidatavad kohtudraamad on päris elust ikka väga kaugel. Selliseid viimase minuti info põhjal lahendatud põnevaid keisse, tunnistajapingis tehtud ülestunnistusi ja muud glamuurset sära paraku päriselt ei juhtu. Suure tõenäosusega pead hirmpõneva mõrvamüsteeriumi asemel kuulama ja otsustama hoopis banaalset varguse v kerge kehavigastuse vms keissi. Kaheksa tundi päevas kaks nädalat järjest kohtusaalis, kus põhiaur läheb kriminaalprotsessi surmigavate reeglite järgimisele ja kuulamisele.
    Mu abikaasa oli vandekohtunik UK-s ega saanud pärast seda üldse aru, miks keegi tahab juristina töötada :)))))))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei, muidugi ma tean, et päris-elu jury duty on reeglina Hollywoodi omast sama kaugel kui Kuu Maast :) Mul on sõpru ja sugulasi, kes seda läbi teinud, ja khm.... muljeid jaganud. Üsna üksikasjalikke. Sest no kesse suudab suud kinni hoida, iseäranis, kui kohtuprotsess lõppenud juba. Aga tõsi jah, surmigavad reeglid põhiliselt. Samas, mind oleksid ka need huvitanud - no mis teha, ma lihtsalt tahaksin korra seda kogeda.

      Delete
    2. täitsa mõistan - oma isiklik kogemus on ikka parim

      Delete

Kommentaariumi pruukimise reegel:
Kui sul pole midagi head öelda, ole kena, jäta üleüldse ütlemata.