Lennujaamu õppisin armastama 14 aastat tagasi, ajal, mil oma elu-olu kahe mandri vahel jagasin. Või õigemini, mitte lennujaamu kui niisuguseid, vaid neis veedetud tunde. Te kindlapeale pööritate nüüd silmi, et issake, layover, rääkimata kauakestvast, pole ometi olukord, mida nautida. Konutad ebamugaval pingil oma kodinate otsas, hea veel, kui pinkki leidub, halvemal juhul kügeled põrandal, lennukile kiirustajad astuvad sust üle, toit ja vein on hingehinnaga, pisikese pudeli vee või tassikese kohvi eest maksad miljoni... mismoodi säärasest olemisest mõnu tunda?
Aga vaadake, mul on asjast teine arusaamine. Muidugi, kaksi või grupiga reisimisele too nauding ei kohaldu, kuid omaette olles tähendab lennujaam mu jaoks täiesti eraldiseisvat reaalsust, kummalist maailma, mis asub lähtepunkti ning sihtkoha vahel. Lennujaam on ühekorraga tulevik ja minevik, ning samal ajal mitte kumbki neist. Aeg seisab, mõtted murravad vabaks, olemata möödanikku või eesootavasse aheldatud.
Noil migratsiooni-aegadel Ühendriikide ja Eesti vahet pendeldades valisin lausa meelega lennud, kus ümberistumist tuli pikki tunde oodata. Mäletan, ühekorra veetsin Tallinnast El Pasosse suundudes Kopenhaageni lennujaamas seitse tundi. Seitse. Täitsa vabatahtlikult. Istusin, jalutasin, lugesin raamatut, mõtlesin. Telefoni ei näppinud, nutifonide kuldaeg polnud veel koitnud. Aga ma ei nuti ka praegu, kui lennujaama juhtun. Ma seal lihtsalt... olen, noh. Mediteerin tundub liig kõrgelennuline väljend, kuid miskit umbes sinnakanti. Säärane mitte-kohaloleku tunne tekib lennujaamades ju üsna iseenesest. Kõik need inimesed ja helid ja... lased mõtteil omasoodu minna, ja ühel hetkel pilt hägustub, reaalsus nihkub. Nii lahe.
Aga miks ma seda lennujaama-juttu üldse rääkima hakkasin – eks ikka seetõttu, et meil Pauliga ongi parasjagu layover käsil. Ülekantud tähenduses. Oregoni majapidamine sama hea kui kokku pakitud. Garaazhis kõrguvad kolimiskastide virnad. Toaseinad tühjad, ei fotosid, ei kunsti, ei raamaturiiuleid. Ma nende seintega olen siin üksjagu vaeva näinud, kruviauke pahteldanud ja värvinud. Vastutustundlik üürnik, iseendale patsutan õlale. Ei jäta omanikule auklikke pindu. Anyway. Pakkimata on vaid hädavajalik köögikraam ja mööbel, pluss mõningane kraam me mõlema töötubades, sest noh, ma tahan siin ju õmmelda ja värki, ja Paulil on omad projektid pooleli.
Et siis jah, oleme minekuvalmis. Kuid minekuga on see asi, et lükkasime kolimise suvelt sügisele. Põhjuseks Pauli töölähetused. Talle tehti paar lukratiivset pakkumist, millest raske keelduda, ja nonde lähetuste vahele kolimist pressida tundus meile mõlemale ülemäära stressav. Pealegi, milleks? Suvi Oregonis suurepärane aeg, naudime veel viimaseid kuid oma kanjonikalda paradiisi. Praegune plaan on säärane (aga ei maksa imestada, kui see muutub, raketibusinessis ei tea kunagi miskit ette), et suve hakul läheme ja leiame uue kodu, ning sügisel veeretame oma majapidamise Arizonasse. Talve siin enam ei veeda, come hell or high water.
Oh, selle va veeretamisega on omaette ooper veel. Olen viimased kuu aega pea igapäevaselt kolimisfirmadega suhelnud, ja noh, seda raha, mida nemad täisteenuse eest küsivad, ei tõuse meie käed küll maksma. Mistap tegime paar teises stiilis broneeringut, rendime U-Pack treileri või U-Haul trucki, nö. iseteenindus. Pole teps mitte esimene kord, New Mexicost kolisime Oregoni ju samamoodi. Paar turskemat naabripoissi appi klaverit raskemaid asju tõstma, ülejäänu on kökimöki, me noored terved inimesed, väike sportlik pingutus kulubki ära. Nii et jah, mind ja Pauli on nüüd hea mitu kuud kestev layover ees ootamas. Praegune elamine kokku tõmmatud, uut veel ei eksisteeri. Jumal tänatud, et mu sisemine Marie Kondo käskis kõikide kastide sisu detailselt siltidele kirjutada, paar korda on toda süsteemi juba tarvis tulnud. „Kas sa mäletad, kus me hiirelõksud on?“ „Sahvriukse kõrval, ühes ülemistest plastikkonteineritest vist, silt ütleb muuhulgas mouse traps.“
Fotol: Mount Hood. Paistab teine välisukselt kätte, pea kahe ja poole kilomeetri kõrgune stratovulkaan. (Eesti keeli kihtvulkaan, aga strato kõlab kuidagi ägedamalt, massiivsemalt, onju.) Üks neist Oregoni imedest, mida pisut taga igatsema hakkame, Arizona kõrbekliimas iseäranis. Mitte, et neil seal mägesid poleks, AZ kõrgeim tipp ulatub aga selliseid igatahes mitte. Esimene ülesvõte, nagu öeldud, me sissesõiduteelt. Teine pilt võetud lausa Hoodie jalge eest, mäeküljel asuvast restoranist. Vähe sellest, me praeguse kodutänava otsast näeb suurt osa Kaskaadide mäeahelikust, kõik säendsed hiiglaslikud valged koonused, kevadpäikeses silmipimestavad. Ma ehk peakski püüdma Oregoniga hüvastijätuks pisteliselt noid „meenutame armastusega“ fotosid üles riputada...
March 20/2024
“It was exciting to be off on a journey she had looked forward to for months. Oddly, the billowing diesel fumes of the airport did not smell like suffocating effluence, it assumed a peculiar pungent scent that morning, like the beginning of a new adventure, if an adventure could exude a fragrance.” ― E.A. Bucchianeri, Brushstrokes of a Gadfly
Su kolimistele on nii põnev kaasa elada! Ma ei jõua ära oodata majajahi postitusi!
ReplyDeleteMul endal on kolimistega armastuse- vihkamise suhe. Ühelt poolt elevus, et saab uude ja ägedamasse kohta, teiselt poolt fakt, et senini pole ma suutnud ühtki korda elus kolida rahulikult ja organiseeritult. Ikka on olnud mingi viimase minuti rapsimine :) Aga üle poole elust on veel ees, küll ma jõuan veel kolida ja seda nautida kah :P
Jaa, majajaht... põnev tõesti. Aga ma teadagi reisil olles ei postita, nii et muljeid kuuleb siis, kui juba kanda kinnitanud oleme.
DeleteTõsi, meie kolimine on praegu tõesti viimse vindini organiseeritud. No lihtsalt on nii kujunenud, pikalt oleme hoogu võtnud. Kuid sul, jah, on tulevikus kindlapeale võimalik oma organiseerimis-annet kasutada ka kolimisel :)
Mulle meeldivad samuti mittekohad ja ebaajad, kus midagi ei pea.
ReplyDeleteAinult et lennujaamas on seda mugav teha siis, kui keegi on kaasas, kelle silma alla oma seitse asja jätta, et turvatöötajad neis pommiähvardust ei näeks. Muidu peab à la talvemantli ja kotiga vetsus käima. Tülikas.
(kuigi kas selline asi on võimalik, et jätta oma asjad nt kohvikupersonali valve alla? teoreetiliselt pole vist lubatud, aga praktikas võiks toimida, kui personal terroristiks ei pea.)
Selle poolest on nt rongis veedetud aeg rahulikum, pargin end mingile istekohale ära ja seejärel võin kasvõi rongisõit otsa ühest rongi otsast teise joosta.
Ma ei tea, mind kodinad eriti ei häiri, üleriided ja carry-on kohver. Muidugi, jah, vetsus on pisut sahmerdamist nendega, aga kannatab ära.
DeleteMis asjade kohvikusse hoiule jätmist puudutab, siis ma olen üsna kindel, et lennujaama toitlustusasutused seda ei võimalda. Usutavasti on neil omad ranged reeglid ses osas.
Aga jah, mul, nagu postituses mainisin, ei teki seda alternatiivse reaalsuse tunnet, kui kellegagi koos reisin. Sest kaaslane, olgu ta nii lähedane ja/või vähese jutuga kui tahes, hoiab mind ikkagi kas lähte- või sihtkoha reaalsuses kinni. Ja no suuremast grupist pole mõtet rääkidagi, eks.
huvitav, sest mul on selle käsipagasi ja üleriietega tunne, et on kohutavalt RASKE ja ma ei jaksa temaga kuhugi minna. Ja mantel läheb otsapidi vetsupotti või vetsuharja topsi või prügikasti ja koti jaoks pole õieti ruumi, eriti kui ma ei taha teda põrandale panna jne.
Deletekusjuures sa oled väiksem kui mina, nii et sul moodustab see käsipagasi kott palju suurema protsendi su enda kaalust, nii et ei tea, mis erinõrguke ma olen.
mul on muidugi regulaarne hormoonidest tingitud vajadus mitte ainult üleriided,vaid ka üldse võimalikult palju riideid seljast ära kiskuda ja siis pärast jälle tagasi panna.
pesemine pole nii suur mure, ma oskan vajadusel kasvõi vetsu kraanikausis end poolest kerest saadik üleni ära pesta.
No lennureisi käsipagas on mul reeglina rastastel veerev kohver + väiksem seljakott, seal on kraam, mis kogu aeg käepärast, sest kohver läheb lae alla, sealt on keeruline lennu ajal asju koukida, peab naabreid tülitama jne. Nii et jah, üks veereb ratastel ja teine on seljas, niimoodi ma ei tunne, et raske oleks.
DeleteJa reisides riietun väga kihiliselt, neid kihte saab siis ükshaaval seljast koorida ja ümber vöökoha siduda, või seljakoti külge kinnitada. Aga üldiselt olen lennureisijana paras pohhuist, pole probleemi seljakotti või riideeset vetsukabiini põrandale panna, kui näiteks nagi puudub, ja põrand VÄGA võikalt räpane ei tundu.
ilmselgelt on viga minus, sest kui ma ka muid sõitusid mõtlen, siis mul on üks käekott/õlakott, mis vajadusel mahutab ka läpaka ära, ainult et kui läpakas on seal sees, on mul tunne, et see on RASKE ja mu ÕLA VEREVARUSTUS LAKKAB KOHE. Käed pole küll selle koti kandmisest gangreeni saanud ja otsast ära kukkunud, aga ma olen sellest raskusest liiga suur osa kotikandmisajast teadlik, see tuletab end meelde.
DeleteLähed suvalise värava juurde ja paned oma kotid sinna pingile nagu oleks selle värava järjekorras ja siis lähed kempsu tühjade kätega nagu boss. Ei vii keegi midagi ära. Mulle ka ei meeldi kolaga ringi kõndida.
DeleteNotsu, järgmine kord ma kutsun su reisile kaasa? Veetsin eelmisel nädalal 32 tundi rongis. Lisaks paar tundi Kiruna rongijaamas (seistes, sest väljuv rong hilines ja kogu see rahvas ronis väiksesse putkasse kokku). Lisaks paar tundi Stockholmi rongijaamas. Ja Arlanda lennujaamas muidugi ka.
ma istusin ükskord ühe värava lähedal, "nagu oleks järjekorras", mees mu kõrval, kes päriselt oli järjekorras, käis korraks suitsu tegemas (ma nägin teda aknast) ja palus mul tema kotil silma peal hoida. Mingi paari minuti pärast oli ärev turvatöötaja kohal, kes uuris, miks mul kahe inimese pakid on.
Deleteja mu kõige pikem ootamiskogemus oli ükskord öösel Tallinna lennujaamas (Tartust tuli buss õhtul ja siis tuli neljani hommikul aega parajaks teha) ning siis üldse väravate juurde ei pääsenudki, tuli olla seal ees, enne turvakontrolli, turvakontroll ise oli suletud.
DeleteMuidu oli tore, rahulik, inimtühi. Kuskilt automaadist oleks ehk mõne joogigi saanud, kui oleks tahtnud. Tšillisin pistiku juures ja tegin tööd, et saaks rahuliku südamega lennuki peale minna, teades, et välismaal ei pea kaugelt tööasju ajama hakkama.
Ma lennujaamades oma kola osas paranoiline, valveta ei jäta eales.
DeleteAga too turvatöötaja oli küll üliagar, notsu - miks ei võiks kahe inimese pakid ühe inimese valve all olla? Ma kah olen vastastikku täitsa võõrastega asju valvanud, see ju täitsa tavaline praktika lennujaamades?
kindlasti tavaline, aga keelatud.
DeleteJa vahelejäämine sõltub küllap eelkõige silmatorkavusest ning ma kahtlustan, et ma olen keskmisest silmatorkavam.
Tore postitus! Ma just täna olin Varssavi lennujaamas, jõin kohvi ja mõtlesin, et lennujaamad on nii ägedad ja meeldivad mulle nii tohutult - see on nagu täiesti omaette universum, mis eksisteerib täiesti omaette ajas ja ruumis. Megamõnus. Muu maailm üldse ei loe, kui lennujaamas oled. Aga selleks peab tõesti üksinda olema, siis saab selles teises universumis olla.
ReplyDeleteJust, muu maailm ei loe, kui lennujaamas oled.
DeleteNii tore, et leidub teisigi minusuguseid :)
Oo, see kahe maailma vahel hõljumise tunne. Ma tundsin seda sõites. Maanteel ja vahepeatustes oledki sa ise ja su hetkevajadused ja möödalibisevad inimeste varjukujud, see, kust sa tulid, on maha jäänud ja see, kuhu sa lähed, on veel tuleviku kardina taga.
ReplyDeleteJah, tõsi, pikem autosõit (üksinda autos) on lennujaamadele sarnase efektiga.
DeleteHääletades on ka seda tunnet, kui oled kuskil ise ka ei tea, kuskohas ja autosid parasjagu ei liigu. Lõoke lõõritab või ritsikas siristab, oled kuskil maisipõllu ääres ja aeg seisab.
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDeleteMina jällegi vaatan neid pilte ja ei saa üldse aru, miks sa tahad nii fantastilisest paigast ära kolida :D
ReplyDeleteOk, saan aru, igale oma ja kõik ei fänna rinnuni lund.. aga ikkagi!!! Need mäed ja see lumi!!!
Igati õigustatud küsimus - miks tahame siinsest fantastilisest paigast ära kolida. Seda enam, et lumi on_rinnuni_väga harva, ja üürikulud on naeruväärselt väikesed, arvestades asukohta (kanjonikallas!) ja mõisamõõtu hoonet.
DeletePõhjuseid on mitu. Kõige peamine, kui aus olla, me mõlema, minu ja Pauli nomaadihing :), sest ülejäänud põhjused võib tahtmise korral ka vabandusteks liigitada. Need on: talveperiood pikk, sooja/kuuma suve heal juhul 4 kuud; teeolud pikki kuid ettearvamatud - nn. must jää on Oregoni kaubamärk; elame Pauli poegadest ja muust perest mitme päevateekonna kaugusel; kultuuri nautimiseks tuleb mitusada miili maha sõita; majaümbruse korrashoidmisele kuluv aeg ja energia tunduvad liiast (samas, standardid on me enda seatud, keegi ei käsi ju sedasi rabada), lisaks muud nipet-näpet seoses põllumajanduspiirkonnas elamisega.
Lühidalt – me mõlemad tahame miskit uut kogeda. Muidugi, võib ju ka öelda, et võtke oma camper, minge ja kogege, aga me tahame_baaslaagri_uues kohas üles lüüa.
Ja noh, kui fantastilistest paikadest rääkida, siis ega Arizona kehvem pole - Grand Canyon ja muu säärane.
Täiesti arusaadavad põhjused! Ja omamoodi ma imetlen ameeriklaste oskust kohast lahti lasta ja riigi ühest servast teise kolida. Täiesti eestlaslik on elada 80 aastaselt 4-toalises korteris, sest see on ju minu kodu :) kuigi palju loogilisem oleks kolida 1-2 toalisse esimesel korrusel asuvasse...
DeleteJa Grand Ganyon.. kui te sealt ära kolima hakkate, siis ma oigan samamoodi :D Olles Ameerikast näinud ainult New Yorki.. ohkan sügavalt ja hellitan lootust ükskord ka selle riigi loodusimesid külastada!
Monika, USA loodus on imeilus, aga sarnast ilu leiab mujal ka. Grand Canyoni väiksem vend on näiteks Tsarõni kanjon Kasashtanis - lenda Alma-Ata'sse, võta takso ja mine vaatama :) Google "charyn canyon" piltide jaoks.
DeleteEpp, tee eesti blogijatele mingi matk ja kokkutulek oma uues kodus? Või no ka vanas, kui keegi jõuab ja tahab. Ühiselt leiab ehk mõistliku hinnaga piletid ja üldse :) Ma ühel Epul olen juba USA-s külas käind, oli väga tore :)
Kahtlustan, et ma pole õige eestlane :), sest mu jaoks on see 80 aastaselt hambad ristis 4-toalise korteri pidamine, sest "minu kodu ju" võõras, nii võõras. Ning jaa, USA loodus on tõesti imeline, lisaks see boonus, et kõige selle ilu nägemiseks pole tarvis riigipiire ületada. Samas, Kauril õigus, sarnast ilu leidub ka mujal.
DeleteMis nüüd kokkutulekusse puutub, siis idee on iseenesest suurepärane. Kuidas see reaalsuse teostuks, on iseasi, ses mõttes, et no ma tahaks näha, kes blogikokkutuleku jaoks USAsse hakkab lendama :) See pole ju niisama, et tulge mulle pärastlõunaks külla, pakun kohvi ja kooki, pärast vaadake igaüks ise, kuidas ja kuhu saate. Aga nagu ütsin, idee on hiilgav. Kui ma kolimis-lainel poleks, ma haaraks sellest ehk kõvemini kinni, aga praegu – ei. Samas, kui mulle tuttav eestlane viisaka etteteatamisajaga ukse taha laekuks, ega ma välja ei viskaks, pakuks kohvi ja kooki :) Matka korraldamisele samuti „ei“. Ma sain Eestis koeraühingust oma korraldamiste mõõdu eluks ajaks täis, enam ei viitsi ega taha :)
Sorry, eelmise kommentaari viimane lõik sai kuidagi tõrjuv :)
DeleteJa tundub, et rahvas ei saa Ritsiku või Pillekese juurdegi kokku tuldud (st. osad saavad, aga osad lubajaist mitte), mistap mul on täitsa õigustatud kahtlused selle ookeaniülese blogikokkutuleku asjus... Aga ma luban, et kui loteriiga miljoni võidan, teen lennupiletid tulijaile välja. See peaks osalejate arvu hüppeliselt kasvatama :)
No Ritsik teeb oma kokkukaid suvel, kellel siis aega on? Vot kui ta kutsuks rahva novembrikaamost tõrjuma... :) (Ma tegelt olen Ritsikule külla jõudnud küll).
DeleteAga siis on tegevusplaan selge. Keegi, nt Kaur, kogub rahva Eestis kokku, otsib üles Epu uue aadressi, korraldame piletid ja grupireisi. Kui Epp & co plaanvankriga Arizoonasesse jõuavad, on karvased ja sulelised seal juba ees, Notsu on kõigile selgeks õpetanud uuemad indiaani tervitustantsud, isand Uidumõte viib läbi karate baaskursust ja Kaur korraldab Suures Kanjonis süstamatka :)
Tõsisemalt rääkides, Helsinki - Las Vegas edasi-tagasi on lambist otsides 1500 eurot. Kui ma vaatan Eesti reisibüroode grupireise, kus 3000+ eur reisid on kõik järjest välja müüdud, siis tundub 1500 rahaga USA-sse saada ja seal omal käel ringi vaadata üsna odav alternatiiv. Isegi kui mitte Epu kulul elada.
oi jaa, pöidlad pihku loterii osas :D Kusjuures ma kahtlustan, et USA-sse blokikokkutulekule ma isegi lennutaks ennast kohale! Oleks ju põhjus! Ja kui mu mälu ei peta siis äkki me oleme kunagi kunagi suht kauges minevikus mõnel saksa lambakoerte üritusel kohtunud ka.. Matka orgunniga saaksin ma ise ka hakkama :D
DeleteKaurile - maailmas on metsikult palju põnevaid ja ilusaid paiku! Kõiki lihtsalt ei tea -seega aitäh Tsarõni kanjoni vihje eest!
Aga palun :)
Deletehttps://sites.google.com/site/kurinurm/matkad-ja-ronimised/ala-tau-maegimatk-2016
Google Pages on kahjuks kujunduse sassi ajanud (versiooniuuendus rikkus kõik vanad lehed ära) ja pildid on formaaditud väga väikeseks. Kui mõni foto eraldi aknas lahti teha, siis on normaalses suuruses ja ilus :) Tsarõni kanjoni serval saime ülitugeva tormi, tassisime telkide kaitseks kohale nii raskeid kive kui üldse jaksasime ja siis istusime ise sees ja lõdisesime hirmust. Sellest on päeviku lõpus need paar musta taevaga fotot. Samas saime mu elu kindlasti kõige ägedama vikerkaare. Kaljunuki pealt kanjonisse alla vaadates oli see peaaegu täisring :) Ja no ellu jäime ka. Ehkki variante surma saada oli sellel matkal mitu ja üks neist oli päris napikas.
Oh, see Kirgiisia matk - no nii äge, Kaur! Aga jah, hirmus kah.
DeleteMis nüüd blogikokkutulekut puudutab, siis tundub, et asi hakkab jumet võtma :) Laske ma sean end Arizonas sisse, siis vaatame edasi. Kanuumatk Grand Canyonis kõlab apetiitselt. Ja Monument Valley on ju kah kohe sealsamas ja... ja noh, round trip lennuhind, see sinu osutatud, Kaur, pole kah ei tea mis kontimurdev. Aga sinna juurde tuleb muidugi autorent ja ööbimised ja söök ja rahvusparkidesse sissepääsud jne jne, nii et ma väljendit „päris odav“ siiski ei kasutaks. Liiatigi, et kui juba USAsse lennata, siis ei tule ju nädalalõpuks, kaks nädalat on kohalolekuks miinimum mu meelest, vähemaga ei tule Grand Canyon jm South-West loodusvaatamisväärsused kõne allagi.
Monika, oi, kas sul oli/on saksa lambakoer? Värskenda mu mälu, ole hea, mis üritustel kohtusime?
Epp, ma siin olin natuke... irooniline. USA reis kahtlemata ei ole odav. Eriti kui seal aktiivselt teenuseid osta. Veematkade eest küsitakse USA-s alates 200 usd/päev, Grand Canyoni tripp on sõltuvalt pikkusest 1500-4000 USD.
DeleteMa ei tea, kui hästi sa, Epp, veega läbi saad. Aga kui sa Arizonasse kolid, siis kõrbe vee poolt vaadata oleks kahtlemata äge. Kõige lihtsam, aga vist mitte väga põnev on käia Lake Meadi peal. Tehakse aga ka päevaseid sõite Hooveri tammist allavoolu, läbi Black Canyoni Willow Beach Marinani.
Ma ujuda ei oska, aga veega saan väga hästi läbi. Ja Arizona (tehis)veekogudega olen tuttav, Lake Mead, Lake Roosevelt, Lake Pleasant... nende ääres laagris olnud, ja mõnel ka peal käinud, sõprade veesõidukitega. Ja siis muidugi Colorado River, sellega on mu kere tuttav, olen sees solberdanud, pesu pesnud, koera ujutanud. Hooveri tammi olen kah käega katsunud, aga see sinu mainitud päevane sõit on tegemata, tundub tore, peaks plaani võtma.
DeleteOi kui tore, ma juba natukene unistan... Ja Kaur - see reis!!!
DeleteEpp, mul oli Estrellest Orsa, Elle Tamme käest ja enne seda käisin ESLÜ ja Tartu Urani üritustel ema/isa paberiteta suure sakslase Alfaga. Ja kõik see jäi aastatesse 1996 - 2005 Aga kus me kohtunud oleme.. ega ma ei mäleta.. ma tean, et kusagil omal ajal nägin sinu küsimust koera Ameerikasse lennutamise osas. Sa olid aktiivne ja mina ikka mõnedel üritustel käisin :D Nüüdseks on minu sõrmeotsa ja sellega koos ka terve käe endale haaranud agility maailm.. hetkel on mul väike pumi ja borderkolli :)
Kaur - minu tänane tööpäev on möödunud sinu reisijutte lugedes ja unistades ja planeerides.. Ma saan aru, et sa organiseerid aeg-ajalt (või pidevalt) mingisuguseid matku/reise Eestis või ka mujal? .. nagu 2025 talvel üks planeeritav suusamatk rabasse... kuidas sinu matkade kohta infot saab ja kuidas soovi korral ühineda :)
DeleteHei :)
DeleteNo tore, kui oli tore lugeda.
Me teeme aastas ühe päris suusamatka (üks siis just oli, nädal Rootsi mägedes) ja ühe korra viime lapsed pikemalt loodusesse või välismaale. Kui saab, siis on lähivälismaal mõni paaripäevane matk lisaks, nagu eelmise aasta Saimaa. Lisaks ukerdame Eestis ringi. Korraldavad... kes iganes, mõnikord me ise, mõnikord sõbrad, aga ma ei vaena ka siirast kommertsi - "raha meile, matk teile". Näiteks kanuud ega süsta mul ei ole ja seetõttu on ka nende ürituste korraldus alati kellegi teise teha.
Suuskadega rabasse minemist planeerime me ehk paar päeva ette, mitte aasta :) Kui sa Rondanet mõtled, siis see on mäestik Norras.
Kaasa tulla muidugi võib. Matku korraldatakse Eestis lakkamatult, on mõni klubi, mis teeb (tasuta) ürituse igal nädalavahetusel, lisaks on tuhat ärilist või õhinapõhist tegijat. Mina sõidan Tallinna ümbruses jalgratta / matkauiskude / aerulauaga, ja kui keegi tahab samal ajal sama asja teha, siis heameelega võib koos liikuda.
email kaur.virunurm@gmail.com või facebookis https://www.facebook.com/kurinurm/ :)
Monika, meil sinuga olid siis ühe ja sama kenneli koerad! Vahva.
DeleteJa vahva ka, et agilityt harrastad, see ju nii tore ala. Borderkolli on muidugi ka ülimalt sobiv tõug tolleks spordiks.
Huvitav, kas sõna 'layover' jaoks lühikest, käepärast eestikeelset vastet eksisteerib?
ReplyDeleteOtsisin. Ainus, mille leidsin, oli 'ootamisega ümberistumine'.
Notsu, ae?
guugeldasin selle mõiste sisu ja tundub, et lihtsalt "ümberistumisest" piisab, sest see termin ei eelda pikka ootepausi, layover on ka siis, kui kõnnid otse ühelt lennult teisele.
Deletea kui on vaja ootamine mõistesse mahutada, siis on vahemaandumine ja vahepeatus.
DeleteJah, "vahemaandumine" tundub OK.
Delete"Ümberistumine" aga ei kõla mu kõrvus õigesti, kui räägin näiteks sellestsamusest 7 tunnist Kopenhaagenis. Justnimelt seetõttu, et ooteaeg ei kajastu.
Vahemaandumine tunduks minu jaoks nagu pigem lühem tegevus. See võib olla ka kui lennuk peatub ja siis sama lennukiga edasi sõidetakse. On elus seda ka ette tulnud - nii plaanilisi kui plaaniväliseid, mõnel korral reaalselt lennukist välja ei ole saanudki. Kuigi reaalselt vist kasutatakse nii ümberistumist kui vahemaandumist mõlemat mõistena, et kusagil vahelennujaamas on ühe lennuki pealt teisele minek. Aja pikkusele ei viita kumbki. Aga tegelikult vist layover võib ka olla 30 minutit?
Deletejust, kui ma guugeldasin, siis tuli välja, et layover ei pea ootamist sisaldama.
Deleteaga kui Epp tahab kõneleda justkui maailmavälisest ajast, siis vahepeatus kätkeb seda päris hästi.
Delete"Layover" ühendub minu ajus nii pika peatusega, et saab vahepeal pikali visata ja silma looja lasta :)
DeleteOn veel "stopover"...
Jah, minugi jaoks seostub "layover" pikema, pikaliviskamisega peatusega (vt. ka "sleepover"). "Stopover "tundub lühikese peatuse jaoks sobiv.
Deletemis meenutab mulle omakorda seda, et Miami lennujaam rabas mind pikaliviskamisvõimaluste puudumisega. Tohutu suured saalid ja laiad koridorid ja isegi toole peaaegu ei olnud. Kui me lõpuks paar tükki leidsime (et oodata, kuni A. vanemad meid üles korjavad), olime õnnejunnis.
DeleteLennujaamade layoveriga ei ole seda tunnet tekkinud, sest isegi 5-6 ootetunni korral on alati kuklas see "järgmise lennu ootusärevus" tunne. Aga mul on see tunne nt lennukis või bussis vms transpordivahendis olles. Lihtsalt oled, mõtled oma mõtteid, loed raamatut, kuulad muusikat vms, kusjuures üldse ei häiri kui nt pime on - siis on eriti see mineviku ja tuleviku vahel olemise tunne.
ReplyDeleteüks sõbranna iseloomustas seda kui "nagu see hea tunne, kui oled voodis ja hakkad kohe magama jääma, aga veel ei ole jäänud".
Delete