Disclaimer: minu “kust tuul, sealt meel” reisimisstiil pole ühestki otsast vastuhakk Marca postituse lõpuosas mainitud plaanipärasemale reisimisele. Allolev jutt oli mul juba peas valmis kirjutatud, kui tema juurde lugema läksin.
Mulle meeldib endast mõelda kui avarameelsest inimesest, säärasest, kes vanade valude küljes ei ripu. Paraku, reaalsus on, et mõni asi seisab ikka väääga kaua meeles. Enamjaolt mingi tähtsusetu pisiasi, suuremate maharaputamises olen üsnagi andekas ning edukas. Pisiasjade hulka kuulub ka mõne aasta taguse reisipostituse sappa laekunud anonüümne kommentaar, et reisimisel peaks ikka kindel eesmärk olema ja plaan paigas, niisama mööda maanteid uhamine või õunte pealt vaatamine, kuhupoole sel või teisel päeval autonina pöörata, on täitsa mõttetu tegevus ning ajaraisk. Too kommentaar tuleb mulle iga jumala kord meelde, kui me Pauliga omas, vabas stiilis road-tripime. Ja üleüldse iga kord tuleb meelde, kui road-trippidest kui niisugustest juttu. Sest road-trip, see üdini ameerikalik (jaa, jaa, planeedile hukatuslik, kütusekulu ja muud jõledused) ajaveetmisvorm seisnebki peamiselt justnimelt eesmärgituses. Tuulenuusutamises. Vabaduses pöörata ristteel selles suunas, mis parasjagu pähe tuleb, selmet omada kindlat plaani, et täpselt kell X peame paigas Y olema ja siis veedame seal täpselt niipalju aega ja seejärel kiirustame järgmisse sihtpunkti, kus ootavad ees needsamad, kindlalt paika pandud parameetrid. Ühesõnaga, jah, seesinane, nö. lühikese rihma otsas reisimist promov kommentaar ei lase oma hambaid mu küljest siiani lahti, nii veider kui see ka pole. Või ei, oot, asi on hoopis vastupidi ju. Mina ise ei lase kommentaarist lahti. Ega ma muidu poleks toona säärast puhisevat vastulauset kirjutanud.
------------
Nõrgema taluvuslävega inimesed jätavad järgneva nüüd heaga lugemata, sest juttu tuleb pesematusest. Meil seekordsel reisil vedas campgroundidega, enamjaolt kõik sattusid säärased, kus sai dushi alla. Mõnes olid lausa väga peened pesemistingimused, eraldi dushiruumi said enda käsutusse, mitte üksnes dushikabiini. Lisatasu dushitamise eest reeglina maksa ei tule, kuulub su laagriplatsi hinna sisse ( campgroundikoha hind kõigub 7 ja 35 dollari vahel per öö). Siiski juhtus ka perioode, kus olime nö. keset suurt mittemidagit, loota sai vaid camperi veepaagi peale. See mahutab 140 liitrit puhast vett. Pole paha. Samas, laristamist ei võimalda. Ja kui vesi üleülde lõpukorral, aga teada, et algaval päeval tarvis kusagil asustatud punktis respektaabel välja näha (tuletan meelde, et olime majaotsimis-reisil), kasutan järgmisi nippe. Niiskete salvrätikute/baby wipes abil töötlen strateegilisi kehaosi. (Marine bath on asja nimi, termin pärineb Lahesõja päevilt, mil sõjaväelased beebisalfakad avastasid.) Näo ning hammaste pesuks kasutan vett. Seejärel kehakreem pluss antiperspirant. Järgneb kõige olulisem: parfüüm ja kõrvarõngad. Ja… wait for it… mida pesematum tunne, seda uhkemad rõngad :) No mitte päris nagu Prantsuse Revolutsiooni eelses kuninglikus õukonnas, et parfümeerid end kehalõhnade summutamiseks, aga miskit sinnakanti. Jaa, jaa, näen, te pööritate silmi, aga kui ma pole korralikult dushi alla saanud ja sellele lisaks kodutu puuraiduri stiilile rõhun, tunnengi end kodutu puuraidurina. Et siis jah, parfüüm ja kõrvarõngad ja dressed up, see päästab päeva. Või kaks. Kolm on juba pushing it, kuid vähemasti sel reisil ma kolmeni õnneks ei jõudnud. Varasemalt on juhtunud küll ja veel, kuid noil puhkudel oleme in the middle of nowhere olnud, tarviduseta end kinnisvaraagentidele presenteerida.
-----------
Teate, mind painab viimasel ajal üks hirm. Täpsemalt, painab sestsaati, kui Rentsi blogist lugesin, et ta teeb sel sügisel perereisi USAsse. Ah et miks hirm? No vaadake, ma olen nii siin 5500s kui kõikvõimalikel muudel platvormidel Ühendriike taevani kiitnud, ja äkki Rentsile üldse ei meeldi, ja ta selle kõva häälega välja ütleb, ja siis te mõtlete, et olen teile aastate kaupa puru silma ajanud ja… Aga noh, eks ma siis tõmban (taas kord) taskust “USA suur ja lai, üldistusi teha pole mõtet” kaardi. Anyway. Tegelikult tahtsin veel paarist USA toredusest rääkida, reisimisega seoses. Kuigi me lõviosas kokkame camperis, käisime viimatise road tripi jooksul paaril korral ka väljas hommikust söömas. Ja hoolimata neljateistkümnest Ühendriikides veedetud aastast olen endiselt vaimustunud sellest, kuidas nad siin praemuna erinevaid valmistamisviise nimetavad. Paul tellib tavaliselt Sunny Side Up (ainult ühelt poolt praetud muna, kollane jääb vedelaks) või Over Easy (kahelt poolt kergelt praetud). No ja siis muidugi see jää-värk. Ses osas olen minagi tõeliseks ühendriiklaseks muutunud. Niimoodi: toidupoodides ja bensujaamades müüakse jääd (kuubikud, purstatud vms) ca neljakilostes ja ca kaheksakilostes õhukestes plastikkottides. Mäletan me esimeste road-trippide päevilt, et vaatasin õudusega, kuidas Paul näiteks bensukast väljudes, jääkott käe otsas, pagasniku avas, et jää külmakasti/coolerisse tõsta, aga enne tõstmist, oh õudust, loopis jääkotti sealsamas bensukas, auto kõrval, ebasanitaarsetes tingimustes vastu maad. Et kott “pehmeks” muutuks, poleks üksainus külmunud kamakas. Kuid tänaseks, kujutage ette, loobin minagi parkimisplatsidel jääkotte vastu asfalti, silm kah ei pilgu. Mu meelest on see nii üdini ameerikalik tegevus, et. Ja samas (pun intended) nii üdini cool, et.
August 02/2024 Fotodel: mõned Pauli peakatetest.
“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel's sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson, Travels with a Donkey in the Cévennes
Ei, Leevike, ei ärrita sugugi, väga asine mõttekäik.
ReplyDeleteÜksainus väike "aga". See postitus, mille sappa too kunagine kommentaar laekus, ei rääkinud üleüldse minust :) Rääkis Eestis elavatest, korraks Ameerikas viibivatest eestlastest, kel oli reisimisest tükkis teine arusaam kui kommentaatoril.
Ja kui minu käest küsitaks, siis ühegi reisi kokkuseadmisel ei pruugiks kasutada sõna "peab". Mitte midagi ei "pea", mu meelest. Mu meelest võibki Ameerikasse (või kuhu iganes mujale) kohale sõita ja seal kasvõi kuu aega ühe ja sama palmi või kuuse all mööda saata :), kui see konkreetsele reisisellile sobib ja meeldib.
p.s. Link veelkord:
https://viistuhatviissada.blogspot.com/2019/11/oskavad-elada.html
p.p.s. Juhuks, kui sa toda postitust miksipärast linki copy-pastedes lahti ei saa, siis siin on tsitaat: "Meil olid paar päeva külalised majas. Sugulased, Eestimaalt. Meist väheke noorem paar, täpselt minu maitse järele matkasellid. Ei torma kasina nädala või kahe jooksul ühest turistilõksust teise, vaid on endale hea tüki aega töölt vabaks teinud (ärge minu käest küsige, mil moel), käepärase matkabussi rentinud, ning kulgevad kiirustamata läbi USA, läänekaldalt idakaldale, täpselt paikapandud marsruutigi omamata. Ärkavad hommikuti oma mugavas bussivoodis, keeravad akna alla, nuusutavad, kustpoolt tuul puhub, ja siis alles teevad päevaplaanid. Või noh, vähemalt midagi sinnakanti, sest ega mina kah täpselt ei tea, mismood neil see navigeerimine käib, eks ole."
... ja siis mõtsin veel, et reisitakse ju erinevatel põhjustel. Puhkamiseks, teadmiste omandamiseks, elamuste kogumiseks. Ja viimastega on see asi, et erinevad inimesed saavad elamusi erineval moel. On ajaloo- ja kultuuriväärtustest elamuse saajaid, on loodusimedest elamuse saajaid, või ekstreemsetest, lausa ohtlikest tegevustest, või, vastupidi, vaiksest kohalolust keset suurt mittemidagit. Nagu ma emma või kumma viidatud postituste sabaski märkisin, minu arvates pole olemas nn. „õigel moel reisimist“. Igaühele oma.
ReplyDeleteAga jah, nagu Marcagi märkis, kui just üksinda ei reisi, on reisikaaslas(t)e valik elulise tähtsusega. Eelistused ja huvid võiksid suures plaanis kattuda, vastasel juhul saab kogu seltskond piinatud.
Neil vähestel kordadel, kui meil elekter ära ja vaja hommikul siiski tööle minna olen ma kasutanud niisket käterätti, millega end üle tõmban üle kere. Camperikogemus mul puudub, seepärast mõtisklen nüüd omaette, kas seda varianti ei anna reisil kasutada või millised oleks meetodi miinuspooled. Räti kuivatamine? Hilisem pesupesu? Miskit muud?
ReplyDeleteTõsi, minagi kasutan teinekord märga käterätti. Miinuspooli eriti polegi.
DeleteMinumeelest selline sihitu kulgemine on üks mõnusamaid, et mitte öelda kõige mõnusam reisimise viis (kui juba reisid). Ka siis kui ma kusagile kohale lendan, kuigi just kirjutasin lennureisi jõledusest, on kõige ägedam siiski kohapeal rahuikult kulgeda. Kui ükskord peakisn Ameerika-tee jalge alla võtma, siis just niimoodi, mõnusa suure autoga ühest kohast teise ma tahakski kulgeda. Ja reisil ei pea mitte midagi. Noh, ma peaksin NewYorgis ära käima, aga tundub, et tahan vist ka :-).
ReplyDeleteMinu meelest on need sihitud ja sihilikud reisimised täiesti erinevad kategooriad kuid neid saab kombineerida. Kui ma lähengi "kultuurireisile" ja eesmärk on mingid vaatamisväärsused ära näha siis muidugi on kasuks konkreetne plaan, et kõik soovitu saaks üle vaadatud ja kogetud. Kui on laialivalguvama teemaga reis siis mulle meeldibki ajagraafikuta olek ja sihitu kulgemine. Mõnus on kuskil puu all istuda ja oodata, kas tuleb tunne naaberkülla ka mitte või mitte.
ReplyDeleteAga laiemas plaanis aldun selle koolkonna poole, kes ei tunnde tungivat vajadust tpselt plaanis ja graafikus püsida. Pigem vaataks kuhu tee läheb ja mida käänaku taga näidatakse.
Jaa, kombineerimine, justnimelt! Seda unustasin mainida. Intensiivsed reisipäevad vahelduvad mõnusate molutamiste ja aeglaste kulgemistega.
DeleteMa kombineerijat tüüpi, majutused küll on bronnitud, sest meeldib teadmine, et katus on peakohal ning selle pärast ei pea muretsema, aga ma ei reisi ka auto või camperiga, viimasel juhul võtaks seda vabamalt. Aga muidu enamasti eelmisel õhtul või lausa sama hommik otsustan konkreetsema plaani, mis võib olla nii vaatamisväärsused kui lihtsalt molutamine ja suvalistes kohtades ringijalutamine. Mulle meeldib võõrastes linnades sihitult kulgeda ja vaadata kuhu jõuan, sest niimoodi saab ka turiste täis linnas leida vaiksema koha ning kõrvaltänavad on vahe veelgi ägedamad kui need tavalised "turistitänavad".
DeleteElus on niigi liiga palju reegleid ja kellaaegu, mida tuleb järgida. Minu jaoks on reisimine parim siis, kui ma saan rutiinist (st kohustustest) välja. Ega ma mingi suur reisisell pole, vahel harva väiksed sutsud siia-sinna. Just käisime neljaks päevaks Soomes, mehe poja perel külas. Ja plaanid tehti kohapeal, kas eelmisel õhtul enam-vähem suuna osas, kuhu järgmisel hommikul kiigata või siis lausa hommikul. Ainus kohustus oli jõuda õigel päeval õigel kellaajal laevale. Suurema osa olime mehega kahekesi ja see oligi parim aeg. Mina kaardilugeja ja tema sohver.
ReplyDeleteÕige reisiseltskond on elulise tähtsusega. Ma olen nii aeglane inimene, et rahutu seltskond, kes peatusteks ja normaalseks söömisekski aega ei taha võtta ja plaane iga poole tunni tagant muudavad, ajab mu hulluks. Eelmise aasta mälestus sealtsamast Soomest - mitu korda lükati edasi söömaminekut, ainult kiired peatused odavate saiakeste ostmiseks ja kolmeminutilised pissipeatused selleks, et saaks kohe kuhugi järjekordselt muudetud suunas edasi uhada... Mul ei ole midagi sihituse vastu, isegi pigem poolt, aga ma tahan vahepeal paigal ka olla, et aru saada, kuhu ma olen jõudnud. Ja süüa tahan normaalselt!
Reisimise juures on mu jaoks kohustuslik paberkaart. Google Mapsi vms rakenduse abil võib liigelda küll, aga ainult suuremates linnades ja ka sel juhul, kui on ajalised piirid. Paberkaart annab suure pildi ja võimaluse oma trajektoore jooksvalt üle vaadata ja ümber kalkuleerida. Valida suure trassi asemel maaliline külamaantee või avastada paiku, mille peale veel eile kodus eeltööd tehes ei oleks tulnudki.
meil võiks siis vist koos reisimine sujuda. Mulle meeldib kah vabadus ümber mõelda. Aga sama oluline on vahepeal aeg maha võtta ja rahulikult süüa. Ka see annab võimaluse tunda, et ohjad on minu käes, mitte mingi "graafiku", tuli ei ole takus, et mul on luksus aeg maha võtta
DeleteMeil oli Eestis matkasõpradega lausa kõnekäänd käibel: "teeme plaane selleks, et neid muuta." :)
DeleteOh, unustasin kõige tähtsama - paberkaardid!! Meilegi Pauliga absoluutselt asendamatud reisikaaslased. Just nagu sa ütled - annavad suurest pildist ülevaate.
DeleteMina olen selles osas nii "uue kooli" inimene, et paberkaarti lugeda ei oska. Selgelt mäletan, et vast kolm-neli aastat tagasi käisin vanemaid Eestis ringi sõidutamas, kui mõnd kohta otsisime, avasin mina Googlemapsi ja isa "Autoteede atlase". Kohad said igatahes leitud.
DeleteMaltal käies leidsin Mdinas oma suureks üllatuseks, et Google Mapsi peal selle linna tänavaid ei ole (eks neid on tänavateks ka natuke palju nimetada). Kuna kitsastes müürikäikudes oma loomupärase suunataju abil orienteeruda ma ei suutnud (kuna mul ei ole loomupärast suunataju), siis pidin hakkama saama paberil linnaplaani ja kompassi abil. Mis oli ka mu elus esimene kord kompassi kasutada. Great success oli.
DeleteAppikene, linnaplaan ja kompass, NII äge! Respect!!
DeleteMdina on küll nii väike (mõned sajad meetrid läbimõõt) ja korrapärane, et seal hakkad ühes suunas marssima ja oled paari sammu pärast linna välismüüri ääres.
DeleteAga no au ja kiitus kompassi kaasa võtmise eest, kuidas see mõte tuli sul...?
Jaa, mind kah rabas see kompassi asi - iseäranis praegusel ajal, kui kõigil on nutiseade käe külge kleebitud, ilma gepsi või goooglemapsita eksitakse vaat et kodutänavalgi ära. Kompass, no tõesti, NII äge, ma ütlen!!
DeleteKõikides iPhone'ides on kompass sees :D
DeleteKaur, sa alahindad tugevalt mu võimet ära eksida absoluutselt kõikjal (ka metroos).
Klari, pagan küll, oli sul nüüd tarvis muljet rikkuda! iPhone kompass... milline pettumus. Ja mina kujutasin ette toredat vanakooli kompassi, kaas käib klõpsti lahti-kinni, klaas pisut mõranenud eelnevatest seiklustest...
DeleteMa olin viimati reisil sunnitud ainult google mapsiga hakkama saama, sest paberkaarti ei olnud algul ja pärast sain sellise, millest oli abi ainult suurte plaanide tegemiseks, sest ilma luubita seda silm ei seletanud (see mulle muidugi ei meenunud, et IPhonel on luubi funktsioon olemas) ja konkreetseid tänavaid ei näidanud. Ja siis see googlemaps ütles mulle nt liigu kagu suunas 100 m, kahjuks kompassi funktsiooni ka ei meenunud kasutada, et pilvisel päeval keset võõrast linna aru saada kus see kagu on :D.
Deleteminu arust metrood ja tunnelid ongi need põhilised äraeksimiskohad. Kui ikka geograafiat ei näe, siis selllisel skemaatilisel maastikul kaob suunataju ära, eriti kui ristumised ei ole täisnurksed.
DeleteAga võimalik, et on inimesi, kes ei vaja visuaali, et oma asukohta tajuda, äkki neil on magnetelund nagu haikaladel. Meil tantsib üks, kellele on proovi tehes oluline, et me tantsiks proovisaalis ilmakaarte suhtes samas asendis nagu päris esinemiskohas, muidu tal läheb esinedes segi. Sõltumata sellest, mispidi need tantsupõrandad pikergused on ja kustpoolt on võimalik siseneda ja väljuda. st talle ei sobi proovis "publiku asukohaks" saali lühem külg (nagu päris esinemiskohas), kui see lühem külg on vales ilmakaares.
Jaa, mul kah häda metroode ja tunnelitega. Magnet-elund järelikult puudub...
Deletesellise "peab võimalikult palju kogema" suhtumise versioon Ameerikast Euroopasse reisijatel olevat reisid stiilis "üks Euroopa riik ühe päevaga", sest USAs on puhkused lühikesed, Euroopa on kauge, järelikult kallis sõita ja vbla saabki ainult kord elus.
ReplyDeleteno ja siis vastukaaluks sellele just kriitikat, et "ma saan aru, et sa saad ainult kord elus Euroopasse, aga kas sa ühe päevaga jõuad ikkagi riiki kuidagi mõttekalt kogeda ja kui ei jõua, siis äkki see on hoopis suurem reisivõimaluse raiskamine?"
ma saan eri pesemiskogemustele lisada põõsa all magava hääletaja oma: mul oli kaasas pooleliitrine veepudel, mis siis päeva jooksul tühjenes. Kriitilisemate piirkondade peale kulutasin siis natuke seda vett, muidu lootsin riiete vahetamise ja nende vahepealse tuulutamise peale. Silmi pesin korra sõna otseses mõttes hommikukastega, korjasin seda kõrvalpõllult orase pealt.
ReplyDeletekui vahepeal mõnes bensujaamas peatuse tegin, suutsin end vetsus kraanikausi kohal üle kere ära pesta, ilma vetsupõrandat täis ladistamata.
Oojaa, bensuka vetsus ülekere pesemine, tuttav teema!! (Just, et vetsupõrandat täis ladistamata.)
DeleteJaa, tõsi, USAs on puhkused lühkesed. Samas, olulise osa siinseist Europasse reisijaist moodustavad (rikkad) pensionärid ja üle veebi töötavad nooremad inimesed, neil on aega küllalt, raha ka, teevad mitmenädalasi, lausa mitmekuiseid reise.
ReplyDeletenojah, ma lihtsalt puutusin sellega kokku juutuubis, kus üks Saksamaal elav ameeriklane üritas oma emamaalastele selgeks teha, et Euroopa maad on väga erinevad, enamasti on igaühes lausa ise keel, muudest erinevustest rääkimata, ja mõistlikum oleks kahenädalaseks puhkuseks välja valida üks-kaks maad, mida külastada. Vbla mõne erandi puhul, nt Beneluxi saaks tihedamalt mahutada, nad nii seotud ajalooga ja geograafiliselt kompaktselt koos.
ReplyDeleteÕudne häda, et tänapäeval on mingeid kohti ilma ette planeerimiata-broneerimata pea võimatu näha. Alhambra olevat väga ilus ja nägemist väärt, aga sinna peab kuid ette broneerima või siis Granadas oleku ajal südaöö paiku internetis järgmise päeva kohtade vabanemist lootes hullunult enterit taguma nagu Linnateatri pileteid tahtes. Ja ma ei tea, kas ma ta üldse sellised kohad niiviisi kunagi ära näen, sest mitu kuud ette broneerida käib kogu mu olemuse vastu ja tundub väga õudne.
ReplyDeleteJah, mul samad emotsioonid. Yosemite Rahvuspark näiteks, ja Yellowstone (kuigi seal olen vanal heal vabaduse-ajal korra käinud). Iseäranis wildernessi minekuks "käib bronnimine kogu olemuse vastu ja tundub väga õudne" (nii hästi öeldud sul).
DeleteHaha, ma just planeerin oma sügisest reisi ja ma pean palju pileteid ette ära ostma (ja need on kellaajalised!!!) ja see tekitab minus stressi, mis siis, et ma olen VÄGA kellaaja pealt plaani järgi elav inimene. :D Sest et ma pean ju nende kellaaegade järgi planeerima ette terve oma päeva ja mitu kuud ette on see õudukas.
DeleteSama notsuga, ma ka ei taha. Kogu maailm ronib Alhambrasse ja seisab sabas? OK, ma kas a) ei lähe b) lähen ajal, kui teised ei käi (euroopa puhkab miskipärast augustis, arusaamatu). Aga pigem ronin kuhugi, kus on null inimest peale minu.
DeleteRääksin lõunamaa kolleegidele (üks vist egiptlane, teine hispaania argentiinlane) oma puhkusest Norras, kus me nägime 8 päeva jooksul kolme inimest. Nood olid... hämmingus. MIKS sa nii teed? Kui keegi teine ei taha samal ajal samas kohas olla, siis see on ju järelikult halb koht või aeg või mõlemat?
Samamoodi olime meie hämmingus Sloveenias, kus me nägime esimest korda elus mastaapset kämpingu-kultuuri. Kõik need inimesed on otsustanud olla samal ajal samal viisil samas kohas. Miks?? Mida nad selles leiavad, miks siia tulevad...?
Novot, seda ma räägin, reisimis-stiile on ikka nii erinevaid, et. Ja ärgu tulgu keegi ütlema, et just nii-või naamoodi on õige. Või noh, vähemasti mulle ärgu tulgu, küllap leidub neidki, kes hea meelega õpetussõnu kuulda võtavad:)
DeleteVeel üks asi, mis mul karva turri ajab, kui reisimisest rääkida, on: oletame, et ma kirjeldan kellelegi oma reisi... no ütleme, Arizonasse. Et käisin seal ja seal ja säärases kohas ja siis veel seal ja nägin seda ja toda. Ja siis vestluskaaslane hakkab „aga kas sa seal ka käisid? ei? oi, miks? see on nii äge koht. aga seal? kah ei? no järgmisel korral kindlasti mine...“ jne. Ses mõttes, et kulla inimene, ma ei jõua ju iga nurgatagust läbi käia. Teen omad valikud vastavalt võimalustele ja eelistustele. Ja siis mulle neid kohti, mis käimata/nägemata jäid, ette lugema hakata – no milleks? (Vot sihuke torin sedakorda :))
See viimane "oo, Arizona, kas sa seal ikka ka käisid...? ei? no küll on kahju / rumal sinust..." on täpselt minu käitumine. Olen teadlik, proovin hoiduda.
DeletePigem peaks midagi positiivset leidma :) "Me käisime veel X kohas, meganõme oli, küll sa olid ikka tark, et sinna oma nina ei toppind" :)))
Issake, on vist jah natuke sinulik, Kaur. Ausalt, see polnud plaanitud varjatud torkena. Aga no tore, kui sa teadlik oled :)
Deletenagu ma aru saan, Alhambra puhul "b) lähen ajal, kui teised ei käi " ei tööta, sest sinna on KOGU AEG pikalt ette ära bronnitud. Sest ta on väike koht ja sinna mahub inimesi piiratud koguses.
DeleteMa olin seal aprillis.
"seal"=Granadas. Alhambra eksterjööri imetlesin üle oru ja nägin seda veetoru, midakaudu nende ajaloolistest tsisternidest õhtuti seisnud vesi välja lastakse (nii et targemad koopahipid juba teavad ja saavad seal all duši all ära käia) ja kaalusin korraks, kuidas oleks proovida veetoru pidi üles ronida.
DeleteOeehh, väga äge arutelu!! Mina ja reisimine - enamasti ikka planeeritud. Aega ju vähe ja kõike tahaks näha. Eriti kui kuhugi kaugemale minna, kuhu tõenäoliselt enam kunagi ei satu. Samas mu hing jällegi ihkaks natukene loomingulisust ja vabat voolamist.. ja teisalt... aeg-aeg-aeg ja PLAAN! Tüütu dilemma ja iseendaga võitlus. Pean ausalt tunnistama, et enamasti võidab minus pesitsev SUUR PLANEERIJA! See on omamoodi tore nauding mingit toredat reis kuid ette kokku panna.. mängida marsruutide ja külastatavate kohtadega...
ReplyDeleteJaa, sellega olen täitsa nõus, et reisi kokkupanemine on nauding. Kõik on alles ees, lugematud võimalused...
Delete