Sättisime, Paul ja Lilli ja mina, end eile hilisõhtul perseiide imetlema. Kuuma päeva järgses õhtujaheduses, kanjoniservasel õuemurul, veiniklaasid käeulatuses. (Eelnevalt olin Paulile selgitanud, mismoodi sõna “perseiidid” eestlase kõrvus kõlab.) Seda aga ei osanud uneski näha, et ühe vaatemängu asemel lausa kahte pakutakse. Tähesadu sattus sihuke kena keskmine, nähtud nii uhkemaid kui kehvemaid. Mõned tulekerad näitasid siiski vägagi kohevat, kauakestvat saba, ning ühte iseäranis intensiivset, maapinnaga täiuslikult horisontaalse lennu sooritanut nägin kah. Earth grazeri mõõtu kahjuks siiski välja ei andnud.
Kuid selgus, et see, mida me õhtu naelaks pidasime, oli tegelikult üksnes eelmäng. Kesköö paiku, kolmandama veiniklaasi ajal hakkas kirdetaevas veidraid trikke tegema, tõmbudes täiesti loogikavastaselt heledaks, kahvaturohekaks. No nagu hakkaks ahetama või nii. Mõnda aega mängis rohekus erinevate toonidega, ja kui otsustada ei suutnud, millist varjundit valida, kolis roosale värvigammale üle. Kummaline, et kuigi ma virmalisi näinud korduvalt, ei torganud mul enne vaarikavärvi taevakardinate lehvima hakkamist pähe, millega tegu. Vaim sai ju lendtähte show jaoks valmis pandud, ja nüüd äkki virmalised takkaotsa? Meteoorid värvilises taevas? Vaimustav, lihtsalt vaimustav, ma ütlen.
------------
Kolimisteemadel. Kui me Pauliga kohustusi jagasime, paika panime, kes millega tegeleb, pakkusin hetkelises meeltesegaduses välja, et võtan praktiliselt kogu ametlike asjaajamistega seotu enda kanda, alates kolimistranspordist lõpetades postiteenistuse ja tervishoiuasutuste ja muu sellisega. Red tape, me omavahelises kõnepruugis. Tuletame siinkohal meelde, et kuigi mu igapäevane English on suhteliselt sujuv, olen bürokraatiakeeles tükk maad nõrgem. Tuletame meelde ka seda, et USA pole Eesti, siin ei saa asju eranditult online ajada, ühe-kahe klahvilevajutusega. Mis mõnes mõttes hea, sest human touch aitab hädast välja juhul, kui ekraanitagune tehisaju sult viiendat korda ühte ja sama küsimust küsib, sest sa vastad nii, nagu asjad on, mitte nii, nagu ekraanitagusele meeldiks. Paraku, elusa inimesega telefonitsi suhtlemiseks tuleb kadalipp läbida, õigel ajal õigeid numbreid sõtkuda, tundide viisi depressiivset ootemuusikat ja/või kohese õnnetuse või pankrotiga ähvardavaid reklaame kuulata. Samas, harjutamine teeb meistriks. Tänaseks orienteerun, vähemasti mõnevõrra, erinevate erialaste terminte dzhunglis, suudan vajadusel vastaspoole (viisakalt) surnuks rääkida, jalg ei hakka värisema, kui saadetud e-kirjas millegi olulisega mööda olen pannud, lõug ei hakka värisema, kui mulle kolmest kohast eitav vastus antakse - neljas ja viies sarnase asutus on ju kah ometi olemas; ja nii edasi. Ilma naljata, suurepärane treening. Mul ju immigratsiooni-kadalipp selja taga, eks sealgi sain omajagu vatti, aga praegune tundub nõudlikum, sest mitmetahulisem.
Aga muidu, jah, kolimiseni vaid kolm nädalat jäänud. Laadijateks palkasime tuttava jalgpallitreeneri käealused, keskkoolipoisid. Ameerika jalgpall siis, eks. Tursked sellid. Ja noh, kogu selle pakkimise ja sättimise juures on nii Paulil kui mul musklid üsna head vatti saanud, idee poolest teeksime kahekesigi asja ära, kuid mõistlikum tundub siiski mõistlik olla, tiibklaveri tõstmine noorematele jätta. (Mitte, et meil majapidamises tiibklaver leiduks. Näide oli illustreeriv. Pauli klaver on elektrooniline, kaenlasse võetav.)
August 12/2024
“The Aurora!" Her wonder was so strong that she had to clutch the rail to keep from falling. The sight filled the northern sky; the immensity of it was scarcely conceivable. As if from Heaven itself, great curtains of delicate light hung and trembled. Pale green and rose-pink, and as transparent as the most fragile fabric, and at the bottom edge a profound and fiery crimson like the fires of Hell, they swung and shimmered loosely with more grace than the most skillful dancer. She thought she could even hear them: a vast distant whispering swish.“ ― Philip Pullman, Northern Lights
Oled ikka masohhist - kogu ametlik asjaajamine, eriti, kui see sisaldab telefonikõnesid. Ma vist näriks enne endal käe otsast :-).
ReplyDeleteNo, jah... eks ta ühest küljest üsna jube ole tõesti, ei salga.
DeleteAga kuna Paulil on jällegi omad kolimis-kohustused, pluss töökomandeeringud, siis ma ei saa väga kurta, istun siin mugavalt kodus laua taga, jalg üle põlve, ja teen telefonikõnesid :)
Byrokraadid saavad selle eest, mis nad teevad, palka. ;)
ReplyDeleteNo kui nii võtta, siis minagi ju SAAN midagi - nimelt uue kodu, sõbralikumas kliimas :)
DeletePalk tuleb ja läheb, aga kodu sõbralikus kliimas jääb. Puhaskasum on Sinu poolel.
DeleteKuldsed sõnad, kaaren!
Delete