Paul ütles mulle eile, et olen “militant”. Hm. Tal võib tegelikult õiguski olla. Sest peale läinud nädalavahetuse lennushow külastamist kaalun karjäärialast kannapööret: käsitöölisest-koduperenaisest USA õhujõudude hävituslennuki piloodiks. Ja ärge siin tulge mulle ütlema, et olen asjaga väheke hiljaks jäänud, või muidu süüdistan teid gerontofoobias ja vanusepõhises diskrimineerimises.
Anyway. Sel aastal võtsid lennushowst osa muuhulgas ka kolm hävitajat - kaks McDonnell Douglas F/A-18 Hornet'it ja üks Fairchild Republic A-10 Thunderbolt II. Wow, ma ütlen. WOW. Kusjuures meil Pauliga oli veel säärane luksus, et saime lausa privaatse demoesinemise osaliseks, kuna päev enne airshowd mängisid Hornetid lennumustreid läbi otse me kodumaja kohal, elame ju keset tühermaad.
Hävitajate reedeõhtune etendus puhus publikul sõna otseses mõttes sokid jalast. Olete kogenud, kuidas sedasorti lennuk läheneb? (Loodetavasti ei saa kogema, teiepoolset kohalikku konteksti arvestades.) Läheneb täiesti hääletult. Sa näed lennukit, aga (veel) ei kuule. Vaevu kuuled ka siis, kui ta otse su pea kohal on. Või madalal maapinna kohal otse su nina ees, nagu lennushowl. Aga kui lennuk ise juba kaugeneb, tabab sind - BOOM!! - helilaine. Raputab kogu kere läbi, lööb kõrvad lukku, paneb pea kumisema. Vähe sellest. Mõlemad Hornetid tegid peatribüüni ees ka selle hämmastava manöövri, mida lennukikandjaile maanduvad piloodid sadu tunde harjutavad ja mida nad une pealt oskama peavad: rattad puutuvad sekundi murdosa vältel kindlat pinda, seejärel paiskub lennuk peaaegu vertikaalasendit võttes, kõrvulukustavat möiret kuuldavale tuues taas õhku. Manööver on tarvilik juhuks, kui maandumine nihu läheb, st. lennuki sabakonks trossi taha pidama ei jää, tolle, mis lennukikandja pardal äkkpidurina töötab.
Lennushowl nägi asi välja nii: vaatad vasakule, sealt läheneb hävitaja, esialgu hiirvaikselt, justkui oleks filmil heli maha keeratud. Kaotab kõrgust, publiku nina all maandumisrajal rammivad rattad hetkeks maad. Müra on talutav, kuid õhk juba väriseb. Oled parasjagu pea paremale pööranud ja kuklasse ajanud, et tagasi taevasse sööstvat lennukit vaadata, kui masinale täies mahus järele jõudnud helilaine su kõikuma lööb. Kusjuures tollel hetkel, mil hävitaja end maast uuesti lahti tõukab, paiskub õhumasina saba alt võimas tuleleek – seal põleb paari sekundi jooksul säärane hulk lennukikütust, millega saaks ilmselt pooles Oregoni osariigis talvel majad soojaks kütta. Aga võtke heaks või pange pahaks, Planeet oli viimane, mis mul noil maandun-tõusen hetkedel meeles oli (nad tegid, jah, seda trikki lausa paar korda, rahva rõõmuks). Musklinäitamine puhus mu ajud kõrvade kaudu välja, järele jäi üksnes imetlus ja imestus, et inimesed säärased monstrumid välja on mõelnud, valmiski ehitanud, ja et mul avaneb võimalus nende jõu- ja ilunumbreid nii lähedalt näha, rahutingimustes. Pole parata, pean nüüd vana hea Tom Cruise uue filmi kah ära vaatama, kuniks vaimustus püsib. Ahjaa, ja helikopter, mille taustal poseerin, on Sikorsky UH-60 Black Hawk.
Aga muidu oli lennushow nagu lennushow ikka. Ülitore. Imeilus ilm, imeilusad kulissid (Kaskaadide mäeahelik, peaosas Mount Jefferson), rõõmsad rahvamassid, õlu, hea söök, hea muusika, päikeseloojang tuntud headuses, päeva lõpetuseks vinge ilutulestik. Imestusega mõtlen tagasi me Oregoni-elu esimesele aastale, mil Paul mind poolvägisi airshowle vedas, kuna pidasin seda mingiks nõmedaks ameerikalikuks meelelahutuseks. Tänaseks on kaks võimalust: kas eksisin meelelahutuse nõmeduse osas, või olen juba täielikult amerikaniseerunud.
August 28/2022 Fotod: Paul
“If you can walk away from a landing, it's a good landing. If you use the airplane the next day, it's an outstanding landing.” ― Chuck Yeager
Kõlab toredalt küll. Hea meelega vaataks isegi, kui kuhugi kätte tuleks.
ReplyDeleteTomi filmi tasub vaadata küll, minu meelest oli tore :)
Film vaadatud, eile. Oli jah tore, vana hea Hollywoodi meelelahutus, sai nö. kõikidesse kastikestesse ristid tehtud: one liners, maskuliinsus, lennukid, motikad, 90ndate stiilis soundtrack. Cruise nägi üllatavalt värske välja.
DeleteOlen korduvalt näinud ja kogenud. Viimane kord muideks see suvi oma Pääsküla aias kui kaks ameeriklaste F-35 üle lendasid. Linna kohal olid tuurid ja kiiruse maha keeranud aga nii kuradi madalalt tulid, et lendurite kujud kabiinis selgelt näha. Pilti ei jõudnud muidugi teha. F-35 otsustasin silueti järgi, hiljem sain ametliku kinnituse valitsuse infost treeninglendude asjus. Ämarist nad lendasid, seal ümbruses võis pidevalt näha.
ReplyDeleteTorontos on iga septembri esimene nädalalõpp suur lennushow kus lisaks vigurlendudele ka igat sorti hävitajad demonstratsioonlende teevad. Siin annavad vähe rohkem tuld ja teevad just seda trikki, et kimavad järve ääres vahtivale publikule ootamatu nurga alt ligi - rahvas hüppab kui müralaine lööb :D 5 päeva pärast show meil!
P.S. Noorukipõlve unistus oli mingi lääneriigi hävituslenduriks saada. Paraku hüppasin liiga hilja üle piiri. Oleks esimest korda õnneks läinud, kes teab - oleksin kabiinis või publiku hulgas :P
Jaa, meie airshowl läinud reedel hiilisid kah esimesel korral publikule salaja ligi, justkui ninjad. :) Pauk lõi meidki ootamatult.
DeleteMul tuli nüüd meelde, miks ma esimesel aastal minna ei tahtnud - oli mingi suurem lennushow õnnetuste laine vist, siin või Euroopas, ei mäleta - lendasid rahva sekka, inimesi hukkus ja puha. Tänaseks olen ilmselt tuimemaks muutunud, telliskivi võib ju kah tänaval pähe kukkuda, eks.(ptüi-ptüi-ptüi!)
Kabiinist ja publikust - olen vist enne ka maininud, et Paulil on väikelennuki piloodi paberid. Litsents küll uuendamata, sest jube kallis. See pole muidugi ligilähedanegi hävituslenduri ametile, aga noh, kehval ajal ajab asja ära. :) Ja lennundusterminoloogias on ta muidugi nagu kala vees, ma igal aastal lennushowl kuulan kannatlikult pikki loenguid ja noogutan targa näoga kaasa jutu peale, millest mõhkugi aru ei saa. :)
Delete