SEELIKUTEST JA PÜKSTEST kirjutan täna, et täitsa koera-blogiks kätte ei läheks :-) Mõttelõng hakkas kerima ei millestki muust kui Peetri kooli seeliku-skandaalist. Etteruttavalt, enne kui heietama hakkan, olgu ära öeldud, et minu arvamus ühtib suures plaanis selle blogipostitusega SIIN (üks neist blogidest, mida pisteliselt jälgin, reeglina hea lugemine).
Anyway. Püksid ja seelikud siis. Vägisi meenub vene-aegne suursündmus, kui tüdrukute koolivormile pikad püksid lisati (millaski minu algkooli ajal, täpset aastat ei mäleta) - uuendus, mis mind toona hirmsasti rõõmustas. Sest mul olid sihukesed hiiglama peenikesed jalad, enda arvates kõverad kah. Kes siis selles eas oma välimusega rahul on, eks ole. Peab märkima, et elu jooksul hindamiskriteeriumid üksjagu muutuvad. Käsil olevas vanuses ei huvita mind absoluutselt, on mu jalad paksud või peenikesed, sirged või kõverad. Tunnen hoopiski head meelt ja tänulikkust, et nad mind nii kenasti teenivad. Muuhulgas kannavad iga jumala päev kanjonikaldaid mööda üles ja alla, samal ajal kui vanusekaaslased põlve- ja puusaoppidel käivad, ja kahekorruselisi kodusid ühekorruseliste vastu vahetavad, sest trepp käib üle jõu. Sülgan nüüd kolm korda üle õla kah, igaks juhuks.
Ühesõnaga, kuhu ma jäingi? Ah jaa, tüdrukute koolivorm ja püksid. Mis see aastanumber meil ongi? 2017. Ei noh. Kahekümne esimene sajand täies hoos, aga mehed arutavad tarkade nägudega, kas tütarlaps tohib pükse kanda. Kas naine tohib aborti teha. Ja nii edasi. Mitte et ma miski võitlev feminist oleks, aga no kurat, Peetri kooli direktrissi lause ’õpetame tüdrukuid seelikus kenasti istuma’ ajab harja punaseks. Mida 'kena' poistele samal ajal õpetatakse, ah? Meenutan, et jutt käib riigikoolist. Peened erakoolid tehku mis mis tahavad mu meelest, sest erakool on lapse (vanema) vabatahtlik valik. Aga riigikoolis, tänasel päeval, praeguses ühiskonnas noortel naisehakatistel pükste kandmine keelata on küll kurjast.
Teema jätkuks, küll natuke teise nurga alt. Seelikud vs püksid minu Ameerika-kogemuses. Kõigepealt Las Cruces. Paljud mu sealsed naissoost sõbrad/tuttavad ilmusid tihtipeale seelikus või kleidis. Paar leedit olid lausa hipi-kleitide harrastajad. Väga vinge. Oregoni prouasid, kellega siin lähemalt suhtlen, näeb reeglina pikkades pükstes (enamjaolt teksastes). Mina muuseas pole teksade/T-särgi teele läinud, ja ei lähe ka. Mul pole ÜHTEGI paari teksaseid. Võin lausa öelda, et põhimõtteliselt. Vot ei taha siin teksaste tõotatud maal jeansi-lõksu langeda. Ajan muudkui aga edasi oma euroopalikku stiili. Õigluse huvides tuleb siiski lisada, et Madrase naabriprouade väljanägemine on teksahõngust hoolimata alati väga naiselik ja sätitud, pluusid ikka sihukest peenemat sorti, ehted ka küljes ja nii edasi. Aga pea iga kord, kui mina seelikus/kleidis kohale ilmun, karjatavad nad kooris „Next time I’ll wear dress too!“ Kuid see ’next time’ muudkui lükkub ja lükkub edasi… Pole mina teisi Doveri Tänava Diivasid (nii me ennast kutsume) veel kleidis näinud. Sellegipoolest oskavad nad kõik väga ’kenasti' istuda.
Foto: Internet.
March 17/2018
