Lilli enne oma elu esimesele jäljele minekut. Oranzh jäljevai ikka seesama vana hea ESLÜ oma, Yarkolt päritud. 

JÄLJETRENN, YEHAA!
Disclaimer: mul ei ole plaanis võistlussporti (koerasporti) naasta.
Tänane päev oli minu jaoks märgiline: Lillikene ajas jälge viisil, millest ma kogu oma mitte väga pika ja mitte just ülearu  kuulsusrikka koeraspordi-karjääri jooksul unistanud olin – noil aastatel, mil Yarkoga treenisin/võistlesin. Nimelt töötas Lilli SABA täna jäljeajamisel kaasa. Teisisõnu, ta vehkis kergelt sabaga kogu jäljetöö jooksul. Kes koerasporti teinud, teab, mida see tähendab. Innukust! Yarkoga muuseas ei saanud ma ilmaski saba tööle. Aga see ei olnud mitte Yarko viga, vaid minu oskamatus teda piisavalt motiveerida.

Ühesõnaga. Jälge olen Lilliga teinud tänaseks 11 korda. Jälgede pikkuseks pluss/miinus 50 sammu, ca 10 minutit vanad, toitu jäljel üsna tihedalt (praetud maksatükid), jälje lõpus toidukarp. Pinnas: muld vaheldub madala rohuga, osa rohust läinudaastane, kuivanud, osa roheline. Üldjoontes sihuke kena kadakane karjamaa. Kuna mul, nagu öeldud, sportlikke ambitsioone käesoleval eluetapil pole, valisin koolitusmeetodiks ’siit nurgast ja sealt nurgast, peaasi et endal ja koeral vahva oleks’. Nö. kutsikaruutudele lõin käega ning tegin paar esimest jälge lühikesed, 10-20 sammused sirged. Jäljel  lasen enamjaolt koeral endal otsuseid teha, samas olen füüsiliselt talle väga lähedal, ühtepuhku puudutan/silitan. Meievahelist distantsi hakkan pikendama millaski hoopis hiljem.

Lillile on juba väga selge, mida see tähendab, kui ma, jäljevai käes ja vöökott (toiduga) vööl, ta kenneli värava taha ilmun.  Kõht on loomal muidugi tühi, kui jälge ajama suundume. Seda ka veel, et lõputud jäljetandrid (põllud, karjamaad) on meil siinsamas kodu ümber volilt võtta, mistap esialgu pole ma veel autotki käima löönud jäljele minekuks. Jäljetrenn mul küll suures plaanis IPO sooritusele üles ehitatud (tehniliselt), aga väga hulluks selle ,nina igase jalajälge’ nõudmisega ei lähe. Pigem rõhun instinktile ning innukusele kui korrektsusele.

Novot. Praeguse seisuga teenib jäljetrenn niisiis puhtalt meelelahutuslikku eesmärki, annab koerale ajutööd. Eks me näe. Ma ei välista, et millaski aasta-paari pärast, juhul kui mul ja Lillil vunki jagub ja ma viitsin kohalikku Schutzhund-klubisse treeningsõite ette võtta (meil siin igavesti pikad vahemaad ju) – ühesõnaga, millaski võib-olla läheme katsetele ja vaatame, kas saame mingi tiitli vöö vahele. Aga nagu ütlesin – JUHUL KUI ja VÕIB-OLLA. Praegu lihtsalt naudime, nii mina kui Lilli. Teineteise seltskonda ja koos töötamist ja kevadise Oregoni soodsaid jäljetrenni tingimusi. Kuuendal märtsil saab Lillikene viiekuuseks.

p.s. Andku koeraspordi-kauged lugejad andeks, et ma tekstis esinevaid termineid lehti seletama ei hakanud. Kirjatükk läheks liig pikale.

March 26/2017
“Ambition is a poor excuse for not having sense enough to be lazy." - Milan Kundera