LILLIL ON KEELATUD meie aiatiikides solberdamas käia. Keelatud on ka igasugust saasta üles korjata ja seda süüa (naabrite kassi kaka, surnud linnukesed ja pisinärilised ja nii edasi). Kuid nagu fotod tõendavad, lõbustas Lillikene end täna pealelõunal aiatiiki uppunud hiire väljaõngitsemisega. Tegu tehtud, asus mööda õue hullunult ringi kihutama, hiir hambus. Vast lootis hiire nö. uuesti käima joosta? Jooksust väsinud, külitas maha, näksis laibakest esihammastega, õrnalt ning ettevaatlikult. Kui hiir kõigest hoolimata elumärki ei andnud, vaatas Lilli mulle nõutult otsa. Et miks hiir ometi temaga ei mängi. No teate, väga raske oli tõsist nägu sälitada, ehkki kirja läks kaks ilmselget rikkumist: 1) aiatiik, 2) surnud näriline. Mind ajas hoopiski hirmsasti naerma, ja kahju oli koerast kah - ta tundus ikka tõsises mures olevat hiire tervise pärast. Hiirest, kui aus olla, nii väga kahju polnud. Meil neid siin jagub, farmerite viljapõllud ümberringi.

-----------

Lilli 'saved' a very drowned mouse from our garden pond today, trying her hardest to resuscitate the poor small rodent. At least that's how I interpreted her behaviour. Way too often, we tend to humanize our four legged friends...
March 27/2017
“The early bird may get the worm, but its the second mouse that gets the cheese." - Jeremy Paxman