Eestlased Oregonis, yehaa! Lugu lühidalt järgmine.
AMY on 30ndates sooja olemisega, ilusa looduslapse väljanägemisega ameeriklanna. Peab me naaberlinnas SISTERSIS poodi nimega BLUE BURRO. Kaupleb GUATEMALA käsi-ja õmblustööga (FOTOD 1, 2 ja 3). Amy on omanik, sisseostja ning müüjanna ühes isikus. Me avastasime ta värviplahvatusliku poekese täitsa juhuslikult, Sistersit kammides, Guatemala kraami austajad oleme aga juba LAS CRUCESE aegadest saati.
Amyga on tore juttu ajada, maast ja ilmast. Eks ta uuris minu päritolu kah muidugi, pea igaüks uurib - kõva aktsent ju kõnel küljes. Miski kohtumise käigus tuli Amy lagedale teatega, et Sistersis elab EESTI naine MARET. Andis mulle teada, kuis ma Maretiga ühendust saan, kui soovin. Aga muidugimõista ma soovisin!

No ja täna võtsimegi taas Sistersi tee jalge alla, et kaks eesti naist (Maret ja Epp) pluss üks ameerika mees (Paul) saaksid koos lõunat suua ning tutvust teha. Vahva kohtumine!! Ei jää teps mitte viimaseks, kuna klapp oli algusest peale väga hea. Maret on ökoloog, kena eesti keelega, must mõned aastad vanem, USAs sündinud, abielus ameeriklasega. Vanemad olid Maretil puhastverd eestlased, kolisid sõjajärgselt Saksamaalt Ühendriikidesse, neljakümnendate lõpul.
Te ei arva ilmaski ära, mis Maret mulle lõunasöögi lõpul kinkis. Eestimaa-reisilt kaasa toodud, kadakaokastega täidetud lõhnakotikese!

Aga see pole veel kõik. Paar päeva tagasi sain Eestimaal elava sõbra kaudu teada,. et tõenäoliselt on Madrasesse kolimas eestlastest abielupaar, samuti meievanused, mõlemad juba hulk aastaid USAs elanud. Neist ma, tõsi küll, muud vähimatki ei tea, kuid fakt iseenesest üsna hämmastav. Eestlaste kontsentratsioon saab meil suhteliselt suur olema - tervelt kolm kodanikku väikelinn kohta:)

Egas midagi, võime siin Madrases varsti oma rahvatantsurühma kokku panna. Rahvatants teadupärast väliseestlaste hulgas au sees:). Ma kujutan ette, et Paulgi saaks kaerajaani ja oige-ja vasembaga hakkama. Juhul muidugi kui mina ette näitan, kumb see oige ja kumb vasemb on:)

Seda ka veel, et Ühendriikide läänerannikul on eestlaste kogukond päris rohkearvuline. Suurlinnades. San Fransisco, Portland, Seattle jne. Ainuke häda on selles, et kui ma natuke asja uurisin ja googeldasin, komistasin nende kuukirjale, millest kaks kolmandikku on religioosne ning üks kolmandik kajastab kohalike eestlaste (põhiliselt kristlikke) tegemisi. Selle peale kadus mul isu ühendust võtta. Ma rohkem nagu pagan või nii. Kui valida tuleks, võtaks iga kell rahvatantsu kirikus käimise asemel:)
-----------
This post is talking about thick concentration of Estonians in Central Oregon:) Today, me and Paul had lunch with Maret from Sisters. She's in our age, been living in the States all her life but her parents are from Estonia. Also, got to know through my friends in Estonia that an Estonian couple (also in their 50s) might move to Madras. They both have been living in U.S. for years. Can you believe this?! Madras is a VERY small town. THREE Estonians living in Madras - that's A LOT!:)
30/09/2014

Ameerika Punase Ristiga liitusime, mõlemad, mõnda aega tagasi. Miks? Sest et kui meil siin ümberringi puha põles ja suits hinge mattis, helistasime siia ja sinna ja pakkusime abi. Kuna põlengud (õnneks seekord) katastroofi mõõtu välja ei andnud, võtsid asjaomased abi vastu vaid organiseeritud korras: Punanese Risti vabatahtlikke ning koolituse läbinud vabatahtlikke tuletõrjujaid. Ühesõnaga, meile öeldi viisakalt ära. Mis mõneti oli kergendus, aga teisalt justkui väheke nörritas kah. Oma koduümbruse asjades tahaks ju käe külge panna.

No peale seda otsustasimegi, et organiseerume. Saatsime Punasele Ristile avaldused, et härra ja proua soovivad voluntääridena liituda. Ja kus siis hakkas pihta! Ei ole ühti nii, et otsekohe tere tulemast. Tuli täita omajagu avaldusi, vastata omajagu küsimusi, misjärel tehti meile mõlemale taustakontroll. Et oleks kindel, et pole kriminaalid ja/või illegaalid. Mul lõi natukene harja turri, et hakkavad aga jälle solgutama. Värskelt immigratsiooni-masinast läbi käidud, jätke inimene ükskord ometi rahule!:).

Kuna me mõlemad Pauliga ontlikeks osutusime, tehti viimaks tere-tulemast-kõned ja e-mailid ning löödi letti nimekiri kursustest, mis meil läbida tuleb, enne kui asjaks läheb, elik enne kui 'objektile' lastakse. Mul kui puhastverd Sõnnil muidugi jälle sõrad vastas. Et no appikene, andke armu, ma tahan lihtviisiliselt kogukonnale abiks olla, vajadusel, mitte miskeid kursuseid nühkida. Online või koolitusklassis. Bendis, Punase Risti kohalikus peakorteris.

Anyway. Nüüd, kus ots nö. lahti tehtud, olen küüned uuesti sisse tõmmanud, sest kursused iseenesest on huvitavad, täitsa tasuta pealegi. Elustamine, peavarju-ja toitlustuskoolitus, katastroofiabi ning muu säärane. Vabatahtlikena Punase Ristiga liitunutel on koolitusi võimalik valida milliseid koolitusi iganes, piiranguid ei tehta. Eks me siin siis tasapisi nühimegi koolipinki, Paul ja mina:). Aga nüüd juba teades, et kui abi on tarvis, siis saame minna ja anda, enam 'ei' ei öelda.
-----------
American Red Cross. Paul and I joined as volunteers. Reason? In summer when we had wildfires all around, we wanted to help. Called here and there, got 'no, thanks ' from everywhere. They only took registered Red Cross volunteers and registered firefighters - volunteers.

'Let's join Red Cross' we thought and sent out our applications. You think we  got 'welcome!' the very next day? Nothing like that. There were questionnaires and background checks which of course made me climbing the walls because my background had been checked here in The States countless times already. Immigrant, you know...:). Anyway. Got both our clearances, also got a mile long list of online- and other classes we have to take before can get into 'action'.

To be honest, first I climbed the walls again:) because I wanted simply be available if and when help is needed. But after first few courses during last few months, it seems quite cool actually. All the courses are free for volunteers. You can get (just to name a few) CPR, First Aid, Psychological First Aid, Feeding Fundamentals, Disaster Preparedness, Sheltering. Even Defensive Driving course - whatever that may be:). Training facilities are in Bend (Red Cross' local headquarters).

Anyway.  If we'd make 'need our help?' call now, the answer would be 'yes'. Despite of the fact that we are both still on 'school' yet:)
29/09/2014

Okassiga! KAKS okassiga! Eile hommikul! Aga hakkame algusest.

Kohalike suust oleme kuulnud jutte hiiglaslikest okassigadest, ilmuvat välja enamasti pimeduse hakul. Noh, liialdavad, oleme isekeskis arutanud. Pole meile veel ühtegi silma hakanud, kuigi liigume kanjonis tõenäoliselt rohkem kui kõik Madrase ümbruse elanikud  kokku. Aga! Paar nädalat tagasi paigaldasime kanjoniveerele järjekordse, kolmanda Punase Pingi. Sedakorda otse maja ette, varahommikuse kohvijoomise tarvis (FOTO 1). Pingi ja kanjoniääre vahele jääb meetri-kahe jagu liivast maapinda. Paul võttis ette sellest õhtuti luuaga üle käia, perimeeter puhas hoida, nagu vene ajal piiri peal tehti. Et piiririkkujate jäljed näha oleks.

Anyway. Hommikuti on pingil kohvi rüübates tore mõistatada, kes maja eest mööda marssinud. Kitsed ja vutid, need on nö. vanad kunded. Ühel hommikul aga jooksis liival pikk rida veidraid jälgi (FOTO 2)  Esimene mõte tuli, et konn on kõhuga vajutanud. Siis hakkasid pisikesed varbajäljed silma. Paulil hea jäljeraamat riiulis, tuvastasime - okassiga! Noh, otsekohe tekkis hasart. Käisime päevade viisi ringi, silmad teritatud, binoklid kaelas. Et äkki näkkab. Aga näe, ei näkanud, ning entusiasm kippus vaibuma. Ikkagi ööloomad. Hea, et jälgigi nägime.

Eilne hommik oli vihmane, vaikne ja soe. Koerajalutamiseks ideaalne. Kõndisime kanjonipõhjas, oja veeres. Miski imelik hääl hakkas äkki kostma, ülevalt kanjoni vastaskaldalt. Justkui purjus ronk? Ja justkui salveipõõsas oleks ellu ärganud, liikudes seal üleval, kivirahnude vahel (FOTO 3). Mina vahtisin, suu ammuli, aru ei saanud, mis elukaga tegemist, kuni Paul röögatas: "Porcupine!". No ja oligi! Hiigelsuur! No nii umbes kaks kolmandikku Yarkot, liialdamata. Põhja-Ameerika okassea kehapikkus (peast tagumikuni, saba välja arvatud) võib olla kuni 90 cm, kaal kuni 20 kg.

Iseeenesest mõista polnd meil binoklit kaasas, fotokast rääkimata. Ilmaski ei ole, kui miskit ebaharilikku juhtud nägema. Seisime siis ja imetlesime algul niisama. Viis minutit, kümme. Siga (mis eksitav nimi, okassiga on näriline) ei lasknud end meist vähimatki häirida, tuiutas kivil. Jätsin Pauli ja Yarko ja tegin nii umbes poolekilomeetrise meeleheitliku spurdi, koju tehnika järele. Vaatluspaika tagasi jõudsin muidugi hingetu ja higisena (kanjonis üles-alla joosta pole teab kui kerge), aga nüüd olid meil nii fotokas kui binokkel. Ning ühe asemel KAKS okassiga.

Sel ajal kui mina sporti tegin, ilus teine (arvatavalt emane) kah välja. Paul kirjelduse kohaselt olla väike peretüli toimunud, isane õiendas emasega, algul kasutas verbaalset, seejärel füüsilist vägivalda - hüppas poole meetri kõrgusele õhku, maandudes hetkeks emasele otse selga. Misjärel viimane üsna vagaseks jäi ning salvepõõsa varju tõmbus.

Kuna isane jätkuvalt häirimatu püsis, võtsin kaamera ja turnisin mäekülge mööda ülespoole - aeglaselt, rahulikult. Loom ei liigutanudki, vahtis mind uudishimulikult. Lähemale kui ca kümne meetri peale ma minna ei üritanud. Pildistasin väheke, siis istusin niisama kivil ja ajasin okasseaga rahulikku hommikujuttu. Paul ja Yarko ootasid all, oja kaldal, koer rihmas muidugi. Kui ma püsti tõusin ning laskuma hakkasin, ajas isane end väheke enam püsti, kaela sirutades: "Mis, juba lähedki"?
26/09/2014

Vikerkaart pole ma varahommkul eluilmaski näinud, siiani. Täna aga, kui kohvitassiga aeda jalutasin ja põhja poole vaatasin, veidi enne kella seitset - seal ta oli. Seisis uhkelt püsti maa ning pilvede vahel.
-----------
I've never seen rainbow in early morning, until today. It was a bit before 7 AM when I walked outside with my first cup of coffee and there it was. The Rainbow! Freshly painted over dark and rainy Northern sky.
24/09/2014

Vananaistesuvi! Sooja iga jumala päev tugevalt üle 20 kraadi. Sisalikud ajavad nahka. Yarko ujutab end regulaarselt ojas, all kanjonis.
Las Cruceses aga sadavat pea iga päev vihma. Kõrb olla puha lokkav ja roheline...seda imet tahaks näha!
------------
Indian summer. Temperature over 80's, daily. Lizards are shedding. Yarko gets his daily swimmings down in the canyon creek.
But! Rumour has it that it's raining almost daily in Las Cruces! Good ole' Desert is all lush and green they say. Well that's something I'd like to see. Hmm? Nostalgia?
23/09/2014

Veel mõned pildid Mare külaskäigust. Teema: sini-must-valge!
FOTO 1 - SININE. Clear Lake.  Sukeldujate paradiis. Vee värvib siniseks vulkaanilise tuhaga segatud põhjaliiv. 30 meetri sügavuses, aastaringi külmas vees seisavad 3000 aastat tagasi vulkaanipurskes hukkunud puud ikka veel püsti. Wow.Vaata veel imelisi järvepilte, mitte minu omi.
FOTO 2 - SININE. McKenzie jõgi. Jõepõhi justkui türkiis.
FOTO 3 - MUST McKenzie mäekuru. Washingtoni mägi ja laavaväljad.
FOTO 4 - MUST. Mare, Epp, Paul
FOTO 5 - Aga mütsid olid meil Marega VALGED!:)
----------
Few more photos of Mare's visit in colours of  flag of Estonia. Blue-Black-White!
PHOTO 1 - BLUE. Clear Lake. /.../is reported to be one of the most exceptional freshwater dive spots in the United States.Submerged 100 feet deep in the lake is a stand of upright trees that were killed approximately 3,000 years ago when volcanic activity created the lake. The trees are remarkably preserved due to the cold year-round water temperatures of between 35–43 °F./.../ Check out more lake pics, not mine though.
PHOTO 2 - BLUE. McKenzie River
PHOTO 3 - BLACK. McKenzie Pass and Mnt Washington
PHOTO 4 - BLACK. Mare, Epp, Paul
PHOTO 5 - WHITE. Hats!:)
21/09/2014

Olen shotlastes mõnevõrra pettunud. Et nad iseseisvusele EI ütlesid. Nii põnev oleks olnud näha, mis Ühendkuningriigis juhtuma hakkab. Aga noh, küllap seelikumeestel olid omad põhjused. Või siis läks neil süda haledaks - peaminister Cameron isiklikult käis ju sõna otseses mõttes pisarsilmi palumas, et hoidkem ikka leivad ühes kapis edasi. Egas midagi. Shotlaste osas on üldsuse huvi nüüdseks maha käinud, arvatavasti. Vaatame, mismoodi kataloonlased Oma Asja ajama hakkavad.
Scotland 'No' Fails To Stop Catalan Independence Push

FOTO: silt naaberlinna pudipadipoe aknal. Mu kujutlusvõime lõi otsekohe pildi, kuidas ma Yarko sülle vinnaks, kui tahaks koos koeraga shopata.
-----------
Telling the truth, I'm a bit disappointed in Scotsmen. I mean in them saying NO to independence. Anyway. I guess they had their own reasons. Or maybe they are just big hearted - Prime Minister Cameron shed literally tear or two during his epic 'please stay' speech, few days before referendum. Anyway. Scots are out of game, at least for some time. Catalan being new favourite.
Scotland 'No' Fails To Stop Catalan Independence Push

Photo: sign on souvenir shop window in Sisters. Couldn't help to imagine how I would carry Yarko during shopping. He's close to 80 pounds after all. Not your regular Chihuahua you know.
20/09/2014

Lõunasöök maa ja taeva vahel.
Koht: Smith Rocks State Park, Oregon.
Täpsemalt: tähistatud X'iga, neljandal fotol.
Ligipääs lõunasöögikohale: raskendatud:)
Menüü: pasta kanaga, Pinot Grigio.
------------
Lunch between Earth and Sky.
Location: Smith Rocks State Park, OR
Specified location: look for white X on fourth photo.
Access to lunch site: complicated:)
Menu: pasta with chicken, Pinot Grigio.
17/09/2014

Mare ja ma oleme sündinud ühel ja samal päeval, ühes ja samas sünnitusmajas. Käinud 11 aastat koos koolis, istunud ühes pingis. Rohkem pole vist vaja öeldagi. Kui, siis vast seda, et tema on USAs elanud hulga kauem kui mina. Ühesõnaga, täna sõidutasime Mare Portlandi lennujaama. Viis võrratut päeva seljataga. Matkad, autosõidud, söök, jook, pikad vestlused langevate tähtede/lõkketule valgel. Hommikukohvid kanjoniserval. Vibulaskmiskursused (Pauli õpetusel) ja varvaste leotamine maja all ojas.
Kolmas tool me terrassil on täna õhtul üsna üksik ja tühi.
------------
Mare and I are born on the very same day in the very same hospital. We also were classmates and friends through all our school years. Though, she's been living in U.S. much longer than I am. Anyway. Today we drove her up to Portland Airport after spending five great days together here at Willow Creek Canyon. Walks, talks, hikes, short road trips, bonfire, food, wine, shooting stars and archery lessons (from Paul). Third chair on our terrace looks oh so empty and lonely this evening.
17/09/2014

Mul on eluaeg väike nööbi-fetish olnud. Nööbikarp (ühes sisuga muidugi) oli üks noist vähestest kallisasjadest, mis Eestist USAsse kolides kaasa võtsin.  Ühendriigid aga on nööbihullude tõotatud maa. Mitte et ma end lausa nööbipagulaseks nimetaksin, mkmm. Kuid nööpe - neid jah müüakse siinmail lausa kulbikaupa. Igas vähegi endast lugupidavas antiigiäris on eraldi nööbilett. Bensiinijaama väikeses marketis ei pruugita niidi ja nõeltega kaubelda, aga NÖÖBID on seal kindlapeale olemas.
-----------
I have had kind of button-fetish all my life:). My button-collection was one of those few things I took with when I moved to The States. Much for my amusement, U.S. turned out to be the Promised Land of button-bunnies:). They seem to sell buttons everywhere. New ones, older ones, anatiques. You can buy buttons even by scoop if you want to. Very cool.
08/09/2014

Vaarikamoos rummiga!
26 väikest (115 g) purki.
Kodunt väheke põhja suunas, Portlandi ja Mount Hoodi ümbruses on lugematul hulgal 'korja ise' puu/köögiviljafarme. Esimeseks moosikogemuseks Oregonis valisime Draperi Tüdrukud-  Draper Girls Country Farm. Businessi veavad ema + kolm tütart. Nii umbes 40 minutit noppimist kulus tolleks ülamainitud moosikoguseks. Ilusad, magusad, puhtad marjad. Nüüd meil Pauliga hammas muidugi verel, tee põhja suunas varsti taas rataste all:)
-----------
Raspberry jam with Rom!
Twenty six 4 oz jars.
There are countless U-Pick farms in our area. We choose Draper Girls Country Farm for The Harmons first jam-experience in Oregon. Mom + her three daughters are running a busy business there! It took ca 45 minutes of picking to get berries  for 26X4 oz. Not bad! Those small cute jars will make outstanding Christmas presents don't you think? Of course now we are wired up, more berries/apples needed for further culinary endeavours...:)
05/09/2014

Õnne sünnipäevaks, Freddie!
Breakthru
----------
Happy BDay Freddie!! (Thanks for reminder Merle:)
Although Queen has tons of more elaborate Stuff, here's Breakthru - one of my all time favourites.
Such a simple, happy, uplifting tune with such a good 'drive'. And oh so very 80s!:)
Always makes me wanna dance! (which I just did BTW:)
05/09/2014

Obama Tallinnas! Ühendriikides resideeruva eesti kodanikuna ei saa ma sellest sündmusest kuidagimoodi mööda vaadata. Mis ma öelda tahan, on järgmine:

Esiteks. Mulle Obama meeldib. Mitte et ma tema ja ta administratsiooni poliitikat sajaprotsendiliselt fännaks, aga lõppude lõpuks on ta demokraat. Mitte republikaan. See seab minu jaoks asjad paika.
Teiseks. Olen siin omaette juurelnud, miks minu jaoks on OK, et USA surgib Eesti asjades, aga pole OK, et surgib Lähis-Idas. Peamine põhjus vist see, et nii Eesti kui Ühendriigid on nö. läänemaailma riigid. Lähis-Ida on, nagu nimigi ütleb, IDA. Totaalselt teine kultuur. Sajanditepikkune ajalugu ja traditsioonid, mis Lääne inimesel üle mõistuse käivad. Kõigile oleks tervislikum, kui konflikt regionaalselt lahendataks. Seda enam, et George Bushi muinasjuttu, et Iraak tuumarelva omab, ei usu tänaseks enam ükski terve mõistusega inimene.

Igale terve mõistusega inimesele peaks selge olema ka see, et suurriikide motiivid pole ilmaski omakasupüüdmatud. USA ei ole Lähis-idas kohal teps mitte terrorismiga võitlemiseks ega Eestis väikeriigi enesemääramisõiguse kaitsel. Mäng käib muudele panustele. Samas, Eesti puhul on lääne 'embus' loomulikult hulga vastuvõetavam kui ida oma. Nii et Obama igati teretulnud. Olen aga kuulnud, et tal olla olla oma prouaga muret. Nagu meie president Ilveselgi. Ei tea kas nad ka naiste-küsimust arutasid omavahel, nelja silma all? Aga mis see meisse, riigikodanikesse puutub. Meie asi on meestesse mõistvalt suhtuda. Eks mitmel rindel ole korraga raske rabada- riiklikul ja perekondlikul...:)

Ühesõnaga. Kuna juba poliitilistele teemadele kaldutud, siis olgu kaks artiklit ära toodud:
Why President Obama's Visit to Estonia Really Matters
Instead of Bombing Syria to Fight the Islamic State, Let Syria and Others Battle Islamic Radicals

Obama visiidi puhul  tõstan siinkohal ühe vanema blogipostituse (huvipakkuvad vast eelkõige selle KOMMENTAARID) uuesti püsti:
Poliitika, yehaa!
04/09/2014
------------
Obama in Tallinn, Estonia!
As an Estonian who's living in The States I simply HAVE to blog about that don't I?

The thing is, I like Obama. Can't say that I'm the greatest fan of all his (and his administration's) undertakings but he's a Democrat and that's enough for me. Republicans are simply not my cup of tea you see.
Anyway. Have been pondering here lately why US' military presence in Estonia is OK for me but it's presence in Mid East isn't. Still don't have a good answer. My best guess so far: Estonia is part of the Western World so I feel it's justified for US to support it's interests in Estonia. The harsh truth is, country so small as my birth country simply has to 'lean' against one or another bigger one. Estonians have experienced 'embrance' of our Eastern neighbour, Russia. Wasn't nice, to say the least. So it makes perfect sense that we more or less happily welcome 'hug' of our Western neighbours (European Union and NATO) and their allies, including US.

But US in Mid East? As the name says, it's EASTERN World. Whole different ball game. History, culture, just name it. So why to think that Westerners can just step in and 'fix' that area?
Also, no one in the right mind can believe in big countries being altruistic. US has other motives for its presence in Estonia than just protecting the small country's independence. As it has other motives for its presence in Mid East than just fighting terrorism.

Anyway. As I said, I like Obama. Besides, he and Estonian president have more in common than meets the eye....) Apparently, they both have troubles on domestic front. Sure it can't be easy to lead your country and your family at the same time. Let's give men some credit for God's sake...

Anyway (ouch, its THIRD anyway already:) - since its a political post, here are two articles that caught my eye:
Why President Obama's Visit to Estonia Really Matters
Instead of Bombing Syria to Fight the Islamic State, Let Syria and Others Battle Islamic Radicals

And since its a political post, let's look back to another one in my blog. Especially its comments:
Politics, yehaa!
04/09/2014

Hood River (ca 7000 elanikku) on väikelinn Oregoni ja Washingtoni osariikide piiril. Kodunt ca kaks tundi autoga, põhja poole, Mount Hood'i jalamil, osariike lahutava Columbia jõe ääres. Väga uusmeelne kogukond. Elu keeb kui suurlinnas, ainult et tuhandetes kordases väiksemas mõõtmes. Joogasaalid paremal ja vasakul. Kunstigaleriid. Ägeda sisekujundusega söömasaalid.

Võtsime kohvid ja jalutasime väheke ringi, päikesepaistel. Siin mõned fotod tollest kohvikohast. Absoluutselt eklektiline interjööridisaini-kompott. Põrandat pole uuendatud vist miski läinud sajandi 30ndatest alates. Väääga hea kohvi. Pakutakse orgaanilist agaavisiirupit magustamiseks ja puha.

------------

Hood River is a cool small town with a feeling of big city, something like 2 hours North from home, by Columbian River.  Very 'hip' town indeed. Yoga on every corner, art galleries, outdoor coffee/wine/beer terraces and such. On the pics: the place where we got our coffees. A VERY eclectic interior design. I especially loved that floor! Why on Earth to 'fix' something that looks like a piece of art anyway? 

03/09/2014

McKenzie mäekuru, kodunt veidi üle tunni autosõitu, lääne poole. Müstilised laavaväljad Mount Washingtoni jalamil. Kuru läbiv autotee on novembrist juulikuuni autoliikluseks suletud. Lumekate nii paks, et tee lahtihoidmine lootusetu ettevõtmine. Mismoodi nood puud seal laava keskel kasvavad, Issand seda ise teab.

----------

Discovering Oregon. McKenzie pass, Mount Washington and huge lava fields. A bit more then an hour drive from home, to the West. 

02/09/2014