Esimene jõulupüha. Palmdale, California; seal elab Pauli noorem vend Doug. D sõber, väikese restorani omanik, on juba 8 aastat jõulude ajal kodututele ja väheosastele korraliku lõunasöögi välja teinud. Restoran sel päeval tavakülalistele suletud. Köögi-ja teenindavaks personaliks restoraniomaniku pere ja kamraadid, abilisi oli murdu, vaat et sama palju kui sööjaid:). Doug on seal igal aastal abiks olnud, põll ees ja kulp käes. Meid kutsuti kah kaasa. See oli suurepärane kogemus, peab ütlema. Päev otsa sai tööd rabatud, kõike tehtud alates laudade katmisest ja koristamisest, tellimuste võtmisest ja ettekandmisest kuni ärakuulamiseni. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Et kui kenad me olime ja kui palju head tegime:) Vaid inimestest, keda teenindasime. Nii võimsat emotsinaalset laksu pole ammu saanud...fantastiline kogemus. Mul oli näiteks ühe prouaga, kes kaaslaseta lauas istus, täiesti valgustav jutuajamine*. Oli muidugi neid, kes õnnetud ja räsitud välja nägid ja nii ka käitusid, aga enamikel restoranikülalistel olid säravad silmad ja sõbralik jutt ja naeratus, ja seda mitte tasuta pakutava ninaesise pärast. Restoraniomanik oskas kogu päevale säärase normaalse aura anda, mitte et 'vaadake, meie siin söödame vaeseid':) .
Ilus päev, jääb meelde.

* Sain Tiinalt kena kommentaari, ka palus ta ära seletada, mida valgustavat rääkis mulle too proua, kellage juttu ajasin. Hea mõte; teen seda peale 8ndat siinsamas, enne seda arusaadavatel põhjustel kiire-kiire:)
06/01/12