5500
Uus kodu
Mõtted on õhus
Ammu-ammu, ajal, mil Eesti rakenduskunsti skeenel ekshibitsionistlikult käitusin (loe: oma töödega soolo- ja grupinäitustel üles astusin), saime, mina ja mu metallikunstnikust vend, kutse tuntud tekstiiliguru näituse avamisele. Ise olime parasjagu lõpetanud oma suuremõõtmeliste interjööridekoratsioonide ülesriputamise ühte Tallinna kesklinna galeriisse. Nahk + metall. Väljapaneku avamine oli plaanitud järgmisele päevale. Ei vend ega mina polnud suuremat sorti tsunfti-inimesed, Kunstnike Liitugi astumisele ajasime aastaid sõrgu vastu. Mitmel põhjusel. Muuhulgas leidsime, et teistele loojatele/teiste loomingule liig lähedal olemine, nii otseses kui ülekantud tähenduses, mõjutab me enda oma, ning seda me ei soovinud. Nii et jah, ametikaaslaste näituste avamistel osalemine oli pigem erand kui reegel, kui mälu mind siinkohal alt ei vea.
Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.
Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.
Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.
Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev. Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde.
Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?
Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab.
October 02/2024 Image: Internet
“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger
Maanteemiilid
Parem hilja kui...
Niipalju siis plaanist mitte blogida enne Las Cruceses kanna kinnitamist. Aga no ei saa mitte vaiki olla, Suurt Uudist kuulutamata jätta. Ma nimelt... wait for it... liiklen nüüd lõpuks legaalselt. Sest eilsest on mul kehtiv juhiluba. Enne seda? Noh, enne seda ma a) autoga ei sõitnud; b) sõitsin juhtimisõiguseta (vali variant, mis sulle tõenäolisem tundub). Mu EU load aegusid X aastat tagasi. Et osa süüd endalt ära veeretada, osutan, et Ühendriikide liikluspolitsei tegeleb kõikvõimalike tõsiste keissidega, kiiruseületajte ja narkokullerite ja muu sarnasega, niisama oma lõbuks ja/või riigikukru täitmiseks minusarnaseid, siivsalt liiklevaid kodanikke ei ahistata. Ka pole paikades, kus elanud olen, kombeks juhte niisama lambist liiklusest välja noppida, et uurida ja puurida, kas ülevaatus ikka tehtud ja kindlustus makstud, kas tulekustuti ja ohukolmnurk ja muud vidinad, mida Euroopas nõutakse, olemas – või oot, ma pead ei tea anda, aga neid kahte viimast siin tavakodanikult vist üldse ei nõutagi? (Kommerts-sõidukid on muidugi hoopis teine teema.) Aga ennäe, vaatamata seadusesilma lõdvavõitu suhtumisele püsib siinne liikluskultuur siiski vägagi OK. Ma pole Euroopas küll hiljaaegu liigelnud, aga aastal 2013, mil Tallinnas ning mujal Eestis kuu aega rendiautot roolisin, tundus sealne igatahes tükk maad hektilisem, egotsentrilisem kui Ühendriikides. Anyway. Lubadeta liigeldud aastate arvu kõva häälega välja ei ütle, lugejail ilmselt niigi silmad pöörlevad peas, et ai vai, kuidas nii saama. Kuid nüüd, enne kolimist, otsustasin lõpuks korralikuks hakata.
Mul puudub asine info, kui lihtne või keeruline on tänasel päeval näiteks Eestis juhilubadeni jõudmise protsess. Tegelikult puudub mul info sellegi kohta, kui lihtne või keeruline oli see möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, mil elu esimesed juhiload sain. Need nimelt jõudsid minuni tutvuse kaudu, konjakipudeli eest. (Belõi Aist.) Küll aga võin kinnitada, et siinmail, vähemasti neis osariikides, kus ma resideerunud, on juhilubade saamine... khm... imelihtne. Üleeilne sõidueksam seisnes kümnekonnas minutis naaberlinna väiketänavatel keerutamises, sõbralik eksamineerija, noorepoolne meesterahvas, kõrvalistmel korraldusi jagamas. Ei mingit paralleelparkimist või muid sarnaseid jõledusi, isegi highwayle ei suunanud ta mind. Paar miinuspunkti tuli rolling stop eest, st. stoppmärgi taga mitte-raudpoltselt paigalejäämise, kuigi ma hambad ristis üritasin meeles pidada, et tuleb teha full stop. Paraku, liikluses toimib/toimub enamjaolt justnimelt rolling stop, see talletub lihasmällu, võimatu välja juurida. Aga muidu oli lõpphinnang „you did great“.
Ahjaa, ja eksami saad teha oma autoga. Kusjuures veider on veel see, et eksamineerijaga kohtuma võid sõita täitsa ise, kuigi lube veel pole; puudub otseselt sõnastatud nõue, et legaalne juht sind kohale sõidutaks. Ma ausalt öeldes ei tea, mis saab neist, kes läbi kukuvad – kas neil lubatakse lubadeta koju tagasi sõita, või kuidas? Või, kuna USA lapsed õpivad autot juhtima nii-öelda enne kõndima hakkamist, siis eeldatakse, et keegi läbi ei kukugi?
Teooriaeksam toimus paar päeva enne, sealt sain nibin-nabin läbi, kuigi tudeerisin kohusetundlikult. Aga no mõned küsimused olid tõesti nii jaburalt sõnastatud, et ükski pakutavaist vastusevariantidest ei tundunud sobivat; tegin entel-tentel, lootes heale õnnele. 35 küsimust, 28 peab täppi saama, et sooritatuks loetaks. Mul tuli tollesama entel-tenteli tulemusena 7 viga, nii et karvapealt sain läbi. Teooriaks õppimine oli tegelikult lõbus, mõned valed vastusevariandid olid nii humoorikalt sõnastatud, et. No näiteks, et kui sõidad jalgratturiga samas suunas, samas sõidureas, ja tahad tast mööduda, siis rulli parempoolne esiaken alla ja röögi jalgratturile, et tõmmaku koomale. Ahjaa, ja siis veel oli küsimus, kas alkohol on depressant või stimulant, ja mina loomulikult vastasin „stimulant“, sest minu jaoks on. Aga tuleb välja, et hoopiski depressant! Vaat mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga lõpuks otsustad seadusekuulekaks kodanikuks hakata.
Ühesõnaga, TEHTUD.
p.s. Hinnad, juhuks kui huvitab: teooriaeksam $7.00, me kohaliku väikelinna DMV (Department of Moto Vehicles) kontoris. Sõidueksam $75.00, suuremas naaberlinnas kolmanda osapoole, autokooli kaudu. DMV-s oleks maksnud $9.00, aga neil on kuudepikkused järjekorrad, hinnavahe tõttu. Lubade eest (plastikkaart, toimib üksiti ka isikuttõendava dokumendina) tuleb välja käia $45.00. Hinnad on osariigi-spetsiifilised.
August 23/2024 Image: Internet
“The one thing that unites all human beings, regardless of age, gender, religion, economic status, or ethnic background, is that, deep down inside, we all believe that we are above-average drivers.” ― Dave Barry
Getting ready
August küll alles poole peal, kolime septembri alguses, kuid kuna olen otsade kokkutõmbamise lainel, panen blogigi mõneks ajaks lukku. Sest noh, mingit blogimis-aega pole siinmajas lähitulevikus ette näha, kogu vunk kulub pakkimisele ja lahkumispidudele sõprade ja naabritega, ja muule asja- ning ajakohasele. Pidage end siis korralikult üleval, eks, ja nautige suvelõppu!
August 16/2024 Image: Internet
„Nothing is more damaging to the adventurous spirit within a man than a secure future. The very basic core of a man's living spirit is his passion for adventure. The joy of life comes from our encounters with new experiences, and hence there is no greater joy than to have an endlessly changing horizon, for each day to have a new and different sun. If you want to get more out of life, you must lose your inclination for monotonous security.“ ― Jon Krakauer, Into the Wild
Bürokraatia ja muud ilmaimed
Sättisime, Paul ja Lilli ja mina, end eile hilisõhtul perseiide imetlema. Kuuma päeva järgses õhtujaheduses, kanjoniservasel õuemurul, veiniklaasid käeulatuses. (Eelnevalt olin Paulile selgitanud, mismoodi sõna “perseiidid” eestlase kõrvus kõlab.) Seda aga ei osanud uneski näha, et ühe vaatemängu asemel lausa kahte pakutakse. Tähesadu sattus sihuke kena keskmine, nähtud nii uhkemaid kui kehvemaid. Mõned tulekerad näitasid siiski vägagi kohevat, kauakestvat saba, ning ühte iseäranis intensiivset, maapinnaga täiuslikult horisontaalse lennu sooritanut nägin kah. Earth grazeri mõõtu kahjuks siiski välja ei andnud.
Kuid selgus, et see, mida me õhtu naelaks pidasime, oli tegelikult üksnes eelmäng. Kesköö paiku, kolmandama veiniklaasi ajal hakkas kirdetaevas veidraid trikke tegema, tõmbudes täiesti loogikavastaselt heledaks, kahvaturohekaks. No nagu hakkaks ahetama või nii. Mõnda aega mängis rohekus erinevate toonidega, ja kui otsustada ei suutnud, millist varjundit valida, kolis roosale värvigammale üle. Kummaline, et kuigi ma virmalisi näinud korduvalt, ei torganud mul enne vaarikavärvi taevakardinate lehvima hakkamist pähe, millega tegu. Vaim sai ju lendtähte show jaoks valmis pandud, ja nüüd äkki virmalised takkaotsa? Meteoorid värvilises taevas? Vaimustav, lihtsalt vaimustav, ma ütlen.
------------
Kolimisteemadel. Kui me Pauliga kohustusi jagasime, paika panime, kes millega tegeleb, pakkusin hetkelises meeltesegaduses välja, et võtan praktiliselt kogu ametlike asjaajamistega seotu enda kanda, alates kolimistranspordist lõpetades postiteenistuse ja tervishoiuasutuste ja muu sellisega. Red tape, me omavahelises kõnepruugis. Tuletame siinkohal meelde, et kuigi mu igapäevane English on suhteliselt sujuv, olen bürokraatiakeeles tükk maad nõrgem. Tuletame meelde ka seda, et USA pole Eesti, siin ei saa asju eranditult online ajada, ühe-kahe klahvilevajutusega. Mis mõnes mõttes hea, sest human touch aitab hädast välja juhul, kui ekraanitagune tehisaju sult viiendat korda ühte ja sama küsimust küsib, sest sa vastad nii, nagu asjad on, mitte nii, nagu ekraanitagusele meeldiks. Paraku, elusa inimesega telefonitsi suhtlemiseks tuleb kadalipp läbida, õigel ajal õigeid numbreid sõtkuda, tundide viisi depressiivset ootemuusikat ja/või kohese õnnetuse või pankrotiga ähvardavaid reklaame kuulata. Samas, harjutamine teeb meistriks. Tänaseks orienteerun, vähemasti mõnevõrra, erinevate erialaste terminte dzhunglis, suudan vajadusel vastaspoole (viisakalt) surnuks rääkida, jalg ei hakka värisema, kui saadetud e-kirjas millegi olulisega mööda olen pannud, lõug ei hakka värisema, kui mulle kolmest kohast eitav vastus antakse - neljas ja viies sarnase asutus on ju kah ometi olemas; ja nii edasi. Ilma naljata, suurepärane treening. Mul ju immigratsiooni-kadalipp selja taga, eks sealgi sain omajagu vatti, aga praegune tundub nõudlikum, sest mitmetahulisem.
Aga muidu, jah, kolimiseni vaid kolm nädalat jäänud. Laadijateks palkasime tuttava jalgpallitreeneri käealused, keskkoolipoisid. Ameerika jalgpall siis, eks. Tursked sellid. Ja noh, kogu selle pakkimise ja sättimise juures on nii Paulil kui mul musklid üsna head vatti saanud, idee poolest teeksime kahekesigi asja ära, kuid mõistlikum tundub siiski mõistlik olla, tiibklaveri tõstmine noorematele jätta. (Mitte, et meil majapidamises tiibklaver leiduks. Näide oli illustreeriv. Pauli klaver on elektrooniline, kaenlasse võetav.)
August 12/2024
“The Aurora!" Her wonder was so strong that she had to clutch the rail to keep from falling. The sight filled the northern sky; the immensity of it was scarcely conceivable. As if from Heaven itself, great curtains of delicate light hung and trembled. Pale green and rose-pink, and as transparent as the most fragile fabric, and at the bottom edge a profound and fiery crimson like the fires of Hell, they swung and shimmered loosely with more grace than the most skillful dancer. She thought she could even hear them: a vast distant whispering swish.“ ― Philip Pullman, Northern Lights