Uus kodu




Tuleb vist hüplik postitus, aga pikalt olen venitanud juba, niisiis. 

Huh, tasapisi hakkan blogide takkajärgi lugemisega järje peale jõudma. Vaatan, et Kitty on Inglismaal linnast maale kolinud. Mina, näe, talitasin täitsa vastupidi – maalt linna. No kohe ikka linna mis linna, naabrite majad lausa käega katsuda. Ja kui juba siiakanti kolida, siis miks mitte paika, kus kohalik koloriit lausa tänavasiltidelt näkku kargab. Esimene foto võetud me kodutänava nurgal. Jajah, New Mexico ja chili-piprad kuuluvad teadagi kokku nagu... New Mexico ja chili-piprad. "Cayenne vs. Jalopeno: those are two of the most popular chilies in the world. They are both very common in the kitchen, but their looks, heat, and use cases typically differ quite a bit. Let’s compare these two chilies – their heat, flavor, use cases, and more."

Aga mitte ainult majad, vaid ka mäed on lausa käega katsuda. Teine pilt ei tee õigust, Orelimäed on me kodule tegelikult ikka nii lähedal, et. Ja kuigi kolmandal fotol paistavad suhteliselt taltsad, madalad, ulatub mäeaheliku kõrgeim tipp üle kahe ja poole kilomeetri. Nothing to sneeze at, nagu siinpool kombeks öelda. Seesamune kõrgeim tipp paistab koduaiast kätte. Ja kuna mäejalam siinsamas, paari kvartali kaugusel, kuuleme öösiti koiotilaulu ja kakkude huikamist, hommikuti kõrvupaitavat linnukoori. Nii et jah, linn tundub siinkohal suhteline mõiste.

Mul tuli ükspäev üsna diip mõttekäik pähe, naabruskonna arhitektuuriga seotult. Või noh, arhitektuur vast liig kõrgelennuline väljend uusasunduse kohta, kuid kasutan parema puudumisel. Ühesõnaga, nagu meiegi oma, on enamik kodusid siinses ümbruskonnas adobe stiilis. (Tõsi, adobe märgib algselt ehitustehnikat, pealegi on nii meie maja kui naabrite omad võlts-adobed, aga see selleks.) Mis tähendab, et majade esiküljed on justkui kindlustel - suletud, kinniehitatud, eesaed pisike või puudub hoopis. Elu käib taga-aias. Elanikud aga, nemad on suletusest, introvertsusest kaugel. Me siin tupiktänaval vaid paar nädalat elanud, ja tunneme pea kõiki naabreid juba. Astuvad ligi, ütlevad tere tulemast, küsivad, kas abi vaja, tutvustavad kohalikke olusid. Paul ja ma valmistame paraku pisukese pettumuse, pole ju Las Cruceses kaugeltki uustulnukad, siinset elu-olu jagame hästi. Aga tagasi selle diibi mõtte juurde. Eestis on mu meelest pigem eesaia-kultuur levinud, muruplatsid ja lilleklumbid ja ilupuud. Elanikud, vastupidi, sissepoole, endasse tõmbunud, kontaktidest pigem hoidutakse, ei? Sõnaga, arhitektuur ei kajasta kohalikku suhtluskultuuri. 

Orelimäed, need kõrguvad me koduaiast vaadatuna idas, päikesetõusu pool. Läänes, loojangu suunas asuv mäeahelik kannab nime Floridas. Hääldada pika i-ga, mehhikopäraselt. Ja põhjakaares on Doña Ana mäed. Nii me siin mägedevahelises kõrbes, Mesilla orus elame. Mehhiko piirist viiekümne miili (kaheksakümne kilomeetri) kaugusel. 
  
Maja on... suur. Funktsionaalne. Heas mõttes ameerikalik, kuid ütleme nii, et kui millalgi ostmiseks läheb, siis säärast ma ei valiks. Samas, praeguseks eluetapiks sobib mulle ja Paulile suurepäraselt. Mõnusasti sisse oleme kah end seadnud juba, viimne kui kolimiskast lahti pakitud, raamaturiiulid püsti, pildid seintel, ühesõnaga, maja kodustatud. Ja no mis võiks kahe suure vannitoa vastu olla, liiatigi, et master bathroom justkui väike spa. (Kõrvalepõige: kas olen maininud, et enam pole poliitiliselt korrektne kasutada väljendid master bathroom? Sel olla orjanduse maik juures. Nüüd tuleb öelda primari bathroom. Ja master bedroom asemel primary bedroom.) Anyway. Primary bathroom, jah, on lausa kahe aknaga, üks neist väga suur, avaneb me tagaõuele. Ma jumaldan aknaga vannitube, eelmises kodus seda luksust polnud. Elutuba avar, kõrge laega, ruumikas köök baariletiga eraldet. Mul pole üheski kodus nii lahedalt köögitööpinda käes olnud nagu siin. Esimesed nädalad lausa hoidsin vanast harjumusest ruumi kokku, toimetasin ühelainsal väiksemat sorti alal.
 
Mis siis veel. Seltsielu võttis täistuurid, niipea kui majapidamise enam-vähem töökorda olime saanud, meil kohalikke sõpru-sugulasi jagub. Pauli noorema poja kihluspeo pidasime maha, Hot Tunat käisime kuulamas  (kujutage ette, Kaukonen on kaheksakümmend neli, Casady kaheksakümmend, tuuritavad praegu USA lääneosariikides. Tahan sama vitaalne olla, kui suureks saan!), uuendasime kohaliku filmiklubi liikmelisuse (non-mainstream filmiõhtud laudade ja drinkidega), ja muud säärast. Eks peale kümmet aastat kanjonikalda solituudi on ikka magus küll, kui saad õhtul linna minna ja elu nautida, ilma et peaks vähemasti kolmekümnemiilise (viiekümnekilomeetrise) kojusõidu pärast muretsema.

Ja kliima muidugi, oh õndsust. Mis meil ongi praegu, oktoobri keskpaik, eks? Ja ma mekin õhtuti aias suvekleidikese väel veini. Talvehirm puudub. Nii väsisin sellest. Ju pole ikka õige eestlane, sest mõistuse tasandil saan nelja aastaaja imelisusest vägagi aru. Aga ma ei taha ega talu enam külma ja lund ja musta jääd ja jõledaid teeolusid. Oregoni talv pakkus neid lahke käega, no nii viis kuud aastas vähemasti. Mäletan, New Mexicost ära kolides olin kuumusest tüdinenud, neli aastaaega tundus väga värskendav. Aga näe, seejärel tüdinesin omakorda jälle aastaaegadest. Või õigemini mitte aastaaegadest, vaid noist ebamäärastest ilmadest, no teate küll, säärastest, mida Eesti kliimagi lahkelt pakub. Pead ei anna, ehk kümne aasta pärast on mul taas kõrbest kõrini, aga noh, selle üle on praegu vara muretseda. Praegu olen nii õnnelik ja rahul, et sooja kliimasse tagasi sain. 

Eks riburada kirjutan kohalikku kultuuri ja ajalugu ja loodust ja me enda uut elu pikemalt lahti, seks korraks panen punkti, kell hakkab kesköö kanti kippuma, ja mul kolimisväsimus ikka veel kontides, kui aus olla.
  
Kaks esimest fotot minu, kolmas Pauli tehtud, Lillikese esimene jalutuskäik uue kodulinna mägede jalamil.  

October 14/2024

“I’ve learned that home isn’t a place, it’s a feeling.” ― Cecelia Ahern: Love, Rosie

Mõtted on õhus



Ammu-ammu, ajal, mil Eesti rakenduskunsti skeenel ekshibitsionistlikult käitusin (loe: oma töödega soolo- ja grupinäitustel üles astusin), saime, mina ja mu metallikunstnikust vend, kutse tuntud tekstiiliguru näituse avamisele. Ise olime parasjagu lõpetanud oma suuremõõtmeliste interjööridekoratsioonide ülesriputamise ühte Tallinna kesklinna galeriisse. Nahk + metall. Väljapaneku avamine oli plaanitud järgmisele päevale. Ei vend ega mina polnud suuremat sorti tsunfti-inimesed, Kunstnike Liitugi astumisele ajasime aastaid sõrgu vastu. Mitmel põhjusel. Muuhulgas leidsime, et teistele loojatele/teiste loomingule liig lähedal olemine, nii otseses kui ülekantud tähenduses, mõjutab me enda oma, ning seda me ei soovinud. Nii et jah, ametikaaslaste näituste avamistel osalemine oli pigem erand kui reegel, kui mälu mind siinkohal alt ei vea.   

Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.   

Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.

Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.  

Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev.  Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde. 

Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?

Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab. 

October 02/2024                                                                               Image: Internet

“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger

Maanteemiilid

 



Jätkates sealt, kus viimati pooleli jäi. Mu uhiuus, juhtimisõigust tõendav dokument laekus postkasti täpselt üks päev enne Oregoni kodu ukse viimset korda lukku keeramist, võtme kanjonisse viskamist landlordiga kokku lepitud kohta jätmist, sõidukite ninade lõunakaarde pööramist. Mina me mahtuniversaali roolis, Paul U-Haul kaubiku. Võeh, mahtuniversaal, milline kohmakas termin. Siinpool öeldakse lihtsalt van. Anyway. Ees ootas 1700 miili (2700 kilomeetrit) maanteesõitu. Jaganud olime selle mõistlikult nelja päeva peale, kolmeks ööks koerasõbralikud hotellid broneerinud ja puha. Sest noh, ei Paul ega mina poolda pikki sõidupäevi, pimedal ajal liiklemisest rääkimata. Ja minuga on veel see asi - olen vist ennegi maininud - et ma ei salli kiirteid. Highway valin viimses hädas, ikka püüan leida väiksemaid, vaiksemaid marsruute. Aga autoga kõrvalteid pidi Oregonist New Mexicosse jõudmine võtnuks umbes sama kaua kui muula turjal. Et siis jah, suhteliselt (rõhuga sõnal suhteliselt) lühikesed päevad olid plaanitud, peaasjalikult minu eelistusi arvestades, aga ka seda, et Pauli roolida oli kaubik, mis pole teps mitte ta igapäevane sõiduriist. Neid kaubikuid on mitut mõõtu, meie rentisime suurima, 26 jalga (8 meetrit) pikk, pluss kabiin. 

Kõrvalepõige. U-Haul on siinmail kolimistranspordina ülipopulaarne. Ja miks ka mitte. Valikuvõimalus seinast seina, väikeauto järel veetavast, paari mööblitükki mahutavast treilerist nendesamuste kaheksameetriste hiiglasteni. Broneerimine lihtne ja mugav, hind soodne, klienditeenindus tasemel, müüvad/rendivad ka kolimistarvikuid. Lisaks on sõiduriistad igasugu vahvate, üleelusuuruste piltidega kaunistatud, nii külgedelt kui tagant. Loodusvaated ja loomad, sebrad, kaheksajalad, seened (jaa, need seened), ning muu säärane. Ma olin kohe täitsa põnevil, milline meie pruukida saab olema, elik millist vaadet ma U-Hauli ülestõstetud tagaluugilt neli päeva nautida saan. Kahjuks pidin petttuma. Ei sebrat ega seeni. See-eest sai jäädavalt silmadesse söövitatud: 26’ Supermover! Drives Like a Van, Hauls Like a Truck! 6-Speed Automatic Transmission! Gentle Ride Suspension! Lowest Decks! EZ-Load Ramp! Ja külgedel üksnes igavavõitu isahirv, lisaks Saskatchewani provintsi reklaam. Mitte, et mul miskit põhjanaabrite vastu oleks (lehvitan Anule, Enele, Tomile ja Akadeemikule!), kuid lootsin siiski enamat.  

Anyway. Logistikaga on nii mul kui Paulil muidu suhteliselt hästi. Samas, eks ole üldteada, et inimene mõtleb, jumal juhib. Nii läks sedakorda ka meiega. Start sai planeeritud 6. septembri hommikule, minema saime mitmesegaste asjaolude tõttu paraku alles hilisel pealelõunal. Mis tähendas, et mõte vaid valgel ajal sõitmisest tuli juba eos maha matta, ja kaks „lemmikut“, highway ning pimedasõit, kargasid mulle kambakesi kraesse. Kell oli mingi pool kümme või nii, kui esimese tankimispeatuse tegime. Pikemalt räägin oma imelisest muundumisest allpool, aga kujutage ette, see polnud mina, kes tol hilidõhtul rätiku ringi viskas, vaid hoopiski Paul. Ei imesta. Ta oli kolm pikka päeva me majapidamist U-Hauli laadinud. Tõsi, esimesel päeval kaks tursket noormeest paar tundi abiks, aga sellegipoolest. Ühesõnaga. Tänu liiklusummikutele ja väikeasulate kiirusepiirangutele olime kulgenud teosammul, broneeritud ööbimiskohta jõudmiseks kulunuks veel vähemasti kolm-neli tundi. Tühistasime bronni, leidsime rahakotivaenuliku, kuid koerasõbraliku hotelli, korkisime Saugvignon Blanci lahti, ei jõudnud esimese klaasiga veel poole pealegi, kui kustusime, kurnatult linade vahele vajusime. 

Ei hakka siin sõidust väga pikalt ja üksikasjalikult, sest tegelikult tulin ikka sellest va imelisest muundumisest kirjutama, aga tänu esimese päeva vajakajäämistele pluss järjekordsetele ummikutele ning kehvadele teeoludele sõitsime teisel päeval kaksteist tundi. Järjepanu. Kolmandal kümme. Vaid paari lühikese jalasirutus-kehakergenduspeatusega kõigi kolme jaoks (ärgem Lillikest unustagem, eks). U-Hauli sõiduomaduste tõttu oli 60 miili (95 km) tunnis maksimum, mis kiirteedel kannatas ette võtta. Neljandal päeval... noh, neljandamal olid teeolud head, kõik sujus, päevavalges uude koju jõudmine terendas silme ees. Ja siis, kenal keskpäeval, kui ma kohvi rüübates, laulukest ümisedes rahumeeli mahtuniversaali roolisin, lõhkes sel rehv. Tagumine, juhipoolne. Pauguga. Täiskiirusel. Kohvijoomine sai korrapealt lõpu, ohutuled vilkusid, andurid üürgasid, Pauli U-Haul kadus kaugustesse. Oleks esirattaga tegu olnud, poleks ma ilmselt nii kergelt pääsenud. 95 km/h pole kiirus, mis võimaldab lõhkenud rehviga autot mängleva kergusega teepeenrale roolida. Teepeenar tähendas antud oludes kitsukest kruusariba, kus teised sõidukid sul sõna otsese mõttes kõrva äärest mööda vihisesid. Jumal tänatud, et peale peatumist silmasin sadakond meetrit eespool pisut laiemat „taskut“, need on kiirteede ääres haruldus. Mul õnnestus van selleni lohistada.
  
Et kogemus meeldejäävam oleks, sattus rehv lõhkema Sonora kõrbe läbival lõigul. Asustatud punktid kaugel. Temperatuur 102 Farenheiti soojapügalat (38°C), päike praeb pealage. Lillit autost välja lasta pole võimalik, aga salongis on keemistemperatuur... ja nii edasi. Full enchilada, nagu siinpool öeldakse. Siiski, lõpp hea, kõik hea. Paulil, kui mu telefonisõnum lõpuks temani jõudis, võttis hulk aega, et tagasipööramiseks kiirteelt maha saada. Nagu neetud, olin eelmisel õhtul rampväsinuna walkie-talkie laadimata unustanud. Kutsungnimed on meil muide samad, mis eelmise, kümne aasta taguse kolimisreisi ajal: mul Zebra, Paulil Lonesome Dave. Kas olen maininud, et ta keskmine nimi on David? Me tutvuse alguses uurisin, mida see D ta eesnime järel märgib. Paul vastas, et Danger. Pardon, kaldusin taas teemast kõrvale. Ühesõnaga. Paul on rehvivahetamise maailmameister, ma ütlen. Varuratas alla, ohutuled peale, lugematuid liiklusohtlikke olukordi tekitades (kiirtee!) lähimasse rehvitöökotta. Lähim, olgu öeldud, on USA mastaapides suhteline mõiste. Nii et jah, päevasel ajal Las Crucesesse jõudmisest polnud enam juttugi. Oma uude kodutänavasse keerasime alles peale keskööd.

OK, kõik eelnev oli sissejuhatus, eks. Räägiks viimaks lühidalt asjast kah. Mine võta kinni, ons see nüüd mu legaalse roolisoleku otsene tagajärg, või käis mu peas enne kolimisreisi mingi klõps või mis, aga highwayde võõrastus on kadunud. Oleks siis veel, et nende nelja kiirteepäeva tulemusena, et harjusin, või muutusin väsimusest tuimaks ja tundetuks või miskit. Eip. Juba teeleasumise algusest peale seda hirmu lihtsalt enam polnudki. Kadunud kui tina tuhka. Nii imelik. Me oleme siin rääkinud USA ja Eesti liiklusoludest ja –kultuurist, eks, aga siinsed highwayd, need on omakorda veel kolmas mõõde. Ses mõttes, et no esiteks kiired, ja teiseks, paksult rekkasid täis. Kohalikus kõnepruugis semi-truck, eighteen wheeler, big rig jms. Ja sihukestega pead siis võidu kihutama, sest kiirteele munema ei minda. Mäletan, et teooriaeksamiks õppides oli päris jube liiklusmäärustikust lugeda, et vastupidiselt loogikale (kõrvalteeelt peateele suundudes pidurda ja/või võta kiirust maha) tuleb highway puhul, vastupidi, kiirendada, et liiklusvoogu sulanduda. Õudne ju. Vajuta gaas põhja ja pressi end hiiglaslike rekkade vahale. Muide, teooriaeksamist rääkides – mis pagan teil seal Eestis toimub? "Transpordiamet uuendas autojuhiloa saamiseks vajalikku teooriaeksamit. Tapa autokoolist läks korraga 46 õppijat eksamit tegema, kõik viimseni kukkusid läbi. Autokoolide liidu president Neeme Külmallik ütleb, et midagi on nende uute küsimustega väga valesti.“ Anyway. siinsed kiirteed mul enam sõrmenukke rooli pigistamisest valgeks ei võta. Kohati lausa mõnuga kulgesin need neli päeva, kui rehvi-intsident välja arvata. Ja ka siis ei kadunud pilt eest, kõik turvalisuseks vajalikud liigutused tulid justkui iseenesest, pea jäi selgeks ja puha.
 
Ahjaa, lõpetuseks tahan Lillikest kiita, taevani. Ta on meil ikka üks kuldne koer. Pidas kõik need pikad sõidupäevad vapralt vastu, magas rahulikult, hiirvaikselt oma autopuuris. Lõpuks muutusin lausa paranoiliseks, et kas koer sai ikka peale pissipeatust autosse pandud? Juhiistme taga asuva plastikpuuri sisu inspekteerida oli kiirteel üsna võimatu, pimedal ajal iseäranis. Noh, õnneks sai Lilli siiski iga kord kaasa pakitud. Ning hotelliasjanduses on Lillikene kah vana kala juba, tal polnud igal ööl vahetuva elamispinnaga pisimaidki probleeme.
  
Et siis sedaviisi jah. Elamegi, näe, jälle New Mexicos. Uuest kodust kirjutan järgmises postituses. Paul lendas paari päeva eest tagasi Oregoni, et me truck + camper Las Crucesesse tuua. Tagasi peaks jõudma nädalavahetusel. Juhul muidugi, kui tal ei teki kiusatust reisi võimalikult pikaks venitada, lootuses, et saabumise ajaks on abikaasa jõudnud viimse kui kolimiskasti lahti pakkida, majapidamise viimse kui vidinani töökorda sättida, mistap temal jääb vaid selg vastu palmitüve toetada, lõunamaa elu nautima hakata...

September 26/2024

“Have you ever noticed that anybody driving slower than you is an idiot, and anyone going faster than you is a maniac?” ― George Carlin

Parem hilja kui...

 


Niipalju siis plaanist mitte blogida enne Las Cruceses kanna kinnitamist. Aga no ei saa mitte vaiki olla, Suurt Uudist kuulutamata jätta. Ma nimelt... wait for it... liiklen nüüd lõpuks legaalselt. Sest eilsest on mul kehtiv juhiluba. Enne seda? Noh, enne seda ma a) autoga ei sõitnud; b) sõitsin juhtimisõiguseta (vali variant, mis sulle tõenäolisem tundub). Mu EU load aegusid X aastat tagasi. Et osa süüd endalt ära veeretada, osutan, et Ühendriikide liikluspolitsei tegeleb kõikvõimalike tõsiste keissidega, kiiruseületajte ja narkokullerite ja muu sarnasega, niisama oma lõbuks ja/või riigikukru täitmiseks minusarnaseid, siivsalt liiklevaid kodanikke ei ahistata. Ka pole paikades, kus elanud olen, kombeks juhte niisama lambist liiklusest välja noppida, et uurida ja puurida, kas ülevaatus ikka tehtud ja kindlustus makstud, kas tulekustuti ja ohukolmnurk ja muud vidinad, mida Euroopas nõutakse, olemas – või oot, ma pead ei tea anda, aga neid kahte viimast siin tavakodanikult vist üldse ei nõutagi? (Kommerts-sõidukid on muidugi hoopis teine teema.) Aga ennäe, vaatamata seadusesilma lõdvavõitu suhtumisele püsib siinne liikluskultuur siiski vägagi OK. Ma pole Euroopas küll hiljaaegu liigelnud, aga aastal 2013, mil Tallinnas ning mujal Eestis kuu aega rendiautot roolisin, tundus sealne igatahes tükk maad hektilisem, egotsentrilisem kui Ühendriikides. Anyway. Lubadeta liigeldud aastate arvu kõva häälega välja ei ütle, lugejail ilmselt niigi silmad pöörlevad peas, et ai vai, kuidas nii saama. Kuid nüüd, enne kolimist, otsustasin lõpuks korralikuks hakata. 

Mul puudub asine info, kui lihtne või keeruline on tänasel päeval näiteks Eestis juhilubadeni jõudmise protsess. Tegelikult puudub mul info sellegi kohta, kui lihtne või keeruline oli see möödunud sajandi üheksakümnendate alguses, mil elu esimesed juhiload sain. Need nimelt jõudsid minuni tutvuse kaudu, konjakipudeli eest. (Belõi Aist.) Küll aga võin kinnitada, et siinmail, vähemasti neis osariikides, kus ma resideerunud, on juhilubade saamine... khm... imelihtne. Üleeilne sõidueksam seisnes kümnekonnas minutis naaberlinna väiketänavatel keerutamises, sõbralik eksamineerija, noorepoolne meesterahvas, kõrvalistmel korraldusi jagamas. Ei mingit paralleelparkimist või muid sarnaseid jõledusi, isegi highwayle ei suunanud ta mind. Paar miinuspunkti tuli rolling stop eest, st. stoppmärgi taga mitte-raudpoltselt paigalejäämise, kuigi ma hambad ristis üritasin meeles pidada, et tuleb teha full stop. Paraku, liikluses toimib/toimub enamjaolt justnimelt rolling stop, see talletub lihasmällu, võimatu välja juurida. Aga muidu oli lõpphinnang „you did great“. 

Ahjaa, ja eksami saad teha oma autoga. Kusjuures veider on veel see, et eksamineerijaga kohtuma võid sõita täitsa ise, kuigi lube veel pole; puudub otseselt sõnastatud nõue, et legaalne juht sind kohale sõidutaks. Ma ausalt öeldes ei tea, mis saab neist, kes läbi kukuvad – kas neil lubatakse lubadeta koju tagasi sõita, või kuidas? Või, kuna USA lapsed õpivad autot juhtima nii-öelda enne kõndima hakkamist, siis eeldatakse, et keegi läbi ei kukugi?

Teooriaeksam toimus paar päeva enne, sealt sain nibin-nabin läbi, kuigi tudeerisin kohusetundlikult. Aga no mõned küsimused olid tõesti nii jaburalt sõnastatud, et ükski pakutavaist vastusevariantidest ei tundunud sobivat; tegin entel-tentel, lootes heale õnnele. 35 küsimust, 28 peab täppi saama, et sooritatuks loetaks. Mul tuli tollesama entel-tenteli tulemusena 7 viga, nii et karvapealt sain läbi. Teooriaks õppimine oli tegelikult lõbus, mõned valed vastusevariandid olid nii humoorikalt sõnastatud, et. No näiteks, et kui sõidad jalgratturiga samas suunas, samas sõidureas, ja tahad tast mööduda, siis rulli parempoolne esiaken alla ja röögi jalgratturile, et tõmmaku koomale. Ahjaa, ja siis veel oli küsimus, kas alkohol on depressant või stimulant, ja mina loomulikult vastasin „stimulant“, sest minu jaoks on. Aga tuleb välja, et hoopiski depressant! Vaat mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga lõpuks otsustad seadusekuulekaks kodanikuks hakata.

Ühesõnaga, TEHTUD. 

p.s. Hinnad, juhuks kui huvitab: teooriaeksam $7.00, me kohaliku väikelinna DMV (Department of Moto Vehicles) kontoris. Sõidueksam $75.00, suuremas naaberlinnas kolmanda osapoole, autokooli kaudu. DMV-s oleks maksnud $9.00, aga neil on kuudepikkused järjekorrad, hinnavahe tõttu. Lubade eest (plastikkaart, toimib üksiti ka isikuttõendava dokumendina) tuleb välja käia $45.00. Hinnad on osariigi-spetsiifilised.

August 23/2024                                                                          Image: Internet

“The one thing that unites all human beings, regardless of age, gender, religion, economic status, or ethnic background, is that, deep down inside, we all believe that we are above-average drivers.” ― Dave Barry

Getting ready

 


August küll alles poole peal, kolime septembri alguses, kuid kuna olen otsade kokkutõmbamise lainel, panen blogigi mõneks ajaks lukku. Sest noh, mingit blogimis-aega pole siinmajas lähitulevikus ette näha, kogu vunk kulub pakkimisele ja lahkumispidudele sõprade ja naabritega, ja muule asja- ning ajakohasele. Pidage end siis korralikult üleval, eks, ja nautige suvelõppu!  

August 16/2024                                                                               Image: Internet 

„Nothing is more damaging to the adventurous spirit within a man than a secure future. The very basic core of a man's living spirit is his passion for adventure. The joy of life comes from our encounters with new experiences, and hence there is no greater joy than to have an endlessly changing horizon, for each day to have a new and different sun. If you want to get more out of life, you must lose your inclination for monotonous security.“ ― Jon Krakauer, Into the Wild

Bürokraatia ja muud ilmaimed

 


Sättisime, Paul ja Lilli ja mina, end eile hilisõhtul perseiide imetlema. Kuuma päeva järgses õhtujaheduses, kanjoniservasel õuemurul, veiniklaasid käeulatuses. (Eelnevalt olin Paulile selgitanud, mismoodi sõna “perseiidid” eestlase kõrvus kõlab.) Seda aga ei osanud uneski näha, et ühe vaatemängu asemel lausa kahte pakutakse. Tähesadu sattus sihuke kena keskmine, nähtud nii uhkemaid kui kehvemaid. Mõned tulekerad näitasid siiski vägagi kohevat, kauakestvat saba, ning ühte iseäranis intensiivset, maapinnaga täiuslikult horisontaalse lennu sooritanut nägin kah. Earth grazeri mõõtu kahjuks siiski välja ei andnud.

Kuid selgus, et see, mida me õhtu naelaks pidasime, oli tegelikult üksnes eelmäng. Kesköö paiku, kolmandama veiniklaasi ajal hakkas kirdetaevas veidraid trikke tegema, tõmbudes täiesti loogikavastaselt heledaks, kahvaturohekaks. No nagu hakkaks ahetama või nii. Mõnda aega mängis rohekus erinevate toonidega, ja kui otsustada ei suutnud, millist varjundit valida, kolis roosale värvigammale üle. Kummaline, et kuigi ma virmalisi näinud korduvalt, ei torganud mul enne vaarikavärvi taevakardinate lehvima hakkamist pähe, millega tegu. Vaim sai ju lendtähte show jaoks valmis pandud, ja nüüd äkki virmalised takkaotsa? Meteoorid värvilises taevas? Vaimustav, lihtsalt vaimustav, ma ütlen.

Views of the aurora borealis collided with the peak of the Perseid meteor shower early Monday morning around Portland.

------------

Kolimisteemadel. Kui me Pauliga kohustusi jagasime, paika panime, kes millega tegeleb, pakkusin hetkelises meeltesegaduses välja, et võtan praktiliselt kogu ametlike asjaajamistega seotu enda kanda, alates kolimistranspordist lõpetades postiteenistuse ja tervishoiuasutuste ja muu sellisega. Red tape, me omavahelises kõnepruugis. Tuletame siinkohal meelde, et kuigi mu igapäevane English on suhteliselt sujuv, olen bürokraatiakeeles tükk maad nõrgem. Tuletame meelde ka seda, et USA pole Eesti, siin ei saa asju eranditult online ajada, ühe-kahe klahvilevajutusega. Mis mõnes mõttes hea, sest human touch aitab hädast välja juhul, kui ekraanitagune tehisaju sult viiendat korda ühte ja sama küsimust küsib, sest sa vastad nii, nagu asjad on, mitte nii, nagu ekraanitagusele meeldiks. Paraku, elusa inimesega telefonitsi suhtlemiseks tuleb kadalipp läbida, õigel ajal õigeid numbreid sõtkuda, tundide viisi depressiivset ootemuusikat ja/või kohese õnnetuse või pankrotiga ähvardavaid reklaame kuulata. Samas, harjutamine teeb meistriks. Tänaseks orienteerun, vähemasti mõnevõrra, erinevate erialaste terminte dzhunglis, suudan vajadusel vastaspoole (viisakalt) surnuks rääkida, jalg ei hakka värisema, kui saadetud e-kirjas millegi olulisega mööda olen pannud, lõug ei hakka värisema, kui mulle kolmest kohast eitav vastus antakse - neljas ja viies sarnase asutus on ju kah ometi olemas; ja nii edasi. Ilma naljata, suurepärane treening. Mul ju immigratsiooni-kadalipp selja taga, eks sealgi sain omajagu vatti, aga praegune tundub nõudlikum, sest mitmetahulisem. 

Aga muidu, jah, kolimiseni vaid kolm nädalat jäänud. Laadijateks palkasime tuttava jalgpallitreeneri käealused, keskkoolipoisid. Ameerika jalgpall siis, eks. Tursked sellid. Ja noh, kogu selle pakkimise ja sättimise juures on nii Paulil kui mul musklid üsna head vatti saanud, idee poolest teeksime kahekesigi asja ära, kuid mõistlikum tundub siiski mõistlik olla, tiibklaveri tõstmine noorematele jätta. (Mitte, et meil majapidamises tiibklaver leiduks. Näide oli illustreeriv. Pauli klaver on elektrooniline, kaenlasse võetav.)

Foto veebist, 2023. aasta meiekandi virmalistest. Eilne vaatemäng sattus üsna sarnane.

 August 12/2024

“The Aurora!" Her wonder was so strong that she had to clutch the rail to keep from falling. The sight filled the northern sky; the immensity of it was scarcely conceivable. As if from Heaven itself, great curtains of delicate light hung and trembled. Pale green and rose-pink, and as transparent as the most fragile fabric, and at the bottom edge a profound and fiery crimson like the fires of Hell, they swung and shimmered loosely with more grace than the most skillful dancer. She thought she could even hear them: a vast distant whispering swish.“ ― Philip Pullman, Northern Lights

Reisimisest, peamiselt




Disclaimer: minu “kust tuul, sealt meel” reisimisstiil pole ühestki otsast vastuhakk Marca postituse lõpuosas mainitud plaanipärasemale reisimisele. Allolev jutt oli mul juba peas valmis kirjutatud, kui tema juurde lugema läksin. 

Mulle meeldib endast mõelda kui avarameelsest inimesest, säärasest, kes vanade valude küljes ei ripu. Paraku, reaalsus on, et mõni asi seisab ikka väääga kaua meeles. Enamjaolt mingi tähtsusetu pisiasi, suuremate maharaputamises olen üsnagi andekas ning edukas. Pisiasjade hulka kuulub ka mõne aasta taguse reisipostituse sappa laekunud anonüümne kommentaar, et reisimisel peaks ikka kindel eesmärk olema ja plaan paigas, niisama mööda maanteid uhamine või õunte pealt vaatamine, kuhupoole sel või teisel päeval autonina pöörata, on täitsa mõttetu tegevus ning ajaraisk. Too kommentaar tuleb mulle iga jumala kord meelde, kui me Pauliga omas, vabas stiilis road-tripime. Ja üleüldse iga kord tuleb meelde, kui road-trippidest kui niisugustest juttu. Sest road-trip, see üdini ameerikalik (jaa, jaa, planeedile hukatuslik, kütusekulu ja muud jõledused) ajaveetmisvorm seisnebki peamiselt justnimelt eesmärgituses. Tuulenuusutamises. Vabaduses pöörata ristteel selles suunas, mis parasjagu pähe tuleb, selmet omada kindlat plaani, et täpselt kell X peame paigas Y olema ja siis veedame seal täpselt niipalju aega ja seejärel kiirustame järgmisse sihtpunkti, kus ootavad ees needsamad, kindlalt paika pandud parameetrid. Ühesõnaga, jah, seesinane, nö. lühikese rihma otsas reisimist promov kommentaar ei lase oma hambaid mu küljest siiani lahti, nii veider kui see ka pole. Või ei, oot, asi on hoopis vastupidi ju. Mina ise ei lase kommentaarist lahti. Ega ma muidu poleks toona säärast puhisevat vastulauset kirjutanud.

------------

Nõrgema taluvuslävega inimesed jätavad järgneva nüüd heaga lugemata, sest juttu tuleb pesematusest. Meil seekordsel reisil vedas campgroundidega, enamjaolt kõik sattusid säärased, kus sai dushi alla. Mõnes olid lausa väga peened pesemistingimused, eraldi dushiruumi said enda käsutusse, mitte üksnes dushikabiini. Lisatasu dushitamise eest reeglina maksa ei tule, kuulub su laagriplatsi hinna sisse ( campgroundikoha hind kõigub 7 ja 35 dollari vahel per öö). Siiski juhtus ka perioode, kus olime nö. keset suurt mittemidagit, loota sai vaid camperi veepaagi peale. See mahutab 140 liitrit puhast vett. Pole paha. Samas, laristamist ei võimalda. Ja kui vesi üleülde lõpukorral, aga teada, et algaval päeval tarvis kusagil asustatud punktis respektaabel välja näha (tuletan meelde, et olime majaotsimis-reisil), kasutan järgmisi nippe. Niiskete salvrätikute/baby wipes abil töötlen strateegilisi kehaosi. (Marine bath on asja nimi, termin pärineb Lahesõja päevilt, mil sõjaväelased beebisalfakad avastasid.) Näo ning hammaste pesuks kasutan vett. Seejärel kehakreem pluss antiperspirant. Järgneb kõige olulisem: parfüüm ja kõrvarõngad. Ja… wait for it… mida pesematum tunne, seda uhkemad rõngad :) No mitte päris nagu Prantsuse Revolutsiooni eelses kuninglikus õukonnas, et parfümeerid end kehalõhnade summutamiseks, aga miskit sinnakanti. Jaa, jaa, näen, te pööritate silmi, aga kui ma pole korralikult dushi alla saanud ja sellele lisaks kodutu puuraiduri stiilile rõhun, tunnengi end kodutu puuraidurina. Et siis jah, parfüüm ja kõrvarõngad ja dressed up, see päästab päeva. Või kaks. Kolm on juba pushing it, kuid vähemasti sel reisil ma kolmeni õnneks ei jõudnud. Varasemalt on juhtunud küll ja veel, kuid noil puhkudel oleme in the middle of nowhere olnud, tarviduseta end kinnisvaraagentidele presenteerida.

----------- 

Teate, mind painab viimasel ajal üks hirm. Täpsemalt, painab sestsaati, kui Rentsi blogist lugesin, et ta teeb sel sügisel perereisi USAsse. Ah et miks hirm? No vaadake, ma olen nii siin 5500s kui kõikvõimalikel muudel platvormidel Ühendriike taevani kiitnud, ja äkki Rentsile üldse ei meeldi, ja ta selle kõva häälega välja ütleb, ja siis te mõtlete, et olen teile aastate kaupa puru silma ajanud ja… Aga noh, eks ma siis tõmban (taas kord) taskust “USA suur ja lai, üldistusi teha pole mõtet” kaardi.  Anyway. Tegelikult tahtsin veel paarist USA toredusest rääkida, reisimisega seoses. Kuigi me lõviosas kokkame camperis, käisime viimatise road tripi jooksul paaril korral ka väljas hommikust söömas. Ja hoolimata neljateistkümnest Ühendriikides veedetud aastast olen endiselt vaimustunud sellest, kuidas nad siin praemuna erinevaid valmistamisviise nimetavad. Paul tellib tavaliselt Sunny Side Up (ainult ühelt poolt praetud muna, kollane jääb vedelaks) või Over Easy (kahelt poolt kergelt praetud). No ja siis muidugi see jää-värk. Ses osas olen minagi tõeliseks ühendriiklaseks muutunud. Niimoodi: toidupoodides ja bensujaamades müüakse jääd (kuubikud, purstatud vms) ca neljakilostes ja ca kaheksakilostes õhukestes plastikkottides. Mäletan me esimeste road-trippide päevilt, et vaatasin õudusega, kuidas Paul näiteks bensukast väljudes, jääkott käe otsas, pagasniku avas, et jää külmakasti/coolerisse tõsta, aga enne tõstmist, oh õudust, loopis jääkotti sealsamas bensukas, auto kõrval, ebasanitaarsetes tingimustes vastu maad. Et kott “pehmeks” muutuks, poleks üksainus külmunud kamakas. Kuid tänaseks, kujutage ette, loobin minagi parkimisplatsidel jääkotte vastu asfalti, silm kah ei pilgu. Mu meelest on see nii üdini ameerikalik tegevus, et. Ja samas (pun intended) nii üdini cool, et.  

August 02/2024                                               Fotodel: mõned Pauli peakatetest. 

“I travel not to go anywhere, but to go. I travel for travel's sake. The great affair is to move.” ― Robert Louis Stevenson, Travels with a Donkey in the Cévennes