Korraks veel

Vaevalt sain eelmises postituses kuulutatud "ei taha selle jamaga tegeleda", kui mulle sattus ette Real Time with Bill Maher segment, kus BM võtab 8 minuti jooksul kenasti kokku need valimistejärgsed mõtted, mida ma siin juba paari postituse ja kommentaariumi jagu väljendada olen püüdnud. (Igaks juhuks lisan, et nii Bill kui mina hääletasime demokraatide poolt.) Tough Love Dems | Real Time with Bill Maher (HBO)

p.s. Luban, et järgmise postituse teen lilledest ja liblikatest. Sest noh, tegelikult mul on poliitikast hetkel kõrini. 

November 19/2024

Maast ja ilmast

 

Ilmselgelt elasin neid va valimisi sügavamalt läbi, kui endale tunnistada julgesin, ja nüüd on mul poliitpohmakas. Ma ei taha selle jamaga tegeleda, vähemasti hetkel mitte. Mistap lasen kergematel teemadel liugu, juuksed ja ilm ja muu säärane. Seda enam, et demokraatidel tundub laibalahkamine päris edukalt kulgevat. Trumpi slämmimise ja valijate IQ mõnitamise asemel arutatakse, mida sai valesti tehtud, et nii sügavasse auku kukuti (republikaanide käes saab olema Valge Maja pluss Kongressi mõlemad kojad), ja mil moel august välja ronima hakata. (Tsitaat kusagilt ajakirjandusest: The Democratic Party needs to have a better campaign theme than “Not as bad as the other guy.” It’s cost them more than one election in the last 20 years.)

Ühesõnaga. Räägime ilmast. Mul on viimase kuu aja jooksul tekkinud sihuke… kuidas öeldagi… kahjurõõmus komme ilmateate-saidil Oregoni olusid kaemas käia. Sest meil siin New Mexicos on ööd küll jahedad juba, kuid päevad viieteistkümne ringis soojakraadised, päikese käes lausa palav, ja päikest antakse enam-vähem pidevalt (okei, täna anti padusadu, kuid see on kõrbes vaid teretulnud). Neil seal põhjanabal Oregonis ööseti külmetab, lumi maas, pilvine, tuuline, päeval vaid paar kasinat soojapügalat. Õudneee! Ühtepuhku tunnen rahulolulainet üle pea löövat, et lõpuks ometi soojemasse kliimasse tagasi kolisime. Jah, tean, neli aastaaega ja lumevaikus ja mis kõik veel, aga mind lihtsalt ei isuta enam selle järele. Pealegi, lumi meil üleval mägedes talveajal nagunii võtta, peabki Lillikese teinekord sinna mängima ja jooksma sõidutama, ta meil lumehull ju. 

Kui elutoa akendest välja vaatan, näen naabrite palmipuid! Aga samal ajal ka meie aia suurt tammepuud. Ja üleüldse, ma ei tea, elu on kuidagi nii palju lihtsam siin, enamjaolt muidugi seetõttu, et mul pole maja ümber mõõtmatuid aakreid maad, mida sisemine sundus sunniks korras hoidma. Ja siis muidugi seltsielu, sõbrad ja sugulased. Thanksgivingu saame perega veeta, kolme pika autosõidupäeva ja ohtlikult jäiste mäekurude ületamise asemel pruugib vaid kolm ja pool tundi päikeselist highwayd künda, Las Crucesest Albuquerquesse, kus Pauli pojad resideeruvad. Kusjuures ma ei pea ei keetma ega küpsetama, noorema poja fiancée saatis just sõnumi, et teil (st. Paulil ja mul) niigi raske aasta olnud, kolimine ja puha, tulge vaid kohale ja nautige. Mis nii viga elada.

Oh, ja ühe loo tahtsin veel rääkida. Õigeini, mul oli järjekordne vastuvaidlemispostitus plaanis, teemal “meestel on huumorimeel”, aga mis siin ikka vaielda, eks igaüks näeb asju omamoodi, igaühel omaenda elukogemus. Las ma lihtsalt räägin sellesamuse loo. Riputasin elutuppa kardinaid üles, ja no ei saanud esimese ega ka teise korraga säärast tulemust, nagu tahtnuks. Ma muidugi perfektsionist kah neis asjus. Ühesõnaga, oigan kardinate teemal, ja Paul lohutab, et pole hullu miskit, täitsa kena ju. Mul sai hing pisut täis, et mis mõttes kena, kas sa ei näe, et proportsioonid puha valed jne. Paul oli paar sekundit vait, ilmselt pidas iseendaga võitlust, kas teha naisele takkakiitmisega headmeelt või jääda enda arvamuse juurde. Otsustas siiski esimese kasuks, manas surmtõsise näo ette ja ohkas: “Yes. It looks wrong on SO many levels”. Ma pidin naeru kätte ära surema. Sest no seal ei olnud mingeid muid leveleid, kui et need kuradima kardinad lihtsalt rippusid pisut valel kõrgusel. Et jah, mind igatahes on elu jooksul õnnistatud meestega, kel suurepärane (loe: minu omaga haakuv) huumorimeel. Alates isast ja vanaisast lõpetades sõprade, tuttavate ja abikaasaga. 

Assa pagan, praegu tuli meelde, et mul uue kodukoha asjus veel paar lugejaküsimust vastamata, jala käimise ja pillimängimise ja kleitide kandmise teemal. Pean end kokku võtma. 

Foto: Las Cruces, veebruar 2010. Kallistan palmipuud New Mexico State University campuses.

November 17/2024

“But who wants to be foretold the weather? It is bad enough when it comes, without our having the misery of knowing about it beforehand.” ― Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat

Juuksed!

 

Aitab ehk selleks korraks poliitikast, räägiks nüüd millestki olulisemast. Nimelt juustest. Elupaiga vahetusega kaasneb teadagi vanade, sisseharjunud tavade-teenuste selja taha jätmine, algab valuline etapp, kus lemmikpoed ja –restoranid, pere- ja hambaarstid asuvad mitme tuhande miili kaugusel, mistap tuleb uued leida. Ja mis kõige keerulisem ning kohutavam: tuleb leida ka uus juuksur. Ma olen ses osas tegelikult suhteliselt vähenõudlik, mingeid ulmelisi soove ega ootusi pole, aga no sellegipoolest mõneti jube taas nullist alustada. Õnneks mul siin Las Cruceses häid naissõpru ja -tuttavaid üksjagu, sain maad kuulata, soovitusi küsida. Ning esimene soovitus tabaski kohe kümnesse. Salongi nimi on Armando's. Juuksuri nimi on Marco. Ja teate, see pole niisama suvaline salong, vaid ajalooga asutus. Marco isa Armando pani äri püsti 38 aastat tagasi, tänaseks on poeg selle üle võtnud. Lisaks juuksurivärgile pakutakse muidki iluteenuseid ning massaazhi. Marco alustas massöörina, hiljem koolitas end ka juuksuriks. Varastes neljakümnendates, väikest kasvu, hispaania juurtega mõõdukalt jutukas meesterahvas, äärmiselt soe ja sõbralik, ning, niipalju kui minu kogemus hinnata võimaldab, ülimalt professionaalne. Ma pole juuksuritoolis eluilmaski oma juuste kohta säärast teaduslikku loengut kuulnud, nagu tema mulle pidas, esmakordsete klientide jaoks ette nähtud pikendatud seansi ajal. Tundsin end justkui Hollywoodi diiva, no nii põhjalikku ja personaalset lähenemist pakuti. 

Kui mult küsitaks, kas eelistan nais- või meesjuuksurit, ma miskipärast valiksin mehe. Põhjust ei oska öelda, aga Eestiski oli mul kümmekond aastat meesjuuksur, Haava tänava salongi Tarmo. Megarahul olin ta tööga. Me saime inimestena kah toredasti läbi, läksid nagu sõbrale külla. Tarmo teene on ka stiil, mida vähem või rohkem mugandatult tänaseni pruugin: suurem jagu peast (keemiliselt) lokiline, tukk sirge ja üsna lühike. Vaatab, Marcoga mõtleme ehk kahepeale millagi miskit muud välja, vahelduseks või nii. Padufeministid, jätke järgnev lugemata: ma ise sooviks-prooviks hea meelega poisipead, aga Paulile meedib, kui mul pisut rohkem juukseid, ning miks mitte oma armsale mehele headmeelt valmistada. Samas, vaevalt mind kodunt välja visataks, kui pixiega ukse taha ilmuksin. Pealegi, juuksed ju kasvavad... No vaatame seda asja. 

Ahjaa, te tahate teada, mis Marco lõikus + pesu + hooldus maksis? Kolmkümmend dollarit. Kaheksa dollarit andsin tipiks, sest nii rahule jäin kogu teenusega. (Ja ärme hakka siinkohal õudusjuttudega ameeriklaste tippimis-sundusest, eks. Keegi ei palunud ega käskinud mul peale maksta.) Kui õigesti mäletan, kurtsid blogivad naised mõni aeg tagasi juuksuriteenuste kõrgete hindade üle Eestis? Mu meelest on kolmkümmend dollarit täitsa OK. Ei liiga kallis, ei liiga odav. Juukseid käin lõikamas nii umbes iga kahe kuu tagant, kui just mõnel pikemal reisil pole, või kolimisega ei tegele, või muud sarnast. Värvin ise. Väärikalt vananemine (loe: loomuliku, halliseguse juuksetooni juurde pöördumine) läks juba mitu aastat tagasi aia taha. Sellest olen ennegi pajatanud, ei hakka kordama.  

November 15/2024                                                                            Image: Internet 

“Even geniuses could get things wrong - look at Einstein's unfortunate choice of a hairdresser.” ― Joss Stirling, Stealing Phoenix

"Miks ta võitis", täiendatud vol. 2

Eelmise poliitilise postituse hiiglapikaks veninud sabas mainisin poliitilist blogi, mida loen. Blogiomanikku Juanitat, aka Susanit, tunnen muide isiklikult. Või noh, niipalju kui inimest üle veebi isiklikult võimalik tunda. Vahetame juba aastaid sõnumeid ja jõulutervitusi jne. Anyway. Rentsile võlgu olemise postituse kohevas kommentaariumis jääks mu viide ehk tähelepanuta, mistap tänane lühike postitus lingiga Juanita kaasautori Half Empty värskele sõnavõtule "Why He Won". Ja mille muu kui ikka selle pärast, et öeldu ühtib minu arusaamsega asjadest. Iseäranis kaks tsitaati - no pea üks-ühele see, mida minagi demmide peeglisse vaatamise vajadusest rääkides korrutan (tükk maad segasemalt ja kohmakamalt muidugi): “We’re arrogant: we assume our experience is everyone’s and our knowledge ambient” ja “Democrats have become a smarty-pants, suburban, college-educated party. You can’t approach working people like missionaries and say, ‘We’re here to help you become more like us.’ There’s a kind of unspoken disdain, unintended disdain in that.” BINGO!! 

Ja et juba linkide jagamiseks läks, siis üks kollase meedia oma kah. Bill Maher's brutal message for Democratic 'brats and snobs' over Kamala's defeat. (Maher on paadunud liberaal. Ma ei vaata teda regulaarselt, aga sedasinast episoodi ei saanud kuidagiviisi vahele jätta.)

UPDATE: Paluks järnevat mitte võtta kui kriitikat kaasblogijate aadressil, aga paarist veebipäevikust jooksis peale Trumpi võitu läbi mõte, et mida muud oligi oodata, kui lollid valimiskastide juurde lasta. Paraku, valimisõigust ei jagata IQ ja/või kirjaoskuse alusel. Kui minult küsite, siis rumal ning (poliitiliselt) kirjaoskamatu on eelkõige partei, kes eelnimetet elektoraadile tähelepanu ei pööra. Küünilisemalt väljendudes: kes eelnimetet valijaid häältearvu suurendamiseks ära ei kasuta. 

UPDATE vol. 2:  … ja siis lugesin Indigoaalase postitust, kus ta tõdeb, et elab mullis. Ja tundsin… kuidas öeldagi… tänulikkust, et minu mull on lõhkenud. Mitte, et ma selleks ise miskit teinud oleks. Aga kui su tutvusringkonnas, vähe sellest, ka sõprusringkonnas on hea hulk Trumpi valijaid, saad (lõpuks) aru, et nö. teine pool on inimesed nagu sinagi. Et neil pole saba ega sarvi, et neil on, kujuta ette, lausa aju olemas. Et see pole mingi veider alternatiivmaailm, kus nad elavad, vaid sama, mis sinu oma. Nad lihtsalt arvavad asjadest teistmoodi kui sina. Ja vähe sellest, et tasapisi hakkad leppima asjaoluga, et on olemas sinu omast erinevaid arvamusi. Sa hakkad tasapisi lausa aru saama, miks nad sedasi arvavad. 

Nii et jah, mul on hiiglama hea meel, et mu maailm on avardunud. Ilmselgelt aitab see avardumine USA võimuvahetusega valutumalt toime tulla; loodetavasti ei tõmbu ma, nagu Trumpi eelmisel ametiajal, oma väikesesse, viha- ning põlgusvaibiga täidetud, süljepritsmetega kaetud seintega, seestpoolt kinninaelutatud uksega koopasse. Kogemuspõhiselt: sedasorti koobas pole tervislik elupaik.

November 09/2024 

Koerakaka

Arvasite pealkirja põhjal, et taas tuleb juttu Trumpist? Eksisite.

Panin prillid ette, enne kui kirjutama hakkasin, et silmi kaitsta, sest kes vana asja jne, aga VVN mainis enda juures toda iidset blogilahingut (ma täpsustama ei hakka, kes mäletab, see mäletab) ja mulgi tekkis tahtmine teema veelkord üles võtta. Mitte ülemäära tõsiselt, sutsuke teises võtmes, ning iseenesest mõista ei mujal kui siin enda juures, kuna VVNi poole ei riskinud kommenteerima minna:) Anyway. Toona oli küsimuse all eraomand, aga täna räägin… wait for it… haisust. 

Lugu järgmine. Ma elan tegelikult esimest korda elus linnaoludes, iseäranis koerasita seisukohast võetuna. Eestis, Nõmme kodus kaevasin Eduardi, Jeekimi ja Yarko junnid majast kaugeimas aiaääres maasse. USAsse kolides elasin linna ääres, jalutuskohaks peekanpähkli-istandused ja kastmiskanalite veered, seal võis kraami vedelema jätta. Oregonis, no seal oli üleüldse metsik loodus ümberringi, Yarko või Lillikese poolt maja lähiümbrusse poetatud julgad lennutasin kõrge kaarega kanjonisse. 

Aga nüüd. Elan linnas. Koera pissitan-kakatan oma kodu taga-aias, kus junnimatmise võimalusi napib, ning ümbruskonna tänavatel, kus loomaomanik substantsi nagunii plastikkotti peab korjama. Jalutuskäigult naastes viskan need kotikesed isiklikku, garaazhiukse kõrval seisvasse prügikonteinerisse. Õigemini, viskasin. Sest meil on omavalitsuse poolt iganädalane konteineri tühjendusteenus, aga kotti pakitud junnid hakkavad paraku juba paari päeva pärast haisema, kui just külma talveajaga tegu pole. Seda va prügikasti kusagile kaugemale veeretada on võimatu, sest tiheasustus, noh. Egas midagi. Kus häda (no pun intended) kõige suurem, seal väiksemat sorti, tihedalt sulguv plastikkonteiner kõige lähem. Nüüd avan jalutuskäigult tulles suure konteineri kaane, misjärel selle sees oleva väiksema oma, poetan kotikese konteinerisse, kaas kõvasti peale, suurele samuti, ja lõhna ei mingit. Prügi äraveopäeval tühjendan väikese kakakonteineri suuremasse, ja alustan uut ringi. Elu lill.

Kuid tuleme nüüd selle ammuse draama juurde tagasi. Toona oli mu argument, et olles omale personaalse prügikonteineri soetanud ning selle tühjendamise eest maksnud, käib mulle närvidele, kui keegi teine seda oma koera kaka ladustamiseks kasutab. Jätame antud argumendi kõrvale, ei hakka uuesti. Ja kujutame hoopiski ette, et koera jalutavate möödakäijate kilekotikesed poetatakse minu konteinersse, mistap iga jumala kord, kui garaazhiukse üles rullin, pean sitahaisu ninna tõmbama. Vähe sellest, mitte enda peni sita, vaid võõra koera oma. Kahju eraomandile ja rahakotile on selle kõrval köömes! 

Ega ma nüüd täpselt teagi, mis selle postituse moraal võiks olla:) Ehk sama mis toona, et olge inimesed, ärge pange oma koera kakat võõrasse prügikasti. Täitsa võimalik, et prügikasti omanikule ei meeldi hais. 

November 9/2024                                                                          Image: Internet

“Dogs are the leaders of the planet. If you see two life forms, one of them's making a poop, the other one's carrying it for him, who would you assume is in charge.” ― Jerry Seinfeld

Võlgnen Rentsile viis dollarit

 

Või noh, ma ei tea, kas justnimelt Rentsile võlgu olen, aga tema juures ma mõni aeg tagasi kihla vedasin, et Kamala Harris võidab USA presidendivalimised. Ei võitnud. Ja selles ei oska mina küll keskit muud süüdstada kui mu oma parteid. Demokraatide parteiladvikut. Sest kaasmaalaste süüdistamisest à la „viimne kui üks, kes valmiskastide juures minust erinevalt käitub, on idioot“ kasvasin välja juba mitmed aastad tagasi. Ehk seetõttu, et mu tutvusringkonnas on hulganisti Trumpi valijaid, ja sõpradegi hulgas mitmeid. Ning ma ei saa mitte mingil moel väita, et tegu oleks rumalate, harimatute, pahatahtlike, poliitiliselt pimedate inimestega. 

Kõnekas on, et kuigi valimiste ametlikud tulemused veel kinnitamata, on selge, et Trump ei võitnud nibin-nabin, vaid üsnagi suurelt, pannes tasku nii rahva hääled kui ka valijameeste. Isegi Hillary esines aastal 2016 paremini kui Harris, kuna tema päralt oli popular vote, ehkki Electoral College hääled tagasid Trumpile toona presidendiameti. (Electoral College vs. popular vote explained) 

Möönan, valimiseelsel suvel tekkis mulgi korraks kergendus ja lootus, plaksutasin innustunult, kui Biden pillid kotti pani ja Harris areenile astus. Paraku haihtus eufooria üsna ruttu. Aga las ma loen üles, mida demokraatidele süüks panen. Värskeim fopaa, ning pole sugugi võimatu, et õlekõrs, mis kaameli selgroo murdis, oli Papa Joe sõnavõtt kusagilt keldriurkast, kus ta Trumpi valijaid prügiks/jäätmeteks nimetas. Tule jumal appi – Ühendriikide president kuulutab, et tema arvates on rohkem kui pooled riigi kodanikest "garbage"? Ja ärge tulge jutuga, et Trumpi rallil kasutati sedasinast solvangut esimesena. Ralli on ralli. President on president. Ja seejärel ringutasid demmid muidugi käsi, kui keegi republikaanidest omakorda Harrise pihta sõna trash virutas. Et ai vai, kuidas nii saama. Aga vot saama küll, kui president eeskuju näitab. Anyway. Pean vaatama, et postitus liig vahutavaks ei kisu... eks ma kommentaarides elaboreerin üht-teist. Kusjuures sellegi postituse juures luban, et jään leebeks, kui keegi vaielda-vastanduda soovib. 

Ühesõnaga, Kamala (ja demokraatide) möödalaskmised. Minu silmis suurim, olulisim: asepresidendina varjas ja varjab siiani presidendi vaimset ja füüsilist terviuslikku seisundit. See on põhiseaduse vastane tegu, kui minult küsite. Siit tuleneb loogiliselt järgmine punkt: Biden poleks pidanud üleüldse kandideerima. Või siis juba varem oma kandidatuuri maha võtma, mitte vinti viimseni keerama. Ja siit omakorda jõuame faktini, et Harrise näol topiti kandidaat valijatel vägisi kurgust alla, ilma eelvalimisteta. Kusjuures ta kandis Bideni taaka, tekitades õigustatud küsimusi, miks asepresidendina kõiki neid ilusaid lubadusi ellu ei viinud, mida presidendikandidaadina välja kuulutas. 

Harrise viitsepresidendi valik (Tim Walz) oli äärmiselt lahja. Miks ta populaarse astronaudi Mark Kelly ja Pennsylvania karismaatilise kuberneri Josh Shapiro kandidatuurid hülgas, jääb selgusetuks. Walz on hall, vanaonulik, vasakpoolne poliitik. Ameeriklane ei taha vasakule. Ega ka liialt paremale. Ta tahab kenasti keskpaigas olla. Ja kuna Trump on vähemasti sõnades keskpaigale lähemal kui Harris, valis ameeriklane Trumpi. Sest ameeriklane tahab, et riigipiir oleks kindel, autokütus odav, inflatsioon madal, ja et ta lapsi ei õpetaks koolis mees, kes topib kampsiku alla kaks õhupalli, imiteerimaks naisterahva rindu. Demmide enda hulgaski leidus enne valimisi küllalt neid, kes ennustasid, et soosegaduses olijate huvide eelistamine üldrahvalikele läheb kalliks maksma. 

Abordiküsimus päästis demokraadid 2022. aasta vahevalimistel, eile aga, nagu näha, enam mitte. Välisvaatlejad jätavad tihtipeale tähelepanuta fakti, et Ühendriikide ülemkohus ei tühistanud abordiõigust, vaid andis otsustusõiguse osariikidele. Ja kuna suur osa ühendriiklasi ei salli föderaalvalitsust ning leiavad, et osariikidel peaks kõikvõimalikel teemadel suurem otsustusvabadus olema, leidub abordiõiguste eest võitlejate hulgaski neid, kes Ülemkohtu otsust toetavad. Märgin veel, et Kamala valimislubaduste hulka kuulus Roe v. Wade taastamine, st. üleriigilise abordiõiguse seadustamine. Mispeale mul, nagu ka paljudel teistel, kerkib keelele küsimus, et sina ja Joe olite Valges Majas pumba juures, miks te, pagana päralt, jokutasite? Miks ei alustanud seadustamisprotsessi otsekohe, niipea kui Supreme Court otsuse välja kuulutas? 

Ei hakka siin sügavale statistikasse laskuma, aga Harris kaotas Bideniga (2020 presidendivalimistega) võrreldes latiinode hääli, ja aafriklaste-ameeriklaste, ja väheasustatud piirkondade elanike. Poliitikavaatlejate sõnul kajastavad valimistulemused Väikese Inimese, keskmise ameeriklase (mida see termin iganes tähendaks) rahulolematust riigis toimuvaga. Ameeriklane ei soovi prügiks nimetatud saada, või natsiks. Nii et jah, papa Biden, tänu sellele, et sa õigel ajal vanadekodusse ei kolinud, või vähemasti suud kinni ei hoidnud, oleme täna tagasi sealsamas, kus enne su valitsusaega. Thanks for nothing.

Foto: Paul. Pilv Orelimägede kohal, täna varahommikul. 

November 06/2024

„When I was a boy I was told that anybody could become President; I'm beginning to believe it.“― Clarence Darrow

Rohi on teisel pool rohelisem

 

Nonii, ma kohe ei teagi, kust alustada. Alustaks asjaolust, et see on vastuvaidlemispostitus, aga sõbralik selline. Katarina kirjutas kehakaalust, ja Pilleke täiendas kommentaarides, ja mul oli täielik déjà vu. Et appi, jälle leitakse, et küll kõhnadel naistel on ikka kerge elu. Sedasama vastuvaidlemise-trummi olen selsamal põhjusel tagunud mitte üks ega kaks, vaid ikka mitmeid kordi rohkem, siin 5500's ja mujalgi. Sest iga kord, kui loen või kuulen väidet “kõhna seljas istub isegi kartulikott hästi”, tahaks ütlejalt küsida, et kuule, oled sa kõhna inimese nahas elanud? 

Ja öeldes “kõhn”, tahan ka terminid üle käia, kahes keeles. Kõhn, kondine – skinny. Sale – slim, slender. Kõhn ja sale ei ole üks ja sama! Kaugeltki mitte. Mina näiteks olen enamiku elust skinny, st. kõhn, kondine püsinud, vaid viimased kümmekond aastat võib mind hea tahtmise korral saledaks nimetada. Väga hea tahtmise. Niisiis olen omaenda nahal järele proovinud, kas kartulikott kõhna inimese selga sobib. Tulemus: ei sobi. Sest vaadake, kõhn inimene, täpsemalt kõhn naine, on nagu kriipsukuju. Volüüm puudub. Kartulikoti võiks sama hästi riidepuule riputada, ta tolkneks seal ilma vähimagi feminiinse atraktiivsuseta.

Taevas olgu tänatud, et Notsu tolle postituse all välja tõi, et rõivaste sisse võiks naisel ka miskit panna olla, riidepuu-efekti vältimiseks. Minul, paraku, enamjagu elust eriti miskit panna polnud. Mida nooruses põdesin, hiljem harjusin, ja praeguseks on õnneks paar kilokest lisandunud, millega kehakatetele vormi anda, ilma et peaks rinnahoidjasse vatti toppima või saare naiste kombel kolme paari villaseid sukki kandma, et sääred toekamad näiksid.

Kõik, kes te kõhnust ülistate: kõhn (skinny) on halb olla. Vähemasti minul on halb olnud. Niisamuti, nagu teie igatsete kaalulangust, igatsen mina kaalutõusu. Teate ju omast käest, kuidas torgib, kui kaal ei kuku? Novot. Siis saate ehk aru ka sellest, kuidas mind torgb, kui kaal ei lisandu. Grass is always greener on the other side… 

Oh, ja siis on veel see “sa nii väike ja kõhnake, mis sul viga endale rõivaid hankida." Seda olen kuulnud kogu oma täiskasvanuelu, ja see on nii vale arusaam, et. Kõhnal, väikesel naisel ei ole kerge kehakohast kehakatet leida. “Oi, sul veab, saad lasteosakonnas shopata.” Einoh, muidugi saan, aga hoolimata asjaolust, et mu maitse pole teab mis konservatiivne, ei ole “Hello Kitty” nabapluusid siiski minu teetassike. 

Muidugi, iluideaalid muutuvad, nagu Notsugi välja tõi. Kuuekümnendatel olid riidepuu-naised moes, viiekümnendatel pidi rinda ja tagumikku omama, et stiili hoida. Aga küsimus pole mu meelest üksnes trendides, vaid selleski, kuidas naine ise end tunneb. Mina, kel eluaeg pole erilisi naiselike kumerusi ette näidata olnud, olen neist puudust tundnud. Nagu ütsin, nooruses rohkem, nüüd vähem. Mistap mulle jääb üsna arusaamatuks seisukoht, et skinny tagab ilu ja õnnelikkuse. Samas, ega ma arva, et mõned lisakilod mind oluliselt ilusamaks ja õnnelikumaks teeksid, aga mulle siiski meeldiks väljanägemiselt ümaram olla. Et kartulikott paremini istuks, noh:)

OK, nüüd olen seks korraks end jälle maha laadinud, las ma pajatan ühe loo tollest rõivaesemete mitteotstarbekohasest kasutamisest kah, millest Katarina juures juttu. Mu tänaseks siitilmast lahkunud tädid (isa õed) rääkisid, et peale Teise Maailmasõja lõppu, kui saksa okupandid venelaste poolt Eestist minema peksti, jäi fritsudest maha hulk kraami, muuhulgas naisterõivaid ja –pesu. Vene ohvitseriprouad polnud kaugeltki nii moeteadlikud kui saksa omad, kombineede otstarbest näiteks polnud neil aimugi. Auskleidid aga võivad teadagi väga peened olla, mistap vene prouad pruukisid neid pealisrõivaina pidulikel puhkudel, restoranides ja ballidel ja nii edasi. Tänapäeval muidugi ei üllataks see kedagi, pidukleidil ja aluskleidil ei tehta vahet, aga toona olla eestlased ikka päris shokeeritud olnud.

p.s. Lõdvendan korraks kommentaariumi-ahelaid - võib vaielda, ma ei hammusta teil päid otsast, ausõna:) Iseäranis tore oleks saada tagasisidet neilt, kes minu kombel kaaluga kimpus (olnud), st. kes sooviks mitte alla, vaid juurde võtta.

November 01/2024                             Foto veebist: Marilyn Monroe kartulikotis.

“Here's a news flash for the ladies: for every one of you who thinks we all want a girl like Angelina Jolie, all skinny elbows and angles, the truth is, we'd rather curl up with someone like Charlotte - a woman who's soft when a guy wraps his arms around her; a woman who doesn't feel like an exotic vacation but is the home we can't wait to come back to.” ― Jodi Picoult, Handle with Care