Klaustrofoobia-eri

 



Jaa, ma pole unustanud, hea mitu lugejaküsimust veel vastamata. Aga üks Pauli siinseid sõpru viis meid paar päeva tagasi matkale. Paiga nimi on Slot Canyon. Te "127 Hours" olete lugenud? Või samanimelist filmi näinud? No vot. Asukoht küll teine, aga olud samad. Jumal tänatud, kellelgi meist kolmest käsivart nüri noaga küljest nüsida ei tulnud, aga kohati oli ikka väga kitsas. Ja üsngi kõhe. Sest ma olen väikestviisi klaustrofoobik. Väldin liftisõitu, kitsastesse koridoridesse ja koobastesse ei kipu, ja nii edasi. No ja siis veel need tuhatjalgsed, sihukesed laisavõitu, lihavad... Skaalast annab aimu mu matkasaabas. Esimene foto Pauli tehtud, teine ja kolmas minu. 

October 24/2024

“My most memorable hikes can be classified as 'Shortcuts that Backfired'.” ― Edward Abbey, The Journey Home: Some Words in Defense of the American West

Noorus on hukas



euronews.com: A recent report found that companies were dissatisfied with their Generation Z (Gen Z) new hires and may avoid hiring recent graduates in the future. Generation Z is beginning to enter a workforce that isn't fully prepared for them. As many recent graduates face complaints about how they fit into the workplace, employers report increasing hesitancy in hiring them, according to a recent report by the education and career advisory platform, Intelligent. The report, which was based on a survey of nearly 1,000 hiring managers, found that one in six employers were reluctant to hire Gen Z workers mainly due to their reputation for being entitled and easily offended. Read more: 

October 23/2024                                                                               Image: Internet

“I like work: it fascinates me. I can sit and look at it for hours.” ― Jerome K. Jerome

Nii imelik

Targem oleks see postitus muidugi kirjutamata jätta, sest mul on kahtlane tunne, et järgnevaga toidan trolli. Kuid avastasin endas nii üllatava külje, kogesin nii veidrat aistingut, et lausa pean selle jäädvustama. 

Hiljutine arvamustevahetus Kristallkuuli juures, eks. Üks anonüümne/passiivagressiivne kommentaator võttis mind seal põhjalikult pulkadeks lahti, seejärel pani oma parema äranägemise järgi uuesti kokku, et vot Epp on sihuke. See asjaolu mind iseenesest ei kõiguta. Eks igaüks vaatab teisi omaenda silmade läbi. Pealegi, ma pole sajadollariline rahatäht, ei peagi kõigile meeldima. Kõigutas ja häiris (mulle endalegi massiivseks üllatuseks) hoopis asjaolu, et too kommentaator mind korduvalt ning intensiivselt eesnime pidi nimetas. Jep, tean, te kehitate nüüd õlgu. Et issand jumal, mis selles halba on. Aga las ma selgitan, milliseid tundeid see mus tekitas.

Esiteks tunde, et olen väikelaps, kelle eesnime tuleb korrutada, et ta tähelepanu koondada. Teiseks tunde, et olen politseijaoskonna ülekuulamisruumis, säärases peegelklaasist seinaga. Teispool seina olevat kommenteerijat kaitseb nähtamatus, anonüümsus, mind aga mitte miski. Kolmandaks ning kõige olulisemaks: esmakordselt elus tundsin, et mu eesnimi on minu isiklik omand. Et selle kasutamine ilma minu loata on vägivaldne tungimine mu privaattsooni, inimese poolt, kes enda nime keeldub ütlemast, mind aga kutsub nimepidi. Pealetükkivalt, familiaarselt. 

Ning jaa, jaa, jaa, iseenesest täiesti jabur minust. Ma ju täiesti vabatahtlikult esinen blogis ja kommentaariumites oma pärisnimega. Elementaarne, et inimesed seda pruugivad. Aga vot kirjeldet juhul tekkis vastik tunne. Ma räägin, ülimalt veider, mõistusele/mõistlikkusele mittealluv kogemus. 

October 21/2024

“I learned very early the difference between knowing the name of something and knowing something.” ― Richard P. Feynman

Home sweet home

 


Nonii, jätkan üle-eelmise postituse sappa jäetud küsimustele vastamist: kohanemisest, kodutundest. Ja et kas olen uue kodu ümbruses ära eksima juhtunud, või on teed-tänavad juba selged, ja muud sellist. Ei, tänavail pole ära eksinud. Las Cruceses on väga kerge orienteeruda. Orelimäed, suurepärased suunanäitajad, paistavad praktiliselt kõikjalt kätte. Põikan korraks kõrvale: Rents oma Oklahoma-postituses imestas, et ameeriklased juhatavad teed ilmakaari kasutades, selmet tänavanimesid pruukida. Jah, täpselt nii ongi. Mulle oli alguses jube harjumatu, tundus lausa hiina keelena, aga tänaseks valdan seda kunsti täitsa vabalt juba. Tom on Rentsi postituse kommentaariumis ka põhjuse kenasti ära seletanud, miks Ameerikamaal sedasi talitatakse. Ja teinegi kõrvalepõige – Orelimägedest rääkides tundub suupärasem kasutada eestikeelset varianti, sest kui ütlen siinsel kombel The Organs, jääb emakeelseile lugejaile ehk mulje, et kõnelen kõhuõõnest vms.

Anyway. Tagasi teemasse. Ei, me uusasunduse tänavail pole ära eksinud, ja muu Las Crucesega on nii, et ma ju ses linnas neli aastat elanud, 2010 - 2014. Ain't my first rodeo, nagu öeldakse. Kuid ära eksima kippusin, vähemasti esimestel nädalatel, omaenda kodus. Mitte, et see üüratult suur oleks, või palju ja pikki koridore, aga ühtepuhku lõpetasin külaliste vannitos, kui tegelikult plaanisin oma workshoppi minna, või siis jäi ette laundy room, kui magamistoast elutuppa teel olin. Ma ei tea, miskit on siinses ruumide paigutuses minu suunatajule sobimatu, kuigi maja muidu megamõnus. Viimasel ajal saan siiski juba asjale pihta. Ning jaa, mul on pesumasina ja kuivati ja pesukorvide jms tarvis eraldi kena ruum, uued aparaadid ostsime kah, kui sisse kolisime. No nii rahul olen, väikesed väikekodanlikud rõõmud, eks. 

Aga kodutundega, sellega on sihukene lugu, et vist olen eelmise elu siinkandis veetnud, sest kusagil mujal pole ma end rohkem kodus tundnud kui maailmanurgas, mida kutsutakse Southwestern United States - ja olge paid, ärge nüüd toolilt maha kukkuge või solvuge – isegi mitte Eestis. Niipea kui jala 2010. aastal siinkandis maha panin, kogesin kodutunnet. Jaa, muidugi, suurt osa ses tundes mängis ka värske armulugu, aga see polnud ainuke põhjus, ei siis ega nüüd. Ma absoluutselt, silmitult, mõõdutundetult jumaldan siinset avarust. See on midagi, mida Eestis pole. Tõsi, Eestis on mereääre-avarus, aga see on hoopis teistsugune kui kõrbeavarus. Üks pole parem ega halvem kui teine, pingerida sõltub konkreetsest inimestest. Mind vaimustab justnimelt kõrbeavarus. Selle lõhnad, värvid, helid. Eile näiteks kihutas meist üle mitu äikesetormi. Kreosoodipõõsaste lõhn, mis peale põuanädalaid vihmamärjas kõrbes levib, on midagi täiesti ebamaist. Hingad sisse nagu elueliksiiri. Või nagu meelemürki. 

Samas ei saa ju öelda, et Oregonis kodutunne kui niisugune puudus. Need olid vahvad, täisverelised kümme aastat, mis me seal kanjonikaldal elasime, Paul ja mina ja Yarko ja Lilli, aga kui end kõrvalt üritan vaadata, enam-vähem erapooletult, siis sääraseid tundeid, nagu praeguse elukoha vastu, mul seal polnud. Ja no mismoodi sa ei tunne end kodus olevat, kui New Mexico sõbrad-tuttavad tervitavad me saabumist sõnadega „welcome home!“

Ene kirjutas hiljuti, et ta elu üsna Eesti-keskne, kuigi elab Kanadas. Minul risti vastupidi. Mu elu on tänaseks väga Eesti-kauge. Vahel mõtlen, et äkki peaksin seda häbenema, või vähemasti varjata üritama, et noh, juured sedasi jumalt läbi raiunud, Eestis toimuva vastu erilist huvi ei tunne, siinsete rahvuskaaslastega kontakti ei otsi... Sünnimaalgi olen ju ainult kaks korda käimas olnud, sest ajast kui teispoole vett kolisin, ja nende käikude ajal ei tekkinud kordagi säärast tunnet, mis läinudsuvise Arizona/New Mexico koduotsimis-reisi ajal üle pea lõi.

Nii et jah. Kui nüüd see pikk jutt kokku võtta ja küsimusele „kas on kodutunne tekkinud“ vastata, laiemalt, siis New Mexicos on mul alati kodutunne olnud. Kitsamas mõttes aga, konkreetsest majast rääkides, siis see sai kuidagi imekähku kodustatud. Teinekord, kui Pauliga Oregoni kodust juttu tuleb, pean lausa vaeva nägema, et meenutada, mismoodi seal asjad seatud olid. Te ehk ootate uue kodu interjöörist pilte kah, paraku mul ei ole seda kommet. Ajapikku ehk mõnda detaili tutvustan, aga raporteerida, et näe, elan nii ja nii, vaade siit nurgast ja sealt nurgast, see pole minu teetassike. Ma pole lihtsalt seda tüüpi, peate leppima. Või külla tulema. 

Pildi tegin eile me taga-aias. Orelimäed on peidus vikerkaare taga. Täisvikerkaar oli, ei mahtunud pildile.  

October 20/2024

“I was born lost and take no pleasure in being found.” ― John Steinbeck, Travels with Charley: In Search of America

Vahitorn

 


Vean viie dollari peale kihla, et pealkirja lugedes arvasite, et mul jälle misjonärid ukse taga käinud. Või oot, ma pole seda lugu vist rääkinudki? Et käisid? Paar nädalat tagasi. Paul transportis parasjagu me trucki ja camperit Oregonist New Mexicosse, mina üksinda uue kodus, käised üles kääritud, selg higine, seadsin tuttuut majapidamist jonksu. Ühtäkki uksekell. See oli esimene kord muide, mil uue kodu uksekella kuulsin, nii kena kõlaga teine. Anyway. Ukse taga kaks viksi ning viisakat noort meest, tumedates viigipükstes, valgetes triiksärkides, nimesildid rinnas. Ütlematagi selge – jehoovatunnistajad. Et tere päevast, proua, ja kuidas läheb, ja kas nimi Jesus Christ ütleb teie midagi; kui ei, siis me hea meelega tutvustaks. Ma teinekord olen säärastes situatsioonides suht suu peale kukkunud, aga seekord välgatas, ja mõningased näitleja-anded lõid kah välja. Tervitasin sama viisakalt ja sõbralikult vastu, ja poistele sügavalt silma vaadates pihtisin vandeseltslaslikult, et pärinen seitsme maa ja mere tagant, pisikeselt, paganlikult maalt, mille elanikke Jeesuse Kristuse nimel sajandeid rapitud, mistõttu mul nimetet isiku vastu soojad tunded puuduvad. Niipea kui olin sõnad “a small Pagan country” kuuldavale toonud, läksid noormeeste silmad suureks kui tõllarattad, vähe puudus, et risti ette ei löödud, et vanakurja eemal hoida. Lõpetsin lühikese ajaloo-alase loengu heatahtliku soovitusega naabermaju külastada, seal ehk leidub viljakamat pinnast, kuhu religiooni-seemet külvata. Poisid taandusid kiirustades, selg ees, mina jätkasin majapidamistöödega. 

Aga tegelikult ei plaaninud ma postitust üldse nii pikalt sisse juhatada, tulin hoopiski küsimustele vastama, neile, mis heade lugejate poolt eelmise kirjatüki alla jäeti. Võtan ükshaaval ette, sest kõigist teemadest meeldiks mulle pikemalt pajatada, ühteainsasse postitusse ei taha kokku pressida.

Alustame koerast. Et kuidas Lillikesel see va kohanemine läheb siin. No kui aus olla, siis tema ilmselt elanuks hea meelega Oregonis edasi, kui koerapsühholoogia alased teadmised ja kogemused mind nüüd päris alt ei vea. Tal oli seal rohkem vabadust, talle ei meeldi kuum kliima, ja nii edasi. Samas, linnalõhnad tunduvad Lillit vaimustavat. Ja kõrbemaastik veetleb samuti, vähemasti säärane mulje on mulle me jalutuskäikudest jäänud. Aga jah, siin pole tal säärast võrratut vaadet kanjonisse ja üle selle, pole pehmet muru ja varjulisi põõsaaluseid. Vaade kui niisugune puudub taga-aias hoopis, sest see on üsna kõrge müüriga piiratud. Pakume talle küll iga päev mõningast maja ees olelemist, niimoodi on ta naabreid ja nende lapsi ja autosid ja koeri tundma õppinud. See rahuldab mõnevõrra Lilli valvuri-vajadusi, kuigi meelsamini veedaks ta seal muidugi terve päeva. Mida meie Pauliga jällegi endale lubada ei saa – no ei istu ju päev otsa koeraga maja ees. Aeda meil selles küljes pole, krunti piiramas, mistap Lillit hoiame rihmas. Me naabruskonnas on kena komme mitte lasta penisid vabalt ringi kablutada.

Ühesõnaga. Taga-aias oli Lillikesel igav, sest üle müüri ta vaatama ei ulatunud. Aga igavlev koer on teadagi pahandust tegev koer, pealegi Lillikene selles eas juba (novembri alguses saab 8), et aju tuleb tingimata stimuleerida, muidu saabub varane vanadus. No mõtlesime me Pauliga mis mõtlesime, aga välja mõtlesime, kuidas Lillit erksana hoida. Ehitasime keset aeda 70 cm kõrguse puidust platvormi, mehhiko pleediga polsterdatud, millel Lilli vabalt istuma ning lamama mahub. Ja kuna taga-aias on maapind tänavatasapinnast poolteist meetrit kõrgemal, avaneb Lillikesele platvormilt kena ülevaade, kes, kus, millal ja kuhu kõnnib või sõidab. Ja mis iseäranis oluline: milliseid liigikaaslasi tänaval liigub, peremeeste lõa otsas muidugi. 

Lilli on väga heas füüsilises vormis, platvormile hüppamine ei valmista vähimatki raskust (kuigi Paul esialgu planeeris eskalaatorit või midagi, inseneri mõtteviis, noh). Platvormile hüppamise käsklus on “watchtower!” Sellest ka postituse pealkiri. 

October 18/2024                                                                          

“A Native American elder once described his own inner struggles in this manner: Inside of me there are two dogs. One of the dogs is mean and evil. The other dog is good. The mean dog fights the good dog all the time. When asked which dog wins, he reflected for a moment and replied, The one I feed the most.” ― George Bernard Shaw

Uus kodu




Tuleb vist hüplik postitus, aga pikalt olen venitanud juba, niisiis. 

Huh, tasapisi hakkan blogide takkajärgi lugemisega järje peale jõudma. Vaatan, et Kitty on Inglismaal linnast maale kolinud. Mina, näe, talitasin täitsa vastupidi – maalt linna. No kohe ikka linna mis linna, naabrite majad lausa käega katsuda. Ja kui juba siiakanti kolida, siis miks mitte paika, kus kohalik koloriit lausa tänavasiltidelt näkku kargab. Esimene foto võetud me kodutänava nurgal. Jajah, New Mexico ja chili-piprad kuuluvad teadagi kokku nagu... New Mexico ja chili-piprad. "Cayenne vs. Jalopeno: those are two of the most popular chilies in the world. They are both very common in the kitchen, but their looks, heat, and use cases typically differ quite a bit. Let’s compare these two chilies – their heat, flavor, use cases, and more."

Aga mitte ainult majad, vaid ka mäed on lausa käega katsuda. Teine pilt ei tee õigust, Orelimäed on me kodule tegelikult ikka nii lähedal, et. Ja kuigi kolmandal fotol paistavad suhteliselt taltsad, madalad, ulatub mäeaheliku kõrgeim tipp üle kahe ja poole kilomeetri. Nothing to sneeze at, nagu siinpool kombeks öelda. Seesamune kõrgeim tipp paistab koduaiast kätte. Ja kuna mäejalam siinsamas, paari kvartali kaugusel, kuuleme öösiti koiotilaulu ja kakkude huikamist, hommikuti kõrvupaitavat linnukoori. Nii et jah, linn tundub siinkohal suhteline mõiste.

Mul tuli ükspäev üsna diip mõttekäik pähe, naabruskonna arhitektuuriga seotult. Või noh, arhitektuur vast liig kõrgelennuline väljend uusasunduse kohta, kuid kasutan parema puudumisel. Ühesõnaga, nagu meiegi oma, on enamik kodusid siinses ümbruskonnas adobe stiilis. (Tõsi, adobe märgib algselt ehitustehnikat, pealegi on nii meie maja kui naabrite omad võlts-adobed, aga see selleks.) Mis tähendab, et majade esiküljed on justkui kindlustel - suletud, kinniehitatud, eesaed pisike või puudub hoopis. Elu käib taga-aias. Elanikud aga, nemad on suletusest, introvertsusest kaugel. Me siin tupiktänaval vaid paar nädalat elanud, ja tunneme pea kõiki naabreid juba. Astuvad ligi, ütlevad tere tulemast, küsivad, kas abi vaja, tutvustavad kohalikke olusid. Paul ja ma valmistame paraku pisukese pettumuse, pole ju Las Cruceses kaugeltki uustulnukad, siinset elu-olu jagame hästi. Aga tagasi selle diibi mõtte juurde. Eestis on mu meelest pigem eesaia-kultuur levinud, muruplatsid ja lilleklumbid ja ilupuud. Elanikud, vastupidi, sissepoole, endasse tõmbunud, kontaktidest pigem hoidutakse, ei? Sõnaga, arhitektuur ei kajasta kohalikku suhtluskultuuri. 

Orelimäed, need kõrguvad me koduaiast vaadatuna idas, päikesetõusu pool. Läänes, loojangu suunas asuv mäeahelik kannab nime Floridas. Hääldada pika i-ga, mehhikopäraselt. Ja põhjakaares on Doña Ana mäed. Nii me siin mägedevahelises kõrbes, Mesilla orus elame. Mehhiko piirist viiekümne miili (kaheksakümne kilomeetri) kaugusel. 
  
Maja on... suur. Funktsionaalne. Heas mõttes ameerikalik, kuid ütleme nii, et kui millalgi ostmiseks läheb, siis säärast ma ei valiks. Samas, praeguseks eluetapiks sobib mulle ja Paulile suurepäraselt. Mõnusasti sisse oleme kah end seadnud juba, viimne kui kolimiskast lahti pakitud, raamaturiiulid püsti, pildid seintel, ühesõnaga, maja kodustatud. Ja no mis võiks kahe suure vannitoa vastu olla, liiatigi, et master bathroom justkui väike spa. (Kõrvalepõige: kas olen maininud, et enam pole poliitiliselt korrektne kasutada väljendid master bathroom? Sel olla orjanduse maik juures. Nüüd tuleb öelda primari bathroom. Ja master bedroom asemel primary bedroom.) Anyway. Primary bathroom, jah, on lausa kahe aknaga, üks neist väga suur, avaneb me tagaõuele. Ma jumaldan aknaga vannitube, eelmises kodus seda luksust polnud. Elutuba avar, kõrge laega, ruumikas köök baariletiga eraldet. Mul pole üheski kodus nii lahedalt köögitööpinda käes olnud nagu siin. Esimesed nädalad lausa hoidsin vanast harjumusest ruumi kokku, toimetasin ühelainsal väiksemat sorti alal.
 
Mis siis veel. Seltsielu võttis täistuurid, niipea kui majapidamise enam-vähem töökorda olime saanud, meil kohalikke sõpru-sugulasi jagub. Pauli noorema poja kihluspeo pidasime maha, Hot Tunat käisime kuulamas  (kujutage ette, Kaukonen on kaheksakümmend neli, Casady kaheksakümmend, tuuritavad praegu USA lääneosariikides. Tahan sama vitaalne olla, kui suureks saan!), uuendasime kohaliku filmiklubi liikmelisuse (non-mainstream filmiõhtud laudade ja drinkidega), ja muud säärast. Eks peale kümmet aastat kanjonikalda solituudi on ikka magus küll, kui saad õhtul linna minna ja elu nautida, ilma et peaks vähemasti kolmekümnemiilise (viiekümnekilomeetrise) kojusõidu pärast muretsema.

Ja kliima muidugi, oh õndsust. Mis meil ongi praegu, oktoobri keskpaik, eks? Ja ma mekin õhtuti aias suvekleidikese väel veini. Talvehirm puudub. Nii väsisin sellest. Ju pole ikka õige eestlane, sest mõistuse tasandil saan nelja aastaaja imelisusest vägagi aru. Aga ma ei taha ega talu enam külma ja lund ja musta jääd ja jõledaid teeolusid. Oregoni talv pakkus neid lahke käega, no nii viis kuud aastas vähemasti. Mäletan, New Mexicost ära kolides olin kuumusest tüdinenud, neli aastaaega tundus väga värskendav. Aga näe, seejärel tüdinesin omakorda jälle aastaaegadest. Või õigemini mitte aastaaegadest, vaid noist ebamäärastest ilmadest, no teate küll, säärastest, mida Eesti kliimagi lahkelt pakub. Pead ei anna, ehk kümne aasta pärast on mul taas kõrbest kõrini, aga noh, selle üle on praegu vara muretseda. Praegu olen nii õnnelik ja rahul, et sooja kliimasse tagasi sain. 

Eks riburada kirjutan kohalikku kultuuri ja ajalugu ja loodust ja me enda uut elu pikemalt lahti, seks korraks panen punkti, kell hakkab kesköö kanti kippuma, ja mul kolimisväsimus ikka veel kontides, kui aus olla.
  
Kaks esimest fotot minu, kolmas Pauli tehtud, Lillikese esimene jalutuskäik uue kodulinna mägede jalamil.  

October 14/2024

“I’ve learned that home isn’t a place, it’s a feeling.” ― Cecelia Ahern: Love, Rosie

Mõtted on õhus



Ammu-ammu, ajal, mil Eesti rakenduskunsti skeenel ekshibitsionistlikult käitusin (loe: oma töödega soolo- ja grupinäitustel üles astusin), saime, mina ja mu metallikunstnikust vend, kutse tuntud tekstiiliguru näituse avamisele. Ise olime parasjagu lõpetanud oma suuremõõtmeliste interjööridekoratsioonide ülesriputamise ühte Tallinna kesklinna galeriisse. Nahk + metall. Väljapaneku avamine oli plaanitud järgmisele päevale. Ei vend ega mina polnud suuremat sorti tsunfti-inimesed, Kunstnike Liitugi astumisele ajasime aastaid sõrgu vastu. Mitmel põhjusel. Muuhulgas leidsime, et teistele loojatele/teiste loomingule liig lähedal olemine, nii otseses kui ülekantud tähenduses, mõjutab me enda oma, ning seda me ei soovinud. Nii et jah, ametikaaslaste näituste avamistel osalemine oli pigem erand kui reegel, kui mälu mind siinkohal alt ei vea.   

Noh, asusime siis tekstiiliväljapanekut imetlema, shampaklaasid näpus, ja mida nägime. Mitmed tööd ülisarnased neile, mida meie järgmisest päevast alates rahvale vaadata pakkumas. Sarnased mõõtmed, sarnane värvivalik... Ainuke asi, et materjal teistsugune, naha ning metalli asemel kangastelje-kudum. Siiani mäletan toda shokki. Et mis siis nüüd?? Saame plagiaadisüüdistuse? Kuidas on võimalik, et erinevate loomeinimeste peades sünnib ning jõuab teostuseni üks ja sama mõte, ühel ja samal ajal? Olukord lahenes mu mäletamist mööda siiski üsna sujuvalt, autoriga klaase kokku kõlistades teatasime, et vaata, meil on enam-vähem samasugused asjad, aga kuna sääraseid suuremõõtmelisi, töömahukaid objekte pole kuidagiviisi võimalik ühe päevaga valmis vihtuda, siis loodetavasti ei kahtlusta sa meid ideevarguses, no et nägime täna sinu asju ja tegime üleöö järele. Muidugimõista ei ta ei kahtlustanud. Kuid fakt, et ideed on õhus, oli taas kord kindla kinnituse saanud.   

Nonii. Vilunud blogilugeja on muidugi juba taibanud, kuhu ma selle jutuga tüürin. Sinnasamasse, kuhu Indigoaalane ja Katarina oma hiljutistes ideevarguse teemalistes kirjutistes. Ainult et minult tuleb pisut teise nurga alt, jätan nende poolt rõhutatu, algallika(te)le viitmata jätmise aspekti kõrvale, räägin sellestsamusest mõtete õhus olemisest, kollektiivsest alateadvusest, sest ma täitsa kindlalt uhuusun, et säärane nähtus eksisteerib.

Tegelikult olen juba ammuaega plaaninud kirjutada, kuidas me (st. „meie ringi“ blogijad) üksteist teema- ning kõnekasutuslikult mõjutame. Kirjapandud kõnet pean silmas. Kõigi eest ei tea rääkida, aga ise tunnen tihtipeale kellegi teise tekstis kellegi kolmanda ära. Teinekord ka iseenda. Või mine tea, ehk see viimane ainult näib mulle, meelitan end, et ennäe, minult laentud väljend või lausa lausekonstruktsioon. Samas, „laenatud“ pole mõeldud etteheitena. Paratamatu ju, et ümbritseval on inimestele mõju, olgu või üksnes alateadvusele.  

Olen vist ennegi maininud, et tihtipeale „kirjutan“ postitused peas sõna-sõnalt valmis, hiljem jääb ainult klahvidele vajutamise vaev.  Ja mul on... las ma mõtlen... no kindlapeale rohkem kui kümme korda juhtunud, et istun arvuti taha, et peas olev sõnastus kirja panna, aga enne juhtun oma blogrolli rullima, ja ena imet, keegi on eelmisel päeval täpselt samast asjast kirjutanud, sama nurga alt, mõni mõte vaat et samas sõnastuseski kui minu ajus. Öelge mulle, mismoodi see võimalik on? Ja kui ma nüüd tahan enda jutu kirja panna, siis mismoodi peaksin talitama? Toda teist (või teisi) kirjutajaid algallikatena, inspiratsiooniandjatena mainima? Aga see ei vasta ju tõele. Mõnel korral olen postituse ikkagi avaldanud, märkega, et näe, seal kirjutati kah sellestsamast. Ja ma ei räägi siin päevakajalistest teemadest, eks. Nonde puhul on enam kui arusaadav, et mitmed võtavad sõna. Räägin teemadest, mis pigem säendsed harvem esinevad ja/või eraelulised. Siinkohal on mul kujukas näide varnast võtta. Kuna kokkulangevus oli niivõrd veider, jäi hästi meelde. 

Mingi aeg tagasi, täpset tärminit ei mäleta, hakkasin üle ei tea mitme aasta uuesti sõrmeküüsi lakkima. (Varbaid lakin kogu aeg, selles vahet sisse pole tulnud). Ise endaga nii rahul, nii rahul, mistap leidsin, et võiks ka lugejaile suurest uudisest teada anda. Kuna teema erutas, sai postitus muidugi kohemaid peas valmis kirjutatud. Hommik koitis (see mu tavapärane blogimisaeg), kohv auras, lõin arvutil kaane valla, aga kuna uni veel silmis, mõtlesin, et kaen enne kirjutamist blogrolli üle. Ja mis ma näen. Katarinal postitus, kuidas ta on sõrmeküüsi lakkima hakanud. Ainus erinevus, et minu küüned on väga lühikesed, tumeda lakiga, tema omad pikemad, heledamad. No mis sa oskad säärase kokkulangevuse peale kosta? Ja mismoodi sa tuled seepeale omaenda „oi, vaadake, ma hakkasin küüsi lakkima!“ jutuga? Postimata mul see jäigi, pool päeva takkajärgi veel mossitasin, et oleksin ikka võinud kohe kirja panna, niipea kui jutule oma peas punkti panin. Oleksin Katarinast ette jõudnud :) Mitte, et see mingi võistlus olnuks või miskit, pealegi on tema käed ning küüned igal juhul vaatamisväärsemad kui minu omad, aga no ikkagi, olge kenad, seletage mulle ära, mismoodi säärased kokkulangevused juhtuvad?

Peaks vist hakkama mõtteis olevaid teemasid avalikult, nö. tooreina üles riputama. Et näete, plaanin kirjutada sellest ja teisest ja kolmandast. Siis vähemasti ei pea poolfabrikaatidest postitusi kalevi alla lükkama, kui keegi teemakäsitlusega ette jõuab. 

October 02/2024                                                                               Image: Internet

“Once is happenstance. Twice is coincidence. Three times is enemy action” ― Ian Fleming, Goldfinger