Võlgnen Rentsile viis dollarit

 

Või noh, ma ei tea, kas justnimelt Rentsile võlgu olen, aga tema juures ma mõni aeg tagasi kihla vedasin, et Kamala Harris võidab USA presidendivalimised. Ei võitnud. Ja selles ei oska mina küll keskit muud süüdstada kui mu oma parteid. Demokraatide parteiladvikut. Sest kaasmaalaste süüdistamisest à la „viimne kui üks, kes valmiskastide juures minust erinevalt käitub, on idioot“ kasvasin välja juba mitmed aastad tagasi. Ehk seetõttu, et mu tutvusringkonnas on hulganisti Trumpi valijaid, ja sõpradegi hulgas mitmeid. Ning ma ei saa mitte mingil moel väita, et tegu oleks rumalate, harimatute, pahatahtlike, poliitiliselt pimedate inimestega. 

Kõnekas on, et kuigi valimiste ametlikud tulemused veel kinnitamata, on selge, et Trump ei võitnud nibin-nabin, vaid üsnagi suurelt, pannes tasku nii rahva hääled kui ka valijameeste. Isegi Hillary esines aastal 2016 paremini kui Harris, kuna tema päralt oli popular vote, ehkki Electoral College hääled tagasid Trumpile presidendiameti. (Electoral College vs. popular vote explained) 

Möönan, valimiseelsel suvel tekkis mulgi korraks kergendus ja lootus, plaksutasin innustunult, kui Biden pillid kotti pani ja Harris areenile astus. Paraku haihtus eufooria üsna ruttu. Aga las ma loen üles, mida demokraatidele süüks panen. Värskeim fopaa, ning pole sugugi võimatu, et õlekõrs, mis kaameli selgroo murdis, oli Papa Joe sõnavõtt kusagilt keldriurkast, kus ta Trumpi valijaid prügiks/jäätmeteks nimetas. Tule jumal appi – Ühendriikide president kuulutab, et tema arvates on rohkem kui pooled riigi kodanikest garbage? Ja ärge tulge jutuga, et Trumpi rallil kasutati seda solvangut esimesena. Ralli on ralli. President on president. Ja seejärel ringutasid demmid muidugi käsi, kui keegi republikaanidest omakorda Harrise pihta sõna trash virutas. Et ai vai, kuidas nii saama. Aga vot saama küll, kui president eeskuju näitab. Anyway. Pean vaatama, et postitus liig vahutavaks ei kisu... eks ma kommentaarides elaboreerin üht-teist. Kusjuures sellegi postituse juures luban, et jään leebeks, kui keegi vaielda-vastanduda soovib. 

Ühesõnaga, Kamala (ja demokraatide) möödalaskmised. Minu silmis suurim, olulisim: asepresidendina varjas ja varjab siiani presidendi vaimset ja füüsilist terviuslikku seisundit. See on põhiseaduse vastane tegu, kui minult küsite. Siit tuleneb loogiliselt järgmine punkt: Biden poleks pidanud üleüldse kandideerima. Või siis juba varem oma kandidatuuri maha võtma, mitte vinti viimseni keerama. Ja siit omakorda jõuame faktini, et Harrise näol topiti kandidaat valijatel vägisi kurgust alla, ilma eelvalimisteta. Kusjuures ta kandis Bideni taaka, tekitades õigustatud küsimusi, miks asepresidendina kõiki neid ilusaid lubadusi ellu ei viinud, mida presidendikandidaadina välja kuulutas. 

Harrise viitsepresidendi valik (Tim Waltz) oli äärmiselt lahja. Miks ta populaarse astronaudi Mark Kelly ja Pennsylvania karismaatilise kuberneri Josh Shapiro kandidatuurid hülgas, jääb selgusetuks. Walsh on hall, vanaonulik, vasakpoolne poliitik. Ameeriklane ei taha vasakule. Ega ka liialt paremale. Ta tahab kenasti keskpaigas olla. Ja kuna Trump on vähemasti sõnades keskpaigale lähemal kui Harris, valis ameeriklane Trumpi. Sest ameerklane tahab, et riigipiir oleks kindel, autokütus odav, inflatsioon madal, ja et ta lapsi ei õpetaks koolis mees, kes topib kampsiku alla kaks õhupalli, naiserindu imiteerima. Demmide enda hulgaski leidus enne valimisi küllalt neid, kes ennustasid, et soosegaduses olijate huvide eelistamine üldrahvalikele läheb kalliks maksma. 

Abordiküsimus päästis demokraadid 2022. aasta vahevalimistel, eile aga, nagu näha, enam mitte. Välisvaatlejad jätavad tihtipeale tähelepanuta fakti, et Ühendriikide ülemkohus ei tühistanud abordiõigust, vaid andis otsustusõiguse osariikidele. Ja kuna suur osa ühendriiklasi ei salli föderaalvalitsust ning leiavad, et osariikidel peaks kõikvõimalikel teemadel suurem otsustusvabadus olema, leidub abordiõiguste eest võitlejate hulgaski neid, kes Ülemkohtu otsust toetavad. Märgin veel, et Kamala valimislubaduste hulka kuulus Roe v. Wade taastamine, st. üleriigilise abordiõiguse seadustamine. Mispeale mul, nagu ka paljudel teistel, kerkib keelele küsimus, et sina ja Joe olite Valges Majas pumba juures, miks, pagana päralt, te jokutasite? Miks ei alustanud seadustamisprotsessi otsekohe, niipea kui Supreme Court otsuse välja kuulutas? 

Ei hakka siin sügavale statistikasse laskuma, aga Harris kaotas Bideniga (2020 presidendivalimistega) võrreldes latiinode hääli, ja aafriklaste-ameeriklaste, ja väheasustatud piirkondade elanike. Poliitikavaatlejate sõnul kajastavad valimistulemused Väikese Inimese, keskmise ameeriklase (mida see termin iganes tähendaks) rahulolematust riigis toimuvaga. Ameeriklane ei soovi prügiks nimetatud saada, või natsiks. Nii et jah, papa Biden, tänu sellele, et sa õigel ajal vanadekodusse ei kolinud, või vähemasti suud kinni ei hoidnud, oleme täna tagasi sealsamas, kus enne su valitsusaega. Thanks for nothing.

Foto: Paul. Pilv Orelimägede kohal, täna varahommikul. 

November 06/2024

„When I was a boy I was told that anybody could become President; I'm beginning to believe it.“― Clarence Darrow

Rohi on teisel pool rohelisem

 

Nonii, ma kohe ei teagi, kust alustada. Alustaks asjaolust, et see on vastuvaidlemispostitus, aga sõbralik selline. Katarina kirjutas kehakaalust, ja Pilleke täiendas kommentaarides, ja mul oli täielik déjà vu. Et appi, jälle leitakse, et küll kõhnadel naistel on ikka kerge elu. Sedasama vastuvaidlemise-trummi olen selsamal põhjusel tagunud mitte üks ega kaks, vaid ikka mitmeid kordi rohkem, siin 5500's ja mujalgi. Sest iga kord, kui loen või kuulen väidet “kõhna seljas istub isegi kartulikott hästi”, tahaks ütlejalt küsida, et kuule, oled sa kõhna inimese nahas elanud? 

Ja öeldes “kõhn”, tahan ka terminid üle käia, kahes keeles. Kõhn, kondine – skinny. Sale – slim, slender. Kõhn ja sale ei ole üks ja sama! Kaugeltki mitte. Mina näiteks olen enamiku elust skinny, st. kõhn, kondine püsinud, vaid viimased kümmekond aastat võib mind hea tahtmise korral saledaks nimetada. Väga hea tahtmise. Niisiis olen omaenda nahal järele proovinud, kas kartulikott kõhna inimese selga sobib. Tulemus: ei sobi. Sest vaadake, kõhn inimene, täpsemalt kõhn naine, on nagu kriipsukuju. Volüüm puudub. Kartulikoti võiks sama hästi riidepuule riputada, ta tolkneks seal ilma vähimagi feminiinse atraktiivsuseta.

Taevas olgu tänatud, et Notsu tolle postituse all välja tõi, et rõivaste sisse võiks naisel ka miskit panna olla, riidepuu-efekti vältimiseks. Minul, paraku, enamjagu elust eriti miskit panna polnud. Mida nooruses põdesin, hiljem harjusin, ja praeguseks on õnneks paar kilokest lisandunud, millega kehakatetele vormi anda, ilma et peaks rinnahoidjasse vatti toppima või saare naiste kombel kolme paari villaseid sukki kandma, et sääred toekamad näiksid.

Kõik, kes te kõhnust ülistate: kõhn (skinny) on halb olla. Vähemasti minul on halb olnud. Niisamuti, nagu teie igatsete kaalulangust, igatsen mina kaalutõusu. Teate ju omast käest, kuidas torgib, kui kaal ei kuku? Novot. Siis saate ehk aru ka sellest, kuidas mind torgb, kui kaal ei lisandu. Grass is always greener on the other side… 

Oh, ja siis on veel see “sa nii väike ja kõhnake, mis sul viga endale rõivaid hankida." Seda olen kuulnud kogu oma täiskasvanuelu, ja see on nii vale arusaam, et. Kõhnal, väikesel naisel ei ole kerge kehakohast kehakatet leida. “Oi, sul veab, saad lasteosakonnas shopata.” Einoh, muidugi saan, aga hoolimata asjaolust, et mu maitse pole teab mis konservatiivne, ei ole “Hello Kitty” nabapluusid siiski minu teetassike. 

Muidugi, iluideaalid muutuvad, nagu Notsugi välja tõi. Kuuekümnendatel olid riidepuu-naised moes, viiekümnendatel pidi rinda ja tagumikku omama, et stiili hoida. Aga küsimus pole mu meelest üksnes trendides, vaid selleski, kuidas naine ise end tunneb. Mina, kel eluaeg pole erilisi naiselike kumerusi ette näidata olnud, olen neist puudust tundnud. Nagu ütsin, nooruses rohkem, nüüd vähem. Mistap mulle jääb üsna arusaamatuks seisukoht, et skinny tagab ilu ja õnnelikkuse. Samas, ega ma arva, et mõned lisakilod mind oluliselt ilusamaks ja õnnelikumaks teeksid, aga mulle siiski meeldiks väljanägemiselt ümaram olla. Et kartulikott paremini istuks, noh:)

OK, nüüd olen seks korraks end jälle maha laadinud, las ma pajatan ühe loo tollest rõivaesemete mitteotstarbekohasest kasutamisest kah, millest Katarina juures juttu. Mu tänaseks siitilmast lahkunud tädid (isa õed) rääkisid, et peale Teise Maailmasõja lõppu, kui saksa okupandid venelaste poolt Eestist minema peksti, jäi fritsudest maha hulk kraami, muuhulgas naisterõivaid ja –pesu. Vene ohvitseriprouad polnud kaugeltki nii moeteadlikud kui saksa omad, kombineede otstarbest näiteks polnud neil aimugi. Auskleidid aga võivad teadagi väga peened olla, mistap vene prouad pruukisid neid pealisrõivaina pidulikel puhkudel, restoranides ja ballidel ja nii edasi. Tänapäeval muidugi ei üllataks see kedagi, pidukleidil ja aluskleidil ei tehta vahet, aga toona olla eestlased ikka päris shokeeritud olnud.

p.s. Lõdvendan korraks kommentaariumi-ahelaid - võib vaielda, ma ei hammusta teil päid otsast, ausõna:) Iseäranis tore oleks saada tagasisidet neilt, kes minu kombel kaaluga kimpus (olnud), st. kes sooviks mitte alla, vaid juurde võtta.

November 01/2024                             Foto veebist: Marilyn Monroe kartulikotis.

“Here's a news flash for the ladies: for every one of you who thinks we all want a girl like Angelina Jolie, all skinny elbows and angles, the truth is, we'd rather curl up with someone like Charlotte - a woman who's soft when a guy wraps his arms around her; a woman who doesn't feel like an exotic vacation but is the home we can't wait to come back to.” ― Jodi Picoult, Handle with Care

Klaustrofoobia-eri

 

Jaa, ma pole unustanud, hea mitu lugejaküsimust veel vastamata. Aga üks Pauli siinseid sõpru viis meid paar päeva tagasi matkale. Paiga nimi on Slot Canyon. Te "127 Hours" olete lugenud? Või samanimelist filmi näinud? No vot. Asukoht küll teine, aga olud samad. Jumal tänatud, kellelgi meist kolmest käsivart nüri noaga küljest nüsida ei tulnud, aga kohati oli ikka väga kitsas. Ja üsngi kõhe. Sest ma olen väikestviisi klaustrofoobik. Väldin liftisõitu, kitsastesse koridoridesse ja koobastesse ei kipu, ja nii edasi. No ja siis veel need tuhatjalgsed, sihukesed laisavõitu, lihavad... Skaalast annab aimu mu matkasaabas. Esimene foto Pauli tehtud, teine ja kolmas minu. 

October 24/2024

“My most memorable hikes can be classified as 'Shortcuts that Backfired'.” ― Edward Abbey, The Journey Home: Some Words in Defense of the American West

Noorus on hukas

euronews.com: A recent report found that companies were dissatisfied with their Generation Z (Gen Z) new hires and may avoid hiring recent graduates in the future. Generation Z is beginning to enter a workforce that isn't fully prepared for them. As many recent graduates face complaints about how they fit into the workplace, employers report increasing hesitancy in hiring them, according to a recent report by the education and career advisory platform, Intelligent. The report, which was based on a survey of nearly 1,000 hiring managers, found that one in six employers were reluctant to hire Gen Z workers mainly due to their reputation for being entitled and easily offended. Read more: 

October 23/2024                                                                               Image: Internet

“I like work: it fascinates me. I can sit and look at it for hours.” ― Jerome K. Jerome

Nii imelik

Targem oleks see postitus muidugi kirjutamata jätta, sest mul on kahtlane tunne, et järgnevaga toidan trolli. Kuid avastasin endas nii üllatava külje, kogesin nii veidrat aistingut, et lausa pean selle jäädvustama. 

Hiljutine arvamustevahetus Kristallkuuli juures, eks. Üks anonüümne/passiivagressiivne kommentaator võttis mind seal põhjalikult pulkadeks lahti, seejärel pani oma parema äranägemise järgi uuesti kokku, et vot Epp on sihuke. See asjaolu mind iseenesest ei kõiguta. Eks igaüks vaatab teisi omaenda silmade läbi. Pealegi, ma pole sajadollariline rahatäht, ei peagi kõigile meeldima. Kõigutas ja häiris (mulle endalegi massiivseks üllatuseks) hoopis asjaolu, et too kommentaator mind korduvalt ning intensiivselt eesnime pidi nimetas. Jep, tean, te kehitate nüüd õlgu. Et issand jumal, mis selles halba on. Aga las ma selgitan, milliseid tundeid see mus tekitas.

Esiteks tunde, et olen väikelaps, kelle eesnime tuleb korrutada, et ta tähelepanu koondada. Teiseks tunde, et olen politseijaoskonna ülekuulamisruumis, säärases peegelklaasist seinaga. Teispool seina olevat kommenteerijat kaitseb nähtamatus, anonüümsus, mind aga mitte miski. Kolmandaks ning kõige olulisemaks: esmakordselt elus tundsin, et mu eesnimi on minu isiklik omand. Et selle kasutamine ilma minu loata on vägivaldne tungimine mu privaattsooni, inimese poolt, kes enda nime keeldub ütlemast, mind aga kutsub nimepidi. Pealetükkivalt, familiaarselt. 

Ning jaa, jaa, jaa, iseenesest täiesti jabur minust. Ma ju täiesti vabatahtlikult esinen blogis ja kommentaariumites oma pärisnimega. Elementaarne, et inimesed seda pruugivad. Aga vot kirjeldet juhul tekkis vastik tunne. Ma räägin, ülimalt veider, mõistusele/mõistlikkusele mittealluv kogemus. 

October 21/2024

“I learned very early the difference between knowing the name of something and knowing something.” ― Richard P. Feynman

Home sweet home

 

Nonii, jätkan üle-eelmise postituse sappa jäetud küsimustele vastamist: kohanemisest, kodutundest. Ja et kas olen uue kodu ümbruses ära eksima juhtunud, või on teed-tänavad juba selged, ja muud sellist. Ei, tänavail pole ära eksinud. Las Cruceses on väga kerge orienteeruda. Orelimäed, suurepärased suunanäitajad, paistavad praktiliselt kõikjalt kätte. Põikan korraks kõrvale: Rents oma Oklahoma-postituses imestas, et ameeriklased juhatavad teed ilmakaari kasutades, selmet tänavanimesid pruukida. Jah, täpselt nii ongi. Mulle oli alguses jube harjumatu, tundus lausa hiina keelena, aga tänaseks valdan seda kunsti täitsa vabalt juba. Tom on Rentsi postituse kommentaariumis ka põhjuse kenasti ära seletanud, miks Ameerikamaal sedasi talitatakse. Ja teinegi kõrvalepõige – Orelimägedest rääkides tundub suupärasem kasutada eestikeelset varianti, sest kui ütlen siinsel kombel The Organs, jääb emakeelseile lugejaile ehk mulje, et kõnelen kõhuõõnest vms.

Anyway. Tagasi teemasse. Ei, me uusasunduse tänavail pole ära eksinud, ja muu Las Crucesega on nii, et ma ju ses linnas neli aastat elanud, 2010 - 2014. Ain't my first rodeo, nagu öeldakse. Kuid ära eksima kippusin, vähemasti esimestel nädalatel, omaenda kodus. Mitte, et see üüratult suur oleks, või palju ja pikki koridore, aga ühtepuhku lõpetasin külaliste vannitos, kui tegelikult plaanisin oma workshoppi minna, või siis jäi ette laundy room, kui magamistoast elutuppa teel olin. Ma ei tea, miskit on siinses ruumide paigutuses minu suunatajule sobimatu, kuigi maja muidu megamõnus. Viimasel ajal saan siiski juba asjale pihta. Ning jaa, mul on pesumasina ja kuivati ja pesukorvide jms tarvis eraldi kena ruum, uued aparaadid ostsime kah, kui sisse kolisime. No nii rahul olen, väikesed väikekodanlikud rõõmud, eks. 

Aga kodutundega, sellega on sihukene lugu, et vist olen eelmise elu siinkandis veetnud, sest kusagil mujal pole ma end rohkem kodus tundnud kui maailmanurgas, mida kutsutakse Southwestern United States - ja olge paid, ärge nüüd toolilt maha kukkuge või solvuge – isegi mitte Eestis. Niipea kui jala 2010. aastal siinkandis maha panin, kogesin kodutunnet. Jaa, muidugi, suurt osa ses tundes mängis ka värske armulugu, aga see polnud ainuke põhjus, ei siis ega nüüd. Ma absoluutselt, silmitult, mõõdutundetult jumaldan siinset avarust. See on midagi, mida Eestis pole. Tõsi, Eestis on mereääre-avarus, aga see on hoopis teistsugune kui kõrbeavarus. Üks pole parem ega halvem kui teine, pingerida sõltub konkreetsest inimestest. Mind vaimustab justnimelt kõrbeavarus. Selle lõhnad, värvid, helid. Eile näiteks kihutas meist üle mitu äikesetormi. Kreosoodipõõsaste lõhn, mis peale põuanädalaid vihmamärjas kõrbes levib, on midagi täiesti ebamaist. Hingad sisse nagu elueliksiiri. Või nagu meelemürki. 

Samas ei saa ju öelda, et Oregonis kodutunne kui niisugune puudus. Need olid vahvad, täisverelised kümme aastat, mis me seal kanjonikaldal elasime, Paul ja mina ja Yarko ja Lilli, aga kui end kõrvalt üritan vaadata, enam-vähem erapooletult, siis sääraseid tundeid, nagu praeguse elukoha vastu, mul seal polnud. Ja no mismoodi sa ei tunne end kodus olevat, kui New Mexico sõbrad-tuttavad tervitavad me saabumist sõnadega „welcome home!“

Ene kirjutas hiljuti, et ta elu üsna Eesti-keskne, kuigi elab Kanadas. Minul risti vastupidi. Mu elu on tänaseks väga Eesti-kauge. Vahel mõtlen, et äkki peaksin seda häbenema, või vähemasti varjata üritama, et noh, juured sedasi jumalt läbi raiunud, Eestis toimuva vastu erilist huvi ei tunne, siinsete rahvuskaaslastega kontakti ei otsi... Sünnimaalgi olen ju ainult kaks korda käimas olnud, sest ajast kui teispoole vett kolisin, ja nende käikude ajal ei tekkinud kordagi säärast tunnet, mis läinudsuvise Arizona/New Mexico koduotsimis-reisi ajal üle pea lõi.

Nii et jah. Kui nüüd see pikk jutt kokku võtta ja küsimusele „kas on kodutunne tekkinud“ vastata, laiemalt, siis New Mexicos on mul alati kodutunne olnud. Kitsamas mõttes aga, konkreetsest majast rääkides, siis see sai kuidagi imekähku kodustatud. Teinekord, kui Pauliga Oregoni kodust juttu tuleb, pean lausa vaeva nägema, et meenutada, mismoodi seal asjad seatud olid. Te ehk ootate uue kodu interjöörist pilte kah, paraku mul ei ole seda kommet. Ajapikku ehk mõnda detaili tutvustan, aga raporteerida, et näe, elan nii ja nii, vaade siit nurgast ja sealt nurgast, see pole minu teetassike. Ma pole lihtsalt seda tüüpi, peate leppima. Või külla tulema. 

Pildi tegin eile me taga-aias. Orelimäed on peidus vikerkaare taga. Täisvikerkaar oli, ei mahtunud pildile.  

October 20/2024

“I was born lost and take no pleasure in being found.” ― John Steinbeck, Travels with Charley: In Search of America

Vahitorn

 

Vean viie dollari peale kihla, et pealkirja lugedes arvasite, et mul jälle misjonärid ukse taga käinud. Või oot, ma pole seda lugu vist rääkinudki? Et käisid? Paar nädalat tagasi. Paul transportis parasjagu me trucki ja camperit Oregonist New Mexicosse, mina üksinda uue kodus, käised üles kääritud, selg higine, seadsin tuttuut majapidamist jonksu. Ühtäkki uksekell. See oli esimene kord muide, mil uue kodu uksekella kuulsin, nii kena kõlaga teine. Anyway. Ukse taga kaks viksi ning viisakat noort meest, tumedates viigipükstes, valgetes triiksärkides, nimesildid rinnas. Ütlematagi selge – jehoovatunnistajad. Et tere päevast, proua, ja kuidas läheb, ja kas nimi Jesus Christ ütleb teie midagi; kui ei, siis me hea meelega tutvustaks. Ma teinekord olen säärastes situatsioonides suht suu peale kukkunud, aga seekord välgatas, ja mõningased näitleja-anded lõid kah välja. Tervitasin sama viisakalt ja sõbralikult vastu, ja poistele sügavalt silma vaadates pihtisin vandeseltslaslikult, et pärinen seitsme maa ja mere tagant, pisikeselt, paganlikult maalt, mille elanikke Jeesuse Kristuse nimel sajandeid rapitud, mistõttu mul nimetet isiku vastu soojad tunded puuduvad. Niipea kui olin sõnad “a small Pagan country” kuuldavale toonud, läksid noormeeste silmad suureks kui tõllarattad, vähe puudus, et risti ette ei löödud, et vanakurja eemal hoida. Lõpetsin lühikese ajaloo-alase loengu heatahtliku soovitusega naabermaju külastada, seal ehk leidub viljakamat pinnast, kuhu religiooni-seemet külvata. Poisid taandusid kiirustades, selg ees, mina jätkasin majapidamistöödega. 

Aga tegelikult ei plaaninud ma postitust üldse nii pikalt sisse juhatada, tulin hoopiski küsimustele vastama, neile, mis heade lugejate poolt eelmise kirjatüki alla jäeti. Võtan ükshaaval ette, sest kõigist teemadest meeldiks mulle pikemalt pajatada, ühteainsasse postitusse ei taha kokku pressida.

Alustame koerast. Et kuidas Lillikesel see va kohanemine läheb siin. No kui aus olla, siis tema ilmselt elanuks hea meelega Oregonis edasi, kui koerapsühholoogia alased teadmised ja kogemused mind nüüd päris alt ei vea. Tal oli seal rohkem vabadust, talle ei meeldi kuum kliima, ja nii edasi. Samas, linnalõhnad tunduvad Lillit vaimustavat. Ja kõrbemaastik veetleb samuti, vähemasti säärane mulje on mulle me jalutuskäikudest jäänud. Aga jah, siin pole tal säärast võrratut vaadet kanjonisse ja üle selle, pole pehmet muru ja varjulisi põõsaaluseid. Vaade kui niisugune puudub taga-aias hoopis, sest see on üsna kõrge müüriga piiratud. Pakume talle küll iga päev mõningast maja ees olelemist, niimoodi on ta naabreid ja nende lapsi ja autosid ja koeri tundma õppinud. See rahuldab mõnevõrra Lilli valvuri-vajadusi, kuigi meelsamini veedaks ta seal muidugi terve päeva. Mida meie Pauliga jällegi endale lubada ei saa – no ei istu ju päev otsa koeraga maja ees. Aeda meil selles küljes pole, krunti piiramas, mistap Lillit hoiame rihmas. Me naabruskonnas on kena komme mitte lasta penisid vabalt ringi kablutada.

Ühesõnaga. Taga-aias oli Lillikesel igav, sest üle müüri ta vaatama ei ulatunud. Aga igavlev koer on teadagi pahandust tegev koer, pealegi Lillikene selles eas juba (novembri alguses saab 8), et aju tuleb tingimata stimuleerida, muidu saabub varane vanadus. No mõtlesime me Pauliga mis mõtlesime, aga välja mõtlesime, kuidas Lillit erksana hoida. Ehitasime keset aeda 70 cm kõrguse puidust platvormi, mehhiko pleediga polsterdatud, millel Lilli vabalt istuma ning lamama mahub. Ja kuna taga-aias on maapind tänavatasapinnast poolteist meetrit kõrgemal, avaneb Lillikesele platvormilt kena ülevaade, kes, kus, millal ja kuhu kõnnib või sõidab. Ja mis iseäranis oluline: milliseid liigikaaslasi tänaval liigub, peremeeste lõa otsas muidugi. 

Lilli on väga heas füüsilises vormis, platvormile hüppamine ei valmista vähimatki raskust (kuigi Paul esialgu planeeris eskalaatorit või midagi, inseneri mõtteviis, noh). Platvormile hüppamise käsklus on “watchtower!” Sellest ka postituse pealkiri. 

October 18/2024                                                                          

“A Native American elder once described his own inner struggles in this manner: Inside of me there are two dogs. One of the dogs is mean and evil. The other dog is good. The mean dog fights the good dog all the time. When asked which dog wins, he reflected for a moment and replied, The one I feed the most.” ― George Bernard Shaw