Meerschaum – pehme valge mineraal. Igasugu peenikest nänni on meerschaumist sajandeid tehtud, piipe põhiliselt. Polnud ma sellest eluilmaski kuulnud, aga Paul nuhkis Internetist välja, et täitsa korralik leiukoht on meil siinsamas lähedal. Ameerika mõistes lähedal muidugimõista, ca 150 km autosõitu. Mis muud kui üles Kuradimägedesse, Silver City poole. Pool teed ronid autoga mäkke ja 3000 meetri kõrguselt teisele poole alla. Tee on kurviline nagu joodiku käigurada. Ühel pool püstloodis kaljuseinad, teisel pool kuristikud. Õnnemäng, kes kaljunuka tagant vastu sõitma satub – kas alalhoidlik kodanik või uljas mägede poeg massiivse trucki roolis. Peale vihmaperioodi on mäed kenasti pudedad kah, vähemalt inimpeasuurused kivid vedelevad teel vaat et iga kurvi taga. OK, nö. rahvaalgatuse korras lükkavad hoolivad juhid neid teelt kõrvale, kuid ega sest palju abi pole, hiljemalt paari päeva pärast sajab ülevalt juurde.
Anyway. Paul oli head eeltööd teinud, meerschaumi teemal. Leidsime Internetis juhatatud teeotsa vaevata kätte, parkisime auto ja asusime mööda kivist tulvaveesängi ülespoole ronima. Silmad tuli lahti hoida, et väärtuslikku kraami märgata. Samas, meerschaum'i äratundmine pole teab mis raske. Tuleb teha lakkumis-test. Ilma naljata. Valge mass on poorne, imeb keele enda külge. Mõne tükiga oli tubli tegu, et mitte keelt suust rebida, kui test (edukalt) läbi viidud. Heledaid petukive oli kah muidugi küllaga, sinna keel külge ei hakanud. Matk möödus niisiis kivilakkumise tähe all, saak sai päris korralik. Osa jätame endale, osa kingime ära. Muide, mäekülg, mida mööda ronin, pildil – see on vähemal või rohkemal määral kivistunud vulkaaniline tuhk. Pealtnäha justkui graniit, aga nii poorne, et rohi juurdub vaevata, põõsad kerge vaevaga ja puud suurema vaevata.
Peale paari pikka tundi jõudsime veeni, jääkülma, puhta, selgeni. Kiskusime saapad jalast. Varbad vette, ninad päikese poole. Kaljune mäekülg tõusis selja taga otse taevasse. Männid lõhnasid vaiguselt, päike paistis paraja nurga alt, nii et vesiämblike nõelaotsasuurused jalad jätsid üle mõistuse suuri varje (nood kolm musta täppi veepildil, üleval vasakul). Üksildane pistrik tuli lähemalt uurima, mis asju me seal üleval ajame.
12/10/2013
