"You gotta be tough when you're stupid" ütleb Paul vahetevahel, peamiselt enda kohta:) No, sedakorda võib toda väljendit vabalt minu puhul pruukida. Asi oli nii. Avastasime ühel oma hike'idest uhke ocotillo-tihniku (foto 1.) Sai seal pilti tehtud ja peesitatud. Käisin välja mõtte, et kena oleks toda ilu täisõies näha - kui iga graatsilise varre otsas tulipunane õitekobar. Sest rumalgi saab aru, et põõsad pole veel õide puhkenud, eks ole; oksatipud alles toorelt kollakad. Et tuleme tuleval nädalal tagasi ja pildistame. Mõeldud, tehtud. Paul ei hakanud ka tookord lähemalt asja uurima. Nädalakese möödudes olime samas paigas tagasi. Aga muffigi- varreotsad ikka kollased!! (foto 2) Kuidas siis nii, ei saanud mina aru - all linnas õitsesid Ocotillod juba nädalate eest (foto 3). OK et siinne ocotillo'mets' on sadu meetreid kõrgemal, aga no nii külm kah pole, et säärast vahet õitsemisajas tekitada. Tõmbasin suu mossi ja teatasin, et mina tahan punaste tippudega metsa näha. Et muudkui tuleme tuleval nädal jälle. Paul, tark mees, otsustas aga asja lähemalt uurida. Ja ennäe, põõsad siingi ära õitsenud! Lausa seemnekojadki valmimas, noodsamad kollased, mida puhkemata õiteks pidasin (fotod 4 ja 5).
Mnjaa. Eestikeelne vaste tollele alguses mainit tsitaadile võiks olla "Kel pea ei jaga, sel jagavad jalad". Hea, et me kolmandat korda üles ronima ei hakanud...:)
06/06/2012