Kuidas portreteerida nartsissisti



Ma ei vaata Trumpi intervjuusid ega pressikonverente. Ma lihtsalt füüsiliselt ei suuda, ausalt. Paha hakkab. Aga värskeimat, Jonathan Swani usutlust Trumpiga kiitsid kõik taevani, ülistati ajakirjanikutööd: Jonathan Swan reveals the simple secret to exposing Trump's lies: basic follow-up questions. Mistap tegin südame kõvaks ja varusin 37 minutit. Ei kahetse. Mitte et ma Trumpi kohta midagi uut teada oleksin saanud. Trump on Trump. Kuid Swan, olles muide kirjutav-, mitte teleajakirjanik, suutis elegantselt, justkui möödaminnes USA istuva presidendi mõõtmatud vajakajäämised iseäranis selgelt, mustvalgelt vaataja ette laotada. Arusaadavalt on teil Eestis muid, kohalikke muresid, aga huviliste jaoks lisan lingi intervjuulePresident Trump discusses his handling of the coronavirus pandemic, the upcoming election and much more with National Political Correspondent Jonathan Swan. The interview was filmed on Tuesday, July 28 and aired Monday, Aug. 3 on HBO.

Mind (ning tundub, et ma pole ainus, sest sarnast jahmatust ning põlastust paiskub kõikvõimalikest allikatest ja väljaannetest) tülgastas enim Trumpi vastus küsimusele, mida ta arvab hiljuti manalateele läinud John Lewisest, kodanikuõiguste aktivistist, nii demokraatide kui vabariiklaste poolt austatud rahvaesindajast, võiks lausa öelda, et rahvuskangelasest.
Asked about the legacy of John Lewis, the civil rights icon and longtime Georgia congressional representative, the President said, "I don't know." Given a chance to think about it and try again, he declined. Instead he went back to his well-worn playbook: first he nursed personal grievance ("He didn't come to my inauguration"), then he bragged about an achievement he hasn't actually accomplished ("Nobody has done more for Black Americans than I have") and then returned to the grievance (Lewis "should have come. I think he made a big mistake by not showing up"): Axios interview reveals the real outrage of Trump's presidency.

"John Lewis ei tulnud minu inaugureerimisele". Mina. MINA. MINA.
Ameerika Ühendriikide president hindab inimesi selle järgi, kas nood on teda, Donald J. Trumpi, päri- või vastukarva silitanud. Kes taevani kiidab ja kaasa noogutab, on “wonderful person”. Kelle seiskohad tema omadest lahknevad, pühitakse tagantkätt prügikasti. Mehe poolt, kelle ametikirjeldusse on sisse kirjutatud erapooletus ja hingesuurus. Jaa, muidugi, muidugi, me kõik oleme inimesed. Ning tõesti, Mart ja Maali võivad endale väike olemist lubada, Juhanit ja Juulit vastavalt sellele sildistada, kas nood on mõttekaaslased või mitte. Suurriigi juhilt ootaks siiski SUURUST.
Pisikene, isekas, ennastimetlev, kättemaksuhimuline Trump.
Image: Internet
August 05/2020
“Pathological narcissists can lose touch with reality in subtle ways that become extremely dangerous over time. When they can’t let go of their need to be admired or recognized, they have to bend or invent a reality in which they remain special despite all messages to the contrary.”
― Bandy X Lee, The Dangerous Case of Donald Trump: 27 Psychiatrists and Mental Health Experts Assess a President

3 comments:

saiake said...

Ma naudin Sinu postitusi. Väga hariv lugemine. Ma kasutaks väljendi "istuv president" asemel "ametisolev president" See "istuv" tundub kuidagi otsetõlkena. Lihtsalt tähelepanek, ei soovi tähte närida. Tervitused suvisest Eestist! Triks

A said...

istuv (loe ka vangis või hullumajas istuv) sobib ju küll ;)

Epp said...

Saiake, tänan komplimendi eest!
Ning sul on 100% õigus - "istuv" on otsetõlge. Aga kuna sa mu blogi jälgid, siis oled tõenäoliselt märganud, et mõnigi kord käin eesti keelega suhteliselt vabalt ümber. "Ametisolev" tundus kirjutamise hetkel ilmselt liig ametlik. Ja näe, A'l on mu jaoks hea vabandus kah varnast võtta :)