Ma nägin karu !



Jah! Karu! Metsas! Lähedalt! Nii umbes kolmekümne meetri pealt!

Ma muidugimõista saan aru, et näiteks tallinlastele selle teadaandega muljet ei avalda, neil jalutavad karud seal ju lausa linnatänavatel. Aga minu jaoks on tegemist suursündmusega. Olime nimelt neljakesi parasjagu Idaho ääremaa metsateed mööda kulgemas, mustikajahil - mina, Paul, Pauli vend ja vennanaine, suhteliselt vaikselt, jutuvadata, tuulisel kuumal pealelõunal. Äkitsi nägin silmanurgast, et paremat kätt liigutab mingi tume kogu. Pöörasin pead – karu!! Koogutas mustikavarte kohal, tagumik püsti. Tuul puhus mõmmiku poolt, mühistas hiiglakõrgete kuuskede latvades, eks seepärast ta me lähenemist ei haistnud-kuulnudki. Mul jäi üllatusest ning, olgem ausad, ka ehmatusest hääl kurku kinni. Viskasin käega karu suunas, et teisedki märkaksid, kuid see äkiline liigutus tegi loomale tuule alla, kadus teine välgukiirusel metsasügavusse. Nii jäin mina tolle kohtumise ainukeseks tunnistajaks.

Esimesel fotol pildistan karuhoiatust sellesama metsa veerel – nagu näete, kohalikud külamehed on sildi kallal täpsuslaskmist harjutanud. Teisel pildil kõnealune mustikamets, esiplaanil põdrakanep. Kolmandal... ei, mustikatega maiustavast karust ma kahjuks pilti ei saanud. Tegin siis Paulist. Neljas on Pauli foto, ülevaade kohalikest oludest. Karuparadiis. Silmapiiril kõrgub majesteetlik Teton Range.

Ameerika mustkaru, Ursus americanus altifrontalis
August 23/2020
“The best way of being kind to bears is not to be very close to them.” ― Margaret Atwood, MaddAddam

6 comments:

Cranberry said...

Rõõm, et elu ja tervisega tagasi oled :)
Karuga kohtumine - hea, et mõmmik ehmatas rohkem kui Sina ja kõige nelja tuule poole jooksis. Küllap olid mustikad magusad ja ilmgi korjamiseks sobiv.

Olen oma elus korra kohtunud silmast-silma suure põdraga, vahemaa oli napp 7-10 meetrit ja ainus mõte, mis peast läbi käis "palun, palun...ära hakka jooksma" ja ainus lause koerale, kes mu kõrval sama imestunud oli "rahu, rahu, ei haugu, ei haugu..". Seisime ja vaatasime teineteisele otsa, küllap mõlemad imestusest kanged. Põder lahkus sündmuskohalt esimesena ja väärikal ning rahulikul sammul, astudes teelt kraavi poole, heitamata seljataha jääjatele mitteühtegi pilku. Koer oli samuti maru rahulik.

Eestis oli nädalajagu tagasi uudis, kuidas jahimehed karu haavasid ja siis vigastatud karu hiljem üht jahimeest ründas...Karu, see on ikkagi kiskja, mis sest, et mustikaid sööb.

Alex said...

Kas teitel mustikakorjamiseks luba ka vaja on ?

Kuukala said...

Heh, mul lõid teine ja kolmas pilt juhtmed sassi, mõtlesin, et Eestis käisite või?! :D
Karusid olen palju näinud, unes ;)

ritsik said...

Jaa, nii Eesti metsa pilt oli kuidagi 🙂.
Tore, et tagasi oled, tundsin puudust sinust juba.

Epp said...

Ritsik, nii armsasti öeldud! Ja mul omalt poolt on tore metsasügavustest tagasi blogimaastikul olla.

Age, jaa, suur osa Idaho loodusest on Eesti omaga hämmastavalt sarnane. Karu-uned? Hmm, neil olla spirituaalne tähendus, ma praegu hoobilt ei mäleta, milline.

Alex, enda tarbeks korjamiseks pole mustikaluba vaja, aga korjamise limiit on seatud. https://www.fs.usda.gov/detail/ctnf/news-events/?cid=FSEPRD646745
Kui müüd, siis peab luba olema.
Aga noh, selles kandis, kus meie nädalajagu resideerusime, ei tule keegi kontrollima, kui palju sa täpselt korjad, vaata seda viimast pilti, mõõtmatud metsad, sinna ükski kontroll kohale ei eksi :)

Cranberry, jaa, põdraga kohtumine võib väga, väga ohtlikuks osutuda, eriti inna-ajal või kui vasikad ligi. Tubli ja rahulik koer sul, päästis olukorra.

Epp said...

Ma igaks juhuks veel selle mustikalimiidi osas.
Et te ei arvataks, et ma nö. kellegi eramaal herneid peoga suhu ajan =) Nood mõõtmatud metsad on riigimaa, ehk siis ka minu ja Pauli ja ta venna ja vennanaise ja teiste maksumaksjate maa, aga ka nende oma, kes makse maksta ei jaksa, kelle eest kaudselt maksame meie.
Maksuraha läheb metsateede korrashoidmiseks, et üleüldse pääseks mustikale, ja kahjutulede kustutamiseks jne.