Esialgne idee oli, et läheme vaatame öökullipojad üle, eile pealelõunal. 

Vaatasimegi. Vanalind ning noored kenasti koos pesal, õhtupäikeses peesitamas. Hooma parempoolset poega, istub kivil, sirge nagu vahisõdur:-)

Aga kakud polnud ainukesed pealalõunased peesitajad. Lõgismadu - neid kohtab siin maja ümbruses õnneks harva - võttis päikesevanni otse kanjoni kaldal lookleva kitsukese jalgraja ääres. Paul oleks talle äärepealt peale astunud. Madu protesteeris valjul lõginal, strateegiliselt salveipõõsasse taandudes.  

Lõgisti all paremas nurgas, kahjuks pole fookuses. 

Korralik kamoflaazh, kas pole. 

Eelmise foto suurendus. Silm ja kaheharuline keel. Brrrr. Õnneks pole ma kriiskaja tüüp, ning Paul on lõgistajatega harjunud, pool elu kõrbes elanud. Seekord ussi-ehmatust ei tekkinudki, imelik küll. Vast seetõttu, et lõgismadu väga kiiresti ja veenvalt taganes? See ussi-ehmatus on spetsiifiline tunne. Tabab teinekord ka neid, kes roomajaid paaniliselt ei karda (näiteks Paul ja mina). Mul isiklikult on (teaduslikult tõestamata:-) teooria varnast võtta, et ussi-ehmatus - või selle puudumine- sõltub miskitest ebamaistest võngetest, mida siug edastab.

-----------------------

'Our' Owls and The Rattlesnake. Hot Saturday afternoon, near our Oregon home. 

Photos by Paul.

May8/2016